Parm tsuskas: pässäpikk

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: pässäpikk2019-12-16T15:44:32+02:00

Maolda nali

Tsiapääd ei olõ

Vanamutt lätt inne jõulu lihapuuti, küsüs tsiapääd.

«Pääd ei olõ, a ma või sullõ põskõ anda,» ütles müüjä.

Maolda nali2019-12-16T15:43:18+02:00

Muda Mari pajatus

Ketipini ja tõõsõ nägemäldä eläjä

Ma kuuli raadiost, et aastavaihtusõl pidi Vinnemaa puult innenägemäldä külm tulõma. Jo sõs tuu suurõ külmä iist pakõsõgi egäsugumadsõ sitka. Nigu laulusalm ütel’, et sitika ja satika ja lutiku ja täi, Vinnemaa puult tulliva ja raputiva päid.

Tiiä-i, kuis täiuga, a lutigu omma külh peräl. Edimädse omma otsaga jo pääliina jõudnu ja vanaliinah üte ministeeriümitarõ är võtnu. Tulõ iks tõisil ministriil kah kipõstõ sinnä klaasist supõrministeeriümmi är kolli. Sääl om õkva nätä, ku mõni lutik ümbre roitma nakkas. Hää iks, et lutigu nii suurõ omma, et pall’a silmäga näet. Tuu söögikraami pisiläne om siiämaani üles leüdmädä.

Pisiläisi vasta avitas arstiruuh. A ma kuuli raadiost, et rohopoodi pandas ketti tagasi. Ma es tiiäki, et puuti saat kah ketti panda. Vanastõ olli ketih pini ja lehmä. Parhilla tohe-i eläjitki inämp ketti panda. A näet, rohopuut pandas ketti. Nigu nä tüküssi hulkma minemä. Hää noh, et aptiikrit hinnäst viil lõa otsa ei panta.

Muda Mari pajatus2019-12-16T15:42:52+02:00

Tossu Tilda pajatus

Päkädsi vimka

Inne ku jõuluvana uma suurõ kingitüisi täüs kotiga üle tarõläve astus, toimõndasõ timä abilidsõ päkädsi. Latsõ säädvä aigsalõ aknõlavva pääle sussi, mille sisse tsill’okõnõ päkäts pand midägi hääd – kas kompvegi, vehverkoogi vai mõnõ väiku as’akõsõ.

Nelä-aastanõ Emma kai egä hummogu uma sussi üle. Ütte-tõist oll’ sääl piaaigu egä kõrd. Ku suss oll’ tühi, jäi lats’kõnõ väega kurvas. Päkätsil om pall’o tüüd ja tä egä kõrd ei jõvva, trüüst’ imä tütärd. Väiku tütrekene käve esiki üüse sussi kaema.

Latsõvanõmba ku päkädsi tävvevolilidsõ iistsaisja sokuti sussi sisse suurõ sibula ni tsipa suula ja mõnõ pipraterä. Imä murõt’ külh, et lats või nüüt kõva helüga ikma naada. A hummogu kostsõ tarõst lõbusat naaruhellü. Tütrekesele tekk’ nall’a päkädsi vimka sussist löütü sibula ja muu kraamiga. «Ma nakka suppi kiitmä,» ütel’ Emma kavalalõ.

Tossu Tilda pajatus2019-12-16T15:42:23+02:00

Mu arsti man käügi

Käü iks suurõ kaariga arstõst müüdä. Pall’u kaibat, saat nahuta, vähä käüt, saat kah nahuta.

1. jagu. Lätsi Tartuhe kõrvakliinikumi, et aparaat nigu logisõs. Illus nuur abilinõ istõ tõsõl puul lauda ja küsse probleemi. Ma sis kõnõli, et kaegõ, lugu um tuu, et ku kiäki naard, ma naara üten, ku tõsõ kässi plaksutasõ, plaksuta ma kah üten, aga arvu ei saa, mis kõnõldi ja mille pääle plaksutõdi.

Sis tuu tohtri sattõ kummalõ lavva pääle ja kostsõ pääle naarmisõ lõppu, et nii hääd kaibust olõ ei kiäki edesi andnu. Saigi vahtsõmba massina, vanal oll’ määnegi jupp kulunu.

2. jagu. Kai iks, et prilli tuhmi, a arvssi, et pää käü muidu ümbre. Sis kuulut’ üts optigapuut, et hoiat kokko 100 eurot, ku tulõt näide mano. Illus arstipreili nakas’ uurma, ku vana mul naa prilli omma. Vai jummal, kos pahasi är, nii huulmada inemine, katõsa aastat vana prilli, ei hooli hindäst. Ja ku tä nummõrt kai, sis näkk’, et nuu omma väega nõrga kah. Trüüste tedä, et mul oll’ tervüs nii käest är, et oodi surma. Kuna tuu jäi tulõmada, sis nüüt saa vahtsõ prilli. Saigi odavambalt ja naaruga poolõs. Ei saa ma sotti, kuna om õigõ aig arsti manu limbada…

Raudkatsi Ene

Mu arsti man käügi2019-12-16T15:40:03+02:00

Kirvõkuninga aasta

Uma Lehe 2019. aastaga jutuvõistlusõ võidujutt

 
Ku aastalõpp nakkas lähküle tulõma, sis kaias iks aon takkapoolõ ja mõtõldas ettepoolõ tulõviku pääle kah. Nii oll’gi ütel hämutsõl süküs-õdakul, et nigu tsusati miilde üts vana-vana tõtõstõ sündünü lugu.

Oll’ aasta 1978. Joba süküskuu viimätsil päivil tull’ maaha sükäv lumi. Tuud kül mõnõs pääväs, a kurja tekk’ pall’o: lahksõ hulka ubinapuid, koh viil korjamalda ubina ja leheki külen. Tuust võisõ joba ette arvada, et hullõmba ao omma viil iin. Joba inne jõulõ oll’ kõrralik lumi maan ja külmä kah 30 kraadi ümbre.

Kuiki jõulõ es tohe tuul aol pitä, oll’ mi perren iks kuus tarõn ja sült pidi lavva pääl olõma. A kuna oll’ keelet aig, es lasta süldikraami tuus aos müüki. Suurõ tegemisega sai kraami kätte õkva inne aasta lõppu – hää tuugi. Ragosi puukuurin süldikraami peenembäs ja sült sai kõrralik. Pido võisõ pihta naada. Ja tä tull’ kõva pauguga.

Vana-aastagu viimätsel pääväl näüdäs’ Kosõl kraadiklaas 42 kraati külmä. Aiatulba pauksõva ütstõsõga võiki, ütski Võro liina buss es liigu ja piim, midä muido veeti klaaspudõlitõn vallalidsõ veomassinaga, jäi puutõ piten lakja vidämäldä. A tarõn kuusõ man oll’ lämmi ja hää. Latsil oll’ lõpu lajalt. Ka jõulumiis oll’ tassakõistõ kuusõ all käünü, nii et kiäki es näeki.

Vahtsõaastagu edimädsel pääväl pidi joba mõtlõma elämise kütmise pääle. Lätsi tekse kuuriussõ vallalõ ja midä ma näe – keset kuuri pakk, paku pääl kirvõs ja kirvõ pääl hiir. Kaes mullõ otsa umbõs nii, et kohe sa trügit, ja ei mõtlõgi är minnä.

A sis tull’ mullõ miilde üts vallus lugu latsõpõlvõst, ku mi poolõ tull’ viguridsõ jutuga külämiis. Tä näüdäs’ mullõ lumõhärmän ussõlinki ja ütel’, et proovi keelega, ku makus tuu om. Ma uma latsõmeelega pruuvsõgi ja oll’ väega vallus, ku tükk keelenahka jäigi ussõlingi külge. Nii oll’ ka hiir lännü kirvõ päält liharaasukõisi mekmä, a lämmä jalakõsõ jäivä külmä ravva külge kinni ja nii saigi vaesõst eläjäkesest «soolasammas».

Latsõ, Tuuli ja Toomas, tulli kah tuud imet kaema ja ristsevä är külmänü hiire Kirvõkuningas.

Ildamba saigi tuust külmäst talvõst ku ummamuudu aoarvamisõ verstäpost. Viil tükk aigu iks kõnõldi, et tuu vai taa asi juhtu inne vai peräst Kirvõkuninga aastat.

A seo lugu juhtu õkva kimmäle tuulsamatsõl aastal.

Leinusõ Arvo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kirvõkuninga aasta2019-12-16T15:39:13+02:00

Priinime lugu: Talv

Seod nimme kand Eestin 194 inemist. Sündü taa edimält nellän paigan, egä nimi esimuudu. Koorastõ mõisan pand’ praosk Roth taa nime 1809. aastagal Rebäste külän, paarin nimega Suwwi. A Vahtsõ-Kambja mõisan sai taa nime Talvikesse Pede Jurri uma perrega, mõisakirjun külh vahtsõt muudu talu perrä Parve Jüris kutsut miis. Priinimi lühendedi vanast Talvikõsõ talu suguvõsa nimest.

Viitinä mõisan panti Talw Muduri külä ütele peremehele ja sugulaisilõ. Varahadsõmb keriguraamat nimetäs tuud peremiist Jürihani Talwe wäe Petre P Jaan. Talwe Wäggi om keriguraamatun ka esä Piitre nime manu kirutõt. Sõna vägi tähendäs tan hõimu, nii nigu soomõ keelengi tähendäs väki rahvast vai taluperet. Viitinän om Talvõvägi olnu vanas lisanimes. Käravete mõisan Ambla kihlkunnan panti kah Talw, a tuud om keriguraamatin kirotõt ka Talb. Nimi tähend sõs innemb tüüriista, talva, midä Võromaal olõs kutsut hoobis tõlv.

Nimme Talv võeti ka üts kõrd 1921. aastal Petserimaal ja tervelt 18 kõrda eestistämise aigu. Eestistämisel võtmist juhtu rohkõmb Pärnun, Lääne-Eestin ja Tal’nan, a sõski võtsõ ka üts Toolamaa Ritsbek hindäle vahtsõ nime Talv.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Talv2019-12-16T15:37:26+02:00

Kuimuudu tohtõrda külmetüshaiguisi

Meid pass egä sammu man pall’o egäsugutsit pisiläisi, viiruisi ja näist tulõvit haiguisi. Et näide kõigiga võidõlda ja võitjas jäiä, esieränis talvõl, um parasjago vaia hindäga tüüd tetä, nii õgvõmban ku mitte nii õgvan mõttõn. Paras füüsiline tüü värskin õhun umgi kõgõ parõmb rohi. Ku jäät tarrõ istma, sis tahtva tõvõ vägüsi küllä tulla. Ja tuu jaos, et näist valla saia, um joba vaia hindä kallal tüüd tetä.

Külmehtüshaigusõ umma mi kliiman kõgõ harilikumba. Rohitsõmisõ viise um pall’o, a ma tulõhta miilde noid vanno, midä mu vanaimä pruuksõ. Ku jo kiäki perre latsist naas’ haigõs jäämä, sis tõi vanaimä mõtsast mitu kadajaossa, pandsõ nä otsast palama ja kõndsõ kõik ruumi läbi. Egäle poolõ jäi perrä hää kadajasuidsu lõhn, mis pidi mikroobi ja viirusõ är häötämä.

Niisama tuudi tarrõ pedäjäossõ ja panti vaasi. Pedäjäossa pidi kõik pisiläse ja halva lõhna tarõst hindä sisse tõmbama ja värski õhu tarrõ tagasi laskma.

Sis viil lõigati taldregu pääle sibulat ja tsesnokki, et näist eeterligu õli ja muu tarviligu ainõ tarrõ pite lindu läässi ja pisiläisi takan ajassi. Latsilõ anti nutsuta är kuivatuisi pedäjäkasvõ ja valgõ ristigu nuttõ.

A ku iks mõnõl latsõl jo niipall’o pisiläisi sehen oll’, et haigõs jäie, sis anti palavigu alla võtmisõs süvvä kurõmarju tsukru vai miiga. Ku oll’ noho, sis tsilgutõdi nõnna aaloe mahla. Aaloe pidi olõma vähämbält viis aastat vana. Noorõl taimõl ei olõ viil väke sehen.

Ku oll’ kurk vallus, sis tetti sibulakuurist tsäi, millega tull’ kurku kurista vai sis tuud suun hoita. Niisama avitas, ku juvva lämmind piimä miiga.

Ku oll’ köhä, sis keedeti rosina väiku tulõ pääl pehmes, litsuti pudros ja anti lämmält süvvä. Hummogusöögis anti koorõga kohopiimä, kohe oll’ sisse segätü piinüs tett tsesnok ja mesi. Sukkõ sisse panti veidükese sinebipulbrit ja noid sukkõ es tohe eski magamisõ aos jalast är võtta.

Urmi Aili

Kuimuudu tohtõrda külmetüshaiguisi2019-12-16T15:34:35+02:00

Pang bensiini ja tõnõ diislit

No om meil jo mitu aastaiga taast kriisist kõnõld. Üte kõrra oll’ taast jutust külh niipall’u kassu, et poodi saie enne jõulu pudrukraamist, jauhõst ja esiki viist vallalõ, aga elu läts’ vannamuudu edesi ja arvada, et vanas lännü pudrukraam tull’ mitmal ussõ puistada. Ega mõtsaeläje ja tsirgu naid jo kah ei taha. A misperäst ei taha, tuud võit ennegi arvada.

Tükk aigu tagasi tull’ arvudipostkasti kah pikk kiri, medä tetä, et hädäga hätä es tullu. Tuu jutt oli 70 lehekülge pikk, ei tiiä, kiä kõik läbigi lugi.

A nüüd oll’ sügüse mõni tunn vääga kõvva tuult ja rohkõmb es olõ vaiagi, et kõkkõ pää pääle pöördä. Ku ellektrit ei olõ ja telefoni ei tüüta ja ku autut ei olõ ja naabrimehel autu om, aga benssu ei olõ, sis… istut ennegi ja oodat, mea saama nakas. Kui maainemine vii kaost ellektrita kätte saa ja muiduki pliidi ala ja ahju kah tulõ tege, sis omma õnnõst puudu ennegi nuu Türgi seebika telekan. Aga ku vett esi võtta ei saa, sis om kimmäs ennegi tuu, et jummal om korgõn ja keisri kauõn ja uma pää tulõ tüühe panda.

Üten Tartumaa mõtsatsõn nukan oll’ kolm päivä ellektri ärä ollu, ku mi sinna hääd tutvat kaema lätsi. Enne võtti viil liinast poodist kümme liitrit vett ka üten, et sääl järv kauõn ja vast ei olõ minkagi tuua. Kümneide kilumeetride viisi oll’gi pümme mea pümme, aga suurõmba, korteridega maja man hürisi medägi. Generaator! Tänu toolõ, et ütel naabrimehel sääne aparaat oll’ ja kütet kah tagavaras, oll’ tervel majarahval vesi kraanin ja kemmergun olõman. Kel puiega pliit, kel gaasiga, laski nuid kah süvvä tegema, kiä ennegi ellektriga läbi ajava. Elu es jää peris saisma.

Mitu aigu om seitungiin ja muijal targutõdu, mis õks olõs tuu uutmada tormiga tegemä pedänü ja kuis inemise jamas valmis peava olõma. A ku niisama matsimõistusõga asja võtta, sis ma ütlä külh, et ärke ostkõ kriisihirmun tagavaras nuid maailma kallid biskviite ja halvaad ja jasmiiniriisi ja mis sääl üte muidu vääga mõistliku seitungi pildi pääl kriisijutu man olli. Hoitkõ paremb kotun üte kanistriga bensiini ja tõsõga diislit. No tiku ja küündle ja patareilambi omma jo õks egan mõistligun majapedämisen ja mõni ütsik tagavarapatarei või ju ka olla, saat raadiotki kullõlda. Ku sis jama tulõ, kõlista ei saa ja hennel autut ka ei olõ, sis lähät mõnõ naabri poolõ ja vast saa tuu sõita, kohe vaija, ku sul kütet kah anda om. Ja no kelgi om külän õks generaator ja hulganõ märgutat vast vällä, mis edesi tetä, et elu normi saa.

Nõlvaku Kaie

Pang bensiini ja tõnõ diislit2019-12-16T15:32:41+02:00

Pääliina võrokõisil käve külän muusigamiis Otsa Aavo

Edimädsel joulukuu pääväl Tal’na Võro seldsi suurkogolõ minnen oll’ tunnõ, et vanajummal om võrokõnõ. Tä oll’ maaha pandnu ilosa valgõ lumõvaiba ja säädnü nii, et võrokõisi kokkosaaminõ ja edimäne advent olli ütel pääväl.

Et seldsi liikmõ Laanpere Helga ja Tiku Ants omma mõlõmba sündünü tõõsõl joulupühäl, saigi alostusõs näil katõl lastu advendikünnel palama panda. Sis laulimi uma kats traditsioonilist laulu ja kutsimigi uma kuulsa külälise rahva ette.

Trompedimängjä, dirigent, muusigaoppaja, dotsent, koorijuht, muusigastuudio umanik ja juht, aasta esä – vot niipall’o tiitlit om mehel, kelle nimi om Otsa Aavo. Vahtsõliinan sündunü muusigamiis es tulõ ütsindä – viis «jüngrit» olliva kah üten. Neli nuurmiist, sirgõ ku orelivile, ja üts neio – Mai, Aavo peris uma tütär.

Ku trompedipoisi puhkma naksi ja Mai näile klaverit mano mängse, sai seldsi kokkokäümiskotusõ lagi peris mitu pügälät korgõmbas nõstõt. Nii pall’o nuurt ja hüvvä energiät vast olõki-i mi rahva iin viil olnu. Taad om mi iän inemiisile väega vaia.

Aavo kõnõl’ päämidselt puhkpillest, vaskpillipäivist, ummist oppajist ja tuust, et puhkpillimäng piät illus olõma. Täl oll’ üten ka raamatit ja aoleheartiklit, midä rahva sekkä kaemisõs laskõ.

Pääle esinemist saiva Aavo ja Mai aigu ka tsipakõsõ mi rahvaga kohvilavvan juttu aia. Mai märgot’ eski plaani tulla 12. vahtsõaastakuul mi joulupidolõ. Elämi-näemi, kas vanajummal sis kah võrokõnõ om.

Müürsepä Külli


Otsa Aavo (kuralt tõnõ) üten ummi opilaisiga Tal’na Võro seldsin esinemän. Klavõri takan Aavo tütär Mai. Plumanni Kaja-Riina pilt

Pääliina võrokõisil käve külän muusigamiis Otsa Aavo2019-12-16T15:31:22+02:00
Go to Top