Ku ma lats olli, kõnõl’ vanaimä ütest mehest, kel ollõv ollu kommõ kõik, mea maan vedeli, üles korjada. Ja ta ülnü esi alasi, olgu rõivaräpäl vai kablajupp, et asjas olgu, vaija ärgu tulgu.

Võit muiduki arvada, et tuul aol, ku nii tüüriista, rõiva ku söögikraam enämbüisi kotun tetti ja puuti vääga harva asja oll’, võisõ sääne kommõ peris harilik, esiki mõistlik olla, a põra ei saa tõnõkõrd mõnõst inemisest arru, kiä kodu pall’u kraami kokku korjas.

Loi 3. septembri Maalehest Poldre Annika märgutust «Mitu täinahka sul juba on?». Aokiränik võtt’ üles asja tuu poolõ, et kohes tõsõ ringi poodist odavalt saadu asja sis lätvä, ku ostjal naist villänd saa.

Ma naksi ka tuu jutu pääle sääntseist asjust mõtlõma. Ildaaigu saadõti mi kandin üts asutus lakja ja sis panni tähele, kuis ammatist vallalõ saanu naasõ säält kilekottõga vuurma naksi. Üte tutva käest tihassi küüssü, et medä no veat. Taal oll’ nigu veidü häpe ja tunnist’, et egasugutsõid asju jäi maha, peat na ärä jagama. Ku tuu pääle arvssi, et kõgõpäält viit kodu ja mõnõ kuu peräst liina tõsõ ringi puuti, sis ta ütel’gi, et pand keldride ja peräst kaes…

Olõ virk sinnä tõsõ ringi puuti, konh kiäki ei uuri, mea kasti panõt, esi ka rõivõid ja tõnõkõrd raamatuidki ärä vedämä. Ja mis salada, tõnõkõrd tuut säält jälle medägi kodu asõmalõ. Nii ei taha nuu suhvli ja kapi sukugi tühjembäs saija. A raamatuidega om vahel nii, et ostat mõnõkümne sendi iist, loet läbi ja ku näet, et kotun õks riiul vääga täüs, viit peräst puuti tagasi. No et nigu olõs väikese raha iist lainanu.

Poldre Annikal om kimmäde õigus, meil omgi vaija tuud kolmanda ringi puuti, ja tegelikult om sääne võimalus säälsaman taas- vai uuskasutusõn olõman!

Tõnõkõrd kaet sääl poodin mõnd vaasi, tassi vai kausikõist, et külh om illus, kuis olõs ostunu, aga sis lüüt henele vasta näppe, et inemine, mõtlõ, kohes sa taa jäl panõt. Ilusõidõ asju himu om meil muiduki tuust aost peri, ku poodiriiuli tühja olli. Vene ao viimäne ots oll’ jo sääne, et kangapoodin oll’ kats rõivarulli ja anumapoodin olli kõik riiuli tõnõkõrd ütesugutsõid vaasõ vai kausikõisi täüs pantu, selle et tühi es tohe olla…

Ja tuuperäst mi ei mõistaki nüüd alasi ostõn mõistligus jäijä.

Tutva soliidsõn iän paar ei saa põra ka viil kiusatusõst vallalõ, ku kavala reklaamimehe medägi suurõ allahindlusõga pakva. Om tuud esiki kats üttemuudu jopõt kodu, selle et nii otav oll’… Mis tõsõga tegevä, es naka küüsümä. Ei taha ju õkva säänestsamma vahtsõt, ku eelmine peetüs saa. Ja tõnõ asi, ku virk om maainemine tuud vanna ärä viskama…

Ütskõrd oll’ neil peris hirm nahan, et tõsõ odavalõ mööblitüküle enne jaolõ saava, ku naa liina joudva. Kellegi es üldä, kohe rutt om. No saadi tuu konagine suur ime nahkdiivan hää hinnaga kätte külh, aga aasta peräst jo katõ lagusi, ja proovi sa säänest asja esi praavita…

Aga tuud peat külh ütlämä, et kel hädäste mõnd mööblitükku vaija om, tuu saa tarvitõt asju poodist vääga hääd kraami. Peat olõma ennegi aigu ja hää pääluu, et vällä märguta, mea su tarõn millega kokku sobis. Sääntsel aol tett säng, tuul vai laud, kui meistriau ka viil medägi mass’, tasus osta ka sis, ku taa nii ülearu otav ei olõki.

Esi sai mõnõ aasta iist uma malga kätte, ku vanna sängü osta es julgu, a vahtsõt kušetti jo mõnõ kuu peräst vaija praavita oll’.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit