Jutuvõistlusõ tähtaig om 22. märdikuu!

Vällä om kuulutõt Uma Lehe 16. jutuvõistlus. Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe jutuvõistlusõlõ. Parõmbidõ kirätükke autori saava avvohinna ja hää jutu trükümi 2020. aastaga joosul lehen är.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu
2. Lugu, midä periselt es juhtu
3. Mu oppaja
4. Võro liin om ilmanaba!

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant. Lugu võinu olla mõistligu pikkusõga, mitte pikemb ku üts arvudilehekülg (3500 tähemärki, 700 sõnna). A või ka lühembä jutu kirota.

Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr!

Oodami juttõ nikani ku 22.11.2019. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.

UL

Jutuvõistlusõ tähtaig om 22. märdikuu!2019-11-05T12:21:01+02:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Perämäne kiri. Sügüse süvä sümfoonia

 
Kurõ lännü, kur’a ilma, luiga lännü, lumi maan.

Om aasta kõgõ lühembide päivi aig, hingiaig. Aig kaia sissepoolõ, kullõlda ummi unistuisi, mõttit, igätsüisi…

Luudus om kül lehe puiõ külest valla lasknu, puhkaman, a siski om hää ka seon vagatsõn mõtsan jalotaman kävvü.
Mullõ miildüse luudusõväe, suurõ tuulõ ja tormi. Tunda seod, et mi olõmi luudusõ käen nigu väiku mängoas’a ja ku nõrgas muutus inemine, ku näütüses eelektrit ei olõ. Kõik lukskortina kaotasõ uma mõttõ, ku olõ-i ahjo vai umma kaivu.

Jah, mul om hää miil, et luudus hinnäst vahepääl suurõstõ näütäs, näütäs umma väke ja illo. Tulõtas miilde, et inemine om lännü väega suurõlidsõs ja unõhtas tihtsäle är, ku väega meil luudust periselt vaia om. Ei olõ ka midägi imehtä, ku seol pümmel aol tükümi olõma vaiksõmba, kurvõmba ja mõttin süvembä.

Seol hingiaol om hää hinnäst hellütä. Sannan ja vannin hinnäst mõnusalõ lõdvas laskõ. Hinnäst soolaga sisse hõõru, saviga määri. Kasvoleotuisiga hellädä, nika ku nahk om sille ku siid. Perän tuud valla tetä esi purkõ suvõl kor’atuisi ravihainuga. Panõt õnnõ silmä kinni ja hengät suurõ sõõmu makõt angõrhaina, ristikhaina vai lõhmussõhäiermit ja suvõ imeline päävämaik vaos su sisse. Nii om ütlemäldä kinä üten sõpruga kündlevalgõl hää hõnguga tsäid juvva ja ütenkuun laulda.

Rõõmusta hinnäst lilliga! Mu päävä muut seo külh helgembäs, ku tarõn om vahtsõnõ potilill, midä kaia ja nuhuta. Arva nii, et ku olõ-i nurrulüüjät kassi, sis potilill om kah hää kodoeläjä iist. Lilliga saa kah juttu aia ja tuud uhkõmbit häitsmit tä kand, midä inämb armastust timä valamisvette pandnu olõt.

Usu ka seod, et üts lämmämaareis talvõ joosul kulus põh’amaa inemisele aku laatmisõs väega är. Mitte õnnõ D-vitamiin, a ka valgus, lämmi, vahtsõnõ keskkund ja põnõva inemise võiva mika imet tetä – tetä valla inspiratsioonikanali, herätä unõlõ suikunu luuvusõ ja seiklõmisõhimo. Ku tervüs kannatas, mine säläkoti ja telgiga kohegi, kon saat esihindäle süvembäle silmä kaia.

Kiri Nöörimaalt2019-11-05T12:18:11+02:00

Illus mõtskana

Mi mõtsu sisen eläs kodukannu kaugõmbiid sugulaisi küländ veidü. Tedre omma kotussidõ peris haruldasõ, mõtusõ niisama. Nurmkana oll’ vahepääl peris är häädünü, nüüd tundus, et tulõ tagasi. Rabakana, ültäs, ollõvgi kaonu. Ainukõnõ, kiä inemise tõmblõmiisist suurt vällä ei tii, om laanõpüü, kedä õigusõga võit kutsu mõtskanas, kuna tsipa julgõmb suguveli põldpüü kand meil nurmkana nimme.

Kui ma viil nuur jahimiis olli, hiilse vahel püssäga sinnä, kon laanõpüü pesäkond hellü tege. Praat jäigi mul maitsmada, laanõpüü oll’ minust kavalamp. Näi ainult, kuis tsill’u poja ossõ pääl lindlõsõ. Poja lätvä nimelt katõnädäliselt lindama. Katõkuutsõlt näil inämb immä vaia ei olõ.

Saatus kõrrald’ asja nii, et ma sai laanõpüü liha õks är maitsa. Sõidi Varstust Mõnistõlõ ja Parmupalu mõtsa vahel linnas üts tsirk mullõ hirmsa kiirusõga vasta autu edeotsa. Kiirus võisõ olla nii 80 ringin – meil mõlõmbiil. Ma sai autu pidämä ja tagurdi avariikotussalõ. Sääl timä sis perve pääl oll’gi, koolu mis koolu. Korjassi tä autulõ, et kotun uuri. Kotun es mõista muud ku sulõ sälläst kokku ja edesi nigu kanal (toda tä tegelikult jo ka om).

Muide, kannuga om üts sääne legend, mia sellätäs Vinne kanatõu Pavlova saamist. Kongi Tsiberi küläkesen olli kõik kikka supis keedetü. Kana es kannada tuud olukõrda kauõmb vällä ja tekki laanõpüü kikkaga sehvti. Poja kasvi üles ja tulli välimusõlt piaaigu laanõpüü muudu: tott pään, jala nika varbiini karvadsõ ja kuju kah säänesama. Ainult vereviid silmäkulmõ ei olõ.

Ma mõtli jupp aigu, kuis tuu mõtsan nii aiglanõ tsirgukõnõ säändse kiirusõ sisse võtt’. Sis loi «Jahimehe käsiraamatust», et kui tä õhun kulliga kokku saa, sis kukutaski hindä hirmsa kiirusõga maa poolõ. Ilmselt oll’gi tä kulli iist pagõman. Asi läts’ki täl kõrda, aga mukka timä es tiiä arvõsta. Nigu ma kah timäga.

Oll’ mis oll’, aga praat sai aus. Linnukõnõ esi kaal alla poolõ kilo, säält sis sulõ ja sisikond maha – mis tuust süvvä saa. Aga saa küll, suurõmb jagu timä kaalust lätt rinnalihasõ arvõlõ. Ma ütlä ausalt, ma ütsindä es jõudnugi är süvvä, poig avit’.

Aga kõtun es olõ täl muud ku neli-viis verevät marja, arvada paluka; sis viil määndsiidki urvakõisi ja lehetükke. Kõik kokku umbõs kõrralik tsäiluitsa täüs. Ma viil mõtli: vot siin om veganiide iinkuju.

Praadi maik om seenimaani suun ja ma arva, et seo oll’ mu edimäne ja viimäne mõtskana süümine. Alaskal ollõv sääne säädüs, et ku mõts om sullõ midägi kinknü, sis tuud ei tohe maha vedelemä jättä. Mõistlik säädüs, õigõ arusaaminõ.

Kiä om harinu jumalat pallõma, sis nimmakõ mi mõtsa kah är. Jätke kõik seene ja marja kõrvalõ ja mõtõlgõ ainult tollõ ilusa ja targa mõtskana pääle. Või-olla just sis võetas teid kuulda.

Või-olla et jummal om idealist ja hindas illu.

Pulga Jaan

Illus mõtskana2019-11-05T12:16:34+02:00

Elläv inemine kõgõpäält

Inemiseluum om imelik: terävält ütlämine

käü ruttu, a hääd tetä ei julgu

 
Ilm on pümme, om hingiaig. Kõnõldas ja kirutõdas pall’u nuist, kiä siit ilmast lännü. Jutus võedas haua ja matusõ.

Mi inemise ei olõ jo lämmäl aolgi vääga suurõ hõiskaja ja trallitaja, murõ löüdäs üles ega ilmaga, olkõ hädä suur vai pea olõmada. Tuuperäst tulõgi vahel ilda sügüse sääne mõtõ, et kas mi taal aol tõistõ ilma lännüist kõnõlamisega üle ei pinguta ja vast om eläveide iist murõtamine tähtsämb, õkva prõlla, ku vällän ega pääväga pümmembäs ja külmembäs lätt.

Olõmi mehega Tartun jo mitu aastaiga tähele pandunu ütte meesterahvast, kel arvada ammu õigõt katust pää kotsil ei olõ, selle et taa kävä liinan sihildä ringi, kilekott rõivahilpõga käen. Tõisist enamb jäi taa silmä tuuperäst, et kand’ alasi lipsu kaalan ja pruuvõ puhas ja viisakas vällä nätä. Vast oll’ täl konagi tüükoht, konh ülikonnaga kävvü tull’?

Minevä keväje näi ma taad üten väikesen poodin. Lipsu enämb es olõ, nägu oll’ habõndõn, rõiva musta ja käümine kah kehva. Miis sais’ pikält kompvegiriiuli lähkün ja vahtõ suuri sokulaadikarpõ. Ilmadu hallõ naksi. Mõtli, et mis saa, ku ma taalõ medägi hääd säält osta ja peiu anna, kas võtt vasta. Rahvast oll’ poodin hõrrõlt ja müüjäpreili vahtõ tuud külälist, kel muiduki hääd lõhna manh es olõ, peris kurja näoga. Es tihka ma säänest teku tetä, nigu häbendeli. Lätsi minemä ja mõtli peräst, et inemiseluum om imelik külh. Terävält ütlämine käü tõnõkõrd ruttu, ku kiä medä lolli tege, a hääd tetä ei tihka, pelgät, et peedäs ullikõsõs…

Ildaaigu tull’ miilde, et ei olõ ammu tuud lipsuga miist liinan tähele pandanu. Vast omgi tõsõn ilman. Ja mine tiiä, vast oll’ taal ka lats, sõsar vai veli, endine naanõ vai mõni hää tutva, kiä nüüd haua pääle küündle pand ja uma teoga vääga rahul om. A ku inemine sääntsede hättä jäi, et enämb kohegi pääd panda es olõ, konh nuu inemise sis olli?

Võrumaal ja Lõuna-Eestin laembalt kah om tuu, ku tihti surnuaian käüdäs ja ku kõrran nuu platsikõsõ omma, vääga tähtis. Tõnõkõrd mindäs tuu tõisi matusõplatsõ hindamise ja kritisiirmisega liialõ kah. Ega mi kiäki ei tiiä, konh om tegelikult nuide hinge, kiä esi lännü omma. Vaivalt et surnuaia õkva sääl uma platsi pääl. Vast omma na ummi inemiisi lähkül, uma konagitse kodu lähkül…? Vast om naile mõtlõmine ja küündle pandmine kotun pall’u tähtsämb ku tuu, kas naide matusõ pääl lilli sääntse vai määntse omma vai kas tuu platsi pääle enne lumõ tulõkit mõni puulehekene jäi?

Ja hoolimi eläveist inemiisist õks kõgõpäält, tuu om pall’u tähtsämb ku kalmuaia rihaga liiva pääle võimaligult sirgõid juuni vetä.


Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast
peri märgotaja

Elläv inemine kõgõpäält2019-11-05T12:15:21+02:00

Mi egäpääväne eelektri

Tuud om iks juhtunu nii viie vai kümne aasta takast, et luudus tulõtas hindä võimu mõnõ kõvõmba tuulõhuuga miilde. Eelektri lätt är ja ei olõ teedä, kuna tagasi tulõ. Teie pääle satasõ puu ja ku saagõ auto pääl ei olõ, massa-i kohegi sõitma minnäki.

Nii ka seokõrd. A larm oll’ tsipa suurõmb ku hariligult. Võro liin, kon eläs rohkõmb inemiisi ütenkuun, oll’ hää mitu tunni pümme ja vett es pumbata inämb majju torrõ sisse. Inemise es mõista säändses as’as valmis olla ja mõnõlgi oll’ hädä käen.

Piämi eelektrit ja telefonilevvi umbõs sama loomulikus ku hengämise õhku. A peris nii tuu ei olõ. Eelektril om sääne hädä, et tä või küländ väiku as’a peräst äkki är kaoda ja sis piät tehnigu otsma kotust, kon om hädä ja tuu är praavitama. Eelektri om küländ haavatav. Tuuperäst ei olõ peris mõistlik kõkkõ umma ello eelektriga köütä.

Ei massa är lahku väläkemmergut. Ei massa kinni aia vanna kaivu, ku vahtsõnõ ja muudsa puurkaiv valmis saa. Las ahi ja pliit jääse tarrõ alalõ ka pääle tuud, ku lämmäpump majja lämmistäs. Ja las om kongi kapin tsipa kündlit, tikkõ, suula, konservõ. Äkki tulõ kunagi vaia, ja tuu tarvidus või tulla küländ äkki.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Mi egäpääväne eelektri2019-11-05T12:11:38+02:00

Lindora laat


Timahava oll’ Lindora laadul rahvast tsipa veidemb ku hariligult. Laat trehvü iispäävä pääle ja eelmine päiv oll’ olnu kõva torm, vast sis tuuperäst. A müüjit oll’ hulga ja päävä pääle liiku ka ostjit parasjago. Müüdi kõkkõ, midä Lindora laadul iks: eläjit, käsitüüd, söögikraami ja rõivit. Hans’at seokõrd avaligult es müvvä, arvada peläti kontrollõ. Hulga laadumüüjit oll’ tulnu Lätimaalt, nigu perämäidsil aastil kombõs.

Lindora laat2019-11-05T12:07:32+02:00

Võrol tulõ Uma Meki suurlaat

Puulpäävä, 9. märdikuul kellä 9–15 peetäs Võro liinan Võro spordikeskusõn Uma Meki suurlaatu. Laadu pääl müvväs päämidselt mikandist peri söögi- ja talokraami. Säänest laatu peetäs joba kümnes kõrd.

UL

Võrol tulõ Uma Meki suurlaat2019-11-05T12:06:11+02:00

Bartosiki Tuulikki näütäs vahtsõt plaati

Võromaa juuriga tunnõt akordionimängjä ja muusigategijä Bartosiki Tuulikki näütäs seo nätäl umma vahtsõt plaati «Torm veeklaasis».

Timä Võro kontsõrt om neläpäävä, 7. märdikuul kell 19 Stedingu majan.

Muusik om ütelnü, et timä loomingulõ andva huugu nii Võromaa luudus, perimüs, inemise ja paiga ku ka reisi kotost kavvõmbalõ. Võro kontsõrdil lüü üten ka mandoliinimängjä Talsi Villu.

UL

Bartosiki Tuulikki näütäs vahtsõt plaati2019-11-05T12:04:42+02:00

Võromaa käsitüülise veevä Tal’na märdilaadalõ savvusannakraami

7.–10. märdikuuni peetäs Tal’nan Saku suurhallin suurt ja tunnõtut märdilaata. «Mi läämi seokõrd Võromaa käsitüürahvaga vällä savvusannateemaga. Meil omma üten virtuaalsõ prilli, kon saa nätä sannankäümist üten kombidõga. Üten om kõkkõ sannakaupa alatõn pühüssist kooni seebini. Om vihtu, vihakohvri, sannamütsü – kõik, mis om sannaga köüdet,» selet’ MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü iistvidäjä Oja Vilve.

Võrokõsõ lövvät timahavadsõ märdilaadu pääl üles pääussõst sisse minnen hääd kätt, kon omma ka saarlasõ, hiidlasõ ja seto uma kraamiga.

UL


Vana-Võromaa käsitüünukk minevä aasta märdilaadu pääl.

Võromaa käsitüülise veevä Tal’na märdilaadalõ savvusannakraami2019-11-05T12:03:44+02:00

Latsiaokiräl Täheke vahtsõnõ võrokeeline nummõr

Latsiaokiri Täheke om joba hulk aigu kõrra aastan vällä tulnu ka võrokeelidse numbrõga. Seokõrd om võrokeeline märdikuu nummõr. Värskit võrokeelist Tähekeist näüdätäs riidi, 8. märdikuul Võro keskraamadukogo latsiosakunnan.

2019. aastaga märdikuu võrokeelitsen Tähekesen om avaldõt Holtsi Leila, Ruitlasõ Olavi, Kareva Dorise, Saarõ Evari, Panga Milvi ja tõisi juttõ ja luulõtuisi. Pildi omma tsehkendänü tõisi siän Platsi Marja-Liisa, Mildebergi Piret, Oolbergi Taavi.

Kõivupuu Marju kirotas märdi- ja katrikombist, lukõ saa ka mi luudusõ kõgõ suurõmbast mõtsaeläjäst põdrast.

Tähekese võrokeeline nummõr kingitäs kõigilõ Vana-Võromaa 1. klassi latsilõ ja noilõ, kiä koolin võro kiilt opva. Ku kiäki väega taht hindäle võrokeelidse Tähekese nummõrd, sõs saa tuud osta Võro instituudist (kon om müügil hulga tõisigi võrokeelitsit raamatit ja plaatõ) vai Tähekese toimõndusõst Tal’nast.

Vahtsõ Tähekese vällänäütämine tetäs riidi, 8. märdikuul kell 13.30 Võromaa keskraamadukogo latsiosakunnan. Kõik huvilidsõ omma oodõdu.

Rahmani Jan


Platsi Marja-Liisa pildiga vahtsõ Tähekese edekaas.

Latsiaokiräl Täheke vahtsõnõ võrokeeline nummõr2019-11-05T12:05:20+02:00