Parhilla ei olõ mu elon kõgõ parõmba päävä. Jälle maahajätmise vaiva, 42. päiv lätt ilma, 42 päivä järest elä hamba risti. Mullõ om üteldü, et maahajätmise vaivu ei olõ olõman, et kõik om pään kinni, a ku sa olt määndsegi jamaga pia terve elo köüdet olnu, sõs nii lihtsäle tuu vallalõsaaminõ ei käü.

Sülg juusk suuhtõ, kuiki ei suta hinnäst kokko võtta. Õnnõ tiidmine, et ku vannaviisi edesi elä, sis pikkä pito ei olõ, sund minno vasta pidämä. Ku maaha lõpõ, sis saa kah kõgõst priis, a kõgõst ei olõ ma viil valmis vallalõ ütlemä.

Unõn näe, et ma jälki tarvita, tunnõ õkva ku määndsitki tutvit lõhnu ja habi näid sisse, sõs heräne üles, külm higi juusk külgi pite maaha. Edimält om nii hallõ, et jälki es tulõ ma toimõ, jälki sai sõltuvus must võitu ja sõs pikäpääle nakka arvo saama, et seo oll’ uni. Et ma õks ei olõ viil perrä andnu. Või-olla seokõrd lätt õnnõs…

Mõnõlõ, kõnõldas, ei nakkagi külge. Vahel, ku iso om, sõs võtt veidükese ja sõs om jäl jupp aigu ilma. Ma nii ei saa, ma ei saa ka veidü võtta, mul kisk kõik aig sinnä ülearvo pruukmisõ poolõ. Lõpp om taa as’aga hirmsa. Kiä lätt vähkä, kellel ütles süä üles. Mul läävä närvi läbi. Tiidmine, et sa tiit säänest asja, et sul om kõik aig õnnõ tsipakõsõ puudus vahelejäämisest, aja ullis.

Naabri ei tiiä mu orjusõst. Mul om hää õhuvaeldus, ka olõ ma kõik aig esi kraamil perän käünü. Ütski edesimüüjä ei olõ mu man käünü, nä ei tiiäki, kost minno otsi.

Ma ei taha, et must latsilõ halv mälestüs jääs. Naasõlõ niisama. Näile ma olõ ammu üles tunnistanu. Et nä olõssi valmis, et ütspäiv tuldas, lüvväs uss maaha ja käänetäs mul käe sällä taadõ. Parhilla om elämine puhas, häste välläopnu pini vast võtas kinni, et elämisen om seod kraami olnu, a mis tuust kassu. Leüdä täl mu puult midägi ei olõ ja pinni, olkõ tä nii vällä õpatu, ku tä om, kohtun mu vasta tunnistama ei panõ.

Must turg om tedä täüs. No ku määnegi asi är keeletäs, sõs saa timä päält tiini. Tedä saa säädüslikul kujol ka võtta, a nii tä ei mõo ja ei tulõ õigõt tunnõt. Mõnutunnõt. Ku mõnutunnõ käen, tulõ mul kõgõ üledoosist sääne väega rassõ olõk, a ku ma tarvita nii, nigu lubatu om, keedetült, sõs ei tulõ mõnutunnõt ega midägi. Õnnõ üledoos, rassõ olõk kõtun ja muu hädä…

Noorõmbast pääst ma panni viil majoneesi kah pääle, õkvalt värskelt praaditulõ, süäme peräst murõt es tunnõ, taldregu pääl ujjo kõik rasvan. Sõs oll’ «Jõgõva kõllast» saia, «Sulõv» ja «Olõv» olli tsiakardoka. Ildamba tull’ «Adretta». No viimädse ao olõ ma «Laurat» tarvitanu, verrev, hää maiguga… Tihtsäle omma poodist ostõdu kardoka perän praatmist makõ, nigu olõssi nä külmä saanu, a «Lauraga» om egä kõrd asi kimmäs.

No lätt 42. päiv ilma, lõpõti tuu ärkeelet kardokapraatmisõ är. Põra om väega rassõ, a kaemi päiv kõrraga, mis ja kuis edesi…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
sõltlanõ

 

 

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit