Uma Lehe jutuvõistlus

Vällä om kuulutõt Uma Lehe 16. jutuvõistlus. Ku sul om rahvalõ kõnõlda mõni põnnõv, lustilinõ vai hallus õkva elost peri jutt, saada tuu Uma Lehe jutuvõistlusõlõ. Parõmbidõ kirätükke autori saava avvohinna ja hää jutu trükümi 2020. aastaga joosul lehen är.

Võistlusjuttõ sordi:

1. Periselt elon juhtunu nal’alinõ vai tõsinõ lugu
2. Lugu, midä periselt es juhtu
3. Mu oppaja
4. Võro liin om ilmanaba!

Egä inemine või saata võistlusõlõ kooni kümme juttu. Jutt ei või olla inne mõnõn tõsõn lehen vai raamatun är trükit ega internetti üles pant. Lugu võinu olla mõistligu pikkusõga, mitte pikemb ku üts arvudilehekülg (3500 tähemärki, 700 sõnna). A või ka lühembä jutu kirota.

Egä jutu mano kirotagõ kimmähe uma nimi, aadrõs ja telehvoninummõr!

Oodami juttõ nikani ku 22.11.2019. Jutu saatkõ info@umaleht.ee pääle vai Uma Leht, Tarto 48, 65609 Võro liin). Tunnissõna: jutuvõistlus.

UL

Uma Lehe jutuvõistlus2019-10-22T16:49:00+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

15. kiri. Mäng om väiku inemise tüü

 
Ma usu, et maailm olõs pall’o helgemb paik, ku inemise tennü veidemb tüüd ja mängnü inämb. Ka ummi latsiga. Herätänü tihtsämpä uma sisemädse latsõ. Seo latsõ, kiä om helevällä, kilgutas ja taht kõgõ vahtsõt avasta. Kuna sa perämäne kõrd suurõst pääst seod teit? Mängset ja hullassit nii, et kõik muu meelest läts’, hälset mõnuga, ronisit puu otsa vai kekset niisama? Inämbüisi suurõ inemise pelgäse hindäst ands’akut tunnõt jättä, a kas üts rõõmsa ja mängolinõ latsõvanõmb ei olõ sis kõgõ parõmb?

Kinä mänguplatsi avitasõ seolõ väega häste üten, a jälki piä ütlemä, et avalikkõ vahvit ja arõndavit mänguplatsõ om Võrol kül väega veidü. Keskliina mänguplatsi pääl ei olõ esiki hälle!

Seost sügüsest naksi umma katõaastagast tütärd latsiaiaga har’otama. Edimält õnnõ poolõ päävä kaupa ja paar kõrda nädälin. Siiäni ollimi õnnõ beebikoolin käünü. Näe uma latsõ päält, ku väega tund tä mõnno tõisi väikeisi inemiisi seltskunnast.

Tunnista, et neo pooligu pääväki latsiaian omma olnu mu jaos väega stressi täüs, selle et osa latsi omma väega kurva, ikva ja uutva immä. Om nätä, et näid sekä ka varanõ heränemine. Nä haigutasõ pall’o ja mõnõl om sääne nägo pään, nigu olõski tä puulunõn. Noho ja köhäga tuvvas ka latsõ hoita, hengämisteie haigusõ omma hariligult kah kurbusõga köüdedü.

Saa arvo noist vanõmbist, kel ei olõ kaaslast vai vanavanõmbit, kiä hoitnu, ja latsiaid om ainumanõ päsemise tii, et samal aol esi tüül kävvü. A inämbüs latsõvanõmbit omma siski katõkõistõ ja üte inemise sissetulõkist pidänü jakkuma, et tõõnõ vanõmb saanu latsõga koton olla.

Hariligõ latsiaidu rühmä omma ülearvo suurõ, et oppaja saanu kõigilõ ütteviisi tähelepandmist jaka ja egä latsõ umaperäga rehkendä. Saa tävveste arvo, et tan avitas õnnõ rividrill ja rangõ režiim, et latsõkar’aga sammu pitä: kõik kõrraga rõivilõ, vällä, sängü, pissile, süümä…

Seo om peris rassõ tüü, tuuperäst kitä väega noid oppajit, kiä seoga egä päiv toimõ tulõva. Siski olõs parõmb, ku rühmä olnu väikumba ja vanõmba löüdnü inämb aigu ummi latsiga ütenkuun olla.

Kiri Nöörimaalt2019-10-22T16:47:20+03:00

Kallis kannu vabapidämine

Meil kõnõldas probleemist, et mahetoidu nõudja ei saa nõutut kraami kätte. A ka tootjal om (odava hinna man) tootmine piaaigu võimatus tettü.

Kõnõlõmi näütüses kanamunnõst. Ma ei olõ kümniid aastiid poodimunnõ tarvitanu, aga kannu vabapidämine lätt mullõ kaunis kallis masma.

Piltligult üldä, sis Vinne vangilaagriide süsteem olõs avitanu: korgõ vahitorn, kon püssämiis pasman, kas repän vai kull ei ründä.

Repän om kavval, timä näge vahimehe är ja tulõ sis, ku vahimiis alla süümä roni. Kull aga ründäs äkki, ligi maad ja paremba meelega ududsõ ilmaga vai inne suurt vihma.

Muiduki saava kana esi ka ütte-tõist hindä kaitsmises tetä. Kikas (õigõ kikas) sais kesk kanakarja, kaal korgõlõ nõstõt ja and vainlasõst märku. Kulli iist mindäs roosipuhma ala ja rebäse iist puu otsa. Midä piat vaenõ poigõga kana rebäse vasta ette võtma? Hinnäst ohvris tuuma!

Üts ildaaigu sündünü hallõ lugu. Mu perämäne tõupuhas kana (jaapanlaisi koejoshi) haudsõ poja vällä. Poja kasvi joba õigõ suurõs ja tundu, et hädäoht om müüdä.

Sis ütel pääväl, ku ma süüä tei, lätsi vällä ja näi: koejoshi kana om puhma all, kolm-neli miitret tarõussõst, pää purus pessetü ja koolu. Poja kõik ümbre ilma, pääle üte.

Jälgist oll’ nätä, et kana oll’ sinnä tullu uma jala pääl. Kull oll’ kavvõmban üte poja kinni püüdnü ja kana tormas’ kullilõ kallalõ. Kull oll’ opnu päid purus tsagama ja kana, perämist jõudu kokku võttõn, tõi elusa poja läve ette, inemise kaitsõ ala. Rohkõmp tä üttegi sammu tetä es jõvva.

Nuu poja hoitvagi nüüd mu lähküle ja kuuldva õkva är, kon ma vasaraga klopsi. Ja viil: tollõ kana eelmise aasta poig sai otsa täpselt niisama. Timä, kikas, tormas kanulõ appi. Väärt tõug jaapanlaisil arõtõt. Õigõ samurai.

Kui mõnõl nüüd kulle pääle süä täüs läts’ ja taht tormada mõtsa kätte masma, sis pidägu huugu. Asi tollõn, et kannu võtt vast ainult ega nelläs kull, mitte inämb (jutt käü kanakullist). Kui nakada kulle häötämä, sis mii arõtami (hindä tiidmäldä) vällä õkvalt säändse kullisordi, kiä süügi ainult kodulindõ.

50 kanna võit viil kuigi är kaitsa, ku esi ihu ja hingega asja man olõt, aga kui kelgi ollõv 500 vabapidämisel kanna, sis ma naara.

Pulga Jaan

Kallis kannu vabapidämine2019-10-22T16:45:39+03:00

Lapik maa ja ümärik tõtõ

Tõtõ om kattõ sorti: uskminõ ja mõõdõtav tõtõasi.

Uskminõ sünnü-i pään, a süämen

 
Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä. Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni «kuldnõ» säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ. Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta «päävoolulõ». Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi! Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.


Kahro Marek,
kiränik

Lapik maa ja ümärik tõtõ2019-10-22T16:44:06+03:00

Miihi tervüse päiv

Juhtu sääne lugu, et minevä kolmapäävä ma tüül es käüki. Otsustimi katõ naabrimehega võtta miihi tervüse päävä.

No või lugõja mõtõlda, midä säändsel pääväl tetäs. Et vast oldas päiv läbi teleka iin diivani pääl, õllputõl käen, ja targutõdas poliitilidsõst olokõrrast. A meil nii es olõ. Alostimi kell 6 hummogu Kärgula ristist astmist, lätsimi jala Otõpääle. Kokko 21 kilomiitret. Kõndmisõ aos tull’ kokko kolm tunni ja 20 minotit.

Tervüst pututas sääne jalaga käümine niipall’o, et taa es käü peris ettevalmistusõlda. Seo aasta vabariigi aastapääväst pääle olõmi pruuvnu kolm kõrda nädälin hummogist tunniaolidsõ jalotusõ tetä. Suvõl lõpõtimi uma käügi tihtipääle järven tsuklõmisõga.

Kõgõ inämb om küsütü tuud, midä mi ummi jalotuskäüke aigu kõnõlõmi. A midä sääl iks nii väega kõnõlda. Või jo vakka kah olla. Seokõrd läts’ kül osa aigu viiendä klassi matõmaatigaülesandõ rehkendämise pääle. Teimi hindäle selges, ku pall’o lätt maakerä ümbremõõt suurõmbas, ku nõsta maapinda üte miitre jago korgõmbas. Soovita tuu pääle märki! Ja soovita kõigil, kel võimalik, pruuvi hinnäst vahepääl tsipa liiguta. Tuu tege pää selgembäs.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Miihi tervüse päiv2019-10-22T16:39:41+03:00

Võistlusõlõ saadõti 44 vahtsõt võrokeelist laulu

Timahavadsõlõ Uma Laulu võistlusõlõ tull’ inneolõmalda hulk laulõ – kokko 44. Noidõ siäst valisi hindamiskogo lõppvõistlusõlõ 25 laulu.

Seokõrdsõ Uma Laulu hindamiskogo liikmõ omma muusik Roose Celia, laululuuja ja muusigaoppaja Tamra Kait, koorijuht Joosingu Küllike, Võro instituudi direktri Kuuba Rainer ja Vikerraadio muusigajuht Teppani Sten.

«Lõppvõistlusõ laulõ oll’ väega rassõ vällä valli, selle et näid oll’ konkursilõ tulnu tõtõst pall’o. Om uuta põnõvat võistlust,» ütel’ hindamiskogo liigõ Tamra Kait.

Võrokeelidse laulu- ja rahvapido Uma Pido kõrraldajidõ luudut Uma Laulu võistlust peetäs joba neläs kõrd. Võistlusõga tahetas härgütä laulutegijit luuma vahtsit võrokeelitsit laulõ ja tävvendä Uma Pido laulukavva.

Uma Laulu lõppkontsõrt tulõ 7. märdikuul Mooste folgikuan. Ligembät teedüst saa kaia tastsamast reklaamiplakadi päält.

UL

Võistlusõlõ saadõti 44 vahtsõt võrokeelist laulu2019-10-22T16:36:32+03:00

Võrol peeti hädä kõrral toimõtulõgi laagripäivä

Naiskodokaitsõ Võromaa ringkund ja MTÜ Kotkasõbrad kõrraldi minevä puulpäävä Võro spordikooli saalin «Ole valmis!» laagripäävä. Opati, kuis kaitsa hinnäst ja ligimäidsi kriisiolokõrran, kuis luudusõn pikembät aigu toimõ tulla, kuis tuld kistuta ja pall’o muud. Laagripääväl oll’ ligi 60 ossavõtjat.


Pildi pääl käü opitarõ, kon kõnõldas ja näüdätäs, midä silmän pitä ja üten võtta, ku läät mõtsa siinde vai matkalõ. Aldošini Merliti pilt

Võrol peeti hädä kõrral toimõtulõgi laagripäivä2019-10-22T16:34:45+03:00

4.–10. märdikuuni peetäs võro keele nädälit

4.–10. märdikuuni peetäs Võro instituudi iistvidämisel võro keele nädälit. Avaldami nädäli joosul plaanituisi tegemiisi kava, kohe või tulla tävvendüisi.

3. märdikuul kell 11.05 kullõ Vikerraadion «Mnemoturniiri», kon Kõivupuu Marju lugõ ette võrokiilse küsümüse!

Terve nädäli joosul saava keelehuvilidsõ tetä veebin viktoriini, miä tutvustas eesti ja võro keele essütüssõnnu. Lingi löüd Võro Instituudi kodolehe päält ja Facebooki lehelt.

Iispääväst riidini kell 11.30 ja 22.30 saa kullõlda Vikerraadiost järejuttu: Kaplinski Jaani vahtsõt raamatut «Latsepõlve suve» lugõ Sootsi Ago.

Terve nädäli joosul omma Teppani Steni ja Oja Andrese saatõ Vikerraadion harilikust võrokiilsembä.

6.–10. märdikuuni kõnõldas Kreutzwaldi muusõumin küläliisiga võro keelen.

4.–8. märdikuuni peetäs Karilatsi vabaõhumuusõumin märdinädälit. Latsiaialatsilõ ja põhikooli edimädse ja tõsõ astmõ opilaisilõ kõnõldas võro keelen märdiao kombist, lauldas Põlva kihlkunna jt Lõuna-Eesti laulõ.

4.–8. märdikuul tsihiotsmismäng Karilatsi vabaõhumuusõumin. Põhikooli vanõmba astmõ ja gümnaasiumiopilasõ saava mängi võrokeelist maastigumängu.

5. märdikuul kell 18 kirändüsõdak ja kontsõrt Tarto Kirändüse Majan. Kauksi Ülle ja Kahuski Maali kõnõlõsõ umast võro-eesti luulõkogost «Paralleeluniversum».

6. märdikuul kell 11 II–VII klassi opilaisi võro keelen ettelugõmisõ päiv «Kullõ, ma loe sullõ!» Põlva keskraamadukogon.

6. märdikuul kell 11 ja 13 näüdätäs Kreutzwaldi majamuusõumin «Mino Võromaa» sarja 30. kogomikku ja Sepä Joosepi pilte näütüst «Tsõõrikväeline». Loetas ette latsi võrokeelitsit jutukõisi. Võro sõnnu tundmisõ viktoriin ja pildi tsehkendämine.

6. märdikuul kell 18 muusikalis-kirjändüslik õdak Parksepä latsiaia saalin: muusikat tege ja laul Kalkuna Mari; ummi võro-eestikeelitsit latsiraamatit näütäs Laanõ Triinu.

7. märdikuul kell 11 ja 13 Kreutzwaldi võrokiilse muinasjutu kullõminõ helütsõõri päält Kreutzwaldi majamuusõumin. Valik: «Kuuvalgõl vihtlõja neitsi», «Vaeslatsõ jahvõkivi», «Väkev vähk ja ahnõ naane». Pildi tsehkendämine.

7. märdikuul kell 18 vahtsidõ võrokiilside laulõ võistluskontsõrt Uma Laul Mooste folgikuan.

8. märdikuul kell 11 ja 13 näüdätäs Kreutzwaldi majamuusõumin pilteepost «Kalõvipoig» ja loetas tuud ütitselt ette.

8. märdikuul kell 13.30 vahtsõ võrokiilse Tähekese näütämine Võromaa keskraamadukogo latsiosakunnan.

9. märdikuul kellä 9–14 om Võrol Uma Meki suurlaat, kon kaubõldas kotusõpäälidse söögikraamiga. Laadu üts kauplõmiskiil om võro kiil.

7.–10. märdikuul saa Tal’na liinan mardilaadul võro kiilt kõnõlda: võrokõsõ näütäse sääl savvusanna- ja käsitüükaupu. Mardilaat käü Saku suurhallin, võrokõsõ lövvät üles Vana-Võromaa Käsitüü märgi alt.

Täpsempä teedüst saa kaia Võro instituudi kodolehe wi.ee päält.

UL

4.–10. märdikuuni peetäs võro keele nädälit2019-10-22T16:32:18+03:00

Lindora laadult saa vahtsõt Võro-Seto tähtraamatut

Valmis om saanu tulõva aastaga Võro-Seto tähtraamat. Midä vahtsõst raamatust lukõ võit, kõnõlõs tähtraamadu kokkosäädjä Pandi Annika: «Tulõva-aasta tähtraamat kaes Võro ja Seto nuuri ja näide luudut. Sinnä sekkä om säetü ka tsipakõsõ laulu- ja tandsopido juttu. Autori omma nii joba tunnõdu ku ka viil tundmalda noorõ. Näütüses omma hindäst ja ummist mõttist kirotanu inneskine profisportlanõ Piho Han Hendrik ja parhillanõ nuursootska Tarrosõ Triinu-Liis.

Luulõtuisi omma jaganu seoaastagadsõ TarSlämmi võitja Kuslapuu Kaisa ni samal võistlusõl häid kotussit saanu Aalmanni Aliis ja Vesselovi Joosep. Tähtraamadu pildi om joonistanu kunstnik Mõttusõ Kadi. Tõisi kirotajit tulõ lugõjal hindäl avasta.
Vahtsõnõ om seo aastaga tuu, et tan tähtraamatun omma piaaigu kõik as’a kirotanu noorõ. Õnnõ üts retsept ja tsõõrigu tähtpäävä intervjuu omma tulnu joba tunnõtuisi ja tsipakõsõ vanembidõ inemiisi käest.

Lisas juttõlõ, luulõtuisilõ ja retseptele om iks olõman ka kallendri, a tuu om seokõrd tähtraamadu lõpun kuun jaoga «Simunapääväst simunapääväni».

Võro-Seto tähtraamat om kõgõ edimäne raamat, mille ma esi kokko olõ pandnu, a looda, et mitte perämäne. Raamatut kokko panda oll’ tükk tüüd, a ma arva, et lõpptulos sai peris hää. Nii et tulkõ aga 28. rehekuul Lindora laadu pääle! Ku häste otsi, või säält tähtraamadu üles kah löüdä.»

UL

Lindora laadult saa vahtsõt Võro-Seto tähtraamatut2019-10-22T16:29:01+03:00

Kaplinski Jaani latsõpõlvõ suvõ saiva kaasi vaihõlõ

Trüküst om tulnu vahtsõnõ võrokeeline raamat, Kaplinski Jaani kirotõt «Latsepõlve suve». Nigu raamadu nimigi ütles, tulõtas kiränik miilde, kuis tä latsõpõlvõn suvildõ Lõuna-Eestin maal käve.

Raamatust löüd lugõja nii Kaplinski perekunnaluu põnõvit momente, peränsõa-aigsõt olostikku ku ka ilosat vanaperälist võro kiilt. Jutu sisse omma köüdedü tähelepandmisõ luudusõ, kotussidõ ja inemiisi muutumisõ kotsilõ ao joosul.

«Latsepõlve suve» om Kaplinski kolmas võrokeeline raamat. Varrampa om timält võro keelen ilmunu esimuudu reisikiri «Mõtsa ja tagasi» ja luulõtuisi kogo «Taivahe heidet tsirk».

Rahmani Jan


Kiränik Kaplinski Jaan umalõ vahtsõlõ võrokeelitsele raamatulõ autogrammi kirotaman. Rahmani Jani pilt

Kaplinski Jaani latsõpõlvõ suvõ saiva kaasi vaihõlõ2019-10-22T16:26:10+03:00