Maolda nali

Kitet tüüriist

Ostja näge tüüriistapoodin puultutvat müüjät, lätt mano ja ütles, et täl om vaia akutrell osta.

«Võta seo, Makita,» näütäs müüjä üte pääle.

«No ku sa kität, sis ma võta õkva seo,» jääs ostja teenindüsega rahulõ.

Maolda nali2019-09-24T14:21:21+03:00

Muda Mari pajatus

Pensionilambidõ lugõminõ

Ma kuuli raadiost, et nuu pensionilamba, midä egäl inemisel ollõv kolm tükkü, lastas nüüd vallalõ. Egä inemine piät uma lamba kohegi är pandma. Ei tiiä, mille nä inne talvõkülmä nuu lamba ilma pääle saatva?

Ma mõtlõ, et mul sais vana laut jo hulk aastit tühält. Eski sitahais om sainu külest är tuuldunu. Ma saa külh uma tõõsõ lamba sinnä panda, a kohe nuu pääliina penskari uma lamba pandva? Esihindäst või ma umma lauta naid lambit viil mano võtta. Ega ma pall’o rahha tuu iist ei küsüssi.

Tiiä-i kas tuu pensionilammas eläs iks niisama kavva ku ma. Vai vastapite, kas ma saa ellä õnnõ nika, ku lammas är koolõs? Jo sõs valitsusõl olõ-i muud tetä ku inemiisi lambit lukõ. Kas näil tulõ-i und vai?

Muda Mari pajatus2019-09-24T14:20:51+03:00

Tossu Tilda pajatus

Illos värviline naanõ

Ütel lämmäl suvõlõpu õdagul istsõ miis uma naasõga kodoaian. Naanõ videli sälätoega aiatooli pääl, mehel oll’ istmisõ all jämmest palgist vällä raot pink. Kinä olõminõ oll’. Sääl nä sis aiva juttu ja maidsi veini.

Miis tundsõ, et võisi är tarrõ minnä. Õdak naas’ jahhes kiskma. Naanõ oll’ ohkõsõ lämmä fliisteki hindäle ümbre tõmmanu ja täl es tahtu viil astma naada. Peräkõrd kai naanõ, et ütsindä istu om kah ikäv. A ku tä oll’ pistu saistanu, sattõ tävven pikkusõn näoga vasta mehe pinki. Tekirõibõ oll’ handa piten jalgu jäänü! Tullõm: nõna kolm kõrda suurõmb, moka paksu ku aafriklasõl (niigrit ei tohe jo nimmada), lilla tsõõri silmi ümbre.

«Sa mu illos värviline naanõ!» ütel’ miis egä päiv, ku umma tõistpuult kai. Näonaha määrmine puudrikreemiga avit’ külh tuud jället pilti är käkki, a naasõ ilo tagasi saaminõ võtsõ aigu. Tollõ ao sisse mahtu kõik vikakaarõ värmi: lillat ja sinist, roosat ja rohilist, kõgõ lõpun kõllast. Hinnäst näüdädä es olõ joht tahtmist.

Kitet olku Võromaa miis, kes halva as’a seest mõist’ üles löüdä nal’akibõnakõsõ, mis naist trüüste ja täl naarugi vällä meelüt’. Tuud, et naar om tervüses, tiiämi kõik.

Tossu Tilda pajatus2019-09-24T14:20:22+03:00

Sügüsene sünnüpäiv

Olõt nuur vai vana – meil egälütel om sünnüpäiv. Mul om sünnüpäiv näütüses sügüse. Latsõn sai taad päivä oodõtus. Imä küdsi küümnekuklit, mano käve lõhmusõhäitsme tiivesi, mõnikõrd limmunaat kah. Ma arva, et kuklidõ peräst tulliki mullõ küllä tõõsõ latsõ uulidsa päält.

A vanan iän tuu kõik ei olõki nii tähtsä. Kõgõ ilosamb om, ku tunnõt, et sinno olõ-i viil unõtõt. Telehvon nakkas tirisemä joba hummogu varra. Kõlistaja omma kah küland vana, nigu ma esi. Soovitas õnnõ ja kõvva tervüst. Mõni lugõ värsse, mõni lask laulu. Elorasõhuisist ja tervüsehätist mi säändsel pääväl ei kõnõlõ.

Telehvon kõlisõs ja ma võta toro. Kõlistaja ütles väega tasadsõ ja nõrga helükesega: «Palju õnne sünnipäevaks!» No tuu om külh saa-aastanõ! A mu tutvidõ tsõõrin olõ-i saa-aastast… Küsü, kes tä sääne om. «Iida!» tulõ tasanõ vastus. Viil targõmbas lätt: esä unutütär Iida olõs päält saa aasta, a tä läts’ siist ilmast är joba ammu. Pään om segähüs ja ei mõista inämb midägi üldä, ku kuulõ naarulist hellü. Mu umaaignõ tüüseldsiline lassõ latsõlatsõl kõnõlda.

Tulõ vällä, et Ida Marie ei olõki saa-aastanõ muldvanakõnõ, om tsipa alla kolmõ aasta nuur tütrik. Ma ei pahanõ tüüseldsilidse pääle hanitamisõ peräst är. Nakka kah naarma ja tunnõ hinnäst ku nuur. Ütle, et tekku lats’kõsõlõ pikk pai.

Mu sügüsedsel sünnüpääväl om mul äkki sääne tunnõ, nigu olõs kevväi tagasi tulnu.

Valpri Liina

Sügüsene sünnüpäiv2019-09-24T14:19:43+03:00

Verevä paprõ

Jutt käü 1970. aastidõ edimädse poolõ kottalõ. Ma tüüti Võro ainukõsõn raadiopoodin. Tuukõrd oll’ sääne säädüs, et ku ostõt pildinäütäjä vai lustikummut lühkü ao peräst tossu vällä visas’, saie tuu kimmä ao joosul massulda remonti viiä. Tüükotta sis. Ku pill iks viil sõra vasta aie, ni kats kõrd jo kõpitsõt oll’, saie kundõ voli hindäle vahtsõt nõuda.

Muidogi pidi inne õks portso paprit määrmä. Ütskõrd astsõgi sirgõ sällä ni tähtsä näoga meesterahvas puuti, nõstsõ raadio saina viirde. Esi käräht’ füüreri helüga, et pill ei plärise, antagu tälle karvapäält vahtsõnõ.

Juhatajaherrä juhtu esi leti takan saisma, seleht’ viisakahe, et kõrraga saa ei vahtsõt, inne piät tüükotta massulda remonti viimä. Miis turtsaht’, et viige esi, ni visas’ laja kaarõga verevä kaasõ leti pääle. Ega tuu olõki es tähtsä ministri bumaaga, õnnõ riaparteilasõ pilet. No loosungidõ perrä olliva tan tüürahva riigin kõik võrdsõmbast võrdsõ, olkõ kojamiis vai parteigenossõ. Peris elon vehkse mõni miis noidõ verevide kaasiga kõvva ni aie ummi õiguisi takan.
A juhatajaherr es lääki näost plassis, paras vaim tull’ kah õigõl aol pääle, ni ütel’ väega tasalidsõ oppaja-helüga: ega taa papõr olõ õi teile pildmises antu, taad tulõ kõrralidsõlt hoita. Miis kaie kipõn ulli näoga otsa, kor’as’ piledi karmanihe ni astsõ ussõst vällä. Raadio jätse külh saina viirde saisma.

Nädäli jao tuu saisõ sääl, sis nõstimi leti taadõ, olõ-s meil aigu passi, nika ku mõni kurikaal viil minemä vidä. Täpsehe olõ õi meelen, no läts’ uma jupikõnõ aigu, ku tuusama meesterahvas astsõgi leti ette ni jälki käräht’: mul jäie siiä raadio, kon om. Nõstimi leti takast aparaadi vällä, köidimi kõvva kinni, et hää nõsta olõssi, ni ütlimi: pallõsi väega. Süämen olõssi tahtnu kablalõ viil narmisõs suurõ sleihvi kah köütä, a pidi iks akuraat olõma.

Miis tekk’ küländ hapnõ näo, et pill olõki es kaonu, es ütle üttegi sõnna. Haardsõ aparaadi ni kattõ. Vet tä olle kõik tuu ao uma verevä piletiga noid tõistmuudu õiguisi takan ajanu, a seokõrd es jopastu.

Tõõnõ sääne juhus sattõ mullõ hindäle kaala koski 20 aastat ildampa. Sis hõõrsõ kah üts tegelinski verevä kaasõ nõna ala. Tull’ vällä, et nuu olliva õks kõvõmbat masti kaardi. KGB uurja uma, paistu tõõnõ umbveneläne. Ma tiidse, et mul om õigus, koskilt kinni naada ei saa, Siberile kah inämb ega as’a perrä es saadõda, es lüü vedeläs. Ütli rahuligult: taa teid ei avita. Tä vasta es õiõndagi. Kolmõ päävä peräst tulle tagasi, hindäl kõik as’a kõrda aedu. Tä pidi üte paprõ viil täütmä. Ma ütli, et või ka vinne keelen. Ime külh, seenimaani umbvinläne kirot’ terve jutu sulaselgen eesti keelen.

Ku kipõn poliitiga-värki puttu, sis Vinne aigu võisõt sa päält «roosa» olla, kas sa seestpuult ollit «verrev» vai «valgõ», tuu oll’ hindä asi. Ega rohkõmb puuli olõki es valli. Täämbädsel pääväl vahetõdas naid parteisit sakõmbahe ku sukkõ…

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Verevä paprõ2019-09-24T14:18:47+03:00

Priinime lugu: Sermat

Seol nimel on täämbädsen Eestin 69 kandjat. Nimi panti õnnõ üten paigan, Vana-Antsla mõisa üten Matu talun. Matu om talukotus, miä jääs Kraavi küläst õkva lõuna poolõ. Mägiste poolõ käändvä tii lätt sääl kõrraga üle Matu oja. Vanastõ oll’ ka seo kant Säre külä all. Matu tallõ vana nimi ollegi Säre külä perrä Särematu (1782 Serre Matto, 1795 Särrematto).

Hindäle ja poigõlõ seo priinime saanu Matu Kaarli elli 1782 üten velliga Särematu Oti man ja oll’ sulanõ. 1811–1816 vaihõl sai tä peremehes. Tä võisõ olla ka sama talu kunagidsõ peremehe perrätulõja. Priinimi omgi tett katõosalidsõst lisanimest Säre-Matu, kon mõlõmbast poolõst om võet edimäne puul. Matu om sõs kunaginõ edenimi. Tuu all om evangeeliumikirotaja Matteusõ nimi, midä vahel om apostli Mattiasõ (Madis) nimest erälde peet, kukki mõlõmbal pühämehel oll’ üts ja tuusama heebreä edenimi.

Ao joosul om pruugit ka nimekujju Säremat. 1942. aastagal om ütele perekunnalõ kinnütet ammõtlik nimekuju Sermat ja jätet kõrvalõ tõnõ seeni pruugit varjants Säremat.

Kuulsas om seo nime tennü laul «Madis Mäekalle valss». Laulun omma kõik ummi nimmiga tegeläse, muiduki Põlva miis Mäekaldõ Madis, a tõisi hulgan ka Sermati Toomas, kiä päst Madissõ är katõ ilgõ päti käest. Periselun juhatas Sermati Toomas Eesti Wu-Shu föderatsiooni. Et mõnõlõ om seo nimi võõras olnu, sõs või internetin löüdä päämidselt sõnnu varjantsi, kon Sermatist om saanu Serbati Toomas.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Sermat2019-09-24T14:16:06+03:00

Kuis hinnäst vormin hoita. Kolmas osa

Ku pall’o lätt energiäs. Kaloriraamatun um kah vällä tuud tegemiisi kaupa, pall’o inemine kulutas määndsegi tüü vai tegemise man energiät. Ku kulutõt energiä hulk ja söögiga mano saad energia hulk tasakaalu viiä, saamiki tiidä, pall’o um vaia süvvä.

Ku pall’o um sis vaia päävän liiku ja tüüd tetä? Tuu um egäl inemisel ummamuudu. Mõni kõnd ja tege tüüd veidemb, tõnõ rohkõmb. Tuu olõnõs inemise tervüsest. Ku tervüst um ja jala kandva, sis tulõ aasta läbi tüüd tetä ja kõndi, talvõl kah. Ku talvõl mugavahe tarõn istut, sis um keväjä väega vaivalinõ huugu sisse saia, tiiä tuud umast käest.

Kalori. Raamatun um vällä tuud vannusõ perrä, pall’o piät kalorit tarvitama ja kost edesi tulõ piir ette. Ma olõ 61–75aastaidsi hulgan ja mino keskmäne tarvitaminõ um 1850–1870 kilokalorit päävän. Tuu um näütüses sääne päävämenüü.

Hummok: omlett – 241 kcal,
kohv koorõ ja tsukruga – 45 kcal, saiakõnõ – 155 kcal.
Lõuna: kardohkapudõr – 166 kcal, hakklihasoust – 110 kcal,
pett – 60 kcal, kakaokissel – 208 kcal.
Õdak: makaronisalat – 614 kcal, leib – 100 kcal, tsäivesi tsukruga – 30 kcal.
Tunn aigu inne üüd: värski salat – 30 kcal, viinamar’amahl – 120 kcal.

Tuu tege päävän kokko 1879 kcal. Kõtu saa peris kõrralikult täüs. Ja ei määnestki vaihõpäälset näksmist.

Kõtt kõrda. Tulõ kaia, et kõtt kinni ei lää, muido lätt ainõvaihtus väega aigladsõs, mis ei lasõ kah kaalul alla minnä. Kõgõ parõmb luuduslik kõtu kõrda tegijä um must pluum. Näid um pia egän poodin müvvä.

Ku pall’o seit. Ku pääle süüki jõvvat kõtulihassit pinguta, vai nigu üteldäs, kõttu sisse tõmmata, sis um viil kõik kõrran.

Midä juvva. Ma olõ veidükese maahaina usku. Vanaimä jo opas’ egäsugutsit maahainu tundma. Minno tuu huvitas ja ma olõ pall’o lugõnu ravihainuraamatit. Korja esi kah mitmõsugutsit hainu ja häitsmit, millest tsäid tetä. A tuu um nii lagja teema, et tuust tulõ eräle kirota.

Midä ma külh umast käest või üteldä ja mis kimmähe avitas, um verevä viinamar’a mahl. Tä and kül rohkõmb kalorit ku tõsõ mahla, a um ka toda väärt. Ma juu talvõl ja keväjä tuud mahla vähämbält kats klaasi päävän. Pääle tarvitama nakkamist ei olõ ma inämb tundnu määnestki nõrka olõmist ja keväjäst väsümist.

Tullõm. Ku ma inne hindä käsile võtmist olli pia 100 killo, sis nüüd ma kaalu 77 killo, mis um mino pikkusõ kottalõ õks viil pall’o. A prõlla või ma iks üteldä, et olõ pehmelt täidlanõ, mitte paksult rasvanõ. Pruuvkõ perrä ja ti ei kahitsõ. Kergemb um kerge olla, põlvõ ei valta ja pää um selgemb.

Urmi Aili

Kuis hinnäst vormin hoita. Kolmas osa2019-09-24T14:16:52+03:00

Määnegi austus…

Üleminevä tõsõpäävä käve ma Ape-nimelidsen Hopa liinan. Tõist kõrda seo aastanumbrõ sisen. Asi tollõn, et süküs tulõ – hiir jürä joba 31. augustist saani põrmandu all. Valmistas talvõ vasta. Nii ka ma – gaasiballooni vaia täüs hoita.

Eelmine käük läts’ mul nii ja naa. Suurõst poodist, kost gaasi osti, võti viil suurõ purgitävve tomadimahla. Tuu oll’ paras tsiasöögi sisse valla, aga taara oll’ kül hää – vang perän ja puha.

Seokõrd oll’ tuu suur puut ülepää kinni. Juutel ollõv puulbä pühä, lätläisil jo sis tõsõbä. Õnnõs müvväs gaasi Hopan egän väikun putkakõsõn, nii et ilma ma es jää.

Viil sai teedä, et Hopa liinan nimega Ape bendsiini ei müvvä ja armas Antsla avita. Joodik, kiä üle uulitsa sõudsõ, näkk’ vällä pall’u jürremb ku Eesti kolleegi. Kõikmine oll’ ka kõvõmb.

Ah jah, mõtli küll, et ma käü ruttu är, nii et telefonifirma ei näe, aga veereliinan tull’ õks sõnum: «Tere tulemast Lätti!» Ku tagasi sõidi, oodi hirmsalõ, kunas tulõ sõnum: «Tere tulemast Eestisse!,» aga ooda seenimaani. Ei mõista kohegi teedä kah anda, et ma olõ nüüd tagasi.

Jah, kuis tuu Raivo E. Tamm ütel’gi: määnegi austus piäsi iks olõma. Hää küll, musugunõ pensionäär vast ei vääriki tuud, aga Eesti riigi vasta võinu määnegi austus olla.

Lätist tagasi tullõn näi tii pääl allaaetut kährikut. Tuu oll’ seo aasta edimäne kährik, kuigi ma olõ nännü kolmõ mäkrä ja ütte pesukarru, auto rattide all otsa andnut.

Pei auto kinni ja nõsti kähriku kraavi. Olõs mütsü kah pääst võtnu, aga tuud ma ei kanna.
Nii jah, et määnegi austus…

Pulga Jaan


Pulga Jaan valmistas ette sügüse tulõkis. Rahmani Jani pilt

Määnegi austus…2019-09-24T14:12:19+03:00

Lavaluulõtaja Kuslapuu Kaisa

Minevä kuu keskpaigan kirot’ Vesselovi Joosep Uman Lehen säändsest as’ast nigu slämm vai luulõprõmm. 14. süküskuul peeti Tarton Eesti luulõprõmmu finaal ja võitjas tull’ Võrolt peri Kuslapuu Kaisa (24), kedä varramba om rohkõmb muusikat tegemän ku luulõt lugõman nättü.

«Ma olõ positiivsõlt üllätünü ja tuu om iks maru suur tunnustus,» ütles Kaisa, kinkal oll’ hää miil väega tugõvidõ vastaliidsi siän rahva süä võita. «Mõõduvõtmiisiga om sääne asi, et kiäki piät är võitma. Võigõlus oll’ peris ütevõrralinõ. Kokko oll’ tulnu säidse luulõtajat: kolm Tartust, kats Tal’nast ja kats Pärnust. Minno väega üllät’ üts Tal’na neio Kaare Anna. Täl olli väega kimmä luulõtusõ ja tä lugi noid väega häste. Tõistõ vuuru saimiki sõs ma, Anna ja Pedaja Maris. Loi sääl ummi luulõtusi perämädsenä, oll’ väiku närvihetk kah kullõldõn ja uutõn. Edimäst kõrda loi peris armastusluulõtust. Läts’ häste.»

Euruupa vuur Itaalian

Luulõprõmmu võitja saa võimalusõ Eestit esindä Itaalian ja sääl mõõtu võtta terve Euruupa parõmbidõ lavaluulõtajidõga. «Vasta keväjät, märtsin tulõ Milanon Euruupa slämmivõigõlus, kohe ma piä nüüd minemä. Ja mul om teedüs, et sääl pall’o lugõva inglüse keelen. Tunnus, et piä esi kah inglüse keelen lugõma. Pelgä, et muidu lätt liiga pall’o tõlkõn kaoma. Sääl om pääst lugõmisõl väega suur roll. Õkva tõistmuudu antas punktõ, ku loet paprõ päält vai pääst. Olõ üts kõrd varramba pruuvnu pääst lukõ umma luulõtust, väega rassõ om. A nüüd om õnnõs aigu viil har’ota.»

