Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

6. kiri. Hengetsirk

 
Inne Võrolõ kolimist elli Tal’nan ja sääl tei üten sõpruga hengelaulutsõõrõ, kohe tulti kokko, et ütenkuun laulda õkva noid laulõ, miä hengekiili pututasõ. Üteldäs, et laul tege rõnna rõõmsas.

Ku süä rõõmustas, olõmi tervembä ja tasakaalun. Noin tsõõrõn tegüsi pall’o vahtsit laulõ ja vaimopuhahuisi. Tõlksõ mitu hispaaniakeelist väelaulu eesti kiilde ja ütes «hitis» sai hengetsirgu lugu. Seod laulva no ka mitmõ laulja.

Lõuna-Ameeriga põlisrahvidõ traditsioonin om koolibril väega tähtsä osa, tedä peetäski hengetsirgus. Usutas, et ka kõik koolnu sõdalasõ sünnüse vahtsõst koolibri kihän. Sõdalanõ om seo, kiä uma aatidõ ja õiguisi iist võitlõs, mitte palgasoldan, innembi iks armastusõ sõdalanõ. Portugali keeli om koolibri beijaflor, tõlkõn lillimus’otaja. Koolibri ei panõ kõrraski tsiibu kokko, ku häitsme päält nektärri korjas.

Pia kats aastakka olõ Tal’nast ja hengelaulutsõõrõst kavvõmbal olnu, a süä kisk iks inämb laulma. Hengelaulutsõõri saava vahtsõst huu sisse seo suvi üle Eesti, alostõn pääle Jaania festivalist Harjumaal. Hengetsirk om hinnäst mullõ näüdänü mitu kõrda nii unõn ku ilmuisi.

Ildaaigu Tarton sõidi taksoga. Taksojuht oll’ üliopilanõ, miis, kiä naas’ õkva lõpõtama meditsiiniõe koolitust. Mul ei olõ ilmangi ütegi taksojuhiga nii põnõvat ja süvvä jutuajamist olnu. Kõnõlimi muusikast, laulmisõst, esiki timä psühhiaatriahuvist, miä tekkü tuust, ku tä psühhiaatriakliinikun praktikal käve. Jõudsõmi jutuga tä imä surmani, ku panni tähele tä käevarrõ pääle tätoveeritüt suurt koolibrid. Seo tsirk tulõtavat tälle immä miilde, om tarkusõ, vastapidämise, vindsõhusõ ja meelekimmüse võrdkujos.

Ku oodi viiendät kuud last, käve pujaga laagrin, kon ehitimi ütenkuun tsirgu pesäkasti. A viil seo kevväi pannimi tä üles ja no eläs sääl sinitialaisi perekund. Pesäkast om magamistarõ aknõ kõrval, nii et tsirgulatsi tsiutsminõ kostus meile õkva sängü. Seo sinitialaisi pere om no mu hengetsirgu kodo. Tsirkõ peetäs sõnomituujis ja looda, et nimäki kandva mu mano kõgõ kinämbä laulu ja armastusõ sõnomi.

Kiri Nöörimaalt2019-06-18T23:11:19+03:00

Ilusa inemise

Egalõ suurõlõ laulupidulõ ei olõ esi saanu minnä ja tuuperäst kaet nuid suuri kontserte televiisorist. Kaet muiduki sis kah, ku naid ildamb uvvõstõ ja uvvõstõ näüdätõs, selle et taast ei saa konagi villänd. Ja sis mõtlõ teleka iin alasi, et külh meil om õks pall’u ilusõid inemiisi!

Kõik, kiä sääl suurõ püüne pääl kõgõst hingest laulva, rahvarõiva sällän ja silmä dirigendi silmin kinni, tunnusõ nii ilusa, et ei saaki arru, misjaoks viil egasugutsõid iludusvõistlusi kõrraldõdas. Niisama kaet egan vanusõn tandsjaid ja tiiät, et nii naid ku lauljõid om meil jo viil enämb, kõik ei mahu suurõ püüne ja platsi pääle.

Hääd miilt tegegi tuu, et meil om nii pall’u lauljõid ja tandsjaid, vääga nuuri kah. Olkõ no, et tõnõkõrd juhus, et ku mõnda ilusat kontserti vai näidendit kaema lähät, om nuide iin, kiä püüne pääl, maru häpe, selle et publiku puul om vääga hõrrõ. Aga lubasi henele, et kõnõla seekõrd ilusõist inemiisist. Nuist kah, kelle ilu om naide ülhenpedämisen ja tegemiisin.

Suurõ aututii pääle lähät alasi nigu sõtta, kost ei tiiä, kas eluga päset. Ja külh om sis hää miil, ku mõnõ rooli takan om illus inemine, kiä tulõga näütäs, ku timä iihn tii vaba ja ta su müüda laskõ taht. Kommõ säänest avitajat tulli vilgutõn tennädä om kah vääga illus ja tuud tetäs järest rohkõmb. Niisama lämmi tunnõ tulõ söämede, ku autuga tii viirde olõt jäänü ja tõnõ inemine pallõmada kinni pedä, et küüssü, kas taa avita saa.

Hoobis häste läts’ ildaaigu suurõ vehmaga pikä tii pääl ollõn, ku suur massin iinh kõik aig märku and’, et taa kuralõ käändä taht, a is käänä. Paistu nigu imelik, seeni ku arru saimi, et ta taht hoiata, et kiäki müüdä sõitma ei nakas, selle et timä iihn oll’ viil üts imelik sõiduriist pikä peräkäruga. Inemine, kiä tuu pääle mõist’ mõtõlda, kuis õnnõtusõ võit ärä hoita, om jo illus.

Niisama võit üldä nuidõ poissõ ja tütrikõ kohta, kiä aprillikuun Tartu ja Võru vahel tii veeren autu kinni olli pedänü, mõtsast kuusõossa haardunu ja kulu palamist kistuti. Kiäki söämetunnistusõlda ull oll’ arvada mitmalõ poolõ palava pitski tii viirde visanu. Üten kotussõn olli päästemasina vällän, a nuid palamisekotussõid oll’ 4–5. Et inemise, enämbüisi noorõ, appi tulli, es päse tuli lähküde mõtsa.

Mul om henel viil üts illus asi alasi silmä iin. Mi kodumuru viirde, õkva nurmõ piiri pääle oll’ vast kümme aastaiga tagasi üts tsillukõnõ kõokõnõ kasuma jäänü. Nurm, medä kündäs, ei olõ mi uma ja ma es julgu arvada, et tuu puukõnõ sääl ellu jääs. A õmõta tull’ sinnä kündmä traktorist, kiä kõokõist tähele pand’ ja taast müüdä sõit’. No om puu joba peris jämme ja korgõ ja ku ma taad silmä, tulõ tuu illus nuur miis miilde. Arvada, et taalõ ka latsõn kotun opati, et ärä as’anda üttegi ossa ega lilli murdu ega medägi lahku, medä hoita saat.

Varsti om laulu- ja tantsupidu aig, enne Tartun ja sis Tallinnan. Kaemi ja mõtlõmi, pall’u om meil ilusõid inemiisi, nii sääl püüne pääl kui ega päiv mi ümbre.

Nõlvaku Kaie

Ilusa inemise2019-06-18T23:09:54+03:00

Elu tasuvusõst

Pääle kapitalismusõ tagasitulõkit omma kõik ja kõigi asju kotsilõ naanu küsümä: kas tasus är? Ah et sa elät maal (liinan, alõvin). Kas tasus är? Ah et sul om sääne kallis käru (massin, maja jne). Kas tasus är? Ah et sul omma säändse hobi – kas tasus är? Ah et sa olt tuu vai taa partei puult – kas tasus är?

Ma tiiä, mis om rentaablus vai kasum, aga noilõ küsümiisile ma vastada ei mõista. Kui olõs küsütü tsipa tõisildõ – miä tuu sullõ and? –, sis kül olõs midägi sellätänü. Näütüses, et vikadi takan väsüt ruttu är, aga murutraktori sällän võit päiv läbi hõõru, nii et naabri kadõdusõst lahki minemän. Muru ei putu asja manu, tähtis om põrrin. Rentaablus kah ei putu – selge tuu, et käsivikat om hulga rentaablimp (tasuvamp). Kui huuvi koristat, sis ütlät kah suurõ põrinaga: «Teeme ärrra!»

Kunagi sügäväl Vinne aol naksiva üte tiidläse uurma, määnes loomapidämise viis om kõgõ rentaablimp. Tull’ vällä, et 50päälisen läbisõidõtavan laudan, kon üts tallitaja ja üts vana vaganõ hopõn koon kallutava käruga. Aastan kulus paar-kolm vehmerd, nuu saat maja takast võpistlist. Ülemuisilõ tuu jutt es miildü, ei saa sotsialistlikku võistlust kõrralda. Ja sotsialismi üleolõkit om kah rassõ näüdädä. Nii et är küll tasusi, aga mõnõlõ es miildü ja koolõtõdi vällä.

