Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

15. kiri. Kõva kõrd om jama!

Üte kolmapäävä õdagu, ku armas abikaasa oll’ keelekursusõl ja mu ülesandõs oll’ perrepoigõlõ määnegi aoviidüs vällä märki, otsusti minnä Bukaresti seo ilma ao kunsti muusõummi. Tuu muusõumi kaemisõs piät tiidmä, et tä olõman om ja ka tuud, kon timä om. Ma õnnõs tiidse mõlõmba küsümise vastust.

Muusõum om parlamendiga saman majan ja tuu ümbre om aid, mink värehtiid turvamehe valvasõ. Seokõrd olli autoga ja ku käändse auto nõna sissesõidutii pääle, kost tiidse muusõumilõ kõgõ lähembäle päsemist, pidäsi minno kinni üts kõrravalvja. Sõnnom oll’ lihtsä: «Jah, muusõum om tõtõst tan, a sissepäsemine om õnnõ jalakäüjile vai noilõ, kel massinaga tulõmisõs eriluba.» Nakka es vaidlõma, küsse lihtsäle, kas kohegi lähküle saa autot panda. Tuu pääle ütel’ turvamiis, et seo ei olõ väega mukav ja tä om otsustanu mullõ õkva nüüt eräkõrralidsõlt autoga sissesõitmisõ lua anda. Väkev!

Parksõmi auto är ja kõndsõmi muusõummi. Piledileti iin saimi vahtsõ üllätüse. Poissõ rõõmul olõ es piiri, ku nä näi leti kõrval pappkasti viie vast paari päävä vannudsõ armsa pardsipojaga. Tsirgukõisi perrä kai muusõumi juhataja ja mul es õnnistu teedä saia, kas täl oll’ plaan nä muusõummi elämä jättä vai hindäle kodo viiä.

Õdagu naidõ juhtumiisi pääle märgotõn sai mullõ selges, et elo om hulga lõbusamb ja inämb elämist väärt, ku kõik ei käü täpipäält nööri perrä. Kallil kodomaal tükitäs perämädsel aol ülearvo kõrraldama ja om teedä, et ku joba säädüs vällä om antu, sis eestläne täüt tuud häbemäldä täpsele. Saa-i seogi kõrd müüdä «Õnnõ 13st». Egäle kõva kõrra armastajalõ soovita täämbädses Morna liinapää tooli pääle nõsõnu Mare kuldsidõ sõnnuga: «Lasõ vabas!»

PS! Tulõmi no kuus-paaris kodomaalõ ja seol aol ei pruugi egän lehen Rumeeniä kirja olla.


Epleri Rain

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit