Parm tsuskas: nilbõ huulits

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: nilbõ huulits2019-12-03T13:24:59+02:00

Jõvvu veenü vanadus

Üts vanamiis kitt tõsõlõ:

«Ku ma viil nuur olli, oll’ mul nii kõva riist, et vaivalt jõudsõ katõ käega alla tsurmi!»

«A kuis sis nüüd om?» küsüs kullõja.

«Kah’os olõ-i inämb kässi seen säänest rammu,» jääs uhkustaja kurvas.

Jõvvu veenü vanadus2019-12-03T13:22:36+02:00

Muda Mari pajatus

Roti veivä kapstaravva är

Ma kuuli raadiost, et roti seivä är riigi tähtsä juhtmõ. Nii es saa inemise inämp puutriretseptiga rohtõ osta.

Nüüd olõs valitsusõl paras aig tetä üts tüükogo, kiä kaessi üle, midä nuu võhru iks kõrda saadiva. Äkki saassi nälädse roti saata noidõ inemiisi mano, kiä tüküse internetih tõisi sõimama ja ähvärdämä. Nuu võhru olõssi sõs nigu narkopini, kiä tundva är kaabli, midä pite sõim ja roppusõ liigussõ. Ja jürävä õnnõ säändsit juhtmit, et hoita kõiki tõisi halvu kommõntaarõ iist. Noil inemiisil hindäl olõ-i niipall’o mõistust, a roti omma jo inemiisist targõmba.

Vast avitas puutrisõimu veidembäs jättä ka tuu, et nüüd läävä ilma külmäs ja piät peokinda kätte pandma, ni saa-i inämp puutrinuppõ puttu. Nika ku kinda käest saat, tulõ mõistus kodo.

Muda Mari pajatus2019-12-03T13:22:01+02:00

Tossu Tilda pajatus

Märdikuu tsukõlus

Seo jutu kõnõl’ mullõ tutva Kasaritsa naanõ. Ütel nädälivahetusõl käveva nä mehega kotost tsipa kavvõmbal välän. Kodo tagasi sõitõn vei tii Lasva järve mano. Nä mõtli ujoma minnä.

Ujomisrõivit üten es olõ, a sai ilma kah. Vesi tundu edeotsa jahhe, a vii seen kattõ külmätunnõ är. Õhk oll’ lämmi, uma 10 kraati plussin. Naanõ pand’ tähele, et purdõ pääl olli kellegi suurõ likõ jalajäle – kiäki oll’ inne näid tsukõlnu.

Sis näkk’ naanõ, et tiirata pite tulõ järve viirde meesterahvas, ja ujjo kavvõmbalõ. A tuud näkk’ naanõ külh, kuis kaldõ pääl miis kükäs’ maaha ja kumbas’ vett. Tsusas’ käe vette tõõsõ kõrra viil. Ai sis hindä pistü ja läts’ tiirata pite tagasi sinnä, kon arvada tä talo oll’.

Ku paaril autuga sõit kodo poolõ edesi läts’, aroti nä tuud vii kumpamist. Es märgi midägi vällä. Las täl pääleki olla! A tuud tiidvä kimmäle, et märdikuu tsukõlus oll’ hää nii iholõ ku ka meelele. Näüdäs’, et elon omma uma salahusõ ja kõkkõ ei piäki tiidmä.

Tossu Tilda pajatus2019-12-03T13:21:28+02:00

Musta värvi ülikunnast

Mu miis Uunu lõpõt’ 1967. aasta jõulukuun EPA kooli. Tuukõrd oll’ ontlik, et aktusõlõ papõrd kätte saama minti mustan ülikunnan.

Ostsõmi jupi musta rõivast ja Uunu vei tollõ joba septembrikuun rätsepä kätte. Sai viil kõvastõ kittä, et mõni ullikõnõ tuu rõiva paar päiva varõmb ja taht ruttu kätte saia.

Edesi ütel’, et ega tiä õkva täämbä kül tegemä nakka-i, aigu om, äkki võtt Uunu kaalu maaha vai manu. Kutsõ kuu vai puultõsõ peräst pruuvma.

Ja ku Uunu sõs puultõsõ kuu peräst läts’, ütel’ rätsep, et viil om varra, tulõ vahtsõst. Nii käve tiä viil paar kõrda, ja ku rätsep peräkõrd umblõma nakas’, kutsõ aktusõpäävä ummukul perrä.

Ku Uunu sõs aktusõpääva ummuku varra perrä läts’, ütel’ rätsep, et tiä jõudsõ kuvvõ ilustõ valmis, a püksõ es jõvva, et ega kiäki püksõ ei kaeki, kõik vahtva häste ummõldut kuubõ. Tuupääle pahasi Uunu nii, et tull’ ilma kuvvõlda tulõma.

Nüüd pandsõ Uunu imä kipõlt tõsõ velle Uunu vanna musta kooliülikunda presmä, a Uunu es lääki tollõgõ, läts’ pall’u vahtsõmba rüälillisinitsege.

Perän kotun ütel’ imä, et kül timäl läts’ süä kerges, ku näkse, et üts tõnõ lõpõtaja oll’ aktusõl halli ülikunnagõ.

Alopi Ene

Musta värvi ülikunnast2019-12-03T13:21:01+02:00

Üle väidseterä

Mu edimäne tüükotus oll’ Luutsniku koolin. Sääl tüüt’ tuukõrd pall’u nuuri. Tuu oll’ illus aig: kõkkõ sai tettüs süämest tävve rinnaga. Takastperrä mõtõldõn oll’ tuu aig nigu kuldsõ libliga lindaminõ keväje.

Nigu elun õks, om kõgõ ilusa kõrval sääntsit asju, midä ei tahassigi miilde tulõta, a nuu andva aig-aolt õks hindäst märki.

Koolin oll’ internaat, kon oll’ latsi kavvõmbist küllist ja eski Lätimaalt. Tütärlatsi magaminõ oll’ alakõrra pääl, poisi olli tõsõ kõrra pääl.

Ütel talvõhummukul koolimajja jõudõn oll’ hiitümine suur. Ussõ iin saisõ Punadsõ Risti autu, oppajidõ tarõ oll’ tütärlatsi laadsaretis tettü, valgidõ kitlidega naasõ vuursõva ümbre. Põhjus: ütessä tütärlast saiva üüse karmumürgitüse. Kütjä oll’ siibri varra kinni tõuganu. Kasvataja ega tütärlatsõ es tunnõ magama minnen midägi. Õnnõs kuuldsõ üüse üts tütärlats üles, tä tahtsõ kemmergulõ minnä. Ku tä kalidori värske õhu kätte astõ, sattõ tä kokku. Koolijuhataja, kes eläsi ka alumadsõ kõrra pääl, kuuldsõ mütsätüst ja juussõ unidsõ pääga kaema. Tä sai õkva arvu, et piät kipõstõ tegemä: lei aknõ peräni, nõstsõ meelemõistusõlda tütärlatsõ ütekaupa magamisruumist vällä, kõlist’ tohtrilõ.

Üle väidseterä jäi kõgõ suurõmb õnnõtus är.

Aidma Hele


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üle väidseterä2019-12-03T13:19:57+02:00

Priinime lugu: Kallus

Seol nimel om täämbädsen Eestin 69 kandjat. Taad panti mitman paigan ja võeti ka eestistämisel, a või usku, et Vahtsõliinast peri suguvõsa om kõgõ suurõmb. Vahtsõliinan panti seo nimi u 1820 Misso kandi tuuaolidsõn Laasi talun ja Saagri külän parhillatsõn Haanin. Haani Kallastõ külän panti Kallas, tuud muiduki külänime perrä, a külänimi umakõrda om saad vanast edenimest, mitte (mäe)kaldõst. Ka Kasaritsan pant Kallasse tulõ edenimest.

1638 oll’ edenimi Kallus elun viil Põlvan: Kallusz Navil ja Kallus Koiola külän. Haanin elli Kallase Jürgen ja Saalussõn Kallusz Hindrich’i poig Jaan. Paar-kolm põlvõ varahampa, 1563 olli edenime Галасъ ja Каласъ Valgõpalon (Loosi kant), Каласъ Saalussõn ja Калусъ Viitinän. Haanin oll’ puustus, kon oll’ elänu Каласъ Сикаевъ (*Sika Kallas). Kiä nuu Kallas- ja Kallus-nimelidse olli?

Nii Misso kandi kaonu talunimi Laasi ku sääl pant priinimi Kallus piässi tulõma samast juurõst – pühämehenimest Nikolaus. Kas Laas ja Kallus mäleti samma edevanõmbat vai om tuu juhuslinõ kokkusattuminõ, tuud ei tiiä.

Särevere mõisan Türil 1835 pant Kallus või olla esiki samasugust peritollu. Marja Kallasmaa kirotas, et eesti perenimi Kallus või olla tulnu ka priinimest Gallus (Saarõmaal Pöide khk Audla mõisan ja Harjumaal Kosõ khk Harmi mõisan). Gallus om ka saksa nimi ja muialgi Õuruupan levinü, tuu alussõs om ladinakeeline liignimi Gallus, miä tähendäs gallialast, Gallia elänikku.

Aoluun oll’ olõman ka pühä Gallus, Iiri munk ja pühamiis, a tuntusõlt saa-i tedä muiduki võrrõlda pühä Nikolausõga Myra liinast, keskaolidsõ Võromaa keelen pühä Kallassõ vai Kallussõga. Nimekujjõ om täl väega hulga, meil Niklus ja Setomaal Mikul’, Klaus, Klaas, Laas jne, a vanaaolidsõ Võromaa ütele nimekujulõ om kõgõ ligembäl hoobis prantsusõ nimekuju Colas [kolaa].

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kallus2019-12-03T13:18:02+02:00

Maahaina võim. Perämäne jago

Et ravivist maahainust api saia, seletä näide pruukmisõ viise.

Keedüs

Panõ kaussi rohohaina, vala kuum vesi pääle ja tambi peenikeses nigu pudõr. Rohoputro võit panda haigõ kotusõ pääle. Mähi kinni, nii et är ei sata. Näütüses jakkõ pääle või panda lämmind majoraaniputro ja paistusõlõ külmä salveiputro.

Mähüs

Kõgõpäält tetäs tõmmis, minkjaos võetas rohohainu, pandas kuum vesi pääle ja lastas tunn aigu tõmmada. Sis kurnatas ja jahutõdas. Saad vedeligu sisse hämmätäs rätt vai rõivas, mis pitsitedäs kuivõmbas ja pandas haigõ kotusõ pääle. Näütüses kummõlimähüs kõlbas silmä- ja nahapalanigõ kõrral ja koirohomähüs sinitses lüüdüisi kotussidõ pääle.

Kompress

Mähüsse ja kompressi vahe um tuu, et mähüssele ei panta pergamenti pääle, tä jahutas. A kompressile pandas pergament pääle, sis tä lämmistäs ja tedä tarvitõdas paisidõ ja kulunuisi jakkõ pääle.

Kasvõ mõjo välästpuult

Naha pääle või esi häti kõrral panda ka värskit takja-, kapsta-, paisõ-, mädärõika-, raudroho-, varõmõroho- ja tiilehelehti. Olõ nännü, kuis paistusõ kõrral olli põlvõ ümbre köüdedü kapstalehe. Järgmädsel pääväl olli kapstalehe är kuionu ja põlvõl oll’ paistus alla lännü.

Sissehengämine

Sisse saa hengädä esi häti kõrral mitmõsugumaidsi aurõ. Avitasõ nä iks läbi nõna ja suu kopsu minevä õhu kaudu. Kiivide kardokidõ aur um üts lõpmalda hää asi. Tege kurgu õkvalt pehmes ja hengämise kerges.

Ku um noho, avitas tükes tettüisile tsesnokõlõ pääle valõdu kuuma vii aur. Et aur lakja es lännü, panõ käterätt üle pää.

Nigu nätä, umma inemise mitmit maahainuga rohitsõmisõ viise vällä märknü. Egäüts saa esi pruuvi, mis tälle kõgõ parõmbahe passis ja mis avitas.

Urmi Aili

Maahaina võim. Perämäne jago2019-12-03T13:14:46+02:00

Märdikuu oll’ Võro latsiaian Sõlõkõnõ perimüst täüs

Märdikuu om rikas ummi tähtpäivi poolõst ja latsiaid om kõgõ olnu kotus, koh peetäs rahvakallendri päivi, mis toova vällä uma kodokandi põlist kiilt, kultuuri ja kombit.

Süküs om kõgõ pümmemb aig, a tuust huulmada sai märdikuust Sõlõkõsõ latsiaiah peris rahvalik kuu ja tegemiisi jakku nii latsilõ ku vanõmbilõ.

Märdikuu tegemiisi man saa ei üle ega ümbre märdi- ja katripääväst. Nigu joba kombõs om saanu, käve märdi ja katri tõisih rühmih küläh.

Esierälidselt teküs oll’ võro keele nätäl. Rühmä kutsiva küllä vanaimä ja vanaesä, kõnõldi vana ao jutussit, loeti võrokeelitsit juttõ ja laulti laulõ. Mõnõh rühmäh oll’ üles säet õkvalt nigu muusõum, koh sai mängi vanaaoliidsi asjoga.

Kõik seo oll’ alostusõs vana ao nädälile. Edimält tetti vallalõ ilmadu uhkõ vanaaoliidsi asjo näütüs. Latsõ ja vanõmba saiva asjo kaia, imehtellä ja kumpi.

Teküs oll’ päiv, ku latsõ ja tüütäjä panni sälgä rahvaligu rõiva ja latsiaia päivä alostõdi ütitselt saalih perimüshummokuga, mille iistvidäjä oll’ tädi Malle.

Nädälihe mahtu ka perimüsõdak, mis oll’ täüs põnõvit tüütarri: sai kütsä kakku, tetä käsitüüd, oppi võro kiilt läbi lustiliidsi ja põnõvidõ mängõ, laulda perimüslaulõ ja tandsi perimüstandsõ.

Märdikuu tegemise omma jäänü sälä taadõ, a joba om tulõman teküs joulukuu.

Pidäge tuud meelen, et päkädsi joba toimõndasõ, nii et jäämi lummõ uutma ja talvõpühist häädmiilt tundma.

Kirsi Eve, Lepindi Ülle
Võro latsiaid Sõlõkõnõ


Perimüshummok timahava märdikuul Võrol Sõlõkõsõ latsiaian. Pilt eräkogost

Märdikuu oll’ Võro latsiaian Sõlõkõnõ perimüst täüs2019-12-03T13:13:41+02:00

Bergmanni Karille vehverkoogi

Urvastõ kandi käsitüümeistri Bergmanni Karille tege päämidselt rahvuslikku käsitüüd ja Vana-Võromaa rahvarõivit, kuda kangast ja juhendas käsitüütsõõri. A aig-aolt miildüs tälle ka tortõ ja kuukõ kütsä. No, innejõulu aol pakk tä ka iloside võrokeelitside pühhisuuvõga vehverkuukõ.

Bergmanni Karille. Pilt eräkogost.

«Pühädesuuvõga vehverkuukõ ole tennü joba mitu aastat, a minevä aasta mõtli, et võis ju võru kiilt rohkõmb avvu sisse nõsta ja vehverkuukõ pääle kah panda. Inemiisile miildü, et sääl võru keeli pääle oll’ kirutõt, tuu teküt’ herevüst,» seletäs Karille. Nii otsust’ tä ka seo aasta pühhisoovi kuukõ pääle võro keelen panda.

Tuud, midä ja kuimuudu täpsele kirota, arot’ Karille Eichenbaumi Külliga Võro instituudist. Nii valõ nä ütenkuun vällä ütlemise, miä koogi pääle pasnu. Kuukõ pääle saiva kirä «Hää lats», «Hää memm», «Lämmind süänd!», «Valgust henge!» ja muu pühhiaigu pasva ütelüse.

Pildi ja soovi trükitäs vehverkuukõ pääle nigu täämbädsel aol iks – massinaga. «Massinas, mis pilte trükk, om värviprinter, millel hariligõ värve asõmõl omma söögivärvi ja paprõs om tärklüsest ja tsukrust kokku pressit papõr, miä passis süvva,» seletäs tä koogi ilosas tegemise tehnikat vallalõ.

Urvastõ kandi rahvas saa Karille tettüid vehverkuukõ osta tüüpäiviti Urvastõ seldsimajast. Ja alatõn 9. jõulukuust omma neo vehverkoogi saia ka Võrol, MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü kõrraldõdul jõulumüügil. Tuu tulõ Võro instituudi saalin (Tarto uulits 48). Päält Vana-Võromaa käsitüü ja söögikraami saa säält osta ka võrokeelitsit raamatit ja plaatõ. Täpsembät teedüst jõulumüügi kotsilõ saa kaia seo lehe 1. leheküle päält kuulutusõst.

Rahmani Jan



Karille tettü võrokeelitside pühhisuuvõga vehverkoogi. Pildi Bergmanni Karille mol’ovihu lehe päält

Bergmanni Karille vehverkoogi2019-12-03T13:11:41+02:00