Meil egälütel om üüpäävän ütepall’o aigu.

Tarvitami taad tuu jaos, miä om tõtõstõ tähtsä!

 
Ilmaelo om lännü väega kipõs ja taast tulõ suurõmb jago maailma häti. Ja naa hädä – nigu ilma lämmämbäs minek ja katskidsõ hengega inemise mi ümbre – ei jätä mitte kedägi putmalda. Esiki va Putin om üts katskidsõ hengega inemine vai hoobis hengeldä massin, a midä rohkõmb säändsit om, toda kehvemb om mi elo. Egä katskidsõ hengega inemine, esieränis tuu, kiä om päsnü võimu mano, mõotas küländ õkva mi egäpääväello. Tuuperäst om esihindä henge iist hoolõ kandminõ ülepää üts tähtsämpi asjo.

Inemisel om õigus olla hoitu ja armasta ja täl om õigus võtta hindäle aigu, võtta aigu olla õnnõlik ja aigu küssü küsümüisi. Ku mi küsümi hindä jaos tähtsit küsümüisi, sõs teemi ka veidemb ull’uisi. Ku mi teemi veidemb ull’uisi, and tuu mi latsilõ luutust, et näil võinu kah hää elo olla. A kiä oppas meid olõma õnnõlik? Ja kas õnnõ jaos om aigu vaia? Vai om vaia hoobis pall’o asju?

Tuu oll’ aasta 2020, ku mu päähä lei mõtõ, et om vaia ütte säänest sündmüst nigu «Aigu om!». Istõ uman uibuaian, kaiõ ilosit häiermit ja mõtli, et ammu ei olõ nii pall’o aigu olnu. Aigu mol’ota, mõtõlda, aigu lihtsäle olla. Säält edesi rännäs’ mõtõ sinnä, et mis tähtsüs om ülepää elol, ku ei olõki keväjä aigu häiermit nuhata. Mis kassu om sõs tüümurdmisõst ja vaivanägemisest, ku olõ-i aigu tähele panda, kuis kasus uibu uman aian vai lats tõsõn tarõn. Nii sündü «Aigu om!» festivali idee ja aasta ildampa sai taaga alostust tettüs. «Aigu om!» ku üts Võromaa tunnislausõ oll’ jo pall’o varrampa võrokõisil vällä mõtõldu ja üteldü. Mi võimi Võromaa teie pääl nätä vinnümän bussõ «Aigu om!» ja näist müüdä kupata. A naidõ sõnno takan om pall’o inämbät.

Mi ütiskunna juhtlausõ täämbädsel pääväl paistus ollõv «Pall’o ja kipõstõ!». Süvväs kipõstõ, tahetas saia pall’o asjo ja kipõstõ, sõidõtas kipõstõ, tüüd tetäs pall’o ja kipõstõ. Kõnõldas ja käüdäs läbi kipõstõ, esiki lakja mindäs ülearvo kipõstõ. A kipõstõ tegemisest ei tulõ häädüst. Taast tulõ nigu midägi – kokko saa kõkkõ pall’o –, a meelehääd taast om veidü. Nigu kirot’ Ristikivi Karl:

Sjoo, kinkäle om veidü antu,
kand tuud uma süäme kotsil.
Sjoo, kinkäle oma pall’o antu,
pill kõik käest maaha.

Õnnõligus saamisõs olõs nigu vaia sadat ja ütte asja. A ku olõt naa sada ja üts asja kätte saanu, tulõ vällä, et midägi om iks puudu. Ületarvitamisõga täüdämi uma henge mulkõ ja naa mulgu läävä aoga kõrrast suurõmbas. Om hallus mõtõlda, ku pall’o maailman, a ka mi uman väikun Eestin om parla raiskamist. Võrokõnõ ja laulusõsar Hintsi Anna om tennü filmigi tuust, ku hirmsalõ pall’o mi täämbädsel pääväl uma vaivaga kasvatõdut söögikraami minemä pillumi. A mi ei viska är õnnõ süüki – viskami är ka avvu edevanõmbidõ ja luudusõ vasta, viskami är aastatuhandidõ joosul kor’atu tarkusõ. Ütekõrdsõ anoma ja ütekõrdnõ maailm omgi ütekõrdnõ – taal olõ-i võimalust pikembält kestä, taa «ei ole jätkusuutlik», nigu kõnõlõsõ ammõtnigu.


Kalkuna Mari. Rahumaru Ruudu pilt.

Ma usu, et võrokõisil om vanno tarkuisi miildetulõtamisõ man tähtsä osa. Pia om Võromaa kuun Tarto liina ja Lõuna-Eestiga Euruupa kultuuripääliin. Sjoo om mi võimalus iist kõnõlda ja laskõ umma hellü laembalõ kuulda. A tollõ jaos om vaia inne vällä märki, miä sõs om mi sõnnom suurõlõ ilmalõ?

Üts hää sõnnom omgi mu arust: aigu om! Tuu tähendä ei, et mi mol’otami kõik aig ja midägi ei tii. Tuu tähendäs hoobis, et mi teemi tsipakõsõ veidemb, a targõmbalt. Söömi tsipakõsõ veidemb, a söömi taa kraami är vai kasvatami esi – sõs joht viska-i är. Tarvitami tsipakõsõ veidemb, a hääd ja kavvõmb, vai teemi esi. Mõistami olla õnnõligu vai sõs tiiämi, midä om vaia tuu jaos, et õnnõlik olla. Mi edevanõmba omma sjoo kõik nii häste jo laulu seen är ütelnü: «Ei või õnnõlda ellä, terviseldä tetä tüüdä.» Njoo omma lihtsä ja egäpäävädse ellojäämise kunsti.

A õnnõlik olõmisõs om kimmäle vaia aigu võtta. Ku vanastõ oll’ popp üteldä, et mul om maru kipõ, olõ-i aigu sukka kõnõlda – tuu oll’ nigu eduka inemise mõõdupuu –, sõs nüüt võinu vahtsõnõ vastalausõ olla: «Aigu om!» Selle et egälütel om päävän 24 tunni ja nädälin säidse päivä. A kuis mi sjood aigu pruugimi, om iks mi hindä tetä. Tarvitami aigu tuu jaos, miä om tõtõstõ tähtsä. Hää sõbraga kõnõlõminõ – sjoo om tõtõstõ tähtsä asi tan elon. Tüü ei tulõ sinno avitama ega trüüstmä, ku sul om rassõ.

Aig ja ao võtminõ tähtsis as’os om egä inemise hindä otsustamisõ ja meelekimmüse küsümüs.

Lõpõtusõs pass häste hümn «Aigu om!». Taa kirot’ laulja Vunderi Eva-Lotta, ku täl minevä aasta festivali aigu vaim pääle tull’:

Võta aigu hengädä –
mul om aigu hengädä.
Võta aigu tähele panda –
mul om aigu tähele panda.
Võta aigu kullõlda –
mul om aigu kullõlda.
Võta aigu hillä olla –
mul om aigu hillä olla.
Võta aigu rõõmsa olla –
mul om aigu rõõmsa olla.
Võta aigu armsas pitä –
mul om aigu armsas pitä.
Võta aigu hõngu haarda –
mul om aigu hõngu haarda.
Võta aigu tenno tunda –
mul om aigu tenno tunda.

Mul aigu om kõgõs,
milles vaia.

Kalkuna Mari,
muusik, festivali «Aigu om!» ellokutsja ja kõrraldaja
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisisari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit