Oll’ mis tä oll’, a tuud külh üteldä ei saa, et 2020. aastak miilde ei jää. Jääs, ja kuis viil. Kimmäle kõnõlõsõ taast aastast viil hulga ao peräst nuu, kiä parhilla koolin käävä. Et oll’ sääne aig, kon kooli kinni panti ja läbi telefoni opitunnõ tegemä naati.

A võro keele ja kultuuri jaos oll’ taa peris teküs aastak. Esiki või üteldä, et sündü määnegi murrang, uma keele ja kultuuri vasta naas’ huvvi tundma hulga vahtsit tegijit. Näütüses või tuvva suvidsõ liinaekskursiooni Võrol, kon 40 inemist kõnõl’ umma luku huviliidsilõ võro keelen. Vai sügüsene võro keele agendi kampaania, kon päält 200 inemise hinnäst härgütäjäs üles and’.

Lehetoimõndajana olõ seo aasta esiki hädän olnu tuuga, et nii pall’o lugusiid kõnõlõs võro keelest. A mis tetä, ku võrokeelitsid ettevõtmiisi jakkus, vahtsit raamatit vällä andas ja muud põnõvat vällä märgitas. Uma Leht ei saa noist jo kuigi müüdä minnä.

Järgmäne lehenummõr tulõ vahtsõaastakuu keskpaigan. Tuuperäst soovi kõigilõ lugõjilõ ja kirotajilõ joba täämbä ilosit pühhi, hääd vana aastaga ärsaatmist ja vahtsõ vastavõtmist.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit