Parm tsuskas: Laulupidolõ!

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: Laulupidolõ!2019-07-02T16:03:05+03:00

Maolda nali

Vana mõtsamehe märkraamat

Vana mõtsamiis koolõs är. Kõik tiidvä, et mõtsamehel oll’ üts märkraamat, midä tä eloaig üten kand’ ja vahepääl sinnä sisse kai. Pikä otsmisõ pääle löütäs vihukõnõ üles.

«Oi, no saami teedä hulga vana mõtsamehe tarkuisi,» rõõmustasõ löüdjä. A vihun om kiri õnnõ edimädse lehe pääl ja tuudki kats rita:

Lühkü nõgla – kuus.

Pikä nõgla – petäi.

Maolda nali2019-07-02T16:00:10+03:00

Muda Mari pajatus

Läti eri

Ma kuuli raadiost, et ansambli Vanaviisi laul tetäs ümbre. Ku siiäni laulti, et ei saa mi läbi Lätildä, sõs nüüd nakkasõ tuud laulu laulma lätläse: «Ei saa mi ilma Eestildä!»

Ku eestläse kõnõlõsõ lätläisist õnnõ tuud, et näil om üts liisna varbas, sõs lätläisil om mi kottalõ terve rida nal’ajuttõ tuust, ku aigladsõ eestläse omma. Näütüses üts: inemise seeh om 90% vedelikku, a eestläse seeh om 90% pidurivedelikku. No tuu tähendäs, et eestäisil omma pikä juhtmõ. A ku juhtmõ omma pikä, sõs teno toolõ om vähämbält hää mälo.

Lätläisil omma lühkü juhtmõ ni ka mälo om väega lühkene. Paar aastat tagasi naariva lätläse peio, ku Eesti valitsus pallõl’ näil kah aktsiise nõsta. Tuud ei mälehtä Lätih inämb kiäki. Koh sõs olli kokkoleppe ja ütsmiil? Parõmb tennäke meid, et olõmi avitanu mito aastat naabridõ rahapata täütä.

Muda Mari pajatus2019-07-02T15:59:19+03:00

Tossu Tilda pajatus

Pätile päti palk

Tuu oll’ üts viimätsit vinneaigsit üldlaulupitõ. Võro jaamast vei pikk rong kõik pitto sõitja ütitselt Tal’nalõ, perän tõi kodo tagasi kah.

Inne ku rong pääliinast jäl liikma naas’, trügisi koolitütrigõ vagonihe üts nuurmiis. Näost oll’ nätä, et ausa mõttõ täl joht es olõ. Vahtsõ himolidsõlt ümbre, määndsele lats’kõsõlõ küüdse külge aia. Tälle kõgõ ligembäl saisõ väiku tütrik Fanta-pudõliga. Tuu tütrik jõudsõ ründäjäst ette ja andsõ vopsu pudõliga vasta päti pääd. Peris kõva kolks oll’ kuulda. Pätt ai silmä punni ja kattõ vagonist nigu tuul.

Koton nakas’ tütrik murõtama, kas tä iks tekk’ õigõlõ. Vanõmba olli opanu, et tõist inemist lüvvä ei olõ illos. Lats’kõnõ küsse esä käest perrä, kuimuudu olõs õigõ.

«Väega õigõlõ teit – pätile päti palk!» kitt’ esä tütärd. Ütel’ viil niipall’o, et ülearvo kõvva tohe ei lüvvä. Pääasi, et vigatsõs ei lüü ja koolnus ei koksa.

Tossu Tilda pajatus2019-07-02T15:58:43+03:00

Latsõsuu ei võlsi

Ku ma viil lats olli, kõnõl’ taad juttu mullõ mu imä Kiraneni Elga. Konagi nõukaaigu elli Mõnistõ kandin üts perekund: esä, imä ja poig. Poig oll’ tuudaigu ütsä- vai kümneaastanõ. Kõigilõ oll’ teedä, et naanõ aja mõnikõrd salahuisi puskarit ja mehel om registriirmäldä jahipüss. Kotusõpääline miilits tiidse kah, et nii om, a vahelõ võtta es õnnistu ei miist, ei naist.

Miilits küüsse külh üte ja tõõsõ küläinemise käest, a kiäki es kaiba näide pääle. Ütskõrd säädse naanõ jälki köögin puskariaparaati üles, miis istsõ pliidi iin ja puhast’ jahipüssä. Kõrraga juussõ poig küüki ja hõigas’, et miilits tulõ.

Joba koputõdigi ussõ pääle. Inämb es saa midägi ette võtta ja käkki es jõvva kah inämb kohegi. Viimätsen hädän tsusas’ naanõ puskariaparaadi prundsi ala ja miis püssä püksi.

Miilits tull’ sisse ja nakas’ õkva püssä ja puskariaparaati nõudma. Miis ja naanõ ütlivä nigu ütest suust, et nä ei tiiä, minkast miilits kõnõlõs. Näil ei olõ säändsid asjo.

Miilits sai arru külh, et tälle võlsitas, a tetä kah midägi es saa, selle et tä otsõ elämise läbi ja es lövvä midägi.

Sõs tull’ miilitsäl hää mõtõ, et küsüs poiskõsõ käest. Tä arvas’, et poiskõnõ kimmäle miilitsäle võlssi ei julgu. Kutsõ poiskõsõ tarõst küüki ja küüsse, kon omma puskariaparaat ja jahipüss. Poiskõnõ tõtõstõ es võlsi ja ütel’, et püss om esäl püksin ja puskariaparaat om imäl prundsi all. Miilits es usu poiskõsõ juttu, lei käega ja ütel’, et poiskõnõ om näist viil kõgõ hullõmb.

Nii es jää miis ja naanõ ka seokord miilitsäle vahelõ ja kõrravalvja es tulõ inämb kõrdagi näid kiusama. A ku miilits olõs latsõ juttu uskma jäänü, olõs täl keeledü as’a käen kah olnu, selle et latsõ suu ei võlsi.

Zilmeri Hele

Latsõsuu ei võlsi2019-07-02T15:57:59+03:00

Tsurgit pulmasüük

Seo om iks tõtõstõ sündünü lugu. Aastat ei mõista üldä, a kolhoosiaig oll’ ja kotus om kesk Osola küllä ja maja om Vidrike-Soekõrdsi tii veeren. Muidogi omma elänigu joba tõsõ.

Lugu oll’ sääne. Perretütär läts’ Võro liina tüüle, löüdse hindäle säält peigmehe. Asi läts’ susisama ja mis muud ku pulma pitä. Tuul kõrral olõ es sändsit võimaluisi, et liinan pitä. Peeti uman koton. Noh, ettevalmistusõ olli jo tettü, kõik lihakraam oll’ jo olõman, vaia tuu õnnõ valmis tetä.

Perretütär kutsõ liinast hindäle sõpru abilidsõs. Naati as’aga pääle. Kõgõpäält sült kiimä. No vanapernaanõ oll’ iks oppaja ja iistvidäjä, midä sis süldile kiitmise aigu viil leeme sisse panda. Noorõ abilidsõ käve köögi ja aia vahet, et säält maiguhainu tuvva. Näil elli piiri pääl naabrimiis, kiä oll’ Osola pääl jo teedä krutskit täüs. Abilidsõ olli võõra, nuu es tiiä täst midägi. Vana nal’amiis oll’ soovitanu üle aia, et ku nä nakkasõ sülti kiitmä, sis panku süldileeme sisse takjajuurt, tuu tegevät süldile hää maigu. Eks nä iks panni kah soovitusõ perrä tuud juurt.

Söögi sai kõik valmis ja kutsutul pääväl istuti pidolauda ja süüdi kõikõ hääd, mis lavva pääle oll’ pant.

A kae kon hädä! Mis juhtu? Mõnõ ao peräst kõigil kõtun terräv valu, süä läügüs ja ossõ tüküs vällä. No mis tan sai halva olla, kõik kraam oll’ värski ja kõrralik ja olõs ütel inemisel, a tervel lavvatävvel kõrraga. Sis tull’ jutun vällä, et naabrimiis soovit’ süldi sisse takjajuurt panda. Sis oll’ jo selge pilt, kost hädä peri.

No kos sa inämb lauda läät, ku jo püksi omma püdelät täüs. Suurõmb hädä viil tuu, et es olõ kohegi minnäki. Võõras kotus, egäl puul elämise ümbre. Majan ütsainus peldik. Perän oll’ suursüüdläne viil jutu vällä ajanu, et kai läbi aknõ ja pidi naaru kinni, ku külälidse aida pite joositõli ja mar’apuhmõ all kügelivä. No näet, sääne lugu: ütele tekk’ nall’a, a tõisilõ oll’ tävvelik hukatus, ja viil nii tähtsä sündmüse aigu.

No omma nuu tegeläse kõik suurjago tõõsõn ilman, abielopaar läts’ kah lakja.

Leoki Hilja


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Tsurgit pulmasüük2019-07-02T15:57:09+03:00

Priinime lugu: Hääl, Helü

Perekunnanimme Hääl (66 kandjat) om annõt õnnõ Võromaal Kanepin Heisri mõisan ja Saarõmaal Ansõkülä kerigumõisan. Heisrin pandsõ Rothi-praost taa nime joba 1809. aastagal Lauri ja Tillundi pererahvilõ. 1826. aastagal, ku kõigil pidivä jo priinime olõma, panti Heisrist üten tuudu nimi hingekirja ka Jõksi mõisan: Rein Hääl oll’ samal aastagal Jõksi mõisa valda kolinu.

Tassakõistõ levisi Heisri (saksa keeli Neu-Pigant) Hääle hõimu priinimi mitmõlõ paika Eestin. 1854 kolisi Hääle Mihkli Prangli mõisalõ ja 1855 Hääle Rein Kammõri mõisalõ Kambja kihlkunnan, tsipa ildampa jõuti Räpinäle ja Villändile, Räpinält minti edesi Tartulõ ja lõpus, 1910. aasta paiku Talliina.

Saarõmaal om nimme edimält kirja pant paigapäälse keele perrä kujol Heäl ~ Heal, a ildamb om nime kirotaminõ kiräkeele muudu lännü. Sõski om mõni ütsik nimi täämbädseni pääväni viil vanal Saarõmaa kujol ka alalõ püsünü.

Nimi tulõgi sõnast hääl, miä om elävä inemise vai eläjä tett helü. Tõsõ nime, midä väiku Heisri valla peremiihile panti, olli Haak, Haarma ja Otsus. Popsirahva hulgan saadi nime Arst ja Ankri. Herrä kutsarilõ panti poolõst saadik saksa muudu nimi Staal ’teräs’.

Õkva põhilidsõl lõunaeesti kujul – Helü – om nimme annõt Petserimaal Järvesuu vallan 1921. aastagal. Taal nimel om täämbädsen Eestin 23 kandjat.

Nimmi eestistämise aol võeti nimme Hääl Loosin ja Oravil nime Haar asõmõlõ ja Kahkvan nime Hämmalberg asõmõlõ.
Laulupido nädälil jääs suuvi, et lauljidõ hääl vai helü iks vasta pidänü ja kavvõndahe kostunu.

Fastrõ Mariko

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Hääl, Helü2019-07-02T15:54:03+03:00

Inne ja peräst


Taa pildi pääl om nätä, määne näkk’ Võro keskliina vana turuplats vällä 2017. aastagal ja määne näge taa vällä parhilla, 2019. aastagal. Otsari Vaido pilt

Inne ja peräst2019-07-02T15:50:37+03:00

Orava vabahussamba kats tähtpäivä

Oravil om hainakuuh kats tähtpäivä kõrraga. 15. hainakuul saa Vabahussõa mälehtüssamba edimädsest vallalõtegemisest 85 aastat ja 30 aastat tõist kõrda vallalõtegemisest pääle taastamist. Nigu iks noidõ sambidõga, olõ-i põnnõv tuu edimäne vallategemine, a samba vahtsõst luumisõ lugu.

Seo aasta võidupühä paraadil Tartoh marssõ tõisi kaitsõliitlaisi siäh ka Orava miis Helgi Avo. Uma 81 aastaga om tä kõgõ vanõmp Kaitsõliidu Põlva malõva liigõ, kiä tuu marssmisõ ette võtsõ. Kolmkümmend aastat tagasi oll’ Avo üts noist miihist, kiä saisi tuu as’a iist, et Vabahussõa mälehtüssammas vahtsõst pistü panda.

Avo esä Helgi Eduard oll’ tunnistajas samba lahkmisõlõ 1945. aasta põimukuuh. Et Eduard oll’ olnu Eesti aigu piirivalvja ja konstaabli, var’as’ tä hinnäst võimõ iist. Ku tä jäl ütel üül kodo hiilse, nägi tä samba man autidõ liikmist. Kotost tarõ päält kai binokliga ja nägi, et soldani kammandasõ ümbre samba. Kuulda oll’ ka lahkmisõ hellü. Hummogus oll’ sammas kaonu ja platski tasa tettü.

Noid ammutsit aigõ Avo ei mälehtä, a 1989. aastal oll’ tä Oravil Rahvarindõ tugigrupi liigõ ja üts mälehtüssamba tagasitegemise mõttõ alostaja. Ku 1988. aastal nakas’ egäl puul Eestimaal Vabahussõa mälehtüssambidõ tagasitegemine, naati ka Oravil tuu pääle mõtlõma.

Rahvarindõ tugigrupp saatsõ inemiisile küsümise, kas näil om määnestki teedüst samba kottalõ ja kas piässi samba tagasi tegemä. Aig oll’ sääne, et oll’ ka vastatsit. A inemiisi käest sai vanno pilte, mille perrä löüti üles vana samba kotus. Sinnä pääle oll’ vaihõpääl kül bussijaama hoonõ ehitet. Bussijaama iist naati 1989. aasta urbõkuuh puuriga pruuvma, kas maa seeh om midägi. Nii leütigi maakivi, mis olli seguga kuuh. Edimält muud es leütä, a peräkõrd saadi säält ka nimetahvli kätte. Tahvli nõstõti bussijaama nõalõ ja joba sama õdagu tuudi sinnä lille ja kündlit.

Sovhoosi partorg kõrrald’ samba kõrdategemist

Nukakivi panti sambalõ 1989. aasta võidupühäl ja tagasi tett sammas pühitsedi 15. hainakuul, ku sai 55 aastat edimädsest vallalõtegemisest. Sammas sai vana kujo ja tarvitõdi sammo matõrjaalõ. Samba tagasitegemises andsõ Põlva rajoon 2000 ruublit, nimetahvli kõrdategemise iist massõ Orava sovhoos ja inemise anni kah rahha. Sovhoosi massinit sai tarvita asjo ajamisõs. Kõgõ rohkõmp nägi kõrraldamisõga vaiva Orava sovhoosi partorg Ojaperve Raivo, kiä käve egä päiv Räpinäh ehitüsmeistril Kipasto Robil peräh. Ehitämisel olli abih ka paigapäälidse mehe, kiä tüütivä vabatahtlikult.

Et vabahusristi maa seest es leütä, tull’ tuu vahtsõst tetä. Avo mälehtäs, kuis pildi perrä rehkendedi vällä risti mõõdu, et joonissõ tetä. Malmist risti valamisõs Tarto valumehaanika tüükuah teivä sovhoosih tüül olnu Leningradist peri mutõlsepä puust vormi, mis om parhilla Orava kooli muusõumih kaemisõs väläh. Pronksist plaat risti pääle tetti Tarto ARSih.

Ku 15. hainakuul 1989 sammas vahtsõst vallalõ tetti, oll’ Helgi Avo tuu, kiä samba päält kattõ maaha võtsõ. Samba pühits’ tuuaignõ Vahtsõliina oppaja Vallsalu Jüri. Tuust pääle tähistedäs Oravil võidupühhä ja esisaismispäivä samba man. Õnnõs om umal aol tuu samba vahtsõst kõrda tegemise kottalõ kor’atuid matõrjaalõ hoitu kooli muusõumih ja hainakuuh tulõ tuust näütüs Orava raamadukogoh.

Samba man tervütedi võidutuld

Timahavadsõl võidupühäl jõudsõ presidendi jaet võidutuli Tartost võidupühä paraadilt õdagus egäle poolõ Eestimaal. Nii oll’ ka Orava kandi inemiisile tulõ üle andmisõ kotus tuusama Vabahussõa ausamba man. Avo oll’ kah paraadilt tagasi ja tervit’ tuld. Seokõrdnõ oll’ Avolõ kolmas paraadil käümine ja tä jäi väega rahulõ. «Tahtsõ hinnäst proovilõ panda,» seletäs Avo. «Kaasa ütel’ külh, et kas om inämp vaia minnä, a ma sai häste toimõ. Olli vast kõgõ vanõmp marssja.»

Tõõsõpoolõ Eviga om Avo tutva jo üle 60 aasta ja tulõva aasta tähistäse nä teemantpulma. Üles om kasvatõt kolm last ja latsõlatsõlatsigi om terve rida. Aastit tagasi anti Avolõ Põlvamaa aasta esä nimetüs. Vet siin oll’ tähtsä lisas kimmäle perrele ka kogokunna jaos elet elo.

