Parm tsuskas: pümme liin

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: pümme liin2019-11-05T12:38:07+02:00

Maolda nali

Nõglaravi sällävalu vasta

Periselt sündünü lugu: üts miis oll’ kuuldnu, et sällävalu vasta avitas umbõ häste kadajavihaga vihtminõ.

Tekk’ sis kadajaviha, vihtsõ hinnäst hoolõga sannan ja saigi parõmb. Viha pand’ tä õkva kerese kõrvalõ kuioma.

Järgmädsel puulpääväl kai, et viht om viil kõrralik, ja läts’ jäl vihtma, a vihta inne es havvuta. Nigu edimädse matsu lei, nii naas’ rüükmä. Viha küllen es olõ inämb üttegi nõkla, a mehe sälg oll’ nõklu täüs nigu siilil.

Maolda nali2019-11-05T12:35:59+02:00

Muda Mari pajatus

Võxit om läbi vai?

Ma kuuli raadiost, et nii Võro liin ku terve Võromaa taheti Eesti riigi külest är lõigada. Tuu käve peris kipõstõ: kõgõpäält oll’ liin pümme ja poodi panti kinni, sõs es saa mõskõ ega kusta, pia es saa ka kõlista ja oll’gi Võxit tettü.

Sääl Inglüsmaal kõnõlõsõ nä jo kolm aastat Brexitist, a siiämaani saa ei är mintüs. A kae kuis meil Võromaal! Hummogu Kirsi Pilvi karist’ tormi iist, ni õdagus oll’gi plats puhas.

Kas valitsus tahtsõ pruuvi, kuimuudu inemise omma kuulda võtnu, et kodo piät konservõ ja kuivikit kokko ostma? A kuimuudu sa mobiililevvi kokko ostat? Tuud olõ-i viil plekkpurkõ seeh müümä naatu. Vast piässi iks määnestki säädüst ümbre tegemä, et vähämbält kõlista saanu.

Siseministrist oodassi külh inämb eloliidsi asjuga toimõndamist ja veidemb aoraiskamist tõisi inemiisi eräelo pääle. Egäl juhul tulõ katussõ kõvõmbidõ kruvvõga kinni käändä vai hoobis kivvest tetä. Ja valitsus piät riigi rahaplaani viil rohkõmb katussõrahha mano pandma.

Muda Mari pajatus2019-11-05T12:35:08+02:00

Tossu Tilda pajatus

Kuul om ullõ jaos

Küläkoolin es tulõ poiskõnõ kuuli. Ku puuduminõ pikembät aigu kestse, läts’ oppaja koolilatsõlõ kodo.

Poiskõsõlõ oll’ sääl antu umajago tüüd. Maal aja jo üts tüü tõist takan, lõppu ei tulõki.

Oppaja küsümise pääle, mille poiss kuuli ei tulõ, oll’ poisi imäl vastus varnast võtta: «Kuul om ull’õ jaos. Kes toimõ tulõva, noilõ ei olõ määnestki koolinkäümist vaia.»

Tossu Tilda pajatus2019-11-05T12:34:32+02:00

Kummut, kolmõ poolõga kapp ja Stirlitz

Tutva lugu, et vana tulõva kunagi tsõõriga tagasi ja omma jälki vahtsõ.

Näütüses mullõ es miildü uman latsõpõlvõkotun üts vana kummut, mille täämbä katõ käega tagasi võtassi.

Ku liina kolisi ja tüüle naksi, ostsõ n-ü kolmõ poolõga kapi, mis noil kuvvõkümnendil aastil moodun oll’ – suur ja kobakas, a hellest puust (kummut oll’ tummõ). Perän läts’ jälki tummõ müübli muudu, a palk es lupa egä röögätüsega üten kävvü. Rõivamoodu teivä jo viil kipõmbit tsõõrõ.

Sõiduriistu oll’ tuul aol veidü. Ku ma joba mehel olli ja vahtsõst maal (kortõrmajan) ellimi, õnnistu meil säitsmekümnendide aastidõ keskpaigan odavalõ auto osta – vana Fiat. Miihi jutu perrä pidi olõma 1936. aastast, uma edimädse moodoriga, päält valla käüvä katussõga kõik ja puha…

No miis võtsõ tä sis käsile – tegi kimmä hõpõvärvi katussõ, seestpuult kobist’ kah säändses, et mi uma katõ väiku tütre ja telgiga är mahtu ja läts’ki sõidus – alustusõs Võrumaa ja liina piiren.

Nall’a sai – kõik vahtsõva, naarsõva, mõnõ tulli näpuga kumpama ja uurma. Riian, ku latsiga eläjäaian kävemi, küsüti mu mehe käest: «Stirlitz, kavvõndalõ sõidat?»

Peris kavvõndalõ sõidimi vahepääl – Leningradini vällä.

Tuukõrd võisõ nii tassa sõita, ku tahtsõt – müüdä ajajil toda uhkõmp tunnõ oll’. Kõgõ tähtsämbä mehe sõitsõva tuul aol Volgaga – siindegi, nigu laul ütel’. Žiguli ja Moskvitš oll’ kah kõva sõna, Sapakat tsipa nöögiti.
A mõnõ joba sai arvu, midä tahta – mitmõl puul taheti mi käest Fiati õkva tii pääl är osta.

Vasta pakuti suurt rahha, a keset tiid jo vahtsõt autot ei müvvä, lasimi uma vanaga tassakõistõ edesi, õigõ mitu aastat viil.

Nüüd olõ esi vana ja kulunu, ümbre maja ja poodi manu «sõida» käümiskäruga, kotun kullõ raadiost vannu laulõ, kae telekast «Prillituusi» ja ütle: «Vana om hää!»

Kolodinskaja Külli

Kummut, kolmõ poolõga kapp ja Stirlitz2019-11-05T12:33:52+02:00

Santõ vargus

Oll’ märdisandiaig. Päivä tüü man naas’ Alli ajamõ, et läämi Tagulalõ santma. Tä oll’ säält peri ja tundsõ toda rahvast häste.

Õdagu võtsõ Alli talli mant hobõsõ. Sandi istsõvõ vankri pääle ja sõit läts’ Tagula poolõ.

Külä veeren edimädse maja manu jätimi hobõsõ puhkamõ ja edesi kävemi jalaga. Ku jõudsõmi risttii pääle, tull’ rahvas õkva kinust.

Kiäki arvas’, et teemi nall’a. Istsõmi sis kesk risttiid maha ja naksimi patarei valgõl kaartõ mängmä. Kõik naardsõvõ kaartõ mängvit santõ, ku müüdä lätsivä.

Lõpus jõudsõmi Alli kodutallu. Mi õnnõtusõs olli sääl üte sandi iin ja laulsõvõ ussõ takan. Alli saatsõ meid keldrivüürüste pakku ja esi läts’ asja uurma.

Ku Alli imä santõlõ ussõ vahelt raha är andsõ, naksi sandi är mineme. Mi kuuldsõ, ku üts küsse, kelle kätte raha sai. Kiäki es tiiä ja nii nä tülüga mineme lätsi.

Ku kõik jäi vaiksõs, tull’ Alli meid tarrõ kutsma.

Mis oll’ juhtunu? Ku imä oll’ ussõ vahelt raha andnu, oll’ Alli tuu är näpsänü. Kes sääl pümmen arvu sai, kes oll’ kes. Kõik olli jo tumõhidõ rõividigõ märdisandi.

Mi saimi kõtutävve naarda, ku istsõmi Alli imä köögin ja jõimi Alli esä tettüt hääd koduveini.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Santõ vargus2019-11-05T12:32:23+02:00

Priinime lugu: Märdimäe

Seol nimel om parla Eestin 66 kandjat. Nimi om tegünü õnnõ üten kotussõn – Urvastõ kihlkunna Lilli mõisan ehk tõisi sõnnuga Osula külä Lilli- ja Annõmõisa puulsõn veeren. Sääl panti Reino talun kats mäe-lõpulist nimme. Põlitsõ peremehe perrätulõja Reino Mihkli sai priinime Reinomä, midä hingeloendin 1834 kirotõdi täppe är jätten: Reinoma. Tuud tallu omgi kutsut tõistmuudu Reinomäe talu. Reino talust jagunõnu talu peremiis Reino Piitre ja timä veli Kaarli ummi latsiga saiva priinime Märdimä. Hingerevisjonni panti sammamuudu täppeldä: Mardima. Piitre ja Kaarli esä Jüri oll’ olnu Reino talu sulanõ. Millest näile Märdimäe nimi sai, ei olõ teedä, paar põlvõ lähkün edevanõmbat ristinimega Märt olõ-i. Või õnnõ ette kujota, et kotus, kohe Piitre uma tarõ tekk’, võisõ olla kutsut Märdimäes mõnõ hoobis ammu elänü Märdi perrä. Reino Piitre ja Reino Kaarli olli esi jo 1834. aastas koolnu, a poigõga läts’ Märdimäe nimi ruttu lakja Põlva, Kanepi ja Rõugõ kihlkunda.

Märdi edenime alussõs om Vana-Rooma edenimi Martinus, miä om pühendet sõajumala ja tuu kaudu ka hod’otähe Marss nimele. Ruumlaisilõ and’ Marss märdsikuu nime. Meile om Märt vai Märtnä andnu märtekuu nime pühä Märtnä (Martinus) perrä, kiä oll’ 4. aastasaal Rooma sõamiis Pannooniast. Ütskõrd Prantsusmaal Amiens’n ollõn näkk’ tä ihualastõ külmetäjät miist. Et täl muud anda es olõ, sõs lahas’ tä uma mäntli mõõgaga poolõs ja and’ pall’alõ mehele poolõ mäntlist. Tõsõ üüse näkk’ tä unõn Jeesus Krõstust, kinkal oll’ ümbre tuusama puul timä mäntlist. Niimuudu püürdü sõamiis Martinus Krõstusõ usu kuulutajas, sai lõpus piiskopis ja päält surma pühäs.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Märdimäe2019-11-05T12:30:50+02:00

Maahaina võim. Kolmas jago

Et ravivist maahainust api saia, tulõ seletä näide pruukmisõ viise. Lisas tsäile um viil mitmit tarvitamisoppuisi.

Tinktuur

Tetäs alkoholiga, et kavvõmb püsünü ja raviumahusõ terävämbält vällä tulnu.

Kõourvatinktuur: võta 2–3 spl värskit kõourbõ, vala üle poolõ liitri viinaga. Jätä katõs kuus saisma, aig-aolt loksuta. Sis kurna läbi ja panõ klaaspudõliga jahhe kätte. Sisse võtta 1 tsäiluidsatäüs kolm kõrda päävän. Tarvitõdas kihä puhastamisõs jääkainist ja kõtuvalu (ülehappõlisusõ) kõrral. Või tarvita valutavidõ jakkõ määrmises. Tinktuur sais aasta.

Tinktuuri või tetä ka alkoholi ja viiga.

Lavendlitinktuur: panõ purki 150 g kuivi vai 300 g värskit kasvõ. Pääle vala viin viiga poolõs (kumbagi 250 g). Jätä saisma katõs nädälis. Sis kurna ja hoia jahhen. Tinktuur sais puul aastat. Võta sisse 1 tsäiluidsatäüs kolm kõrda päävän. Tarvitõdas päävalu ja haigõ meele vasta.

Niisama tettüt kadajatinktuuri või tarvita juuskva kõrral jakkõ määrmises.

Tõmmis

Kuusõkasvutõmmis: võta 3 spl värskit tükes tettüisi kasvõ, vala pääle paar klaasi vett. Kuumuta kiimiseni ja jätä poolõs tunnis saisma. Võta sisse 3 supiluidsatäüt 3 kõrda päävän kihä tugõvdamisõs. Tõmmist um viil hää vannivette panda, ku jaku omma haigõ vai om podagra.

Keedüs

Ku ravivõimuga um juur vai kuur, sis ei avita kuuman viin leotaminõ, a tulõ tükk aigu kiitä, et kassu olõssi. Juurõ mõsõ puhtas ja lõigu tükes. Panõ patta külmä viiga veerändis tunnis ligonõma. Sis aja kiimä ja keedä väiku tulõ pääl vähämbält veeränd tunni. Sis kurna ja jahuta. Keedüs sais külmän üüpäiv. Võit juvva nii lämmält ku külmält.

Ingverikeedüst või võtta 2 tsäiluidsatäüt 3 kõrda päävän külmehtüse kõrral ja võiulillijuurõ keedüst sama pall’o sapi- ja massahäti kõrral.

Urmi Aili

Oppus lätt edesi.

Maahaina võim. Kolmas jago2019-11-19T15:49:36+02:00

Kanasupp

Tormi tuud uudisjutt

 
«Ma tei hääd värskit kanasuppi.»

«Kost sa seo kana sait?»

«Löüdse.»

«Kostkotsilt?»

«Kirstust.»

«Määndsest?»

«Umast külmäkirstust iks, seo sulli päält tormi üles. Tei kirstu puhtas ja põh’ast löüdsegi. No tuu vana suur kikas, esi tsagasit pää otsast är.»

«Kuna tuu viil oll?»

«Iks sis, ku poiss viil väiku oll’ ja kikas kur’as läts’ ja latsõkõsõlõ kallalõ tormas’. Nüüd poiss juba kroonun aigu tiinmän. No kül seo aig lätt iks kipõlt. Oll’ tsill’ukõnõ lats, nüüd juba mundrin miis. Tormi peräst vist täämbä kodu ei saaki. Muidu olõs kah värskit kanasuppi saanu. Nüüd piät tä tuud Ameeriga kuiva süüki jürämä.»

«Mis sa säält viil löüdset?»

«Kats karpi külmänüisi siini. Om sul viil meelen, ku katõkõisi mõtsan kävemi ja siini korssimi. Annit mõtsan viil mullõ mus’u.»

«Kuna tuu viil oll’?»

«Iks sõs, ku mõtsa viil oll’. Nüüd murdsõ torm neoki siimnepuu maaha, mis viil alalõ olli. Sis löüdse viil üte vana T-hammõ, a tuu ei olõ su uma. Tuu om elektrik Antsu uma, no tuu mehe uma, kes jo kolm aastat tagasi är kuuli. Viinaviga veie tä hauda.»

«Kuis tuu hamõ sinnä sai?»

«Tuu om aost, ku sa Soomõn tüül ollit ja ma maja korgi läbi paluti. Ants tull’ appi ja võtsõ hammõ säläst, et külmäkapi sainu kuivata. Täl oll’ illus karvanõ rõnd ja nii tuu hamõ sinnä külmäkirstu sattõgi. Hummuku anni su hammõ, tuu jalgpalliga, midä sa viil takan otsõt. Kae, supp omgi valmis, tulõ nüüd süümä. Kohe sa läät?»

«Tanklade.»

«Midä sa sinnä otsit, paak om veereni täüs.»

«Kõtt om tühi, lää hamburgõrit ostma.»

«No omma iks ao! Kotun tettüt värskit süüki ei kõlba inämb kellelgi süvvä, õnnõ vanna rämps-süüki aetas näost sisse. Kohe mi kül jõudnu olõmi?!»

Aplei Vello

Kanasupp2019-11-05T12:25:32+02:00

Vanno valvmalda majjo saatus

Miä saa noist vannost majjost, miä valvmalda jääse ja midä küländ harva kaeman käüdäs? Kirota tuust uma kodomaja näüte perrä.

Mu vana maakodo om Tsolgo kandin. Maja um nii vanas saanu, et nakkas jo otsast lagonõma. A sehen saa viil olla ja eski ahjo küttä. Edimält teie ümbre maja lilliaia. Lisas umilõ lillele telse viil Hollandist ilosit nartsissi- ja tulbisibulit mano. Aid sai nii illos, et hindälgi hää kaia.

Ku imä elli, oll’ kõik kõrran. Imä võtsõ uma väiku pingikese ja kitsksõ lille seest haina vällä.

Ma mõtli, et mis tuu imä kül egä päiv sääl aian istus ja tege. A ku immä inämb es olõ, sis sai arvo, ku pall’o tä är tekk’. Järgmädsel aastal kasvi aid haina täüs ja andsõ sis mul tuud võitlust pitä, et kõrda luvva.

Et kedägi inämb kõik aig kotusõ pääl es elä, naksiva mul aiast lillisibula kaoma. Üts suvi oll’ terve pinnär ilosit «Oscari» gladioolõ kõgõ häitsme ja juurõga vällä tõmmatu ja är viidü. Pääle tuud naksiva ka tulbi- ja nartsissisibula kaoma. Miil oll’ nii hallõ, et hindäl kattõ kah egäsugunõ tahtminõ lilliaia iist huult kanda, ku lille nigunii inämb es olõki.

Sis naati maja ussõst sisse käümä. Lukk oll’ iin külh, a tõmmati ussõ sinkli vällä ja väikumba as’a, midä saiõ üten võtta vai karmanihe panda, olliva kaonu. Mõnikõrd olliva suidsuotsa põrmandu pääl ja säng segi. Hää külh, mõtli, et maja um suu ja mõtsa veeren, vast mõni mar’alinõ oll’ är väsünü ja tahtsõ puhada.

Jätigi sis ussõ niiüteldä vallalõ. Panni moodu peräst säändse tabaluku ette, mis käve ilma võtmõlda valla.

Mul es olõ aigu ka väega tihtsäle maal kävvü. Mõnikõrd läts’ kuu vai rohkõmb, ku jäl sai minnä. Viimäne kõrd oll’ vast üle kuu tagasi, ku käve. Ja mis ma näi: tarõst oll’ är viidü vanaaignõ täüspuust söögilaud!

Sis ma kül mõtli, et inemiisi ei saa usku. Mul um kül kodo säändse kotussõ pääl, et esiki Google kaardi päält ei olõ sinnä tiid nätä. Selle et sinnä ei lääki mano määnest muud ku vanaaignõ hobõsõtii üle naabri viläpõllu. Ja tuugi om nii kitsas ja muanõ, et lihtsämb um jalaga kävvü ku autoga tsungõlda.

Miil oll’ jäl hallõ ja lätsi är mõtsa roitma. Säält sai viil suurõst sügüsest huulmalda nii marju ku siini. Esi mõtli, et ku kedägi usku, sis õnnõ mõtsa, kes avitas egäl aol.

Hing om haigõ. Kuis iks nii saa, et kõik as’a kaosõ? Ma saa arvo külh, et sääne om taa valvmalda vanno majjo saatus. Ega mul ei olõ hallõ niivõrd tuust, mis är võetas. Vast oll’ kah kellelgi rohkõmb vaia ku mul, a asi um põhimõttõn. Ku vanastõ kellelgi midägi majapidämiste vaia oll’, sis tulti ja küsüti, a nüüd um lihtsämb võtta ku küssü.

Urmi Aili


Keväjäne pilt tuust aost, ku Aili kodo man viil lilli häitsivä. Pildi pääl om ka kirotaja pojakõnõ. Urmi Aili pilt

Vanno valvmalda majjo saatus2019-11-05T12:22:39+02:00