Joba sügäväl Vinne aol naati hulkviid kassõ ja pinne häötämä. Jutt käve umbõs nii, et kunagi ei tiiä, kunas määnegi pini purõ vai määnest haigust määnegi kass edesi kand. Vinne aigu noil ettevõtmiisil ülearu häid tagajärgi es olõ ja aig-aolt läts’ iks mõni puuloimanõ varblanõ kassi söögilavva pääle.

Nüüd, kon mi esi hindä iist saisami, om asi tõisildõ. Ummapääd kõndvat pinni näet viil ainult jahipääväl, tuudki vast poolõs tunnis. Kassega om asi küll tsipa lohevamp, aga mitte kauas.

Kui pall’u mi elu tuust sis parembas ja julgõmbas om lännü?

1) Hulkva pini asõmõlõ om tullu kärnäne kähripini, kiä või sullõ kah hamba siirde lüvvä, ku täl tuju halv.

2) Hulkva kassi asõmõl püüd su hoovi päält hiiri repän, kiä jätt su trepi pääle paar otsast terävät tsigarit.

Tuu kõik ei olõ jo tiid-määne õnnõtus, aga küll lätt süä täüs, kui naatas kõnõlõma: pini ja kass om pähh, aga vot repän vai määnetaht mõtsaeläjäs, kiä om liina vai inemiisi lähküle kolinu – tuu om nunnu! Kostki ei kuulõ üttegi piuksu tollõst, et kivinugis jürä elektrijuhtmiid ja tollõst või tulla palakahi; et Saksamaal om pesukarudõga vähämblät säänesama nuhtlus nigu hulkviide kassega jne. Ja ma anna kõigilõ teedä: ma olõ pesukarru mi loodusõn ka joba nännü. Ja tasunu mõnõ asjatundja käest perrä uuri: kas tõtõstõ nuu puulkodustõt mõtsaeläjä kandva pisiläisi veidemb edesi kui mi uma pini ja kassi? Aga asi om jo nimelt nii, et puulkodustõt mõtsaeläjä tegüsi inemise lähküle pääle tuud, ku pini ja kassi är kattõ. Ei massa pellädä, et luudus jätt kotussõ tühäs.

Hää küll: või-olla et mõni eläjäkaitsja om tõtõstõ ladvast liigutõt vai nigu nüüd üteldäs: kallutõt. Elämi üle ja vast aig pand kah mõnõ asja paika. Saimi hundist kodulooma, saami ka tõisist mõtsaeläjiist, ainult mõni tuhat aastakõist kulus. Meele tege mõrus hoobis muu asi. Järjest inämb nuuri naisi reisvä ilma müüdä ja kodu tullõn kõnõlasõ: vot, vällämaal omma õigõ mehe, aga kuis Eestin… Nii mõnigi om pruuvnu noidõ õigiidega ellä, aga suur jagu pakõs aasta-paari peräst Eestimaalõ tagasi.

Arvada võit, et ega Eesti mehe kah naisilõ alla ei anna, aga nimä omma väiksembä jutuga.

Kivirähk om tuust asjast kirutanu väega hää raamadu «Mees, kes teadis ussisõnu». Kahju ainult, et Eestin loetas küländ veidü ja Kivirähk ei olõ esiki mitte Eesti president, kink sõnnu paar kõrda aastan kullõldas. Ja Pulga Jaan – kiä tuu viil om?

Egäs juhus ma nimma viil üle: om kolmõ liiki imetäjäid, kiä Eestimaalõ kõgõ inämb passisõ: kass, pini ja eestläne. Nimä omma aborigeeni, näil om siin Õigus.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit