Parm tsuskas: keväjäkünd


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: keväjäkünd2024-03-18T16:23:01+02:00

Muda Mari pajatus

Kõomahla aig

 
Ma kuuli raadiost, et mõnõ inemise naka-i iks tuuperäst veidemb limmonaati ostma, et mass pääle pandas. Nä arvasõ viil, et tuu avita-i tervüse hoitmisõlõ üten. No las nä ostva, sõs saa vähämbält riik pall’o massurahha. A peräh massa-i hädäldä, et poodih om kõik kallis ja jõvva-i lihha osta. Ku tsukrujuukõ jõvvat osta, sõs rahha iks jakkus.

A ku tahat iks makõt juvva ja rahha kokko hoita, otsi vällä oherd ja mine mõtsa kõivo tikkama. Vahtrõmahl tsilgus joba ammu, ni kõomahla jakkus viil tüküs aos. Tuu makõ ja tervüst täüs juuk om umast mõtsast õkva priilt võtta. Jääs viil keldrihe pandmisõski.

Muda Mari pajatus2024-03-18T16:21:58+02:00

Tossu Tilda pajatus

Kalja-Manda

 
Umal aol tulli keväjä, ku ilma lämmäs lätsi, Võro liina uulitsidõ pääle taarimüüjä. Taar oll’ kõllatsõn vaadin ja küle pääl verrev kiri «Kali». Võrol oll’ vahepääl mitu taarimüüjät, a kõgõ kuulsamb noist oll’ Manda. Timä taari peeti esieränis hääs.

Tõsõ müüjä lasi esiki jutu vallalõ, et tä pruuk taari tegemise man määndsitki võlssvõttit, nõiakunsti ja midä kõkkõ viil. A Manda ütel’ tuu pääle, et kõgõ tähtsämb om, et taar olõssi puhtast värskist kraamist tettü.

Oppusõ, kuis hääd taari tetä, oll’ Manda saanu uma esä käest, kiä oll’ külän kõgõ parõmb ollõmeistri. Manda oll’ esä kõrvalt hoolõga tähele pandnu, kuis tulõ tetä, ja säält olliki timä tarkusõ peri, es olõ määnestki nõiakunsti.

Manda man käve taari ostman nii eestläse ku vinläse ja ku piiri vallalõ lätsi, naksi ka suumlasõ timä taari nõudma. Inemise saisi peris taarisaban.

Ku ilm oll’ vihmane, taar nii ruttu es lää, inemise es taha tedä juvva. A Manda passõ tuugipoolõst vaadi man ja kutsõ, et ostkõ siist, siin om hää taar. Üts esimuudu kommõ oll’ Mandal kah. Ku vaat tühäs sai, lei tä ruskuga vasta vaadi külge ja ütel’: «Tühi! Härg ei nüssä inämb. Tulkõ hummõn tagasi!»

Tossu Tilda pajatus2024-03-18T16:20:56+02:00

Pikne, mu hirm ja arm

Üldäs, et armastusõl ja hirmul om hingele pia ütene täheldüs.

Mul om piksehirm. Pall’o as’a saava algusõ latsõpõlvõst, nii taa piksehirm mul. Vanaimä ütel’ külh, et taa lats’kõnõ ei pelgä vannajuudastki, a vot pikset ma pelksi. Esi tä kah olle veitse süüdü tollõh.

Mu kuulmeistrist imä käve tihtipääle suvildõ koolioppajidõ kursuisil. Nuu olli inämbäle kuu aigu ja imä olle koskil kavvõmbal: Haapsaluh vai Värskah vai Tal’nah. Ma ja vanaimä ollimõ sis katõkõistõ kotoh. Ma olli sis vast nii kuuliminegi-iän. Vanaimä esi peläs’ hirmsahe pikset. Takastperrä mõtõldõn olle sõs pikset tihtsämpä ja kur’alt. Vanaimä selet’, et innempält olle pikne ütel kõrral löönü majast mõnõkümne meetri taadõ kardokanurmõ viirde kivvi. Nelitõistkümmend virgest ümbre kivi olli puha musta, säält es kasu inämp määnestki kardokat. Tõõnõkõrd lei pikne tõsõlõ poolõ majja kivihunikuhe, nuur pihl olle poolõs.

Novot ja ku pikne hindäst joba märki naas’ andma, sis vanaimä läts’ lauta, lasksõ lehmä ketist ja lamba- ja tsiasulu köüdüsse vallalõ, et ku välk sisse põrotas, saasi eläjä kuigi ruttu vällä toimõnda. Esi istime köögih, tuhkhavvast kavvõmban, egä moment ussõst vällä kargaman, ku asi hullus lätt. Pääväl ollimõ kotoh, a õdagu, ku pimmes läts’ ja pikne lähkümbäle tulle, es julgu vanaimä inämp uman koton olla. Võtsõ mino handa ja läts’ koskilõ naabritõ poolõ. Ku joba väega illanõ olle, naabri puhksi sängüh, sis tõnõkõrd istime naabritõ sannaesitseh vai küünü all. Nigu sinnä ei olõs pikne meid putma saanu. A mis hirmuga tetä, tõisi inemiisi lähkol olõminõ andsõ julgust. Ku pilv kavvõmbalõ läts’, tölsseme jälki kodo.

Ellime tuukõrd külältki kehväste, suurt kraami ega raharikkust olõ es. A vanimä kopsõ kokko lavvust kimmä kasti, sinnä pandsõ mõnõ umakoetu sängülina ja käteräti, vast mõnõ parõmba rõivapulsti kah, et ku maja piksest palama lätt, sis peris pall’as es jäässi. Kast olle uibuaiah vana sitkapuhma all. Raharikkust olõki es, võiolla tuu pisku olle vanaimäl hindä karmanihe pantu. Tuu elotusõ pikse puult palama lüümine olle vanaimäl suurõs murõs. Ku imä kotoh olle, sis olle vanaimä kah rahulikumb.

Ütel kõrral, olli vast sis nii kümnene, lätsi imä ja esä lehmi plukitama. Ma kah muidoki tirgassi üteh. Olle sääne puul-pilvealonõ lämbepuulne õdagupuul. Üts väikokõnõ hall pilvelunt saisõ umbõs mi kotsil. Es mõista tuust nigu midägi pelätä, ku äkki kävi ilmatu kõva kärgähtüs. Leie hellelt välki ja kärgäht’ kõvastõ. Imä haarsõ lehmil ketti kaalast är arotama, et ravvanõ asi, tõmbas pikset lähkesele. Lehmä es mõista tulnust vabahusõst midägi arvada, kügrüti sälg nötsku sääl tollõ mürinä pääle õigõ totolt. Mürist’ viil mõnõ kõrra ja naas’ äkiste kõvastõ sadama. Nii kar’atsõ ku lehmä lasiva kodo poolõ padavai jalga. Pikset inämp es olõ lähkül, kavvõmbal viil tümist’. Sado kestü uma kolm üüd-päivä. Üteldi, et ku pikne tulõ üles Vinnemaa puult, sõs satas kolm päivä. Tuukõrd tuu pilv tulle külh jumala taivast ja hiidüt’ meid kõrralikult.

Perähpoolõ, ku ma esi joba ammõtih olli, tulli ütel tüüpäävä lõpul bussiga kodo. Näie, et kodo puul olle hirmsahe tinnõ pilv üleväh ja pikne pilsõ välkõ ja kärkse hoolõga. Olli murrõh, kuis ma kesk vihma ja müristämist kodo saa. A tollõs aos, ku ma umma bussipiätüste jõudsõ, olle vihm üle ja pilv Võro poolõ edesi lännü.

Jõudsõ sis kodo. Vanaimäkene istsõ tagatarõh sängüveere pääl ja kõnõl’, et ei tiiä, mis tan olle, et maru käräk kävi. Tä olle mõtõlnu, et nüüt külh pikne sisse lei, olle väävlihaisu kah tundnu. Olle jäänü uutma, kas kuuld tulõ praksnat: sis tiid, et maja palas ja piät vällä pagõma. Ku julõs’ lähembält kaia, sõs nägi, et ei pala joht, a köögih olle voolulugõjast – sõs olliva nä sääntse lihtsäkese, koskil saina pääl, kost vuul sisse tulle – korgi purus ja vällä löönü.

Naksimõ asja katõkõistõ uurma. Tuu lüük, arvada et kerävälk, olle lugõjast sisse tulnu ja müüdä juhet ussõ kotsilt tõistõ tarrõ lännü. Säält es olõ edesi juhet pite lännü, olle ahu truubi slepehe lännü, sääl olle tükü kivvi vällä löönü. Kohe tä edesi läts’, jääse tiidmädä. Voolumõõtja sai är parandõdus ja elo läts’ edesi. Vanaimä olle sis joba päält katsakümne ja ütel’, et nii vanalt tä pikset inämp ei pelgä, et ku tä om surmas ette nättü, sõs surm tulõ, ja ku ei olõ, sõs eläs edesi. Ja elligi ütsäkümnetses.

Mõni aasta ildampa, ku ellime joba kõik vanatädi man, lätsime imäga üte uma külä naasõ poolõ sünnüpääväle. Võisõ nii lõikuskuu aigu olla. Joba päivä kõmist’ pikne siin ja sääl. Sünnüpääväle minemätä kah es saa jättä.

Peime torõdalt sünnüpäivä. Kesküüse nõstime kombõperi sünnüpäävälatsõ üles, seime krõnglit ja jõime tervüsenapsu. Kaime külh, et jälki sääd üts piksepilv hinnäst väega lähkohe. Naksime sis kolmõkõistõ naabrinaasõga rutustõ kodo tulõma. Leenu püürse tiiharon uma kodo poolõ, timä elli säälsamah lähküh. Tä kutsõ külh hindä poolõ, a imä ütel’, et läämi iks edesi kodo poolõ, vast jõvvami inne kodo, ku pilv peris üles tulõ. Välku pesse nii, et kõik olle ümbretsõõri valgõ, ja mürrin tulle kah kõrrast lähkümbäle ja läts’ kõvõmbas.

Jõudsõmi vast paarsada meetrit astu, ku näime, et välk lei meist nii saa meetri pääle suuviirsehe kivihunikuhe. Välk olle terävä sinitse-lilla valgusõga ja kävi kõva kärgahtüsega ütteaigu. Väävlihaisu lei kõik kotusõ kõrrapäält täüs. Ma küküti hirmuga maaha ja rüükse immä. Imä jäl käskse, et hoiamõ ütstõsõst kavvõmbalõ: ku piässigi vahtsõstõ lüümä ja mi jäämi ette, sis vast tõnõgi päses. No egätahes pässime mõlõmba tuukõrd õnnõ perätü hiitümisega. Peräh Leenu kõnõl’, et timä olle jõudnu uma maja trepi pääle, ku tuu käräk kävi, olle ütsjago murrõn mi peräst.

Viimäne kõrd, ku viil veidü nigu hirmu tundsõ, olle säälsamah maal. Ma olli ütsindä kotoh, ku pilv üles tulle. Istsõ leso pääl ja oodi, kas tulõ lähküle vai lätt kavvõmbast. Pikne kärkse ja välgut’ mehemuudu ja vihma vali nigu pangist. Ku vihm vähämpäle jäi, lätsi vällä. Kardokavirkse olliva veereni vett täüs. Koloraado mardika ujosi vii pääl. Mi maja olle mäeveere pääl. Maaparandusõ kraavist olle kõrrapäält jõgi saanu. Kraavi otsah olle meil lump, tuu olle nigu järv ja säält läbi lahmas’ vesi alla orgo, kandsõ muta, liiva ja haina kõigi koloraadodõga üteh.