Säinasti Ene


Helgi Avo timahavadsõl võidupühäl Orava Vabahussõa samba man üten uma pojapoja Hannesõga, kiä om nigu vanaesägi Põlva malõva kaitsõliitlanõ. Säinasti Ene pilt


Meistre Kipasto Robi 1989. aastagal vahtsõst valla tettäväle avvosambalõ viil viimäst andman. Pisukovi Viktori pilt Orava kooli muusõumist


Orava Vabahussõa mälehtüssammas sai valmis 1933. aasta süküskuuh. Sammas panti kokko maakivvest, mis olli peri surma saanuidõ pereessi vai perepoigõ kodonurmi päält. Kunstnigu Laigo Arkadio kavandi perrä ehit’ samba ehitüsmeistri Põvvat Põlvast. Orava vallast oll’ Vabahussõah kokko 52 miist, tahvli pääle omma pantu kümme Vabahussõah surma saanu mehe nime. Pääle tuu viil ilmasõah hukka saanu mehe ja terroriohvri, kokko 28 nimme. 1934. aasta 15. hainakuul oll’ samba pidolinõ vallategemine. Avakõnnõ pidi Kaitsõliidu Võro malõva päälik Heljuste Jaan. Samba pühits’ nii lutõri usu perrä Vahtsõliina opõtaja Ernits ku õigõusu perrä Võromaa praost ülembpreestri Randvere. Vallategemise lõpõt’ paraat, millest võti ossa ratsarügemendi sõduri ja paigapäälse kaitsõväe ratsamehe, ratsarügemendi orkestri mängse pilli. Pilt Orava kooli muusõumist

Orava vabahussamba kats tähtpäivä2019-07-02T15:49:16+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

7. kiri. Suvõ pillakaar ja pido mu hindä seen

 
Suvi om Eestin väega teküs aig, pall’o tegüsämb ku muu aastaao. Taa om nii lämmi ja valgõ ja nii halusalõ lühkü, tuuperäst tulõ suvõst tävvega mõnno tunda. Välän olõmisõ makõ mõno, kiholasõ ei hiidütä… Pal’as lats aian ja vannin nii kavva, ku süä himostas. Suvõl tulõ ka kõik ettevõtmisõ kipõstõ är pitä, nii meeletüle hulga om kokkokäümisi ja festivaalõ.

Näütüses Võro latsifestivaal om hariligult samal aol joogafestivaaliga. Ja olkõ pääle, et latsi pido om kimmäle põnnõv ja kodo lähkül, sõida siski Haapsallu, selle et tuu om mu hengele ligembäl. Neo inemise ja teemä omma mullõ lähembä. Kõgõ saa sääl oppi midägi vahtsõt esihindä ja tõisi kotsilõ. Pääle tuu om sääl uma latsiala ja -programm. Olõ joogafestivaalil käünü joba kuus aastakka, olnu abilinõ ja tõlk.

Jooga tähendüs om väega lagja, taa köüt tervet ello. Sanskriti keelen tähendäski taa elotsõõri. A pall’odõl inemiisil om essüarvaminõ, et jooga om suur ja väsütäv võimlõminõ, jala kaala taadõ ja nõna kukruhe.

Timahavadsõ festivaali pääesinejä om joogaoppaja, muusik ja kiränik Willamsi Justin. Mustanahalinõ, õnnõ 31aastanõ kinä nuurmiis, kink elo tsihis om avita joogal jõuda kõikini. Et es segänü rahapuudus, nahavärm ega muu. Tä ütles, et jooga herätäs mi käkitüid külgi ja and meile võimalusõ noidõga sõbras saia. Kaemalda uma noorõ iä pääle om tä jõudnu mitmõ sügävä ello putva arvosaamisõni. Näütüses tuu, et mi tihtsäle suhtõn ollõn hoiami tõõsõst kinni väega mitmõsugumaidsi põhjuisi peräst. Ka nn vaimlidsõ inemise omma tihtipääle kaassõltuvusligõn suhtin. Timä suur küsümüs kõigilõ om: kuis armasta hinnäst niimuudu, et ei olõs vaia kinkagi tõõsõ tunnustust?

Joogafestivaal om paik, kon midägi ei piä, valli saat iks uma lemmikteemä vai -paiga. Kavan om pall’o tandsu, laulu, naaru (naarujooga), põnõva loengu, väega hää süük ja imeillos muusiga. Vahepääl saa hinnäst praavita mereviin.

Jooga om pido mu hindä seen, seod piä-i ma kinkagi tõõsõ peräst tegemä.

Kiri Nöörimaalt2019-07-02T15:45:32+03:00