Põimukuu keskel oll’ Paidõn arvamisfestival nigu õks. Seo aastak joba 10. kõrda. Kolmõ pääväga arotõdi 19 lava pääl 140 esi teemat. Ütlemi nii, et terve Paidõ keskliin oll’ täüs arotuisi, a mitte õnnõ – ka kontsõrtõ, tüütarri, näütüisi ja tegemiisi latsilõ. Süvvä sai kah, a tuud saa täämbädsel pääväl egäl puul ja muidoki kõva massu iist. Õkvalt lätsi mõttõ tuu pääle, kuis koton umma egäpääväst suvõkürvitsät vitsuta.

Ma piä nüüd vähäkese häbendämä, ku tunnista, et kuigi olli arvamisfestivali muudu sündmüisil inne kah käünü, sõs Paidõhe es olõ varramba pikembält trehvänü. No olõ kimmäs, et tulõ tagasi minnä ja arvamisfestival olõ-i tuus ainukõnõ põhjus. Sai festivalilõ tuuperäst, et ma olli üte arotaja, nii-üldä panelisti autojuht. No ja vähäkese aviti tuud arotust sõs kõrralda kah.

Arotusõ päälkiri oll’ «Edimäne pinsipäiv – kõgõ lõpp vai alostus?» ja sääl kõnõldi tuust, kuis täämbädse päävä noorõ ja keskiälidse saassi pinsipõlvõs hinnäst valmis säädi ja kuis mi kõik saassi muuta asju nii täämbäidsi ku tulõvaidsi pensionäre jaos parõmbas.

Egä arotaja kõnõl’ asja uma mättä otsast. Nii mikrofoni ku internetihääletüsega küsüti kullõjidõ arvamist kah ja kuigi inemiisi oll’ kohal väega esisugumaidsi, jõuti päämäidsin asjun õks ütele arvamisõlõ.

Täämbä om Eesti ütiskunnan pensionipõlvõ kottalõ küländ pall’o stereotüüpe, näütüses tuu, et pensionär om vaenõ ja täl om vaia api. Vanõmbaiäliidsi inemiisi uurja Tambaumi Tiina kinnüt’ tuud, et pensionilõ jäämist võetas ku piirist üle astmist. Tõsõl puul piiri ehk tüüiäliidsi inemiisi siäst välän om inemise ümbre sääne foon vai suhtuminõ, et timä iist piät as’a är otsustama ja tälle valmis tegemä, tedä piät «kaasama», ega täl umma päälenakkamist vai arvamist nigunii ei olõ. Võrrõldõn tõisi Euruupa riikega tüütäs Eesti pensionär kül inämb, a sakõstõ mitte uma opitu ammõdi pääl, midä tä kõgõ parõmbahe mõist.

Kuigi mi näemi hindä ümbre pall’o tegüsit ja rõõmsit pensionäre, olõ-i tuu kõik. Tambaum selet’, et osa pinsile jäänüist paistu-i vällä: nä omma varjun, nägemäldä ja sakõstõ olõ-i eloga rahul. Internetihääletüs kullõjidõ hulgan näüdäs’, et üts tunnõ, miä inemiisile pinsipõlvõga köüdüssen miilde tulõ, om hirm kõrvalõjäämise iin.

Kõik kõnõlõja ütli ku ütest suust, et joba 10–15 aastakka inne pinsi-ikä tulõ tähele panda, et läbikäümise tsõõr jäässi-i õnnõ tüüseldsiliidsi hulka. Soovitõdi löüdä huvitegemiisi, minnä kohegi seltsi vai eräkunda ja otsi ekä muudu mõttõseldsiliidsi – nii jää-i inemine päält kodojäämist ütsindä. Uurja omma tähele pandnu viil säänest asja, et nuu pensionäri, kink kõgõ lähembän läbikäümise tsõõrin omma õnnõ näide latsõ, omma õnnõtumba. Tuu näütäs, et sõpru ja välläpoolõ perekunda läbikäümist om vaia egän vannusõn.

Tulõtõdi miilde tuud kah, et muial ilman siin-sääl omma pensionäre keskusõ vai hoolõkodo üte katussõ all latsiaiduga. Ka meil võissi tuu nii olla, selle et sis olõssi inämb loomulikku läbikäümist ja ütitsit tegemiisi nuuri ja vannu vaihõl. Vannu ku nuuri arvamiisiga piässi inämb rehkendämä ka nuu tüüiälidse, kiä omma «pumba man» koskil ammõtiin, umavalitsusõn. Mi vanõmba inemise võissi olla inämb organiseerunu – parla saa-i näid ja näide arvamiisi kostki kätte.

Kõnõlõja olli ütel nõul, et pinsipõlvõs piät hinnäst ette valmistama nii vaimsõlt ku materiaalsõlt. Õkva gümnaasiumi lõpõtanu arotaja Valneri Kärg kõnõl’, et täl om värskilt meelen, ku rassõ oll’ täl ja tä sõprul äkki suurõs saia – kiäki ei oppa jo suur olõmist. Tä kinnüt’, et inämb säänest asja tunda ei tahassi: «Tahassi valmis olla!»

