Mi käümi tihtsäle uman maakotun Antsla vallan Selli puul tüüd tegemän. Piaaigu egä kõrd läämi iks Kambja poodist läbi, et midägi söögis üten võtta. Perämäne kõrd võtsõ ma kats põrkna- ja kats ubinapiirakut, mu miis Uunu neli viineripiirakut. Ma võtsõ ka katskümmend rulli häste allahinnatut majapedämise papõrt. Uunu massõ är ja mi lätsimi autu pääle.

Ollimi juba paar kilumeetrit sõitnu, ku Uunu küsse, kuis mu otav papõr nii pall’u massõ. Krabasi sõs Uunu käest tšeki ja näie, et tiä oll’ masnu 44 piiraku iist. Käänimi ümbre ja ma ütli timäle, et võtku uma tšekk ja neli piirakut üten ni minku puuti tagasi. Tiä ütel’, et timä innest lollis tegemä ei lää, tiä om ju jõukas riigipenskar.

Ma võtsõ sõs esi tuu tšeki ja neli piirakut ni lätsi tagasi puuti. Põra om piirakidõ ostmisõl nii kõva puutõtundlik autumaatika, et ku vaotat nummõr nellä veidükese pikembält, saatki 44. Mu miis es võta puuti lugõmisprille üten ja es näeki, ku pall’u tiä piät masma.

Lätsi kassadõ ja küsse, kas nä piävä mullõ nüüt 40 piirakut manu andma. Kassapreili ütel’, et näil ei olõki poodin nii pall’u piirakit ja andsõ mullõ katskümmend eurot tagasi.

Kõrval saisõ üts miis ja naarsõ kõva helüge. Ma ütli kah sõs kõvastõ: «No näet, ku edeve mehe täämbädsel aol omma, ei tihka näüdätägi, et joba prille vaia.»

Alopi Ene

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit