Parm tsuskas: põrmanduküte

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: põrmanduküte2020-01-28T18:57:30+02:00

Muda Mari pajatus

Hääd vahtsõt kullõmisõ aastat!

Ma kuuli raadiost, et latsõ taha ei inämb lukõ. Tuud juttu ma ei usu. Mu meelest om vastapite. Latsõ tahtva nii lukõ ku kirota, pääasi, et näile nutivitin kätte andas. Latsil omma eski säändse esimuudu pässä, millega saa umbõ kipõstõ kirota. Ja ku kiäki kirotas, sõs kinkalgi tõsõl tulõ tuud jo lukõ kah.

Tuu, midä latsõ ei taha ja ei mõista, om kullõminõ. Tuujaos, et kullõmist oppi, piät kiäki näile väikust pääle kõnõlõma. Vai raamatist ettegi lugõma.

Alanu aasta om eesti rahvajuttõ aasta. Tõõsõlt puult om seo aasta meil ka digikultuuri aasta. Tahassi nätä, kuimuudu nuu kats asja kokko pandas. Kas teil om meeleh, kuis vanastõ pidolavvah vana inemise ummi juttõ kõnõliva. Latsõ kulssi, suu ammulõ. Egä kõrd olli nuu jutu pia üte ja sama. Nii jäivä jutu ütskõrd pääluu sisse ja pia naksimi esi noidsammo juttõ ummilõ latsilõ edesi kõnõlõma. A täämbä om pidolavvah ka pall’o vanaimmi, kiä nõnna telehvoni riibmise mant üles ei nõsta. Nuurist kõnõlõmada. Ei nä kõnõlõ esi, ei kullõ nä tõisi. Et kiildmine ei avita, sõs võissi üle riigi paar kõrda aastah torm kõik masti maaha võtta. Saasi jälki juttõ kõnõlõma naada.

Muda Mari pajatus2020-01-14T12:51:04+02:00

Tossu Tilda pajatus

Kuis õnn Võro naasõlõ üskä sattõ

Tuu es olõki nii ammu, ku meil oll’ suur kaubapõud. Vet egälütel olõs kõnõlda, kuimuudu tä üte vai tõõsõ as’a tuul aol sai. Mõnikõrd läts’ niimuudu, et õnn sattõ uutmalda üskä. Niimuudu juhtu mullõ tutva Võro provvaga Tal’nan 70ndide aastidõ keskel.

Kuunolõk lõppi varramba är ja bussini jäi peris pall’o aigu. Naanõ mõtõl’ puutõn tsipa ümbre kaia. Vahtsit saapit oll’ väega vaia, selle et vana es piä inämb vett. Saapapoodin jäi naanõ ussõ mano saisma, et märgota, kohepoolõ minnä. Poodin oll’ pall’o rahvast, paistu, et vahtsõt kaupa oll’ vällä pantu. Naasõ mano astsõ lahkõ olõmisõga naistõrahvas ja kutsõ tedä üten. Nä lätsi trepikesest üles. Tuu naanõ poodist, arvada et juhataja esi, võtsõ riiuli päält pikä varrõ ja platvormtallaga pruuni saapa ni kässe jalga pruuvi. Nuu olli parra. Mis tan pikält mõtõlda, Võro naanõ ostsõ ilosa Ungari saapa är.

Nuu saapa tiinse kandjat kavva. Üten as’an oll’ saapidõ umanik kimmäs: saapa es olõ timäle mõtõldu. Võro naanõ astsõ poodiussõst sisse õkva sis, ku oodõti kedägi tõist. Tuul aol aeti asju tutvidõ tutvidõ kaudu, nii võisõ õigõ ostjagi poodirahvalõ tundmalda olla nigu Võro naanõ.

Tossu Tilda pajatus2020-01-14T12:50:34+02:00

Hää oppaja

1965. aastal tull’ Misso kuuli mi klassijuhatajas pedagoogilidsõ haridusõga nuur oppaja Kolga Tiiu. Väke täüs, sõbralik, helkävide silmiga ja naarulinõ neio. Tedä näteh hüpsi klassi latsõ rõõmust. Kunagi es pahanda kuulmeistre opilaisiga. Ku kiäki koerust tekse, klaarsõ tä hääga as’a är.

Tiiu mõistsõ kõik tunni põnõvas tetä. Eesti keele tunnih mängse tä akordioni üteh, ku mändselgi luulõtusõl trehväs’ nuut olõma. Sõs jäi värsi väega kergehe päähä. Mu säädse tä ka koolipidodõl värsse lugõma. Tiiu opas’ viil laembalt ilmaello kaema ja targalt kirändit kirotama.

Muusigatunni tükse ettenättüst pikembäs vinnümä. Sääl mängiti tsõõrimängõ, tandsiti ja opiti püüne pääl hindä liigutamist laulmisõ aigu. Ildamba lauli ma kooli tütrigõ ansamblih.

Vinne keele tunnih vei oppaja meid puuti ja postkontorehe, koh pidimi uma ostmisõ ja as’aajamisõ toimõndama vinne keeleh.
Ütes tähtsäs as’as pidi Tiiu viil sirgõ rühi hoitmist. Ku kiäki kühmä vaiu, koput’ oppaja sälä pääle. Kõik opilasõ jo värisi tuud.
Ka nüüd viil oppas Tiiu Misso rahvamajah memme-taadi tandsurühmä Meelespea ja laul esi ansamblih. Tä helkävä silmä ja naaruhuulõ omma õks viil alalõ.

Suur aituma Sullõ, kallis Tiiu, et olõt mullõ elos üteh andnu hää jutukirotamisõ oppusõ, eloh läbilüümise mõistmisõ, laja ilmakaemisõ, pall’o tarkusõterri ja sirgõ sälä.

Tuhat tervüst ja hääd Sullõ edespiditses!

Su opilanõ Liira Singa

Hää oppaja2020-01-14T12:49:47+02:00

Nõiatütre needüs

«Kaevasin kraavõ kodumaa mulda
neiukõsõ südäme iist…»

Nigu tuun laulun kaibsimõ Jaanigõ kraavõ kodumaa mulda Rakvere maaparandusõn. Jaan üte, ma tõsõ kopa pääl. Mõlõmbal tull’ sügüse Vinne kroonut tiinmä minnä. Tol ilusõl 1958. aastaga suvõl oll’ mi tüüots Seidla kandin. Tuukõrd oll’ viil külän ilusiid tütärlatsi jalagõ segädä.

Egä puulpää simman ja peräst kinnu lüüdi tandsu ommukuni. Magasiva nu näitsiku lauda vai aida lakan värskide hainu pääl. Ehalkäümine oll’ moodun.

Ütsikun majan suu veeren, kost Jaan kraavikaibmisõgõ müüdä läts’, eläsi üts nõiamuur. Nõial oll’ väega illus tütär Elsa, musta päägõ, pruunõ silmigõ särtsäk neiu. Tä magasi aidalakan.

Ütel tandsupidul visas’ Jaan Elsalõ silmä pääle. Ka Elsalõ Jaan miildu – iks kinä sihvakas lokin päägõ nuurmiis, kiä kunagi es haisa viina vai tubaku perrä. Nätäl aigu kudrut’ Jaan Elsa kõrval aidalakan, inne ku teki alla lämmäle lubati. Ka es olõ Elsa lõdva püksikummigõ. Jaanil läts’ viil kõva nätäl, ku tedä «kauõmbõlõ» lubati.

Jaan oll krutskit täüs, tekse riista otsagõ tsõõri ümbre Elsa naba, tõmmas’ sis juti ala õigõ kotsa pääle ja ütel’: «Seos kõrras avitõs.»
Elsa, kiä Jaani puult tulitsõs kütet, läts’ maru vihatsõs. «Seo jääs sul saisma säidse nädälit ja säidse päivä,» ja lugi nõiasõna pääle.
Järgminõ õdak oll’ retel aida pääle tõmmatu ja luuk seestpuult haagin. Jaanil sinnä inämb asja es olõ.

Kolmõ päävä peräst tull’ Jaan mu manu, hindäl nägu pään ku upnul rotil. «Joba kolmas päiv sais. Sekäs tüütegemist ja naas valutõmõ kah viil,» kurtsõ Jaan.

«Poodi kõrval om tohtrijaoskund, vast saat säält api. Tegevä määntsegi süsti vai saagva maha,» lohuti ma Jaani.

Lätski Jaan tohtri manu. Lavva takan istsõ vanõmb tohtritädi, kõrval saisõ vibalik valgõ pääga õdõ. «Miä tüümihel ka kurta om?» tekse tohtritädi otsa valla. «Sais joba kolmandat päivä, sekäs tüütegemist ja naas valutõmõ kah,» kokut’ Jaan.

«Nuurmiis, tuu nüüd kül määnegi hädä olõ-i. Kae ku ei saisa inämb, sis om kehväste,» läts’ tohtril nägu naarulõ. Õelõ kõrval visas’ joba puna palgidõ pääle.

«Nõiatütär Elsa lugi sõna pääle ja ütel’, et saisma jääs tä mul säidse nädälit. Nii kavva ma kül vasta ei piä,» kokut’ Jaan edesi.
«No ku Elsa taa kotusõ är nõidsõ, sis om asi halvastõ,» läts’ tohtri nägu tõsitsõs. Tä otsõ vällä raamadu, et kaia, mis rohtu taa hädä vasta om.

«Süst… midä mi riigin ei olõ. Jääs õnnõ lämma piimä sihen leota kümme minutit,» ja saatsõ Jaani puuti piimä perrä.

Piim aeti lämmäs tuun kõvõran neeru-anuman. Õdõ pidi Jaani «asjapuu» kõvõras painutõmõ ja piimä sisse surumõ. A mis kõvõrõs es painu ja piimä seen es püsü, oll’ Jaani miheau. Õdõ veret’ näost ku ladvaupin, eski jala olli õhun. Tull’ vällä otsi kolmõliitrine mannõrg. Jaan saadõti puuti piimä manu tuuma. Vahepääl oll’ piim poodin otsa saanu. Õnnõs nägi Jaan poodi kõrval parmõ õlut libistämän, näil saisõ kõrval võrkkott piimäputlitõgõ. Jaan karas’ puuti, ostsõ kõgõ kallimbõ konjaki ja tekse parmõgõ vahetuskaupa.

Nüüd panti Jaan näogõ saina poolõ esi uma «asjapuud» mannõrgun leotõmõ. Õdõ saisõ kõrval, kell peon, ja võtsõ aigu. Joba ütsändäl minotil tundsõ Jaan, et midägi nätsätõs mannõrgu põhja.

«Näet, saigi nuurmiis hädäst valla,» ohas’ tohtri.

Õdõ oll’ nii õndsa näogõ, nigu olõs prõllaaigu surnu ello herätänü.

Tüü sai Seidlan otsa. Kolisimi tõistõ paika. Ku Jaanigõ säädsemi näitsikit külä pääle kaema, ütel’ Jaan: «Kaemi tassakõistõ, äkki eläs seon külän ka mõni nõid!»

«Nõid nõias, a sul ei massa pühäligu toimingu man tsurki,» nuumsõ ma Jaani.

Prisko Mart


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Nõiatütre needüs2020-01-14T12:48:50+02:00

Priinime lugu: Tenno ja Tõnno

Tenno nimme kand Eestin 221 inemist, nimel Tõnno om 20 kandjat ja mõlõmba tegüsi õnnõ lõunapoolidsõn Eestin ehk Liivmaal. Priinimi tull’ esänimest vai kavvõmba edevanõmba nimest. Ütte kõgõ harilikumbat eesti nimme Tõnu kirotõdi varatsõmbil aastasatul päämidselt Tenno. Harvõmb kirotõdi Tönno. Viimätsest om inämbäste saanu täämbäne Tõnno. Näütüses Kanepin sai 1809 vahmiilinime Tönno Tsahkna möldre Jago Petre Tanniel. Tõnno nime kandjist määnegi osa omma timä perrätulõja. Tönno panti ka Saarõmaal Kaarmal, Kodaveren ja Tartu-Maarja kihlkunnan.

Tenno om kõgõ rohkõmb Võnnu kihlkunna nimi. Keriguraamatist om nätä, et Tenno panti Kurista mõisan ja õkva väega mitmalõ perrele Ahja mõisan. Perekunnanimme panti ka Villändi Vana-Tännässilmä mõisan ja ütele perrele Räpinä Palo mõisan. Võnnun ja Räpinäl om ka nii, et tuud edevanõmba nimme es üteldägi vällä kujol Tõnu, a hoobis Teno vai Tenno. Õkva nii, nigu muu Eesti Tõnis om olnu kõgõl Võromaal Tennüs. Pühä Tennüs (Antonius), kinka päiv om 17. vahtsõaastakuud, omgi nime alussõs.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Tenno ja Tõnno2020-01-14T12:45:32+02:00

Hüvä nõu. Haiguisi tohtõrdaminõ

Vererõhutõbi

Vanastõ es mindä egä as’aga arsti mano ja koton kah es olõ aparaati, millega rõhku mõõta. Sis oll’ tuu ärtundminõ rohkõmb olõmisõ perrä. Ku jo kõrra arsti man är kävetki, sis sait tiidä, kas rõhk um korgõ vai matal. Mu esäl näütüses oll’ rõhk matal ja täl oll’ kõgõ asuniku putõl vai soro puun karmanin üten. Ku tä tundsõ, et pää naas’ ümbre käümä, võtsõ pudõlist punnsuutävve ja elli jäl edesi. A kel vererõhk korgõ oll’, tuu seie arooniamarju vai jõi -mahla, mõlõmba avitiva. Sis tetti viil humalalehetsäid. Võeti üts supiluidsatäüs üte kruusi kiivä vii pääle ja juudi lämmält puul klaasi kolm kõrda päävän. Väega hää rõhu allavõtja olliva ka linasiimne ja petersellilehe. Pall’o tarvitõdi viil tsireli- ja jasmiinihäitsmetsäid, kohe panti mano ka vehvermentsi. Tuu jaos võeti kõiki võrdsõlt.

Tsukrutõbi

Nigu vererõhuhaigit, nii oll’ ka tsukrutõpõ vanastõ veidemb. Inemise liiksõ rohkõmb ja makõt es olõ kah nii pall’o saia. Kaal oll’ normin.
Ku I tüübi diabeet, midä ravitas insuliinisüstega, um osalt jaolt pärilik, sis II tüübi ehk suuri inemiisi diabeet, midä ravitas tablettega, um inämbält jaolt mugavusõst tulnu. Esieränis tähtsä um kaal kontrolli all hoita, et ei olõssi ülekaalu. Tuus um vaia hinnäst liiguta. II tüübi diabeet teküs sis, ku kihä ei jõvva insuliini är tarvita vai muutus kõhunääre laisas.

Hariligu tsukrutõvõ tunnusõ umma suur joogihädä, sakõ kusõminõ, päävalu, kuri süä ja vaihõl ka kehv nägemine. Ku umma säändse tunnussõ, sis piässi tohtri mano kontrolli minemä.

Väega tähtsä um süümine. Kimmähe piässi süümä täüsteräleibä, kardokat, pastat ja riisi, sääl um hulga kiudainit ja tärklüst seen. Pall’o um vaia süvvä ka juur- ja puuvillä, mis ei olõ väega makõ. Ei tohe süvvä makjuisi ja juvva magusit juukõ. Lihasöögi olku rasvavaesõ ja suula tulõ panda veidü.

Hää um, ku süvvä veidü kõrraga ja tihtsämbähe, sis püsüs vere tsukrutasõ ütesugunõ.

Urmi Aili

Hüvä nõu. Haiguisi tohtõrdaminõ2020-01-14T12:43:32+02:00

Mi kõik tulõmi umast latsõpõlvõst

Tahami vai mitte, a mi kõik tulõmi umast latsõpõlvõst. Säändses, määne um olnu mi latsõpõlv, käänämi mi uman elon. Tiidläse kül ütlese, et 20% pidi latsõpõlv mi olõmist kujondama ja ülejäänü 80% saami elo joosul keskkunnast. Ütelt puult või tuu eski õigõ olla, selle et maailm mi ümbre um nii inforikas, et läämi päsemäldä tuuga üten.

Tahami olla parõmba ja vällä nätä edukamba, ku tihti sutami. Egäl juhul ei taha mi olla tõisist kehvembä, esieränis majanduslikult.

Minosugudsõ vanainemise tuust väega ei hooliki, selle et mi tulõmi sõajärgsest vaesõst latsõpõlvõst. Sis es olõki midägi, ei telekat ega arvutit. Raadiogi oll’ mõnõl ütsikul. Ma käve kuvvõndan klassin, ku mi küllä ülepää elektri sisse panti. Rõivit es olõ saia. Ma olli pere noorõmb lats ja kandsõ tõisi vanno asjo. Seo oll’ sis nii harilik, et es mõista parõmbat tahtagi. A ega tuuperäst latsõpõlv viil õnnõtu es olõ.

Mänguasjo kah es olõ saia. Imä ummõl’ kaltsupupõ. Esä meisterd’ puust hampõlmanni, mehekese, kellel käe ja jala liikuva, ku nöörist tõmmata. Esi mängsemi kuusõ- ja pedäjäkukkõga, kes olliva meil lehmä ja lamba. Ikäv joht es olõ. Oll’ saia pall’o raamatit, midä loimi.

Vanõmbil olli palga väiku, a süük, juuk ja küte olliva ka odavamba. Ku ma umal aol sai kor’adu palga iist osta hindäle koopõratiivkortõri, sis prõlla toda keskmädse palga iist tetä ei jõvva. Hinna umma nii korgõs aetu. Nii juhtuski, et ostõtas kortõri vai auto pangalainuga, jäiäs aastis panga or’as, oldas kõik aig rahamurrõn. Pall’o läävä tüüle tõistõ riiki, kon rohkõmb mastas. Nii mõnigi pere lätt tuuperäst lakja, et ei jõvva stressi vällä kannahta.

Tunnus, et nuuri latsõpõlv olõs nigu õnnõlikumb ku vannol. Kõkkõ um saia: elektri, arvuti, nutitelehvoni ja poodin umma riiuli kaupu all loogan.

A midä ei olõ, um põlvkundõ umavahelinõ läbikäümine. Pall’o vanaimä ja -esä eläse eräle, inämbähe maal. Imä-esä latsiga muial, tihtsäle liinan. Är um kaonu järepidevüs ja huulminõ. Ka viisakus. Tuu paistus egäl puul silmä. Eski bussiga sõitõn. Nuurmehe trügivä edimädsenä bussi ja istma. Ei taso luutagi, et kiäki inämb vanainemisele istmist pakk nigu vanastõ.

Ei olõki midägi tetä. Mi olõmi esi uma latsõ säändses kasvatanu tollõga, et kõik aig um tüü ja tüü ja latsi jaos ei jääki aigu. Kost tuu lats sis viisakust opis, ku ei olõ, kes oppasi. Nutitelehvon vanõmbidõ asõmõlõ ei passi.

Urmi Aili

Mi kõik tulõmi umast latsõpõlvõst2020-01-14T12:41:26+02:00

2020. aastaga horoskoop

Katõtõistkümnele tähemärgile ennustas laelambi abiga vahtsõs aastas tüü-, raha-, armastusõ- ja ilmaõnnõ Eesti kõgõ veidemb tunnõt tähetark Kaldmani Hedi (42).
 

Oinas 21.03.–20.04.

 
Tüü. Marss tuu kuh’aga tüüõnnõ, sullõ tetäs mitu hääd tüüpakmist, a kae perrä – kuiki pakmisõ võiva hää paistu, massa-ai kõiki vasta võtta. Om suur oht läbi palla.
Raha. Üleminevädse aastaga tolmusaatana omma su vainlaisi käest pall’o rahha kokko varastanu. Et tuu su mano jõvvas, piät kõigist uusaastalubahuisist kinni pidämä.
Armastus. Olõ-õi ja ei taha kah.
Ilm. Schrödingeri ilm – hää ja halv kõrraga.
 

Pull 21.04.–20.05.

 
Tüü. Tüüpuudus ajas pulli puu otsa. Nakka arboristis!
Raha. Pull tulõ pikä ilo pääle. Raha kah.
Armastus. Komeedi kommi kolmnukk kand kolm kaasat kaissu.
Ilm. Ku sa Greta Thurnbergi ei kullõ, tulõ sullõ egävädses aos halv ilm.
 

Katsiku 21.05.–21.06.

 
Tüü. Mine otsi hindäle tõnõ tüü!
Raha. Rahha om nii pall’o, et jääs ülegi. Võit tuud rohkõmb latsilõ anda.
Armastus. Es tulõ Vargamäele. Su mano tulõ.
Ilm. Veenus vihastas su pääle ja saat säitsmes aastas põvva. Võit tä käest pruuvi andis pallõlda, a ei tiiä, kas tuu õnnistus.
 

Vähk 22.06.–22.07.

 
Tüü. Kraba egäst võimaligust tüüpakmisõst kipõlt kinni – noid tulõ seo aasta väega veidü. Ku sul om joba hää tüükotus, hoia seost kimmält kinni, muido krabasõ tõsõ tuu är.
Raha. Rahapada löüd su kivi alt.
Armastus. Ku käüt vähä muudu taasperilde, lövvät ka uma naasõ ja latsõ üles.
Ilm. Om tormõ ja sutõ aig.
 

Lõvi 23.07.–22.08.

 
Tüü. Sa saa-ai ilmangi hääd tüükotust. Ku, sõs õnnõ tähetargana.
Raha. Lövvät tsukruissi. A kae ette – tsukõr sulas, ku temperatuur maru kuumas lätt.
Armastus. Supõrnoova tetraeedri tuu kuumi lainit. Paarielon lõvidõl om elo vürdsine. Ütsikide elo om veidü mahhemb, a sõski om luutus hindäle seo õigõ löüdä.
Ilm. Ilmast jäät seokõrd ilma..
 

Neitsü 23.08.–22.09.

 
Tüü. Kõgõ parõmbalõ pasva sullõ tulõval aastagal keerotamisõga köüdedü tüükotussõ – DJ, tandsja, keraamik, poliitik.
Raha. Majanduskriis tulõ.
Armastus. Armastus olõ-õi golf. Mulku saa-ai.
Ilm. Kae üleminevä aastaga horoskoobist.
 

Kaalu 23.09.–23.10.

 
Tüü. Olõt väärt parõmbat tüükotust, ku julgõt hindäle tunnista. Jupiter avitas tuud sullõ löüdä.
Raha. Saa otsa.
Armastus. No nüüd peräkõrd tulõ.
Ilm. Õnnõ lätt lämmämbäs.
 

Skorpion 24.10.–22.11.

 
Tüü. Tüüd om pall’o.
Raha. Rahha oll’, a kulutit tuu kõik kaskidõ pääle är. Vahtsõl aastagal süüt õnnõ tõisi leeväkotist.
Armastus. Inemise saa-ai su mõttist arvo. Tii näile uma plaani selges, muidu või kõik sitastõ minnä.
Ilm. Kuna ostit kaskit, tulõ külm ilm.
 

Vibumiis 23.11.–21.12.

 
Tüü. Vahtsõl aastagal om tüütunnõ veidemb, saat umma aigu parõmbidõ pruuki.
Raha. Noh… jah… ega elon om tähtsämbit asju kah ku raha.
Armastus. Armastusõl andsagu tii. Armut vaihõl pääväl, armut üül…
Ilm. Keerlevit, sadavit helbit om täüs…
 

Kivikits 22.12.–20.01.

 
Tüü. Saat vahtsõ tüükotussõ Circle K-n.
Raha. Om ka parõmbit aastit olnu.
Armastus. Õigõ armastus om joba su elon olõman. Hoia tedä!
Ilm. Mualumbinõ.
 

Viikaldaja 21.01.–19.02.

 
Tüü. Tüü man saa egä päiv torti, a är tuuperäst ummi ülesandit unõhtagu.
Raha. Raha on must ja mõskmine kah ei avita.
Armastus. Kõik om halvastõ. Vast tulõva aastaga om parõmb.
Ilm. Taivast satas lihapallõ.
 

Kala 20.02.–20.03.

 
Tüü. Maigutamisõga kavvõndalõ jõvva-õi. Om aig naada kõrraligult tüüd tegemä.
Raha. Võidat lotoga. A är uhkõs minku, muidu lätt raha sama kipõstõ, ku tull’.
Armastus. Täpsät teedüst ei olõ. Lamp jukõrdas.
Ilm. Pümme om. Pirn läts’ läbi.

Reimanni Hildegardi tsehkendüse

2020. aastaga horoskoop2020-01-14T12:40:28+02:00

Kiri Kapstamäelt. Salaperätsele kaonu kapsta

Vahtsõ alostusõ omma põnõva. Ma kolisi joulukuu alostusõn Võro liina Kapstamäele elämä. Tunnista ausalõ, olõ-s inne tuud nimmegi kuuldnu. Õkva tekkü huvi, mille seol mäekesel sääne nimi om? Umakandi kodoluku tulõ jo tunda!

Internetist Kapstamäe aoluku es lövvä. Küsse uulidsa pääl vanõmbidõ inemiisi käest. Pakuti variantõ, et tan ollõv Vinne aol olnu määnegi aiand ja kunagi lihtsäle hainamaa, a väega kimmäst teedüst mul siiämaalõ ei olõ.

Kapstilõ miildüs päiv ja tuul ja tan kundikõsõ pääl piäs seod suvõl jakkuma. Betoonmajju ümbre om hulga suuri muroplatsõ, kon saanu väega häste liinaaiandust tetä ja kasvai sümboolsõ kapsta maaha panda. Noid, kel umma aiamaad ei olõ ja kiä häämeelega vahepääl sõrmõ maa sisse tsuskasõ, olnu kimmähe.

Mullõ miildüse väega Tarto liinanuuri luudu kogokundligu aiaalostusõ. Olõ esiki olnu ütel aiakuunkäümisel, kon pääle talgidõ tetti ütenkuun süvvä, aeti juttu ja inemise saiva sõbras. Liinaaiandus olõ-i midägi vahtsõt ega ultramuudsat, seod tetäs ka Tal’nan. Vahtsõ Maailma seldsi korgaol häitsi üts kogokunnaaid õkva kortõrmajju vaihõl ja parhilla om kinä alostus rahandusministeeriümi kõrval.

Tan Võromaal olõ kogokundligu aiandusõga kokkõ puttunu õnnõ Küläoro permaaian Vahtsõliina kerko man, a looda, et seo jõud inämbide inemiisi tiidvüste, et esi süvvä kasvata om hää ja tarvilik.

Ma imehtä ja saa-i sukugi arvu, mille Võrol olõ-i kortõrmajju man eräle prügükastõ biojätüsside jaos. Mu jaos om esihindäst mõista nuu vällä sorti, selle et tuust saa vahtsõnõ muld. Mille pidänü tuu muu asuga ütte patta pandma, nii et kiäki kongi piät seod viil eräle vällä tuhnma?

Olõt sa kunagi mõtõlnu, ku pall’o biojätüssit üts kortõrmaja tekütäs? Seo om küsümüs kortõriütisüisile, kiä saava jo säändse prügükasti telli. Ku pall’o väärt mulda tuust saa suuri ja uhkidõ kapstapäie kasvatamisõs.

Uutkõ tsipa, keväjä nakka tuuga Kapstamäel pääle!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Kapstamäelt. Salaperätsele kaonu kapsta2020-07-01T11:53:51+03:00