Parm tsuskas: valitsusõ 100 päivä

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: valitsusõ 100 päivä2019-08-13T14:22:08+03:00

Maolda nali

Katskidsõ keelega miis

Miis lätt tohtri mano. Tuu küsüs: «Mis viga?»

Miis näütäs kiilt.

Tohtri: «Ti kiil om tävveste katski, mis juhtu?»

Miis: «Liitrine viin sattõ asfaldi pääle purus.»

Maolda nali2019-08-13T14:20:39+03:00

Muda Mari pajatus

Rehvormipisiläse

Ma kuuli raadiost, et kuuma suvõ peräst omma ümbre maa rehvormipisiläse vallalõ päsnü ja nakatasõ kõiki. Üts rehvorm aja tõist takah.

Eestimaal om kah valitsus pisiläisi käest purra saanu. Valitsus tege riigirehvormi ja om lubanu egäsugudsõ hiitra nimega ammõdi är kaota. Pääasi, ku nä hinnäst kogõmada är kaoda-i.

Ameerigamaal om president inemiisi vaimsõ tervüse rehvormi käsile võtnu. Kõgõpäält alostas tä esihindäst. Ku tä ütles, et tulõ hukka mõista rassism, fanatism ja valgidõ ülembvõim, sõs esi om tä tuu vasta kõgõ rohkõmb essünü.

A tuu Trumpi rehvorm mõotas meid kah. Vähämbält Riigikogo 13 liigõt nakkasõ nüüd viisakas, selle et nä kuulusõ Riigikogo president Trumpi toetusrühmä. Umma iinkujjo piät jo kullõma.

Ku Donald lupa-i inämb räüsädä, sõs nii jääski.

Muda Mari pajatus2019-08-13T14:20:07+03:00

Tossu Tilda pajatus

Lätimaalõ ujominõ

Ütel tutval keskiälidsel paaril, kinkal latsõ joba suurõ ja uma elo pääl, on no rohkõmb aigu ummi asjo tetä. Mõlõmba omma latsõn vii veeren kasunu ja kõva ujoja.

Mineväst aastast pääle käävä nä õdagist ujoman. Plaan om sääne, et ihho karastõdas mitmin järvin, pääasi, et ujomiskotus olõs olõman.

Minevä suvi oll’ väega lämmi, selle sai hulgan järvin ujotus. Seol suvõl olõ-i ilma nii kuuma olnu ja om ka muud ette tulnu, a käüdäs iks.

Naanõ sellet’, et mitte väega ammu olli nä Paganamaal. Liivajärv om poolõs Lätiga. Ujosiva piiripostõ vahelt Lätti ja sis jälki Eestimaalõ tagasi.

Küsse, kas piirivalvja olli kah järve pääl. Es olõ kedägi, ei paganit ega piiri pääl valvjit. Õnnõ üts puust tettü pakan perve pääl vahtsõ järve poolõ.

Ainumanõ hädä, et näil es olnu üttegi papõrd ette näüdädä. «Ei olõ jo säänest kotust, kohe tuu panda. Ujomisrõividõ vahelt olõs kaardikõnõ vette sadanu. A järvevesi oll’ sääl niisama lämmi ku kodotsõn Eestin,» kõnõl’ naanõ.

Tossu Tilda pajatus2019-08-13T14:19:38+03:00

Kuis ma Balti ketin käve

Kolmkümmend aastat tagasi olli ma gaasianalüsaatori tehassõn sepp. Tehassõst läts’ mitu bussitäüt rahvast Balti ketti.

Mi ollimi peris Mulgimaal Abja-Paluoja kandin mõtsa vahel. Algusõni oll’ viil aigu, ku mul oll’ vaia mõtsa minnä. Sääl oll’ pall’u pähkmäpuid, ma korssi kotikõsõ pähkmit täüs.

Ku tagasi tulli, andsõ naisilõ mõistatusõ:

«Mõista mõista, mis tuu om?
Püksõn kasus,
allapoolõ ripus.
Nuur tedä ihkas,
vana tedä vihkas.»

Naasõ naarsõva hi-hi. Ma ütli, et tuu ei olõ hi-hi, tuu om hoobis pähkmäs. Sis ma anni näile noid.

Ma olõ ka veeränd mulki. Mu esäpuulnõ vanaesä om peri Mulgimaalt. Tä tull’ kodoväüs Kasaritsa. Vabahussõast ossavõtmisõ iist sai maakrundi Urvastõ valda Kassimõisade. Sinnä ehitivä maja.

Meid kamandõdi tõsõlõ poolõ tiid. Kurvõ pääl jäi ketti tühi kotus. Lätläse lätsi müüdä, tahtsõ kodo minnä, a es saa edesi sõita ja tulliva kah ketti.

Mul oll’ üte käe otsan valgõ pääga läti tütrik Ingrida. Valgu Heinz hõiksõ müüdä sõitvast autust: vabadus, vabadus!
Ma küsse läti tütrigu käest, kuis om läti keelen vabadus. Tä ütel’, et tuu om briviba. Nii ma sai selges vahtsõ lätikiilse sõna, mis om siiäni meelen. Ega ma lätikiilsit sõnnu pall’u ei tiiä.

A lätläse omma maru kavala: saava Eesti ull’uisi peräst aastan mitusada miljonni kassu viina ja ollõ päält.

Vaiksaarõ Tõnu

Kuis ma Balti ketin käve2019-08-13T14:19:07+03:00

Üts sõa-ao mälehtüs

Oll’ 1944. aasta põimukuu. Saksa sõavägi oll’ taganõman. Mi pere elli Karisöödin, Läti piiri lähkün. Inemiisile anti käsk minnä Marienburgi. Imä ütel’: «Jah, jah!» Esi selet’ naabripernaasõlõ: «Meil mõts tansaman üle tii. Mi läämi mõtsa!»

Meil oll’ lehm, vasik ja tsiga, naabril hopõn, lehm ja kats tsika. Vankri pääle säeti vannu rõivit ja tekke mõtsan magamisõs, muiduki söögikraami, mõnõ anuma ja vett. Vankri taadõ köüdeti lehmä, vasikat ja tsiku tull’ vitsaga takast aia.

Imä oll’ lännü Piitre jõõ korgõ perve päälset jalgrata pite Anni-täti kah üten kutsma. Es olõ mi viil naabri majast kavvõmbadõ saanu, ku Karisöödi puult sõit’ Saksa veoautu, pedi kinni, ohvitsiir astsõ vällä ja kässe autujuhil mi tsialõ silmus jalga panda, et tsiga autudõ vinnada.

Mul om täämbädse pääväni silmin, kuis imä juusk’ üle kardulivirkside hüpäten mi poolõ. Ja sis kaksõ imä silmusõkabla ütte otsa umalõ, sakslanõ tõist jäl umalõ poolõ. Tsiga rüükse, imä ja Saksa ohvitsiir kah. Imä mõist’ saksa kiilt, esä (Lätin sündünü-kasunu) pruuvsõ lätläsest autujuhilõ selges tetä, et meil om ütsainumanõ tsiga, võtku naabri uma, tuul näid kats. Ma olli esäl üsän ja iki tassakõistõ suurõ hirmu peräst. Sakslasõl es olõ aigu, naabri tsiga nõstõti autu pääle ja lännü nä olliki.

Mi lätsi läbi mõtsa hainaveotiid pite Laandurga, kon olli külärahva hainamaa. Esä ja vanaesä, kel kirvõ-sae-nagla üten, tei tsiku ja vasiga jaos puiõ ala aia.

Esä ragusi kuusõossõ küllealutsõs ja üüses säimi sinnäsamma puiõ ala magama.

Kesküü paiku kuuldsõmi lähküst räginät. Imä hõigas’ saksa ja vinne keeli, et siin omma rahuligu elänigu, pallõsi mitte laskõ. Vasta kostsõ: «Möö!» Tuu oll’ mi aiast koosõrdama päsnü vasik, kiä nüüd pernaasõ helü pääle rõõmsadõ manu tull’.

Mõtsan ollimi viil üte päävä ja üü, sis lätsi mehe kodu poolõ mõtsa viirde kaema, kas külä om alalõ. Oll’ külh, nii tullimi kõik tagasi.

Mu hulljulgõ imä olõs võinu ka kuuli saia, mi õnnõs oll’ sakslaisil pagõmisõga kipõ käen.

Hanimägi Heidi-Hele


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Üts sõa-ao mälehtüs2019-08-13T14:18:01+03:00

Priinime lugu: Rüga

Rüävõtmisõ aigu passis häste kirota nimest Rüga. Taa perekunnanime kandjit om 40 ümbre.

Nimi om annõt kõgõ inne 1809. a Kanepin ütele Võro koolipoiskõsõlõ, kiä oll’ Võrolt Kanepihe kihlkunnakuuli lännü. Pastor Roth andsõ tuul aol nime kõigilõ, säälhulgan ka koolipoiskõisilõ, kiä arvada külh vaihti nime uma (vana) perekunnaga ütes ja samas. 1826 om taa perekunnanimi annõt katõn mõisan: Võromaal Urvastõ kihlkunna Vaabina mõisa Matsi talon ja Tartomaal Sangastõ kihlkunna Pringi mõisa Tolkusõ talon. Tartomaal oll’ nimi ilosalõ uman keelen kirja ka pantu: Rüggä. Kats g-d om vana kiräviis, a tuud loeti ja tulõ lukõ ütes g-s. Valgan ja Helme kandin om elänü perrit, kinkal om edimält olnu läti nimi Rudsit, a ildamb om tuu paiklikku kiilde ümbre pantu ja nii om näistki saanu Rüga. Nimi omgi tarto- ja võrokeeline ja tähendäs muidogi leevävillä rükä. Eesti kiil võtt täpi viimädse tähe päält är.

Vidrike mõisan (Otõmpää kihlkunnan) om nimes annõt ka Röa, a vannun paprin om ka kirän, et Röä pere om tuusama mis Rüggä. No muidogi om, õnnõ kumbki nimi om esi käändevormin: nimekäänüs rügä : umakäänüs rüä. Niiviisi ommaki Röa-nimelidse ildamb muutunu Rüga-nimeliidsis.

Kaarli mõisan (Hallistõ kihlkunnan) om nimes annõt Röand, miä võissi tähendä rüäandi ehk rüäsaaki. Taal nimel om mõnitõist kandjat.

Pallasõ kunstikoolin käünü maalikunstnik ja graafik Rüä Eduard oll’ sündünü Sangastõ kandin 16. põimukuu pääväl 1903, a koolin käünü Võromaa poolõ pääl. Timä ja timä perekunnanime juurõ küünüse Vaabina mõisalõ. Mehest sai Pallasõ koolin edimält Vahtra Jaani opilanõ, ildamb tulli tõsõ oppaja. Rüga elli Pärnomaal, a säält pagõsi 1944 är välämaalõ. Timäst sai New Yorgin teküs kultuurielo ja kunstinäütüisi kõrraldaja, a tä tekk’ umma kunstitüüd ka edesi ja pruuvsõ erinevit tehnikit. Tä oll’ Eestin saanu veidükese kuulsas joba edimädsel Eesti aol, a uma peris edimäne näütüs oll’ täl viil 1988. aastagal Võromaa muusõumin. Tä kuuli 1997. aastagal Ameerikan New Jerseyn.

Fastrõ Mariko

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Rüga2019-08-13T14:15:48+03:00

Ja saigi tuu ilm luudus. Suidsusannan

ARVUSTUS. «Suidsusannasümfoonia» om seos kõrras läbi. Lubati luvva ilma ja mõskõ inemiisi. Tuud sai.

Kõgõ mõosamb oll’ tükü silmäga nätä osa. Lavastaja ja kunstnigõ kuuntüün sündü püüne pääle üts väkev ürgsupp, mille kesken olõva sannalava päält löüdse kõik luumisõs tarviligu. Kõoossast sai dirigendikepp, kõolehist pulman pillutava kruunlehe, vihtõst latsõ kõttu.

Lava pääl liikminõ teküt’ transitundõ. Näütlejä olli kõik väega hää, esieränis tahassi vällä tuvva Trolla Agu Põhjala Imändä rollin. Ku miis naist mäng, om tuu iks nall’akas. Poolõs sekondis oll’ kah, a sõs muutu kõik nii usutavas, et õkva hirmsa nakas’.

Naarda sai tõisi kotussidõ pääl, absurdi oll’ mõnusalõ nigu müüten iks. Heng sai puhtas regilauluga. Kalkuna Mari ja Hainsoo Meelika unõlaul oll’ kõgõ katartilidsõmb kotus tükün. Koori laulõt lõpulaul jäi ummi puultuunõga kavvas kummitama.
Sisuosa oll’ tuu, millest ma tsipa inämbät oodi. Võimsa teksti olli võedu alussõs, a ei tiiäki, sai sõs noid ülearvo pall’o ja naksi nä ütstõist üle trumpama, a terviku tunnõt es tekü.

Kokkovõtvalõ või üteldä, et ilma luudi ja inemiisi mõsti kõrraligult, tagaots jäi tsipa tahmatsõs. Vahepääl nii iks juhtus.

Rahmani Hebo


Põhjala Imänd (Trolla Agu) sünnütäs ütsät tõpõ. Lauritsa Piitre pilt

Ja saigi tuu ilm luudus. Suidsusannan2019-08-13T14:12:53+03:00

Liinakuru salahus

«Sa olõt nigu Koidula!» terehtäs minno Merilai Arne (58), eesti kirändüse profesri, ja and tuuga mõista, et ma uma esä lehte olõ trehvänü tegemä. Umma oppajat om suvõl tsipa andsak nätä, nigu ka tan Liinakuru talo moro pääl olla.

Kirändüstudõngi pidävä profesri maakoton egä kooliaastaga lõpun keväjäkuuli. Seo piimäkuu alostusõn oll’ 12. kõrd katõ päävä joosul ettekandit kullõlda ja üüse säänest olõngit pitä, mille pääle perän mõtõldõn ei tiiäki inämb, oll’ tuu unõn vai ilmuisi. Luulõtama pand tuu üü. Ja perrä õhkama.

Istumi kimmäst tammõpuust köögilavva taadõ, midä peremiis õks egä kõrd kitt, ku siiä trehvä. Om tunda kerget sefiirihõngu. Kodotunnõ tulõ pääle. Olõgi jo siiä tulnu, et tuust arvo saia, mille õkva tan Võromaa põh’aõdagu ja mõnõn mõttõn ka ilma veere pääl seo tunnõ egä kõrd vällä lüü. Kaardi perrä olõmi Visela külän, a Merilai esi tuuga nõun ei olõ. «Mu arust es tohtnu seod esiki küläs nimmada, Visela om kül nimes, a ma saa-i arvo, mille peräst. Kon om seo külä, kon om seo keskus. Innembä oll’ lihtsähe vaia kotussõlõ nimi anda. Seo siin om periselt rohkõmb Restu-Madisõ.»

Talo hainavidämise iist

Kõgõpäält huvitas minno tuu, kuimuudu seo kotussõ lugu ülepää alostusõ sai.

«Mul olliva iinkujo nigu Kõivu Madis ja tõsõ. Nimä peivä kah suvõmajju. Pääleki mõtli, et ku latsõ tulõva, piät iks koskil maakotus olõma. Aolehen olli kuulutusõ ja õkva ku sõaväelaagrist pässi, tulli kõrraga seod kotust kaema ja mõtli, et passis külh. Tuu oll’ 1984. aastaga süküskuu lõpun. Tan hoovi pääl kasvi kolm vahtrapuud ja nä ütenkuun olli ku kera, miä oll’ nigu kuld. Puu miildü esiki rohkõmb ku talo. Maja kotsilõ oll’ selge, et seoga tulõ hirmsahe tüüd. A ostimi är. Tuu oll’ peris kallis umal aol, 4000 ruublit. Puul võti lainu, puul sai vanõmbidõ käest. Läts’ peris pall’o aastit, ku ma möi kolhoosilõ nii pall’o haina, et sai tuu raha tagasi. Kümme kopkast oll’ kilo. Hää mitu tonni haina sai sälän lakka kantus. Kolhoosi käest pidi viil ostmisõs lupa kah küsümä. Lubasiva, eks taa näide meelest üts kolgas oll’.»

Inemine ja kotus

«Tuust aost om no 35 aastakka, ma olõ iks väega põlinõ elänik siin. Tassakõistõ olõmi tan kõik aig kõpitsõnu, elektri ja viivärgi sisse pandnu. Hää, et om kotus, kon toimõnda. Nigu Heidegger ütles: «Jää maalõ truus.» Ja seo om peris õkva mõtõldu, mitte abstraktsioonina. Liinainemine kah tund, et piät kotussõga kokko pasma. Timä maa om liin ja sõs tä om liinalõ truu ja ei saaki arvo seost maainemise värgist. A maa piät iks inemisel seest läbi käümä. Tuu om olõmisõ osa. Midägi müstilist tan ei olõ, seo om peris reaalnõ.

Ma olõ jo esi kah maapoiss. Imäpuulnõ suguvõsa om Tuduliinast ja säält lähküst – Peipsiveere, Iisaku ja Avinurmõ kant. A latsõn elli hoobis Kehra alõvin. Võromaal om iks tõistmuudu. Elotundminõ ja esiki inemiisi näokuju. Lätläisiga kuikimuudu sarnatsõmb tõug. Ja maastigugeograafia kah mõos inemisele. A päämidselt iks kiil. Keele kaudu näet sõnno ja mõistit tõistmuudu. Ja säält tulõgi vahe sisse.»

Keväjäkuul

Sai teedä, et inne keväjäkooli tegemist om tan ka varramba säändsit ettevõtmiisi kõrraldõt. «Velskri Mart oll’ tuu, kiä ütel’, et teemi as’a ammõtligus, määnegi vahtsõnõ löüdüs seo es olõ. Tassakõistõ naksi siin rohkõmb ruumi tegemä, et vihma aol saanu «kultuurimajan» olla. (Näütäs aida pääle.) Ja magamisalussõ ehiti.

Ma piä säändsest as’ast väega luku. Tudõngi tulõva hariligust keskkunnast vällä, a samal aol opminõ lätt iks edesi. Emotsionaalsõlt saa punkti panda aastalõ ja umavaihõl läbi kävvü. Seod ei olõki periselt nii pall’o. Üliopilaisil om hää olla, nä tundva, et kiäki iks huul näist. Ja tuu mass kõrraldamisõ vaiva.

Pikäpääle om siist pall’o kiränikkõ läbi käünü, näütüses Õnnepalu, Mikita, Krull. Või üteldä, et meil käävä praktiku külän. Kõnõlõsõ, kuimuudu kirotaminõ käü. Om ka säändsit käünü siin, et hoia pääd kinni, määndsit tegeläisi om olõman ja midä nä mõtlõsõ. A näid om sama hää ja kasulik kullõlda ku noid, kelle jutt sullõ miildüs. Egäsugutsit om olnu. Üts tahtsõ kõpskängiga riibu ja nuu vaiu muidoki mulla sisse. Tuud oll’ peris lõbus kaia.

Vaihõpääl mõtli, et kümme aastakka om seo keväjäkuul siin Liinakurul olnu, teemi määndsengi muun kotussõn. A ti naksiti esi vasta, seo oll’ mullõ suur üllätüs. Muidoki om mul hää miil, et ti tõtõst tahati siiä tulla. Vast tuu hääolõminõ lätt edesi. Nigu Kaplinski kunagi kirot’, et käve Soomõn ja sääl olliva pini rahuligu. A Eestin omma hõela. Arva, et ku peremehe omma õnnõligu, sõs olõ-i pinil kah millegi peräst kuri olla. Mullõ tan miildüs, olõ jumala rahul. Tuu tunnõ lätt vast ka tudõngidõ pääle edesi.»

Nall’a piät saama

Mullõ jäi sissesõidutii veeren maan silmä määnegi andsakidõ märkega kullanõ ront. «Oll’ mul üts nott siin, igäväne jurak. Mõtli õkva, et seost piässi kujo tegemä. Kai tälle otsa ja näi – seo om jo Peko! Taa om sääne, et täl omma nii mehe ku naasõ tunnussõ. Säänest asja olõ-õi viil nättü, a kiä tuu kiild. Pääleki om täl kats pääd. Ma panõ tälle viil sinidse mütsü kah päähä nigu pilve. Sõs vast mädänes veidemb kah. Pai pidi olõma peris hää sambapuu, tõmbas hinnäst vett täüs. Kaemi, vast kümme aastakka iks pidä vasta. Näet sis, midä ma tan suvõl tii. Tii hindäle kulladsõ kujo, seo om klassikalinõ värk, nigu ballaadin kuldnaasõst. A nall’a piät saama!»

Protsess ja rahulolõminõ

Tuud, et profesrilõ krutskiliidsi asjo tetä ja kõnõlda miildüs, tiiä ma väega häste. Es lää kavva aigu, ku tä joba järgmädse nal’aga (a tuu om kõgõ targa jutu tävvendüses) vällä tull’.

«Periselt piässi ma ütte artiklit kirotama, a võiolla om patt tuuga põimukuun pääle naada. Suvõl piäs iks muud tegemä, olõ-õi kirotamisõ huuaig. Esieränis hää om viil, ku mõistat muud tetä, tiiät näütüses, kuimuudu hüüvli tüütäs. Säändse kujo tegemine ja määndsegi romaani kirotaminõ – tuu om üts ja tuusama. Sammamuudu märgotat, olõt helevällä. Kujondat matõrjalist määnestki asja. Ma ei näe määnestki vahet. Vällä arvada tuu, et üte mõo om väega kotusõpääline. Tõõnõ om vällä ant, a kiäki iks ei loe. Ja ei saa arvo. (Naard.) A protsess ja rahulolõminõ omma sama. Lahendat kõik aig ülesandit tegemise aigu, põhimõttõlidsõlt tiiät, miä vällä piät tulõma, pilt lätt selgembäs. Tuuga tulõ mul üts nali miilde: …ja sõs lei Jummal silmä ja näkk’, ku hää tä om. Hahaa, järeligult täl hindäl es olõ kah inne silmä. Sõs lei tuu ja sai nägemä. Kai, et oo, olõ-õi hätä! A kost lambist tä tuu lei ja mis hää peräst? Tuu om luumisõga sammamuudu. Saat määndsegi as’a valmis ja näet, et oh, nii piätki olõma! Ja imelik, et tuud innemb sääl es olõ.»

Ka tuu om teedä, et ku maru pall’o nall’a saa, tulõ tassakõistõ jutt är lõpõta, muido või asi peris käest minnä. Lää är rassõ süämega, Liinakurul om egä kõrd nii põnnõv ja hää! Ja paistus, et tan määnestki muud salahust ei olõki, ku inemiisi hindä huul ja tüü. Kotussõl om tihtsäle suur vägi, a kotussõ olõmanolõmisõst õnnõ ei avida. Tuuga om vast sama lugu, miä puutüü, luumisõ ja Jumala silmäteoga – tiit asja süämega ja perän kaet, et oh, tull’gi maru hää vällä.

Rahmani Hebo


Merilai Arne ja timä «kuldaväärt miisnaanõ» Peko-Peka. Profesri meelest võinu egäüts hindäle säändse kujo tetä ja mille es võinu kah määnestki Pekodõ võistlust vai kokkosaamist pitä. Rahmani Hebo pilt

Liinakuru salahus2019-08-13T14:10:58+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

10. kiri. Vahtsõnõ sõbõr

 
Hariligult ei tekü vanõmban iän sõpru väega lihtsähe. Olõ esi tähele pandnu ja nii ütlese ka tõsõ suurõ inemise. Mullõ om seol aastagal ütes hääs sõbras saanu 89aastanõ Õie ja mu kõgõ värskimb armõdu hää sõbõr om 90aastanõ ilosa saksa priinimega miis, kelle kotsilõ olli mõnt juttu kuulnu. A et nuu olõ-õs kõgõ ilosamba, sõs otsusti esi ligembäle uuri, selle et uma kõrv om kuningas, silmist kõnõlõmalda.

Sai teedä, et tegemist om peris herräsmehega, kiä pakk’ mullõ edimädsel külänkäümisel pokaalist umatettüt mar’aveini ja soolaupõ (kibluki, tilli ja sitigulehtiga keedetüid). Veivä keele alla…

Mehel valta-i koskilt, selle et tä võimlõs egä hummogu kats tunni nigu sõaväen. Õkva nii, osa har’otusõ omma tõtõst tä noorõ iä sõaväeaigõst. Ja määne latsõhoitja! Tandsut’ mu katõaastast Lindat tarrõ pite, kinkse tälle hindä tett luku ja võtmõ, miä Lindalõ väega miildü. Pandsõ tähele, et mi olõ ütte näko, ja imeht’ mu tütre sügävät pruuni silmävärvi.

Armõdu hää vahtsõnõ sõbõr!

Täämbägi astimi vahtsõ sõbra mant läbi. Tä oll’ pääle rikast lõunasüüki uma veranda pääle suikma jäänü. Tull’ vällä, et supi omma mi mõlõmba suur armastus ja suppi oll’ tä söönü. Tä om illos miis, nii henge ku ka näo poolõst. Seo nõnakujo om kimmäle kostki aadliperrest saad. Mõisnik and’ nime, vast võtsõ ka vanavanaimä putmaldaolõgi, nii nigu tuul aol kombõs oll’. Edimädse üü õigus… (Ka tuu kotsilõ om vastakäüvit juttõ, a kiä meist man oll’.)

Määne ütstõsõst arvosaaminõ mul timäga om… Tä om Ambur nigu mu poig. Hää loomusõga, sinitside selgide perädü ausidõ silmiga. Sündünü ja üles kasunu om tä Ida-Virumaal nigu makki. Kulssi ahnõlõ tä sõa- ja eestiaigsit juttõ latsõpõlvõst Narvan. Nuu jutu tulõva kõrd üles kirota.

Tahtsõgi alosta raamatut vanaessi tarkuisist, ku sai lehest teedä, et vanaimmi raamadu autor Marani Pamela om seod joba tennü. Olkõ tennät mu uudishimo ja päälenakkaminõ, et ilosa priinimega herräga juttu tei.

Kiri Nöörimaalt2019-08-13T14:08:05+03:00