Ku nüüt tuust piksearmastusõst kõnõlda, sõs timäga om nigu pall’odõ ilosidõ asjuga. Mullõ miildüs esieränis üüse ja kavvõmbast vahti tedä timä lõpmalda ilosa tulõvärgi ja võimsa müristämise peräst. A või ka trehvätä nigu mõnõ kinä naistõrahvaga, et niikavva, ku kavvõst kaet, om illos, ülesmukit ja kinä, a lähküst või olla väega hõel ja sant.

Paborti Daisy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Pikne, mu hirm ja arm2024-03-18T16:19:53+02:00

Priinime lugu: Tiks

Seod nimme kand Eestin 159 inemist. Nimi panti kümnen mõisan. Võrumaa ainukõnõ kotus oll’ Vana-Antsla mõisa Haabsaarõ kandi Tiksi talust peri suguvõsa (hingelugõmisõn Tix). Säält läts’ nimi küländ ruttu lakja, näütüses ka Viitinä mõisalõ. Ka seoilmaaigu om Võru maakunnan suhtõlidsõlt kõgõ rohkõmb Tiksõ.

Halinga mõisan Pärnumaal oll’ nime saajidõ naabritalu Tiksa talu. Sauga mõisan pantigi priinimi õkva Tiksa talun, Suurõ-Rõngu mõisan Tartumaal Tiksi talun. Sääl om lisanimi häste vana, joba 1638 oll’ Suurõ-Rõngu mõisan Tixe Peep. Viil panti seo nimi Tartumaa Häränurme, Mulgimaa Holstre ja Tarvastu mõisan. Vähä tõistmuudu nimemotiivi omma Adaveren, kon Tiks panti Tikuta talun, ja Olustveren, kon Tiks panti Tillu talun.

Inämbäste om priinime takan vana talu- ja lisanimi Tiksi vai Tiksa. Joba 17. aastagasaa alustusõn elli Tartun Tixa Jak, tõsõ nimekujuga Jacob Tix. Kost lisanimi tulõ? Ma lövvä, et taa tulõ päämädselt vanast edenimest, miä om lühkü vorm Pühä Benedictusõ nimest. Tuust om saad Pentus, Pent ja Bendix, a sammamuudu saksa perekunnanimi Dix (nt kunstnik Otto Dix).

Terävä kõlaga nimi om ka tõisi nimmi hindä sarnatsõs tennü. Taasama Vana-Antsla nimi es olõ algusõst pääle Tiksi. Roodsiaignõ peremiis oll’ Tiit vai Tiits, pääle Põh’asõta elli Titze Hinrich ja peräkõrd viil 1805 Tixi Isack.

Ristinime moodu andja Pühä Benedictus, ladina keelen ’hääs üteldü, õnnistõdu’, elli aastil 480–547 Kesk-Itaalian ja pand’ alussõ ristiusu kloostrielu põhimõttilõ. Timä ärmineki päiv 21. urbõkuu om ka timä ku pühämehe päiv. Eesti rahvakallõndrin tunnõtas päävä nimme pendipäiv, a kombit pendipäävä kottalõ om teedä veidü. Lõuna-Eestin võisi sõs üteldä ka: tiksipäiv.

Priinimega Tiks om perän edimäst nimepandmist veidü juhtunu. Õnnõ üts kõrd om tedä võet eestistämisel, Vana-Laitsna vallan, nime Stalde asõmalõ. Kiäki es nakka Tiksi eestistämisel är muutma, kuigi Aaviku Johannes esit’ taad üten loetelun, kon olli timä meelest jälle ütesilbilidse nime, miä tulõssi är muuta.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Tiks2024-03-18T16:17:51+02:00

Contra luulõtus

22. urbõkuul om luulõtaja Contra 50. sünnüpäiv. Avaldami tan timä kõgõ värskimbä võrokeelidse luulõtusõ.
 

Mängke mänge!

 
Egä hummuk, ku nõsõt sa sängüst,
nakat mõtlõma määndsestki mängust.
Elu iks täüs olku trilli ja tralli,
mängi saa kulli vai pilli vai palli.
Mõni mäng nõuda või kõvva muskulli,
tõõsõn om vaia just ajusid trulli.
Mängi saa pätti ja võmmipatrulli,
Aliast, Tsirkust vai Monopolli,
Simsi, Fortnite’i, Minecrafti vai LOLi,
a ka niisamatõ lüvvä võit lulli,
taivalõ puhku seebivii-mulli.
Olõ-õi määnestki tõtõ absulli,
et määnest mängu sul tulõssi mängi.
Mängi võit pinni vai mulklikkõ kängi,
olla võit nahkhiir vai supõrmänngi.

Mäng, mäng, mäng,
kõik elu om üts põnnõv mäng.
Mäng, mäng, mäng,
saa ütest mängust tõnõ mäng.
Egäl jõõl om uma säng
ja mängul sammamuudu.
Sa kae, kuimuudu jõgi mäng,
ja olõ timä muudu!
Mäng, mäng, mäng,
om mänge ilman tuhandit.
Mäng, mäng, mäng,
ja mängjit mitmit miljunit.
A ku om jälleki üts mäng
ilma pääle luudu,
sis koskil ilma nukan mäng
tuud kiäki ummamuudu.

Elun iks omma ka karmimba mängu,
tõnõkõrd umbõlõ pall’u om mängun.
Valiku ommava rassõ ja rängä,
saatusõ sepä su närve pääl mängvä.
Vaihõpääl vaia kõik panda om mängu,
aig-aolt tulõ ka tulõga mängi,
kassi ja hiirt kõgõ mängitäs sukka,
tõmmatas hanis ja mängitäs nukka.
Ku sinnu periselt ründase gängi,
aigu ei olõ sis ulli sul mängi,
minemä panõ, et välgüsse päkä,
a nii et välkmist ei olõssi nätä.
Lasõ politsai tegeles tuuga,
sa olt umbõlõ hõivatu muuga:
kõrraldat sõpruga mänguturniiri,
mängiti maffiat ja sabotüüri.

Är lasku vaivama mängmise jannu,
mine ja kutsu mängjit viil manu.
Mängke ja jätke kõik andsaku mõttõ,
et kas tii ellu saa tõsitsõlt võtta.
Tiit kõkkõ mängult vai periselt elät?
Kas saa sust asja, ku päiv läbi pelat?
Ah ärke kullõlgõ viginähellü,
ellä saa periselt mängulist ellu.
Kõiksugu hinkmine-hänkmine jätke,
rõõmuga, isuga mängke ja mängke.
Ku ütskõrd katski ka jätmä piät mängu,
selle et üteldäs – aig minnä sängü,
a no ka sängün saa edesi mängi.
Uni tükk pääle, ei olõ tuust hätä,
selle et mängu ka unõn saa nätä.

Contra luulõtus2024-03-18T16:14:58+02:00

Krossisõiduhuvilidsõ mehepoja

Joba viimädse koolitunni lõpun nakkasõ mu tütrepoja Mulla Henri ja Marten siplõma ja kratsma, nigu olõs kusiraudsigu püksin. Nä uutva nädälivaihtust ja autoga krossisõitu.

A sõidus tulõ ette valmista. Massinil om vaia kummõ kontrolli ja mahla moodori sisse panda. Ka massina süänd om vaia putita, et sõidus valmis olla. Nuu massina olõ-i säändse, minka trullnoki kummõ kõrvõtasõ ja tiiveere pedäjit üles otsva. Krossimassinil omma puuri seen ja poissõl sällän rõiva, mis tuld ei võta, ku midägi juhtuma piässi.

Nädälivaihtusõl jõudva rahvakrossi ringraa pääle umbõs katssada mehepoiga. Ega nä kõik kõrraga ei sõida, näid lastas valla iks jupikaupa: moodori võimu, tsõõrõ veo ja poissõ vannusõ perrä. Kõgõ noorõmba omma katsa- kooni ütetõistku-aastadsõ, nuu omma tulõvigutegijä. Nimä saava sõita nii, et suurõmb miis, kellel luba om, istus kõrval.

Tuud krossi om peetü pia kolm aastat, sõidõtas Misson, Tarvastun, Piirojan ja Aluveren. Mu poisi omma egäl puul häid kotussit saanu. Om kül ka katussõ pääl oltu, lumõvalli kinni jäädü, moodorist omma mahla vällä päsnü ja siduri kärssämä lännü, a tuu käü kõik ralli mano.

Ma olõ kül ütelnü, et laskõ iks tõisil kah võita, a kos nimä, iks gaas põhja ja minek.

Hää miil om tuust, et poissõl om uma hobi ja näist kasusõ kõva mehe, ei opi pättüisi tegemä.

Noorõ mehe, kaegõ uma massina üle ja ehitäge ümbre. Ja sis raa pääl näemi!

Reinerti Elmo


Mulla-poisi omma pikkä aigu rahvakrossin häid kotussit saanu. Eräkogo pilt


Krossisõidu aigu või minnä ka nii, nigu pildi päält nätä. Eräkogo pilt

Krossisõiduhuvilidsõ mehepoja2024-03-18T16:11:16+02:00

Kaikal tull’ kokko tiatriklubi

Minevä aasta sügüsest käü Karula kihlkunna Kaika seldsimaja man kuun seltskund, kiä kuts hinnäst Kaika tiatriklubis. Nä omma joba valmis saanu ja kõrra mängnü lavatükkü «Ähijärve bussipeatus», kon jutustõdas paiklikkõ juttõ. Seo kuu lõpun ja tulõva kuu alostusõn jõud tükk Antslan ja Lüllemäel ka püüne pääle.

Mõtõ naada tiatrit tegemä oll’ säälkandin joba mitu aastat õhun. Nimelt eläs vai suvitas Kaika lähkül mitu tiatriga kokko puttunut inemist: Võromaal hulga aigu tiatritüken üten löönü Trolla Agu, mitmõn filmin üles astnu Solvaku Paula, Vinne tiatri näütlejä Kutšmezovi Aleksandr. Kuun näidega om tiatrimõtõt arotanu ka nuur pillimiis Freibergi Uku.

«Egä kõrd, ku kokku saimi, arutimi, et midägi võinu tetä. Nii mitu aastat. Kooni minevä aasta paksõ Keskkunnaammõt Karula rahvuspargi 30 aasta juubõlis vällä matõrjali, kirändüsmuusõumi puult üles lindistedü seokandi perimüsjutu. Naksimi sis tuuga tüüle,» seletäs Trolla Agu, kiä pidä tiatriklubi man lavastaja ammõtit.

«Inne peris kokkusaamist teimi üte improtiatri tüütarõ. Tuud stuudiot vei läbi koolitaja Otsa Rahel, kiä suvitas Nursi lähkül. Kutsõmi sis paigapäälsen meililistin inemiisi tiatrimängu mängmä ja tull’ kihvt õdak. Kokku tull’ säänest rahvast, kedä es usuki, et nä tiatrihuvilidsõ omma. Tüütarõ lõpun veimi läbi väiku jututsõõri ja piaaigu kõik olli valmis tiatrit edesi tegemä,» seletäs Solvaku Paula.

Nii saigi kokko ümbrekunna tiatrihuvilinõ rahvas, kelle siän nii ehitäjit, põllumiihi, koolioppajit ku ka opilaisi. Mõni näütlejä kutsuti ildampa kah viil mano, näütüses Kurve Kaspar. «Ma näi hindä olõvikku nii, et olõ latsõga kotun. A ku Agu kõlist’ ja ütel’, et tetäs tükkü ja mullõ om osa kah olõman, es mõista ei üteldä, paistu vahva ettevõtminõ. Karula kogukund om mu seen valla tennü säändse ussõ, midä ma es mõista arvadagi, et nä mu seen olõman omma. Näütüses ilmangi es mõistnu ma arvada, et nakka koorin käümä, ja et tuu mullõ viil hirmsalõ miildüs. Sama tiatriga: ma hää meelega olõ tan, ooda joba vahtsit tükke. Midägi ei olõs sündünü, ku inemise es haardnu häräl sarvist, ja jummal tennät, et meil tan säändse inemise omma.»

Hään mõttõn külätiatri

Kaika tiatiklubi om Trolla Agu meelest hään mõttõn külätiatri. «Tan om rohkõmb võimaluisi ku prohvessionaalsõn tiatrin. Mullõ sääne vabadus miildüs, et kiäki ei piä palga iist midägi tegemä. Mullõ miildüs inemiisi tetätahtminõ. Ku midägi om vaia, näütüses oll’ vaia bussipiätüse silti, sis õkva pakva inemise vällä: ma tii, ma tuu. Egäüts avit’ üten, kes veidemb, kes rohkõmb: ehitä, prooviruumi küttä. Mul ei olõ säänest kogõmust varõmb olnu,» seletäs tä.

Ütenkuun tetti tüüd ka edimädse tiatritükü kokkosäädmise man. «Agu tull’ raamiga, a kõigil oll’ võimalus seolõ luukerele lihha külge panda. Lõpus oll’ pall’u ütist loomingut. Agu oll’ päämine vidäjäheng, a tä lask’ trupil panda ütist loomingut sisse. Tä es olõ uman nägemüsen kinni,» kõnõlõs Solvaku Paula.

Edimäst kõrda astuti tüküga üles Karula rahvuspargi sünnüpääväpidol minevä aasta joulukuun. Kurve Kaspar kinnitäs, et näütlejä ja lavastaja jäi tüküga rahulõ ja kaeja kiti kah. «A seo om konksiga asi, tan olli uma inemise, viisaka. Ma arva, et tõõhetk tulõ Antslan ja Lüllemäel, kon omma võõramba kaeja. A mullõ paistus, et meil ei olõ midägi häbendä.»

Kuis asi periselt om, tuud saava huvilidsõ esi pia nätä. Kaika tiatriklubi astus tüküga «Ähijärve bussipeatus» üles 28. urbõkuul Antsla kultuurikeskusõn ja 2. mahlakuul Lüllemäe kultuurimajan.

Rahmani Jan


Kaika tiatritegijä Solvaku Paula, Trolla Agu ja Kurve Kaspar (latsõ ja piniga) Umalõ Lehele umist tegemiisist kõnõlõman. Rahmani Jani pilt


Pilt lavastusõst «Ähijärve bussipeatus». Tanilasõ Triinu pilt

Kaikal tull’ kokko tiatriklubi2024-03-18T16:08:31+02:00

Kiri Võrolt. Keväjälumm

Kevväi om mu meelüsaastaaig. Tuu man, kuis Põh’amaa talv är lätt ja tassakõisi lämmä ilma tulõva, om egä aasta nii suur nõidus ja müstiga, nigu juhtunu seo edimäst kõrda elon. Esiki nigu sündünü egä kevväi vahtsõst.

