Parm tsuskas: uma mekk

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: uma mekk2019-10-22T17:08:14+03:00

Maolda nali

Järgmäne minejä

Vanapaar om kotoh. Naanõ tohkõndas köögih ja miis lugõ tarõh lehte.

Miis hõikas naasõlõ: «Lehte om pantu, et naabrinaanõ om är koolnu.»

«Mis täl viga oll’?» küsüs naanõ.

Miis vasta: «Olõ-i pantu.»

Naanõ ohkas: «No sõs olõ ma järgmäne.»

Maolda nali2019-10-22T17:06:52+03:00

Muda Mari pajatus

Vilepuhkminõ kaitsõ ala

Ma kuuli raadiost, et võetas vasta puhkpilliorkestridõ kaitsmisõ kõrd. Tuu om õigõ külh. Ma olõ iks nännü, kuimuudu nuu orkestrijuhi vehkvä vihatsõlõ katõ käega pillimiihi iih, vits käeh. Võiolla mõni om eski kässiga külge lännü. Selle om näid iks vaia kaitsa.

A ma sai arvu, et tuu säädüsega kaitstas õnnõ vilepuhkjit. Suurõh sümfooniaorkestrih om noid pille kah, midä piä-i puhkma. Vai mõtõldaski, et ku viiulimängjäl om uma kepp, millega tä viiulikiili nühk, sõs julgu-i orkestrijuht näid puttu. Kõgõ parõmb om suurõ trummi mängjil. Noil om uma kimmäs sõanui. Tuu nuiaga või kõigilõ vasta anda ja ka vilepuhkjit kaitsa.

Muda Mari pajatus2019-10-22T17:06:21+03:00

Tossu Tilda pajatus

Bussijutt

Kats mutikõist istva kõrvuisi bussin ja ajava juttu.

Bussi moodor mürises. Ja egas vanal inemisel kõrvakuulminõ olõ-i inämb tuu, mis täl noorõn oll’.

Üts mutikõnõ kitt: «Mul kasvi seo aasta kurgi nii pikäs ja tomadi nii suurõs!» Tä näütäs kässiga kurgi pikkust ja katõs kokkopitsitedü ruskuga tomadi suurust.

«Midä?» küsüs tõõnõ mutikõnõ. Kõnõlõja ütles vahtsõst, et kurgi olli voh ku pikä ja tomadi voh ku suurõ. Et asi selgemb olõs, näütäs tä kässiga ette. «Midä?» küsüs tõõnõ mutikõnõ jäl. No lätt kõnõlõja tuusama jutuga kolmanda tsõõri pääle.

«Ma saa arvu külh,» kost tõõnõ mutikõnõ. Trüüstmises arvas viil: «A vast om tä muido kah hää inemine.»

Tossu Tilda pajatus2019-10-22T17:05:23+03:00

Närdsuseto küläh

Seo lugu juhtu umbõs minevä aastasaa kuvvõkümnendil aastil, ku viil närdsoseto vai kausiseto, kuis kiäki kutsõ, ilma piteh hobõsõga rännäs’. Tä kor’as’ närtsõ ja noidõ iist andsõ vasta saviliudõ vai pottõ. Arvada vei sõs närdso Räpinä paprõvabrikohe.

Külli pääle oll’ säädüse puult sõna saadõt, et õga inemine piät laskma üte üü kausisetol hindä puul maada.

Üts õdak jäigi närdsoseto mi poolõ üüd. Õdaku tegi imä tälle leso pääle asõmõ, selle et tä kaivas’ külmä. Üümaja iist kinkse seto ilosa livva tenotähes.

A üüse pandsõva suli tähele, et kausiseto hopõn sais mi moro pääl, ja tulliva vargilõ. Nä võti kõik parõmba kausi ja poti ärki.

Hummoku paksõ imä viil setolõ süvvä ja sõs läts’ viimäne hobõsõ mano, et voori pääle sõita. Äkki pand’ tähele, et närdsokuurmat om tohratu. Seto nakas’ serkämä liudõ – es olõki, õnnõ mõni pott. Vennikene virot’ kõik räbälä vankrist maha, esi sülgeli ja vandsõ kuradit. Suurõ vihaga karas’ seto vankrihe ja andsõ valgõlõ piitsa. Närdso jäivä mi moro pääle videlemä.

Külä pini ummi kutsikidõga tulli esi appi. Näil oll’ suur lõbu pulstõ puusti, noid tuustada ja kakku. Sääl viil purõlda parõmba räbälä peräst. Osa kaltsõ vinsi kutsigõ külä pääle lakja. Inemiisi ussaia mustõndi õnnõ räbälist, nigu olõsi kuurma santõ maaha kopsatu. Nii mõnõgi muti käest, kiä es tiiä seto puustmist, saimi tuuperäst hörsädä.

A kausivarga kõsisti peenikeist naaru ja mekse kangõmbat kraami. Nimä jõudsõ inne setot livva maaha müvvä.

Liira Singa

Närdsuseto küläh2019-10-22T17:04:51+03:00

Kes andsõ kõrraldusõ?

Oll’ 2015. aasta rehekuu 16. päävä hummok. Tei uma toimõtusõ tarõn är ja lätsi muru pääle puid lahkma ja riita pandma. Tüüd oll’ umbõs tunni jagu ja säändse tüü tii ma harilikult kõrragõ är.

A tuukõrd läts’ asi tõistmuudu. Jõudsõ tüüga umbõs poolõ pääle, ku panni millegiperäst kirvõ käest. Lätsi tarrõ, pandsõ parõmba rõiva sälgä ja sõit läts’ rattaga Antsla liina.

Liinan lätsi Hauka Konsumi puuti, kuigi osta es olõ midägi vaia. Osti mõnõ as’a, panni nuu sälläkotti ja naksi poodist vällä astma, et kodu tagasi sõita.

Nüüt läts’ asi jäl tõistmuudu, ku plaanin oll’. Ma tei ussõ vallalõ, et vällä saia, a samal aol astsõ Kavanti Helve välimädsest ussõst sisse. Saimi nõnnapite kokko. Helve om mu kunagidsõ tüüseldsilidse Nikandrovi Jüri tõõnõpuul. Teretimi ja ma küsse: «Kas Jüri om kotun?» Sai jaatava vastusõ ja ütli: «Lää Jürile küllä.» Olli tuu aasta Antslan käünü mitukümmend kõrda ja Jüri puul kats kõrda kotun, a kokku es trehvä ei Jüri ega Helvega.

Oll’ hää miil kokku saia ustava sõbra, kunagidsõ tüüseldsilidse ja hää inemisega. Juttu jakku meil paaris tunnis ja võtimi ka üte pitsikese. Juttu olõs viil kavvõmbaski jagunu, a kuna Jüri tervüs es olõ hää, suuvsõ kõkkõ parõmbat ja jätimi nägemiseni.
Läts’ müüdä päält nädäli, ku Helve kõlist’. Ku kuuli Helve hellü, sai kõrraga arru, et üts hää inemine om mi siäst kaonu. Nii oll’gi.

Haudapandminõ sündü ilusal päivlidsel 29. rehekuu pääväl Antsla matusaida. Olli üts kirstukandjist kabõlist havvakotusõlõ. Pääle muldapandmist oll’ matusõlaud, kon kõnõldi Jürist ku nall’amehest, kes tegi nall’a ka hindä üle, abivalmist inemisest, ustavast sõbrast, hääst tõõsõstpoolõst, latsi esäst, kasulatsi esäst ja latsõlatsi vanaesäst.

A kes andsõ mullõ kõrraldusõ tüü poolõlõ jättä, et nõnnapite kokku saia Helvega? Kas omma olõman määdsegi taivadsõ väe, kes mi tegemiisi vahel juhtva? Olõ õks tuu pääle mõtõlnu, a seletüst ei olõ löüdnü.

Reiliku Kalev


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kes andsõ kõrraldusõ?2019-10-22T17:02:53+03:00

Priinime lugu: Keem

Perekunnanimel om täämbä Eestin 51 kandjat. Algkujul Keem om taa nimi pant õnnõ üten paigan – Vaabina mõisan Urvastõ kihlkunnan, Keema talust Keema Aadu perrele.

Läänemaal Võnnu mõisan sai priinime Kem mõisa vabadik kangru Wilhelm uma perrega. Tuu nimi – kuigi välläütlemine oll’ kah [keem] – om edesi kestnü üte e-ga kiräpildiga, a mitte õnnõ. Keriguraamatin om nätä kirotust Kehm ja tuust olõs ildamba võinu ka Keem saia.

Vaabinast Urvastõ mõisalõ edesi viidü Keema talunime perrä panti sääl mõisan priinimi Keeman. Tuul nimel om 18 kandjat, lisas viil Kehman ja Keemann. Kuigi nimi om peri Keema talust, kõnõldas seo ilma aigu Keemi-nimeliisist, vaest ka tuuperäst, et olõs võimalik vahet tetä näütüses Keema Hera (talunimi + priinimi) ja Keemi priinime kandjidõ vaihõl.

Keema talunimi om peris vana. 1688 oll’ Kehma Marth säälsaman kubjas ja Kehma Paap elli Liiva kandin. 1638 oll’ esä vai vanaesä Keema Paap vahtsõnõ peremiis Kõrbjärve külän (Keema järvi vana nimi!), tä oll’ sinna tullu Kruutusõst. Säänesama nimi om tegünü Laadoga-Karjalan, säält om peri soomõ perekunnanimi Kiema. Nime kõgõ usutavamb seletüs om vinne muudu kutsminõ Ге́ма [geema], miä vastas kerigukallendri edenimmile German, Gemell ja Gemin. Kõik nuu omma Vana-Rooma edenimmi hulgast õigõusu traditsiooni üle võedu. Gemellus ja Geminus tähendi mõlõmba ’katsik’, Germanus ku edenimi tähend ’veli’.

Keema Aadu pojapojapoja Kaarli latsist kats omma tuntus saanu. Tütär Hella opsõ keeletiidüst, oll’ võro ja tartu keele suurkoguja ja -tundja. Poig Keemi Harald läts’ sõa aigu soomõpoisis, tull’ säält tagasi ku Haukka grupi luuraja, oll’ mõtsaveli ja sai surma lahingun Lükkä punkri man joulukuul 1945.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Keem2019-10-22T17:00:39+03:00

Maahaina võim. Tõnõ jago

Üteldäs, et poolõ haigusõ umma tekkünü mi hindä süül. Inemine um lännü seo hää eloga nii mugavas ja laisas, et süü pall’o ja kõnd veidü. Nii kogonõski mi iho pääle rasvakiht, mis ei lasõ ihol hengädä. Süük um kah väkev ja egäsugudsõ tõvõ nakkasõ meile tuuperäst pikäpääle ligi hiilmä. Et naid tõpi pidurda, ommaki edevanõmba mitmit retsepte pruuvnu. Ja põlvõst põlvõ tarkuisi edesi andnu. Olõ esi kah näist mitmit perrä pruuvnu.

Inne kui lää tõpi mano, kõnõlõ vannost tarvitusõl olnuist mitmõ haina ja mar’a tsäist.

Nuurusõ ja ilo tsäi. Ubinakoorõ, pujengi häitsmelehe, jasmiinihäitsme ja mõtsmaas’kalehe. Katõ kruusi kottalõ võtta ekäütte üts supiluidsatäüs. Kuna ubinakoorõ umma paksõmba, sis keedä 3–5 minotit ja lasõ 5–10 minotit tõmmada. Võit egä päiv juvva.

Tsäi väsümise vasta. Or’avitsamar’a, tsitronikuur (või ka tsitronimahla tsäi sisse tsilgada), põdrakanep. Võta kolm ossa or’avitsamarju, kats ossa tsitronikuurt ja üts osa põdrakanepit. Keedä väiku tulõ pääl 5 minotit ja lasõ veeränd tunni saista. Võit kah egä päiv juvva.

Rahustaja tsäi. Vehverment, viinalill (naistepuna), meliss. Võta kolm ossa vehvermendilehti, kats ossa viinalilli ja üts osa melissilehti. Keedä 3–5 minotit ja lasõ 5–10 minotit tõmmada. Vai sis vala kõvva kiiv vesi pääle ja lasõ veeränd tunni tõmmada. Võit juvva nii hummogu ku õdagu. A õdagu inne magamaminekit um parõmb, saat hää unõ.

Virgutaja tsäi. Nõgõsõlehe, apõlsinikuur ja piimohtjas. Või võtta kõiki ütepall’o. Kes um nõgõsõ vasta tundlik, nigu ma esi, tuu võtku kats ossa apõlsinikuurt ja piimohtjast ja üts osa nõgõst. Keedä 3–5 minotit ja lasõ 5–10 minotit tõmmada. Juu hummogist!

Urmi Aili

Maahaina võim. Tõnõ jago2019-10-22T16:57:40+03:00

Telemiis Kersna Vahur käve Tal’na võro seldsil külän

«Oll’ hää olla ummi siän.» Säändse mõttõ kirot’ Kersna Vahur Tal’na võro seldsi küläliisiraamatuhe 2019. aastaga rehekuu 6. pääväl, ku käve meile umast elost ja tegemiisist kõnõlõman.

Taad väega esierälist telemiist, raadiohellü, aokiränikku ja kiränikku, spordi- ja matkamiist sai joba kavva aigu külälidses mõtõldu ja kutsutu, a õnnõ nüüt sai asi teos. Küläline esi, suunukk ülespoolõ, ütel’, et mitmõhärävankriga veeti kohalõ.

Tuu pääle kaemalda es tulõ määnestki vastassaisu esinejä ja saali vaihõl. Joba edimädse lausõga oll’ köüdüs luudu.

Arvada om inämbüsel tiidä, et tä Antsla poiss om, ja tuuperäst olliva mi seldsi inemise, kiä tä oppajast esä käe all trennikoolitust saanu, esierälidselt herevil, ku nä tuud uudist Vahuriga jagi.

Küsümise pääle, määndse nipiga täl õnnistu olla ainumanõ aokiränik, kiä Voitkadõga kõnõlda sai, läts’ Vahur väega herevile ja kõnõl’, kuis tuu lugu sai kuldsidõ tähtiga tä aokiränigutüü raamatuhe kirotõt. Märksõnas om «usaldus». Tuusama tunnõ oll’ ka saalin, ku tä mi iin kõnõl’. Tuunsaman võtmõn oll’ ka vastus küsümisele, kuimuudu tä jõud nii lajalt mitund jumalat tiini. Vastus oll’, et jummal om üts – tuu om televisioon, tõõsõ omma kõrvalharo, nigu katsajalal om mitu jalga.

Uma kiränigutüü parhilla perämäne (2018. aastal vällä ant) raamat Oti Urmasõst oll’ täl ka üten. Kiä tahtsõ, võisõ hindäle ka osta, üten autori pühendüse ja Oti Urmasõ lemmiklõhnaga perämädse lehe pääl. Tahtjit oll’ rohkõmb ku raamatit, nii et Vahur pidi vaihõpääl viil kotun käümä, et vahtsõnõ ports manu tuvva.

Kuna tä küläliidsiraamatulõ kirotõdu lausõ perrä hinnäst mi man häste tundsõ, loodami, et näemi tedä viil mi hulgan, ka seldsi liikmõna.

Müürsepä Külli


Telemiis Kersna Vahur om trehvänü Tal’na võro seldsi autogrammijahtjidõ küüdsi. Plumanni Kaja-Riina pilt

Telemiis Kersna Vahur käve Tal’na võro seldsil külän2019-10-22T16:55:37+03:00

Käük Kõivu Madissõ maiõ pääle

Joulukuu alostusõn saa tunnõdu kirämehe, filosoofi ja füüsiku Kõivu Madissõ (1929–2014) sündümisest 90 aastakka. Tarto ülikoolin om seo süküs kursus, kon kõnõldas Kõivu Madissõ võro-ainõliidsi teossidõ paigavaimust ja mõtlõmisõst. Minevä puulpäävä käve tuu kursusõ rahvas ligembält tutvas saaman paikuga, minkast Kõiv umin kirätöien kirotanu om.

Kõivu Madis. Pilt Võro instituudi arhiivist

Kõivu Madis om kimmähe üts võro kultuuri suurkujo. Timä üten Lõhmussõ Aivoga kirotõt ja 1987. aastagal ilmunu näütemäng «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl» oll’ üts võro keele liikmisõ herätäjit. Taad näütemängu, kon kõnõldas Kõivu suguvõsa luku, mängitäs parhillaki Tal’nan Eesti Draamatiatrin. Vast kõgõ kirivämb tegeläne tollõn näütemängun om põrssalõikaja Peetso Saamo, kellega hiidütedäs poiskõisi: «Poiss, kos väits! Peetso Saamo tulõ!» Näütemängust om tettü ka telelavastus.

Kõivu Madissõ tõõnõ tähtsä võro keelen ilmunu teos om mälehtüisisar’a «Studia memoriae» tõõnõ osa «Kähri kerko man Pekril». Ka sääl kõnõlõs Kõiv umast suguvõsast, a päämine, minka tä tegeles, om hindä ja tõisi inemiisi mälehtüisi ja mäletämiisi uurminõ. Nii ei olõ määnegi ime, ku ütest ja samast as’ast om tä kirotanu mitund muudu. Inemise mälehtäse asju esimuudu, ka ütel inemisel või mõnõst sündmüsest olla mitu esimuudu mälehtüst.

Kõivu Madis kirotas pall’o ka lõhnust ja värvest, midä mälehtäs. Lõhnu siän and tuuni saialõhn, miä om jäänü miilde suguvõsa pekritüükuast, kon kõgõ saiu küdseti. Värvest kõnõlõs Kõiv kõgõ inämb kõllatsõst, sügüsele umatsõst vahakarva värvist. Ja vast kõgõ tähtsämb om Kõivu Madissõ Võromaaga köüdetüin jutõn paigavaim.

Tuud paigavaimu ja sügüseidsi värve kaeman, noid lõhnu nuhutaman kävegi kamp Kõivu-huviliidsi tuul kullatsõl rehekuu pääväl. Et jõudnu rohkõmb paiku läbi kävvü, sõidõti autidõga. Alostõdi Mehikuurmast, kost osa Kõivu Madissõ Kiisleri-nimeliidsi sugulaisi peri om. Käüti Kuurvere veski man, Kiuma külän, esihindäst mõista ka Pekri talo man Kähri lähkül. Päiv lõppi Kähri ja Põlva kalmuaia kaemisõga.

Et tego oll’ kursusõ opikäügiga, es kaia niisama ümbre, a mitmõl puul loeti ette Kõivu Madissõ kirotõdut ja kõnõldi egäst paigast lähkümpä.

Ülikooli Kõivu-kursust vidä Tarto Ülikooli Lõunõ-Eesti keele- ja kultuuriuuringidõ keskus. Kursust lugõva Kalla Urmas, Saarõ Evar, Allasõ Tiia ja Parhomenko Eduard.

Rahmani Jan


Kähri kerko man Pekril. Matkalidsõ omma jõudnu Kähri lähküle Pekri talo mano. Rahmani Jani pilt

Käük Kõivu Madissõ maiõ pääle2019-10-22T16:53:48+03:00