IT- ja maamiis Kesküla Kulno kõnõl’, kuis timä naas’ pinsipõlvõ pääle märkmä joba 30ndin aastin: «Pinsiaos piät olõma kõik tähtsämbä kulutusõ eloasõmõlõ joba tettü. Kulu tulõ tuus aos alla viiä.» Füüsiline aktiivsus avitas kah kullu all hoita: pindremaa pidämine, esi puiõ tegemine jne. Keskülä soovit’ tetä asjo niipall’o ku võimalik moodorilda tüüriistuga – nii om puulahkminõ vai niitmine kõrraga trenn ja meditatsiuun ni ruuhi pääle piä-i kah kulutama.

Löüti, et üts asi, miä võissi Eestin tõistõ olla, om inemiisile osalidsõ tüüaoga tüütämise pakminõ. Ütelt puult, et pensionieelik piässi-i rabama täüskotussõga, ku tuu jaos inämb joudu ei olõ, ja tõsõlt puult, et inämb pensionäre tüütäsi edesi väiku kuurmusõga. Suurõ tempo päält pinsi pääle minek omgi rassõ.

Tüüandja saa ei arvo, ku pall’o võissi näil api olla vanõmbidõ tüütäjide tiidmiisist. Üteldäs, et noorõmba inemise võiva võita vanõmbit inemiisi kiirusõn ja või-olla ka vahtsidõ asju miildejätmisen, a vanõmba võitva noorõmbit kõgõ suurõ pildi nägemisen ja otsussidõ tegemisel, kon om vaia säädüsperä löüdmist.

Om kül väega kinä saata inemine pinsile, pitsitä täl kätt, kinki kristallvaas, illos pilt ja tenokiri, a ku perän tuu inemine är unõhtõdas, om tuu suur ull’us, selle et üten inemise unõhtamisõga jääs pruukmalda ka terve timä kogõmuisi punt. Tast sõs üleskutsõ tüüandjilõ: kutskõ ummi inneskiidsi tüütäjit appi, haigõ tüütäjä asõmõlõ, plaanipidämise kuunolõkilõ üten mõtlõma, vabatahtlikus mõnõlõ ettevõtmisõlõ ja muidoki joulupidolõ, suvõ- ja spordipäivile!

Nii sõs tull’ vällä, et muutust om vaia inemiisi pään. Meile omma tähtsä tervenä eletü aasta, a sama pall’o piässi olõma tähtsä ka rõõmsana, virisemäldä ja kaibamalda eletü aasta. Toomiku Siiri ütel’: «Mi, pensionäri, piämi esi püüdmä tetä võimaligult pall’o tuujaos, et mi uma elo olõssi sääne, nigu mi taha. Egä päiv tulõ küssü: kuis ma seo täämbädse päävä ilosambas ja kergembäs tetä saassi?» A Kesküla Kulno tulõt’ miilde, et ummi vajahuisi tulõ võimaluisi perrä säädi, võtta ello, nigu tuu om.

Kaema piässi inemise, mitte timä vannusõ pääle – midä tä mõist ja saa ja tege. Laskõ täl tetä niipall’o, ku saa, ja viil viimätses küssü, kas täl om api ka vaia. Rõõmsa vanaduspõlvõ lugu saa alostusõ joba latsõ- ja noorõniän. Vanõmbas jäämist saa kaia ku arõnguetappi, mitte ku kistumist.
A sõski – kuigi inemise rahulolõminõ om tä hindä tetä, võissi Eestin olla inämb kogokunna, ka kohaligu umavalitsusõ puult võimaluisi pakmist, järe pääle avitamist, tegemiisi mano kutsmist. Ja mitte ku «teenüssesaajalõ», a ku ütenlüüjäle, esi avitajalõ ja tegijäle.

Lõpõtusõs ütle viil paar Kesküla Kulno mõttõkõist, miä käü-i õnnõ pensioniteema kotsilõ, a pututasõ kogokundlikku suhtlust. Tä kõnõl’, et tulõ löüdä võimaluisi olla vaba virtuaalmaailmast ja autoorjusõst, sõs saa ka küläga inämb kokko. Ku egäüts uman hoovin autohe ist ja sõs müüdä sõitõn naabriilõ lehvütäs, saaki-i tegünedä normaalsõt läbikäümist. Ja tõnõ põnnõv mõtõ: parla omma umbõlõ moodun kodokohvikidõ päävä, miä pandva üte kandi inemise kõik uman hoovin kavvõst tulnuisi kundõdõ-küläliidsi kostitamisõga müllämä, a kogokunna kesken tuust pall’o inämb läbikäümist sünnü-i. Mõistlikumb mõtõ olõs tetä koski kodokohvik egä nädälivaihtus – sõs jõudva naabri ja üte kandi inemise kah ütstõist inämb kaema.

Laanõ Triinu


Arvamisfestivali pensioni-arotusõl saiva sõnna (kuralt kaiõn): arotusõ vidäjä, OÜ Kasvulava koolitaja Timmi Mai, Võro pensionäre pääväkeskusõ juhataja Toomiku Siiri, IT- ja maamiis Kesküla Kulno, Valneri Kärg, kiä om tulõvigupensionär nii 2060. aasta paiku, ni haridusgerontoloog Tambaumi Tiina. Allaje-Kukõ Õnne pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit