Maolda nali

Sepä käest väidse telmine

Miis lätt sepä mano, and toolõ ravvatükü ja ütles:

«Olõ hää, tii mullõ taast väits.»

Sepp kaes ravvatükkü: «Kuulõ, seo om jo malm!»

«Noh, ega taa vast nii malm kah ei olõ,» pruuv miis asja kuigimuudu praavita.

Maolda nali2019-08-27T15:49:17+03:00

Muda Mari pajatus

Piusa seeneline

Ma kuuli raadiost, et presidendiprovva tulõ esi üle kaema, kavvõh om Võro ja Räpinä vaihõl tiiremont. Ja kas tuu Võro liina Räpinä maantii kah kunagi valmis saa. Võiolla kaes viil tõisi teid kah. Mi kandih om jo suvõl nii, et ütskõik kohe poolõ sõitma nakkat, pia jõvvat iks tiiremondini.

A suvõl olõ-i kipõt kohegi. Või külh aigladsõ käügiga logista. Om aigu autoaknõst vällä kah kaia. Saat kõik mõtsapuu üle lukõ ja vast näet puiõ all siinigi.

Ei tiiä, kas presidendiprovva kikkasiini korjama kah viiäs. Ku muial olõ-i hääd seenemõtsa, sõs Piusal omma ilosa palomõtsa, kost mõnõ seene iks saa. Sõs saa tetä vahtsit pilte Piusa seenelidsest. Ega Vana Võromaa olõ-i kehvemb ku Orissaarõ.

Muda Mari pajatus2019-08-27T15:48:31+03:00

Tossu Tilda pajatus

Verrev leib

Jutt om katõst sõsarast, kes hulga aastit tagasi elli Võrosuul. Üts läts’ pääle kuuli liina kirätüü pääle, tõsõst sai tubli ehitäjä.

Nigu häil sõsaril kombõs, hoitsõva nä tõnõtõist. Näil oll’ mitu salasõnna kah, kõgõ tähtsämb noist «verrev leib». Noorõmb sõsar oll’ ehitüse pääl miihi hulgan tüüd teten är opnu suidsutegemise. A tuud es olõ vaia tõisil tiidä. Ku vanõmb sõsar astõ värtest vällä, lei noorõmb aknõ vallalõ ja hõigas’: «Är sis unõtagu mullõ verevät leibä osta!» Ku juhtugi hõikamist mõni uulidsajupi uudishimolinõ vanamuur kullõma, saa-s tä tuhkagi arvu. Eski mitte suidsutuhka.

Täämbädsel pääväl om noorõmbast sõsarast, kedä inämb mi keskel ei olõ, alalõ mälestüs ku ütest nal’alidsõst naistõrahvast. Ütskõrd timä tütretütrega juttu aiõn tulõdi miilde, et hauda sai vanaimä üten kogoni kats pakki Priimat. «Jah, ja suidsupitsi kah!» kostsõ tütretütär, kes oll’ joba sis väega teräne tütrik nigu timä vanaimägi.

Tossu Tilda pajatus2019-08-27T15:47:52+03:00

Lamba õnnõtus

Mul om koton umbõs kolmõkümnepääline lambakari. Oll’ joba sügüsene aig ja pümme üü. Õdagu lasi lambakar’a kodo, selle et mine sa tiiä, peräkõrd tulõva üüse soe.

Hummogu lätsi lambit vällä laskma ja üts lambakõnõ oll’ imelikult aia pääl ripakil. Lätsi mano ja kai, et om tõnõ joba kangõ.

Ull’ elläi oll’ pää ajanu aia vahelõ, a tagasi pää inämb es mahu. Vaganõ eläjäkene oll’ hindä aia vahelõ üles poonu.

Hõiksi sis meesterahvast appi, a tuu om nii hellä süämega, et ligi es tulõ. Külä pääl säändsit julgõmbit miihi om kah veitüvõitu. Abi olõs ollu vast tuust, ku olõs inne Lätin är käünü.

Tõi sis suurõ terävä väidse ja lõiksi ut’õkõsõl pää otsast. Koolnu lammas sattõ matsuga maaha. A pää jäi iks aia vahelõ. No mis sa tiit!

Ut’õkõnõ, anna mullõ andis, a ma pidi kõrva kah pää külest maaha lõikama. No sis sai ma pää kätte.

Oll’ joba külm aig ja moro pääl suur ketipini. Mürsikul oll’ väega hää miil. Pini sai mitu nädälit lambalihha süvvä.

Jah, ega pääd ei tohe iks egäle poolõ toppi.

Koori Helve

Lamba õnnõtus2019-08-27T15:46:46+03:00

Suur piksetorm Rammuka küläh

Seo om mu imä mälehtüs, midä tä üttealasi kõnõli, peri aastast 1939. Tuulaol oll’ õgal talol mõtsu seeh suuhainamaa. Kellä nelä aigu minti sinnä käsivikatidõga niitmä. Vagadsõ ilmaga kuuldu esiki nurmi pääle «mõtsamehiläisi» lõbusat tüütämist: säält tull’ poon’atamist, kiuhkmist, uikmist naabrihainaliidsilõ ja mis kõgõ tähtsämp, vikatidõ tilinät, higomist.

Pääle lõunat minti käsirihädega riibma. Haina panti leheste pääle rukka, et tõmmata nuu hobõsõga küüni vai suurõ kuh’a mano, miä oll’ säälsamah niidü veereh.

Nii sõs võtsõ 1939. aasta suvõl võimust pikäaolinõ põud. Talomehe märgodi, et haina tulõsi vitä hobõsõga mõtsast vällä nurmõ viirde ja säält kõrraga kodo. Sõs ei olõ talvõl tuisu ja külmäga küüni vai kuh’a mano asja.

Suu oll’ küländki tahhe. Kambaga ehitedi üle vaividõ kotussidõ purdõ. Tuud vahtsõt tiid piteh saiva kõik perre uma hainarua mõtsast vällä. Kõigil väega hää miil, et tüü õnnistu.

A oh hätä, üüse nakas’ müristämä ja vihma sadama. Kotusõ pääle kihot’ kõva piksetorm. Räüssä tull’ kah ja murdsõ külä pääl hulga puid maaha. Mõnõ puu olliva välgiga pilvastõs pestü ja mustas kõrbõnu. Kundiotsa maja sai ka välgist külge, õnnõs inemise vika es saa. Esiki aiakraami oll’ räüsätü.

Välgi tsähvmisest oll’ tarõ olnu kõik aig valgõ. Naasõ olõvat pagõnu viimädse päävä hirmuga aho taadõ, sängü ala vai kohegi pümmembähe kotusõhe varjo.

Tõnõ päiv, ku ilm rahusi, lätsi külämehe mõtsa viirde ummi kuivi rukõ kaema. Nõrgõmbidõ närvega miihil olõvat silmi iih mustõndama naanu, ku tuud pilti näivä. Es olõ üttegi ruka pistü ja hainugi olõs õs õigõlõ.
Kõik, mis perrä oll’ jäänü, videli nurmõ piteh lajah, sääl hulgah rualehese.

Tüü ja vaiv oll’ olnu as’alda, a luudusõ vasta ei saa. Üttegi hainatuusti es saa kellelgi kodo, kõikõ tull’ otsast alosta.

Liira Singa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Suur piksetorm Rammuka küläh2019-08-27T15:46:01+03:00

Priinime lugu: Siirak

Seod nimme kand Eestin 158 inemist, lisas om viil 27 nime Sirak kandjat. Taa panti umal aol 14 mõisan Liivimaal ja 10 mõisan Eestimaa kubõrmangun. Nimi om peri piiblist, kon om olõman Jeesus Siiraki raamat, üteldäs ka Siiraki tarkusõraamat vai lihtsäle Siirak.

Luthõri Martin jätt’ Siiraki raamadu külh umast piiblist vällä, nii et taad hariligun eestikeelitsen piiblin är es trükitä, a tartu keelen ilmu Jesusse Siraki Ramat 1796. aastagal. Siirak oll’ paarisaa aasta iist piibli apokriivast üts populaarsõmbit raamatit, selle et timä tekst om tõtõst väega hää, kujundligu ütlemise ja võimsa poeetikaga. Nii loiva opõtaja saksakeelist Siirakit (Sirach), et jutlusõlõ värvi ja väke manu anda.

Siiraki raamadu lugu om kah esieräline: timä kreeka keelen kirjapandja om ütelnü, et autor oll’ tõlkja hindä vanaesä, kirot’ heebreä keelen. Heebreäkeelitsest tekstist om tõtõst õnnõ juppõ siin-sääl alalõ, a tegu om tuun mõttõn joba hariligu kirändüsega, et tõlkmisõ aastak om teedä, 117 inne Kristust ja kirotamisõ aig koskil aastak 180 inne Kristust. Heebreä keele kaudu om autorit naatu tundma ka hoobis nimega Ben Sira.

Perekunnanimme Sierach tull’ Tartun ette joba 1816. aastagal. Ku taad talurahvalõ nimes panti, kirotõdi inämbäste Sirak, a ka saksa muudu Sirach. Ka Vana-Antsla mõisa Püve Kaarli (s 1804) uma perrega sai edimält priinime Sierach.

Eestistämisel om nimme Siirak vahetõt nimmis Laansoo, Mändla ja Siir. Nimme Sirach om muudõt nimes Sillamaa, nimme Sirak nimes Voore. Nimme Siirah om muudõt nimes Siira.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Siirak2019-08-27T15:43:49+03:00

Kuimuudu hinnäst vormin hoita. Edimäne osa

Ku ma viil nuur olli, lasi naabrinaasõl umas 25 aasta sünnüpääväs ilosa kleidi ummõlda. Iks keskkotust piten, nigu peenükesele näüdsikulõ kohanõ. Umblõja ütel’, et tä jätt pahepoolõ pääle ummõlusvaru: ku ma lää paksõmbas, saa perrä laskõ. Ma sis ütli, et olõ-i vaia, ma ei lää ilmangi paksõmbas. A saaki es ma tuud kleiti kuigi kavva kanda, nii lää es inämb sälgä. Sis mõtli, ku lihtsä meelega või iks üts nuur inemine olla.

A no vanan um kihäkaal nii pall’o kasunu, et tulõ jo mitu nummõrd suurõmba rõiva sälgä panda.

Naksi sis mõtlõma, kon ma olõ via tennü, et vaihõpääl olõ kerkünü nigu saiapäts. Kes tuun külh süüdü umma?

1. Kõgõpäält tüükotus. Pia terve elo tüüti lämmän ja mugavan tarõn. Kõndmist iks oll’, a mitte pall’o. Inämbjaolt tüüti pää ja kässiga. Kuna pingõt oll’ pall’o, sis egäl vabal minotil käve kohvipoodin saiakõisi ostman ja söömän.

2. Ilma kimmä kõrralda süümine. Seit sis, ku aigu oll’. A kõgõ rohkõmb oll’ aigu üüse. Tuu, et kell kolm üüse kõtu täüs pargit, tundu olõvat peris normaalnõ.

3. Söögi häädüs. Ega tuud häädüst es olõki. Seit, midä oll’. Vaihõpääl sai kotost üten võetus, a inämbüste iks sai kohvipoodi saiu süüdüs. Suppi ja salatit sei veidü.

4. Energiä kulutaminõ. Energiät kullu emotsioonõ ja stressi pääle, mis aiõ viil rohkõmb süümä.

5. Veidü und. Käve üüpäävä kaupa tüül, tuuperäst saiõ küländki veidü maada. Uni oll’ jo nii är tsurgit, et vabal pääväl es mõista kah inämb pikält maada.

6. Liikmine. Kuna inämbüs aigu olli puulväsünü nigu zombi, sis es viisiki pikki kõndmiisi ette võtta, trennist kõnõlõmalda.

7. Kaal. Ku kõik taa jutt kokko võtta, sis tulõgi tunnista, et säändse elo man kasvi mu kihäkaal iks hää mitukümmend killo. 25aastadsõlt kaaldsõ ma 53 ja 60aastadsõlt 92 killo – pia poolõ rohkõmb.

Kes om süüdü? Ma tahassi üteldä, et kõik pääle esihindä. A ku perrä mõtõlda, sis nii tuu iks ei olõ. Hää külh, stressi ja veitü magamisõ panõssi tüükotusõ arvõlõ. Tüüti sis haigõmajan. A kõik muu oll’ iks uma süü, nii süümine ku väikene liikmine.

No ma saa jo pia 65aastadsõs ja olõ umma kihäkaalu joba üle kümne kilo sutnu maaha võtta. Kuigi vanast pääst um taa kaal väega rassõ kaoma. Piä ütlemä, et parhilla, ku ma olõ pensionär (kuiki ma käü iks veidükese tüül kah), um mul rohkõmb aigu hindä eloviie pääle märki.

Järgmäne kõrd tahagi uma läbielämise perrä mõnõ hää soovitusõ edesi anda, kuis alla võtta ja kergembät ello ellä.

Urmi Aili

Lugu lätt edesi järgmädsen lehen.

Kuimuudu hinnäst vormin hoita. Edimäne osa2019-08-27T15:39:58+03:00

Solmanni perre unistuisi täütmise tii

Puultõist aastakka tagasi säädse hinnäst ütte Urvastõ ja Kanepi vahepääl olõvalõ mõtsavahitallo elämä Solmanni pere. Sääne elopaik, miä om mõtsa seen, kon ei olõ nätä-kuulda üttegi naabrit, oll’ perre üts unistus, miä om täüde lännü. Seo es tulõ kipõlt: läts’ viis aastakka, inne ku meeleperäline kotus löüti.

Kõgõpäält võti varrampa Tartomaal naabridõga ligistikku elänü Solmanni hindäle vahtsõn paigan viis lammast. Sääne oll’ olnu latsõst pääle pereesä Marko tahtminõ. «Marko om kõik aig viit lammast tahtnu. Ei tiiäki, mille, tä om Tarto liina poiss,» seletäs pereimä Janika. Marko tahtsõ kõrraga võtta ka kitsi, a Jõgõva lähkül maal üles kasunu Janika hoit’ tedä tagasi. «Ütli, et seo om joba liiast: olõ nännü külh ello, ku lehmi ja tõisi eläjidega kinni oldas,» kõnõlõs Janika.

Täl oll’ õigus. Alostusõn tull’ perrel kõrralda kipõmbit asju: vesi majja tuvva, katussõ ala latsi tarrõ ehitä. Viiga oll’ edimäne aastak suurõmb murõ: kaost sai päävän viis pangi vett ja tuud jäi veitüs. Talvõl sulatõdi sanna jaos lummõ, raoti kopra paisutõdu lumbi ijä sisse mulk, et vett saia. Täämbädses omma Solmanni lasknu tetä puurkao ja viimurõt inämb ei olõ.

Maal elämise man piät latsiga pere rehkendämä ka tuuga, et küländ pall’o tulõ autoga sõita: latsõ omma vaia kuuli ja latsiaida viiä, mõnõ huvitsõõri nõudva eräle sõitmist. «Om keerulinõ, a kõik hää kaald keerulidsõ üles. Tan om hää tuu, et tulõt hummogu üles, mõts om ümbre, tsirgu laulva,» kitt Marko. «Tsirkõ om veitüs jäänü,» tsuskas Janika vahelõ.

Haina ja puulehe trükitäs rõiva pääle

Kunstniguhingega Janika tege luudusvärve ja kasvotrükmist (https://naturalsolmann.com/). Tä tege rõivast, mink pääle om trükit puulehti ja hainu. Tuuperäst om ka Janika jaos tähtsä, et olnu paik, kon saanu luudusõst ummi tegemiisi jaos matõrjaalõ kor’ada ja pindre pääl värvihainu kasvata.

Luudusvärve mano jõudsõ tä juhusligult. «Kai, et koton võinu olla pad’akoti luudusligu, lehti mustridõga. Ma es taha tekstiilivärvega tetä, nuu tundusõ sünteetilidse,» seletäs tä.

Janika usk, et ku kasvõga saa häti arsti, sis vast tulõ luudusligu trükiga tett rõiva seest inemise sisse kah tuud kasvõ ravitoimõt. Ummi pruuvmiisiga ei püsü Janika õnnõ Eestimaa kasvõ man. Täl omma aida pantu ka uma indigokasvu, uma krapikasvu, et saas ka sinist ja verevät värmi.

Uurnu ja opnu om Janika naid asju uma käe pääl: internetist ja käünü koolituisil. Perämäne suurõmb opminõ oll’ täl seo suvi Hollandin. No oppas ja koolitas Janika ka joba tõisi.

Parhilla tüütäs Janika ka poolõ kotussõga Pokumaal, avitas tetä kõkkõ, midä tetä vaia om. A seost sügüsest plaan tä naada toimõndama õnnõ ummi luudusvärvega. Plaanin om tassakõistõ kasuma panda uma värvikasvõ aid. Ja üts unistus om Janikal viil: pistü panda rõivavärvmise tüükoda.

Unistuisi elo nõud hääd tüükotust

Et maal niimuudu ehitä ja toimõ saia, piät tüül käüma. Marko tüütäs suurõn ussi ja aknit tegevän Ameeriga korporatsioonin, kon kokko om ligi 20 000 tüütäjät. Marko om firma Põh’a-Euruupa osakunnan (Skandinaavia, Baltimaa ja Inglüsmaa) projektijuht. Tä juht projekte, kon märgitas vällä vahtsit tuutit ja kõrraldõdas tuud, et noid saanu tehassõn tegemä naada. Inämbüse tüüd saa tä är tetä kotost interneti ja telefoni abiga, a umbõs nädäli jago kuust tulõ täl kävvü kuunistmiisil Roodsin, Taanin, Soomõn vai Tal’nan.

Marko om rahul, et saa niimuudu suurõ jao tüüst är tetä tast mõtsu seest. «Kelläst kelläni Tartol vai Võrol tüül kävven olnu elokõrraldus tõõnõ,» tunnistas tä.

Tütär alost’ koolitiid Saksamaal

Mõnõ aasta iist elli Solmanni kolm aastakka Saksamaal, kon oll’ Marko varatsõmb tüükotus. Janika kitt, et Saksamaa elo oll’ latsi jaos väega kasulik, nä opsõva sääl tõisiga läbikäümist. Nä opsõva är ka saksa keele, tütär Susanna läts’ esiki edimäste klassi ja kõnõl’-lugõsi kõkkõ sammamuudu nigu Saksa latsõ.

Nä elli Kölni liina lähkül Wallefeldi külän, kon eläs Saksa mõistõn veidü rahvast: tuhatkund inemist. Marko kõnõlõs, et sakslaisilõ miildüs ellä üten unikun kuun, seo oll’ mi maast hoobis tõistmuudu. Ja tõistmuudu oll’ Saksamaal ka as’aajamisõ kõrd: ekä asja pidi vallamajan ajaman käümä (latsi latsiaida ja kuuli saaminõ, latsitoetusõ jne). Es tunnistõda Saksamaal as’aajamisõ man telefoni vai e-posti. Janika löüd takastperrä, et Saksamaa aig opas’ tedä parõmbalõ bürokraatiaga toimõ saama. Solmanni kitvä, et tollõ poolõst om Eestin hulga lihtsämb: «Ei tulõ kõik aig riigi puult massutiatit, ei olõ automassu, ringhäälingumassu, luksusmassu,» lugõ Marko Saksamaa massõ ette.

Viil 10 aastat ehitämist

Tuu, et pere om hinnäst Võromaalõ mõtsa sisse elämä säädnü, ei tähendä viil, et kõik olõs valmis, saa jala saina pääle visada ja tsirgulaulu kullõlda. «Ehitämist om meil tan viil arvada järgmädse 10 aastakka,» rehkendäs Marko. Latsil omma kül uma tarõ olõman, a no olõs vaia ka suurõmbat küüki ja…

A midä arvasõ latsõ taast mõtsa seen elämisest? Janika seletäs, et nä ei ütle midägi, a umas imehtüses tä kuuld’, kuis tütär Susanna ütel’, et tälle peris miildüs. Küländ lähkül eläs viil hulk perrit, kon samaiälidse latsõ, nii ei tunnõ kiäki hinnäst ka väega ütsindä. Seo suvi peeti Solmannõ man külälatsi laagrit, kon ligi 15 last teivä sporti ja saiva vahtsit tarkuisi.

Marko arvas, et om tan hindä periskodo löüdnü. Janika peris niimuudu viil ei ütle, timäl võtt harinõminõ aigu. Tä uut vahtsõ köögi valmissaamist, miä lõpõtanu tsipa laagri muudu elo.

Niimuudu, väikeisi ja suuri unistuisi tassakõisi täüdeminegi luutusõga, Solmanni pere sääl mõtsa seen eläs.

Rahmani Jan


Solmanni pere kodotrepi pääl: Joonas, Marko, Janika, Oliver ja Susanna. Kõgõ iin jalotas pildi päält är taksipini Max. Rahmani Jani pilt

Solmanni perre unistuisi täütmise tii2019-08-27T15:32:57+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

11. kiri. Suvõ jumalihe minegi värvi

 
Om täüskuuüü. Kõgõ tsipa nõiduslinõ, lumja ja salaperäline. Suuvõ välläkuulutamisõ aig. Iks kae ja imehtele suurt ja kõllast kuud ja tunnõ, hengä puhtas mõstu maa hõngu. Tuul tuu kostki suu hõngu nõnna. Liiguta noid hõngõ nigu mõtselläi, kinkal hää ja terräv lõhnatundminõ. Perämäst om mullõ luudusõ puult esieränis heldele kingitü. Põimukuu om jovvukas.

Puualodsõ omma mahlatsit ubinit täüs, aroonia vaotasõ uma loogan ossa vasta maad. Neo õdagu omma nii sumõrligu, täüs makõt vallu ja ritsikit.

Suvõlõpukurbtus.

Hallõ miil tuust, et suvi saa läbi ja pümme, külm, likõ press jälleki ligi. Egä süküs nakkas tuu vahtsõst pääle üten pihlamarju veretämisega.

Mullõ miildüs jalota õdagidõ Nöörimaa uulitsit pite, floksõ tulist hõngu ja värvi sisse tõmmada, iloaidu imehtellä.

Egä süküs jääs tan Nöörimaal tonnõ viisi ubinit puu ala videlemä ja väetüsemullaunikulõ mädänemä. Latsiaia, kooli vai vannukodo rõõmustanu näide üle. Ku om ikäv, nigu inämbüsel vannost inemiisist, tasus tetä tõisilõ sahvti ja mahla, kinki tuud jõulus kasvai kodolda inemiisile. Liinan himostasõ inemise väega noid vitamiinipallõ.

Vai panõ lihtsäle tii viirde kasti sildiga, et annat massulda ubina är, ja maailm omgi joba tsipakõsõ lahkõmb ja naaratas sullõ vasta.

Kiri Nöörimaalt2019-08-27T15:29:23+03:00