Parm tsuskas: sõaväkke minek

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: sõaväkke minek2019-10-08T16:51:40+03:00

Muda Mari pajatus

Köögitütrigu riiki juhtma

Ma kuuli raadiost, et sada aastat tagasi üles tõmmadu kihotuskirä tulõva jälki muudu. Ku Vinnemaal taheti köögitütrigu riiki ja panku juhtma panda, sõs Eestimaal nakkas mahlakuust tuu aig, ku ärimehe inämb ärri tetä ei tohe.

Rohopuuti võiva edespite pitä õnnõ aptiikri esi. Tuust es saa ma õnnõ arvu, kuna nä sõs ruuhi sekäse, ku piät ärimiist mängmä. Ma arva, et niisama võissi lehmänüsjä juhti kar’alautu ja piimäautujuhi piimätüüstüst. Leevätegijä nakkasõ leeväkombinaadi etteotsa ja haigõmaja juht piät olõma vähämbält sanitar. A ku panda haigõ esi haigõmajja juhtma, sõs saassi viil rohkõmb kokko hoita. Niisama võissi vahtsõ riigijuhi tulla ullimajast, üts ullimaja meil siin kõik.

Muda Mari pajatus2019-10-08T16:49:59+03:00

Tossu Tilda pajatus

Elo nigu kino

Ütel ilosal suvõpääväl istsõ ma kohvikruusiga rõdu pääl. Paistu jupp ello, mis oll’ nigu kino.

Vastanmajast om nätä Tsirgutädi, kes puistas aknõlavva pääle terri. Tälle miildüse väiku tsirgu. Kõgõ omma jaol ka nälädse tuvikõsõ. Noid tsirkõ tädi ei kannata. Tä pand tähele, et mõnõ tuvi lösütäse alomadsõ kõrra aknõlavva pääl. Tsirgutädi kaos kõrras ja tulõ tagasi viikruusiga. Tä tsiukas kruusitävve aknõst vällä. Tuvikõsõ omma vahepääl är linnanu, vii saa kaala naanõ, kes parajalõ aknõ alt lätt. Tuu kaes üles ja küsüs hallõ helüga: «Mis sul viga om?» A tädikene om arvu saanu, et midägi läts’ võlssi, ja kaos aknõ mant nigu tuul. Filmi lõpp.

Tossu Tilda pajatus2019-10-08T16:49:26+03:00

Vinne nimega kuuk

Sõbranna käve rätsepäkooli kokkotulõkil Tal’nan Vinne restoraanin. Läbielämise ei püsü inemise seen, nii tä mullõ tagasitii pääl rongist kõlist’ ja nakas’ noid jagama. Noh et kes ja kuis ja pall’u limbas’…

«A vot tuu süük Vinne restoraanin! Kõgõ inne tuudi puravikkõga supp. No es olõ supi näku. Es kostki paistu noid puravikkõ. Segi lüüdü kõik! A mekk kõlvas’ külh. Tõnõ süük oll’ Vinne piirak… A no mis piirak? Es olõ toda rulli kääntü… Hää oll’ iks! Noh ja kae, sis tuudi üts kuuk, millel oll’ Vinne nimi!»

Ma sai vahelõ kosta, et tuu oll’ sis Pavlova kuuk.

«Kost sa tiiät? Kas olõt kah sääl söömän käünü?»

Kostsõ, et olõ-i, a tiiä aoluku: tuu om üleilma kuulsa ja baleriini perrä nime saanu.

«Mille tä nii makõ piät olõma? Ja mis aoluku saa ütel koogil olla?» imest’ sõbranna.

Raudkatsi Ene

Vinne nimega kuuk2019-10-08T16:47:58+03:00

Veriora süküstorm

1961. vai 1962. aastal oll’ Veriora kandin seo ao rängembit sügüsetormõ, kon ma näi tuulõ murrõtuisi jämehit ku piinit puid risti-rästi hektäride viisi. Tuu oll’ vist tromb kuun piksega.

Mu esä oll’ tuul aol maaparandusõn tüül. Tull’ kodo ja ütel’, et läämi toomi 3–4 rummi ärpalanuisi kuusõ ja pedäjä tüvvi. Mi imäga sõidimi kah üten.

Tuud ma ei mäletä, kas esä Eduardil oll’ auto võetu latsikotost vai kotusõ päält, a tuu oll’ portõga massin.

Ku kellelgi Veriora vai Leevi kandi inemiisil om täpsembäle meelen, võinu kirota. Peris huvitav olõs tuust luust teedä saia. Kuis tuu asi sündü ja lõppi. Niipall’o om mul meelen, et mõtsa ülestüütämist teivä Veriora mõtsapunkti tüütäjä, kelle siän oll’ hulga ukrainlaisi kah. Abijõudu tuudi viil Ukrainast mano, nii kõnõl’ esä.

Johansoni Madis

Veriora süküstorm2019-10-08T16:46:20+03:00

Pistä kinni!

Ma elä suurõh kortõrmajah ja naabris om Mamastõ latsiaid. Ütel pääväl tulli uma tutva puult. Latsiaia väretin saisõ latsõkõnõ. Tä uutsõ kodominekit, jäimi juttu ajama. Mul om latsiga hää läbisaaminõ.

Äkki tä küsse: tädi, kas sul kommi ei olõ? Tsusksi käe karmanihe, no es õlõ. Latsõ nägo oll’ nii palvõt täüs ja oll’ nätä, et tä väega tahtsõ kommi. Ütli tälle, et uutku, ma lää tagasi ja tuu.

Kahmsi tarõn kausist üte kommi ja joosi ruttu tagasi. A sõbrakõnõ es olõ inämb ütsindä. Imä oll’ väiko sõsaraga tulnu tälle perrä. Jäi sis tõsõlõ poolõ väretit saisma ja küsse imä käest, kas või pojalõ kommi anda. Imä kärä t’ mullõ, et muidogi mitte.

Jah, imä sõna oll’ säädüs. Ma es anna tälle kommi. Kaimi kurvalt tõnõtõsõlõ otsa. Sõbrakõnõ võtsõ imä käest uma jalgratta, viro t’ tuu vasta maad ja oll’ väega pahanõ, astsõ edesi, es taha umma ratast kah. Ma lätsi kah kurvalt kodo poolõ, a tarrõ minnä es taha. Lonksõ edesi ja sis tull’ mullõ miilde üts tõnõ kommilugu.

Tüüti kunagi Põlva kaubamajan, vei puulpäivilde rahha panka. Kaubamaja direktri Tiina oll’ väega torrõ naistõrahvas, a täl oll’ suur murõ uma latsõ peräst. Lats oll’ väega herk piaaigu kõgõ söögi pääle ja tuu andsõ jakkõ seen tunda – ütel’, et last piaaigu kantas üsäh. Ütli tälle, et ma tunnõ ütte naistõrahvast, kes om pall’osit avitanu ja pall’o arsti kah saatva timä mano diagnoosi täpsustama. Tiina tennä s’ ja ütel’, et täl omma vanõmba Tartoh arsti ja nä läävä latsõga sääl arstõ mano.

Tä oll’ latsõga är üts kolm nädälit. Tagasi tullõh oll’ väega läbi ja kõnõl’ mullõ, et lats sai süvvä õnnõ merekapstast. Ku lät s’ latsõ mano merekapsta purgiga, sõs pidi lats pall’ast purgi nägemisest ossõndama nakkama.

Mõnõ päävä peräst otsõ tä mu vahtsõst üles. Nä olli mehega otsustanu mu tutva mano minnä. Helistigi sõs Kaika Lainele, lepsemi ao kokko ja kõnõldul pääväl ollimi kohal. Laine kutsõ meid tarrõ. Istsõmõ lavva man. Tiina andsõ Lainele kostis tuudo tollõaigsõ kommikarbi, illos kassikõsõ pilt pääl. Laine võtsõ karbi vasta, tekk’ vallalõ ja pandsõ aknõ mano lavvaotsa pääle, tõsõl puul istsõ latsõkõnõ. Laine kõndsõ tarrõ pite edesi-tagasi tükk aigu, kai iks karbi ja sis jäl latsõ pääle. Viimäte lät s’ karbi mano, võtsõ tuu kätte, pandsõ latsõ ette ja ütel’: pistä kinni!

Mi ollimi kõik hiitünü, esieränis latsõ imä. Tä hüpä s’ pistü ja kogõli, et ei või. Sis ütel’ Laine: olõti haritu inemise, ütski lats ei olõ üles kasunu merekapstaga ja ku hummõn om mõni punn kihä pääl, sõs helistäge. Võtsõ sõs miipurgi ja lät s’ tõistõ tarrõ rohto tegemä.

Latsõkõnõ seie suurõ mõnu ja helkvide silmiga kompvekke ja vanõmba naksiva toibuma. Laine tulle tagasi, andsõ latsõlõ mii päält ravivii är juvva. Sele t’ viil, kuis edesi tetä. Vanõmba tenssi ja sõidi kodo, hing luutmist täüs.

Järgmädsel pääväl helisti ma Tiinalõ, et kuis üü lät s’ ja kuis pojakõsõga om. Tiina oll’ esi rõõmsa olõmisõga ja pojaga olõvat kõrrah.

Kõndsõ väläh edesi. Mõtli uma latsõpõlvõ aigõ pääle. Oll’ kommivaenõ aig pääle sõta. Ainumadsõ maiusõ olli mesi ja siirobi, mis imä kiitse. Säält saimi kätte nii tarviligu süsivesigu, mis kasujalõ kihäle tähtsä olli. Muidogi piät makõ tarvitamisõl olõma uma mõõt, ei olõ mõistlik terve päiv kommi süvvä. Ummõhtõ and makõ süümine suurt rõõmu. Kas sa ei taha umma last rõõmusta?

Puuri Siiri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Pistä kinni!2019-10-08T16:45:21+03:00

Priinime lugu: Pruus

Seol nimel om täämbädsen Eestin 144 kandjat ja taa om tegünü vähämbäst nellän eri paigan. Tartumaal Palamusõ Luua mõisan sai seo nime Puusepä Mihkli pere. Mihkli oll’ inneskine mõisa puusepp ja tuuperäst võinu arvada, et nimi lätt kokko hoobis sõnaga pruss, lain vinne sõnast брус, midä mõnõl puul Eestin om vällä üteld ka [pruuss]. A samal aol om Luual pant viil ilosit aianduslikkõ nimmi, nigu Barbits ’paburits e kukerpuu’, Sasmin ’jasmin’, Wigipu ja Sitron, nii et ’pirnipuu’ tähendus olõ-i võimalda.

Vahtsõliina mõisan, illatsõmba Lasva mõisa jaon om seo nime saanu Suurõ-Suukülä Hint Hindo poig. Arvada, et Voki-Tammõ külän sama nime saanu perekund (Hindrik Jakapi poig) oll’ näile lähküst sugulane. Vahtsõliinan tegünü nime alussõs om inämb-vähämb kimmäle pruuss ehk kruuss ehk pirnipuu, saadu kah vinne sõnast гру́ша. Kolmas vinne sõnagi olõ-i võimalda, nimelt tund seto kiil rahvalaulun pruusa suurmit. Seokõrd om alussõs про́со ’hirss’. A ku märki, määne sõna om veerepäälne ja määne iks harilik, sõs pruuss ku pirnipuu om Hummogu-Võromaal egäpääväne.

Nimi Pruus tekkü viil ka Arbavere mõisan Kadrina ja Tudulinna mõisan Iisaku kihlkunnan. Arbavere nimme kirotõdi ka kujul Brus. Võimalik, et sääl om tegemist tähendüsega ’pruss’.

Setomaal nimmi pandmisõ aigu 1921 võt t’ üts perekund Järvesuu vallan nimes Pruusapuu. Nimmi eestistämise aigu 1938 võt t’ üts Pommer Sooru vallan vahtsõ nime Pruus.

Määritsä lahingun vindläisiga kõvva tapõlnu ja üten tõisiga sisse palanu mõtsaveli Pruusa Avo, kedä tunnõtas lahingu aigu kirotõdu ja ahju käkitü kirä perrä, oll’ peri Võromaa Suukülä suguvõsast. Geni näütäs, et timä vanaesä oll’ tallõ ostmisõ aigu rännänü Nursi kanti.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Pruus2019-10-08T16:43:07+03:00

Maahaina võim. Edimäne jago

Ma olõ maahainausku. Joba mu vanaimä ütel’, et kõik vägi ja võim tulõ luudusõst. Ja täl oll’ õigus. Keväjäst sügüseni kasus ja häitses mi ümbre egäsugutsit puid ja puhmõ, hainu ja lille, midä saa kor’ada ja kuivada. Mõnõl lehti, tõisil jäl juuri vai häitsmit.

Olõ kõik uma elo mitmõ tõvõ kõrral maarohtõ tarvitanu. Keväjä varra nakka jo korjama ja nii kooni sügüseni vällä. Inämbält jaolt nä kõik iks umma minno avitanu, üts rohkõmb, tõnõ vähämb. Uskma piät! Ku näide väke usku, sis avitasõ viil parõmbahe.

Muidoki, ku näütüses pümmesoolik valtas, sis tulõ iks arsti mano minnä, a vähämbide häti vasta saa ka maarohtõst api. Siski, ku mul latsõn pümmesoolik valu t’, hoitsõ lämmind soolakotti kõtu pääl ja valu kattõgi är. Ei olõ seenimaani tagasi tulnu.

Mõnõ häitsme avitasõ iks väega häste, olõ hindä pääl är pruuvnu.

Saialill

Kõgõ parõmbas piä ma saialilli-tsäid. Üte kruusi kottalõ võta keskmädse luidsatävve är kuivatuid häitsmit, panõ kiimä lännü vii sisse, sekä segi ja lasõ kaasõ all 5–10 minotit tõmmata. Juu nii paar kõrda päävän. Avitas väega häste kõigi mao- ja siitmishäti vasta.

Pähnähäitsme

Muidoki ei saa läbi ilma pähnähäitsmetsäildä. Tii tuud sammamuudu ku eelmist tsäid. Avitas häste külmehtüse kõrral. Kõrvaltoimõna aja häste higistämä ja vii neerõst vett vällä.

Kummõl

Ku um kõtt valla vai olõt kõtu är vinnütänü, avitas häste kummõlitsäi. Niisama sis, ku olõt midä halva söönü ja ossõndama ajas. Sis tulõ tsäid juvva üttejärge õkvalt mitu kruusitäüt, kooni kergemb nakkas.

Viinalill (naistepuna)

Närvilidse olõmisõ ja herevüse vasta avitas häste viinalillitsäi. Tarvitõdas jälki är kuivatuid häitsmit. Taad tsäid või jo hummogu juvva, sis and terves pääväs hää rahuligu olõmisõ.

Vehverments

Õdagu, ku uni ei taha tulla vai ku um magamisõga hädä, tulõ juvva vehvermendsitsäid. Vehvermentsi kasus meil mitund sorti. Osa umma nõrgõmba ja osa kõvõmba toimõga. Harilikku ohkõsõmba lehega vehvermentsi või panda kruusi kotsilõ paar keskmist luidsatäüt. Paksu lehega, melissilõhnalist vehvermentsi üts luidsatäüs, selle et tä um vägevämbä toimõga.

Lisas üte haina tsäile tetäs egäsugutsit mitmõ haina segusit, mis avitasõ esi häti kõrral. Järgmidsen osan panõgi kirja mõnõ retsepti.

Urmi Aili

Maahaina võim. Edimäne jago2019-10-08T16:40:27+03:00

Suvõmälehtüs: silmäillo täüs liin

Käve põimukuul reisibürooga Lätin Ventspilsin ekskursioonil. Olli sääl ka innembä käünü, a seokõrd oll’ liin jäl tõistmuudu säetü.

Ventspils om liin Läänemere veeren. Sääl om väkev satam, kon laaditas egäsugust kaupa, ka naftat. Liinan om vähembält 25 lehmäkujjo. Sadaman om naftalehm ja muuli pääl madrus-lehm. Keskliinan om valgõ lehmäpreili, kes sais piigli iin ja imehteles hinnäst ja inemiisi. A kõgõ ilosamb oll’ mu meelest lillilehm. Tä om neli miitret korgõ ja säidse miitret pikk. Egä aasta istutõdas tälle lilli esisugudsõ mustriga sälgä. Et lehm illos saassi, kulus egä kõrd kooni 10 000 lilli.

Egä maja iin, ka vanno paneelmajjo man olliva lilli kasuma pantu. Hulga egäsugutsit roosipuhmõ, mis värve perrä paika säetü. Ja kõik uulidsa omma kivvest laotu, ka sõidutii.

Pall’o om mõtõldu ka latsi pääle. Egäl puul oll’ nätä latsi mänguplatsõ ja latsilõ tettüisi parkõ puhkamis- ja võimlõmisriistuga.

Kävemi ka Liivi ordu lossin, kon oll’ pall’o aoluulist kaemist ja kullõmist. Minno naa s’ sääl huvitama lossi vanaaignõ ahokütmine. Küteti ütte väega suurt ahjo edimädse kõrra pääl. Ahjo visati õigõ mitu üsätäüt puid. Ahol lakõ pääl es olõ, olliva õnnõ korgõ saina. Suits lät s’ läbi mitmõ korrusõ korgõst korsnast vällä. Mõtli, kas säänest ahjo saassi ka mi vannolõ paneelmajjolõ sisse säädä. Kae ku pall’o hoiassi kokko, ku õnnõ nädälin kõrra vai kats kütmä piässi.

A Ventspils om illos. Eski tahassi ellä säändsen liinan, kon inemiisi hääs nii pall’o är tetäs ja nii pall’o silmäillo nätä om.

Urmi Aili


Suur lillilehm Ventspilsi liinan. Urmi Aili pilt

Suvõmälehtüs: silmäillo täüs liin2019-10-08T16:38:44+03:00

Eesti ilm üte sängüteki seen

Põlva küle all Puuri külän üten majapidämisen saa perrerahvas, ku tahtminõ tulõ, käega kõkkõ nellä aastaaigu kumpi ja näütüses varbidõga suvõn olla ja nõnaga samal aol keväjät nuhuta. Kuis tuu nii saa olla, tulõ lähkümbält valla seletä.

Ku käsitüühuvilinõ Kaarsalu Pille internetin triibulist, kraaditekis kutsutut tekki näkk’, naksi täl näpo õkva süütmä, et tuu tulõs perrä tetä. Es jõvva tä esiki vahtsõ aasta algust är uuta. Jaanipääväs 2018 olli langa kuun ja tüü naa s’ pääle. Tuu tähendäs, et egä päiv tull’ keskpääväne kraat üles kirota, sõs tuuga klapvat värmi lang võtta ja 40 kruudikõist tekki mano heegeldä.

«Meil Eestin om temperatuuriskaala peris suur, tuuperäst oll’ mul üts värm kolmõ kraadi pääle,» seletäs Kaarsalu Pille. Kokko oll’ täl teki jaos 19 värmi puuvillast langa, a pruuki sai tä näist 17. Lät s’ nii, et minnev talv oll’ küländ lämmi ja lillat, miä oll’ krõpõ külmä jaos valmis pant, sai teki sisse kuta õigõ veidü.

Ku värme viil valla seletä, sis pümmeverrev tähistäs kõgõ palavambat aigu, ku kraadiklaas näütäs 30 lämmäkraati. Kõik rohilidsõ omma viil lämmäkraadi, sinakasrohilinõ märk null-kraadi mano jõudmist ja sinidse värmi tähistäse joba külmäkraatõ.

Meistri tunnistas, et peris egä päiv tä teki man es a s’ata. Ku kraadinummõr kirän, sis sai perän perrä tetä. Kraat kirotõdi üles uma tarõ põh’apuulsõ aknõ takast. Edimält tull’ tuud hoolõga meelen pitä, a perän kujosi õkva rutiin: raadiost tulli keskpäävädse uudissõ ja oll’gi aig kraadiklaasi kaia. «Ku minno es olõ koton, sis märkse kraadi üles mu imä,» nimmas Pille ka umma abilist.

Internetist saad mõtõt om pisokõsõ ka uma tahtmisõ perrä kobistõt. Pillel oll’ vaia tekki nukadiivani pääle, ja et tuu sinnä pasnu, om tekk tettü kolmõst tüküst. Ilmataadi tundõ aastatsõõri seen, jaanipääväst jaanipääväni, and timä tüü siski edesi sammamuudu ku iinkujos olnu tekk. «Seo ei olõ näütüse jaos tettü, a iks tarvitamisõs,» julgustas Pille külälist kaemisõ kõrval ummõtõ istma kah.

Käsitüühimo om veren

Käsitüü om Kaarsalu Pille jaos siski aoviidüs, mitte tüü. Ammõtin om tä Põlva Pihlapuu latsiaian, om sääl keelepesärühmä oppaja. Käsitüühuvi om tä saanu ku kinä perändüse imä kaudu vanaimä käest. «Opnu olõ toda, mis minno om huvitanu,» kõnõlõs Pille. «Vanaimä peele jäivä saisma ja edimält oll’ tuu süäme pääl.» Täämbädses om tä piili pääl egäsugutsit asju kudanu, muu hulgan rahvarõivavöid.

Huvi rahvarõividõ vasta tegüsi rahvatandsmisõ kõrvalt, miä om Kaarsalu Pille tõnõ aoviidüs. Pääle vüü kudamisõ opmist sai selges rahvarõiva-hammõ tegemine. Värskilt om sälä takan triibuundrugu kudamisõ kursus.

Pille üts suur tahtminõ omgi hindäle uma kodokandi, Põlva kihlkunna triipõga undrugurõivas kuta. Kasvõga langavärvmise jaos tulõ kül viil huugu võtta. Ku kõlbolinõ matõrjal õkva võtta olnu, olõs lõimõlanga vast joba piili pääle üles veetü.

«Ma ei mõistaki niisama istu,» tunnistas Pille. Teleka iin ollõn täl iks näpo käävä. Kõik aig om midägi käsil, olku tuu kasvai suka- vai kirikindapaar. Parhilla, ku Pille om esi vahtsõn vanaimärollin, heegeldäs tä latsõlatsõlõ amigurumi-tehnikan mänguasju. No om iks õnnõlik latsõkõnõ, om edimäne mõtõ, ku meistri ütte pia valmis pupikõist näütäs.

Kabuna Kaile


Käsitüümeistri Kaarsalu Pille istus nukadiivanil umakoedu kraaditeki pääl. Kabuna Kaile pilt

Eesti ilm üte sängüteki seen2019-10-08T16:37:19+03:00