Talv om mu jaos üts suur ja kõrralik kuurma ja ei olõ ime, et tuul aol halõhus pääle tükk. A seo vahtsõnõ ja valgõ aig om nii helle ja illos, et sütütäs henge ummi magusidõ unistuisi ja eloga. Mul ei saa ilmangi viländ päävä käen istmisest. Või tunnõ viisi lihtsäle keväjähõngu nuhuta ja taha tetä pikki jalotuskäüke mõtsa ja juuskva vii mano. Esieränis võimsa om tuu, ku järvi ja mere ijä laulma nakkas.

Edimädse keväjäkuulutaja lumõkellä omma nigu võiulilli, minkal om nii esieräline makus nuhe, ja vahtrõmahl tunnus peris jumalajoogi vurhvi. Arvada tuu seo kõik inemise seest vällä muistidsõ loomusunni, timä mälehtüse tuust, et tä om tõtõstõ õnnõ üts osa luudusõst. Seo keväjäne miäki herätäs timä uinussilõ jäänü olõmisõ.

Talv om parasjago pikk, et sisse tulõ meeledü tarvidus ja igätsüs rohilidsõ ja tsirgulaulu perrä. Toda suurõmb om mu rõõm, ku saa joba urbõkuu alostusõn kasvumajja redisside ja muiõ söögikasvõ siimnit külbä ja sis suurõ herevüsega kasvõ maa seest vällätulõkit uuta. Et seo suurõ keväjä tunnõ ummõhtõ kipõmbalõ tulnu, tsuskagi sügüse kasvumajja värmiliidsi sipullilli kah.

Hõissa, elägu kevväi ja vahtsõ alostusõ!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Võrolt. Keväjälumm2024-03-18T16:04:11+02:00

Kommunismist

Kommunismiga omma mul tävveste selge suhtõ. Mullõ om koolin kommunismi tundmise iist hindiid pantu ja olõ kats tippkommunisti teost piaaigu pähä opnu. Kõgõpäält: Engelsi kõnõ Marxi haua pääl. Tuu oll’ 1,5 lehekülge pikk ja mõtõ oll’ selge ja kehtis siiämaani. Mõtõ esi om sääne: Marxi kõgõ suurõmb avastus oll’, et inne valitsusõ püürdmist tulõ kõtt kõvastõ täüs süüä. Kasulik manitsus ka kuulmeistriide streigi puhul.

Tõnõ tippkommunist, kink sõnnu ma surmatunnini ei unõhta, oll’ Võru miis Männiste. Timä briljantsuutra alas’ sõnnuga: «Kuidas, kuidas, Nohrin? Palun täpsustage, kas kogu see asi toimus ainult teie initsatiivil ja märade poolt…» Tsitaadi lõpp, tagumine osa lätt ülearu sügäväle zootehnikiide hingeellu.

Kuna ma olõ uma olõmise poolõst ohmu, sis võtsõ Jüri tuu initsiatiivi punkti puhtalt hindä pääle, minust ei olõs jo kiäki tuud usknu. Tegelikult oll’ asi vastapidi, Jüri arvas’, et avitas tuust, ku märä täkuga tõnõtõist nuhutasõ. Ma olli tuu, kiä vei täkku ka takastpuult märä manu. Jürile olli ma süämest tenulik, et tuu asja umas võtt’ ja naistõ naarukrambi pistüpäi vällä kannat’. Piat ütlemä, et näide (Linda kolhoos) puult saadu preemia oll’ kuninglik tasu tuu piinliku momendi iist.

Taha üteldä, et ku kiäki koostas kommuniste kuulsatõ kõnõdõ raamatu, sis Männiste uma piasi sääl olõma aukotussõl.

Pulga Jaan

Toimõndusõlt: et taast mõtõlusõst parõmbalõ arvo saia, tulõ mano kullõlda Pulga Jaani juttu «Bilansikommisjon» https://helüait.ee/akno-kyigi-raamega-pulga-jaani-monusa-jutuq/ lehe päält.

Kommunismist2024-03-18T16:02:07+02:00
Go to Top