Innekõkkõ iks muusik

Kuigi ka luulõilma uss sai nüüd suurõ prõmmuga valla lüüdüs, om Kaisa jaos muusiga tegemine iks kõgõ tähtsämb. «Olõ eloaig tiidnü, et olõ muusik. Ku ma lats olli, sõs oll’ kõgõ tähtsämb, et saanu muusigakoolin kävvü. Võtsõgi säändse idee, et klavõr om seo mu asi. Kirotaminõ om kül mano tulnu, a klavõrimäng om iks nigu edimäne kiil. Seo, et ma nüüd kirota rohkõmb, om tuu jaos kah hää, et laulusõnnu tetä. Varõmb mõtli, et ku tiit laulu, siis nigu kirotatki õnnõ laulusõnnu. A nüüd teküs sääne hasart naidõ laulusõnnu kirotamisõga: kuimuudu saanu kirota säändsit sõnnu, et tuu pandnu viil rohkõmb kullõma. Ja mis ka rütmilidselt ja muusigalidsõlt sobinu. Mõnikõrd tahas viil keerulidsõmbalt kirota, a õkva niimuudu, et teksti om pall’o, a tuu kõlas lihtsähe. Tähendüst saa säält seest egäüts esi otsi.»

Uma bänd

Suurõmbas projektis Kaisa elon om põra bänd Lonitseera. Bändi nimi tulõ ladinakeelitsest sõnast Lonicera, miä tähendäs kuslapuud, ja nä laulvagi Kaisa hindä kirotõduid laulõ.

«Täämbä saigi bändiga köüdüssen Tartu maakohtust kirä, et OÜ registriirimisnummõr om tettü. Ma olõ nüüd ettevõtja, saa arvit tetä. Meil om peris väiku bänd – neli inemist. Lisas klavõrilõ ja laululõ viil trumm, bass ja flüüt. Lähembän tulõvigun plaanimi hoolõga lugusit linti laulda ja midägi esiki raadiohe saata. Om ka sääne põnnõv mõtõ tetä bändile kodoleht. Põra om väega moodun minimalistlik kujundus. Kõik bändilehe omma üttemuudu: peenikene font ja kõik om sinine, väega sääne nordic. A mulle seo asi ei passi. Mõtli, et tahtnu tetä kodolehte, kon kõik olõs tsehkendedü. Et tulõs sääne nostalgilinõ tunnõ, nigu kaes multikat vai latsiraamatut. Ja vahva olõs, ku koskil olõs nupp, kohe vaotat ja saat näütüses lihtsäle Solitaire’i mängi.»

Lustlik miil

Latsõlikku lusti Kaisal jakkus. Jutuajamisõ lõpun om tä väega rõõmsa, et sai üle pikä ao uma kodokandi keelen kõnõlda. «Võiolla tulõski lihtsähe kõik aig võro keelen kõnõlõma naada. Ku kiäki midägi ütles, sõs lihtsähe ütle: «Suumulk kinni!» Taa om võro kiil, tahat vai ei taha. Tiitki säändse otsussõ, et näütüses seo nätäl ma ei kõnõlõgi eesti keelen, ja kaet, mis juhtus. Ma piägi õkva minemä naiskoori pruuvi juhendama. Huvitav, mis näo nä tuu pääle tegevä.»
Prõmmutagu Kaisa edespite kõvastõ nii Euruupa luulõilman ku ka Eesti muusigamaastigul!

Rahmani Hebo


Nuur muusik ja lavaluulõtaja Kuslapuu Kaisa. Pilt Kuslapuu Kaisa eräkogost

Lavaluulõtaja Kuslapuu Kaisa2019-09-24T14:10:30+03:00