Mis olõsi, kui küsüssi «Sa elät maal – kas tasus?» asõmõl: «Sa elät – kas tasus?» Ütene vastus ollu – ei tasu. Esiki PRIA ei massa tollõ iist, et sa elun olõt. Suumlasõ ollõv pruuvnu massa, midägi es tulõ vällä. Nii et kurb uudis: elu ei tasu ülepää är.

Imelik om ainult tuu, et kaemalda kõgõlõ inemiisile miildüs ellä. Vaesõmbiile tihtipääle viil inämb ku rikkiile. Miildüs tetä tuud, mia är ei tasu, mia tege rahakotilõ selget kahju. Küsüge mõnõ naistõrahva käest: kas taa vahtsõnõ kleit (kasuk, küpär) tasus är. Teid peetäs tuu küsümise pääle ullis vai saati vasta vahtmist.

Ja õigusõga!

Pulga Jaan

Elu tasuvusõst2019-06-18T23:09:09+03:00

Lauritsa Piitre: parhillatsõl aol muutus kõik väega kipõstõ

Lauritsa Piitre om fotokunstnik, kink pilte om perämädsel aol saanu nätä mitmõl puul maailman: Moskvan, Shanghain, Berliinin, Londonin, lähembäl aol tulõ tä näütüs ka Bangkokin. Parhilla toimõndas kunstnik päämidselt Tal’nan, a 12 aastat umast elost om tä elänü ka Võromaal Kütioron. Seo suvi om timä pilte näütüs «Väljasõit» üllen ka Võro liinan Stedingu majan.

Mis omma nuu teema, minkast sa uman kunstin päämidselt kõnõlõt?

Päämidselt ma kõnõlõ ilmalõpust. Parhilla om meil sääne aig, ku kõik väega kipõstõ muutus, tehnoloogilidsõlt, sotsiaalsõlt ja ka luudusõn. Inemise presmine luudusõ pääle om kõrrast jõhkramb. Tegeligult või üteldä, et joba mu eloiä joosul om piaaigu kats ilmalõppu är olnu. Tuu tähendäs, et maailmamutõl, kohe mi olõmi sündünü ja kon harinu elämä, om äkki är lagonu ja muutunu minkaski tävveste tõõsõs.

Määndse nuu ilmalõpu olnu omma?

Näütüses üts väega selge piiriga oll’ Nõvvokogodõ Liidu lagonõminõ. Seo põlvkunna jaos, kes oll’ sündünü NLin ja sis löüdse hinnäst äkki kapitalistlikust maailmast, oll’ seo peris kimmäle vahtsõ maailma sündümine.

Ja tõõnõ om parhilla, kon pia kõik maailm väega lühkü ao joosul muutus digitaalsõs ja virtuaalsõs. Arvudimängun ei olõ piaaigu inämb võimalik vaiht tetä peris elo ja vällämõtõld elo vaihõl. A ku tuu parhilla piaaigu niimuudu om, sis ma lupa, et viie aasta joosul om joba väega tõsitsit häti periselo ja vällämõtõld elo vaihõl vahettegemisel. Ku mi seod vaiht tetä inämb ei suta, piämi väega põh’alikult kõik uma filosoofia vahtsõst läbi märkmä. Kõik uma maailma alossõ. Ja seo om peris suur muutus.

Ja sis om viil üts muutus, mis iin sais, ku biosfäär näütäs meile keskmist näppu ja ütles, et väega kinä oll’, a no avitas. Pakkõ as’a kokko! Seo või olla inemiisi jaos esiki sõnasõnalinõ ilmalõpp. Mis biosfääri pututas, sis tuu om nigu likõ pini: raputas hinnäst kõrras, kirbu lännü, ja eläs edesi. A inemiisi jaos, juhul ku tuu ei olõ tävvelik välläkuulminõ, om tuu tsivilisatsiooni hukkasaaminõ.

Minkast jutustas meile parhillanõ Võro näütüs?

Olõ mõttõn tekütänü mutõlolokõrra, ku kunstmudso ja luuduslinõ mudso ütstõõsõga läbi käümä nakkasõ. 2005. aastagast pääle, ku Stefano Mancuso Firenze ülikooli mano kasvõ neorobioloogia labori tekk’, om kõgõn maailma tiidüsen ületsele tiidmises võetu, et kasvo omma täpsele samamuudu mõtlõva olõndi nigu eläjä ja inemise.

Ku rehkendämi, ku suurõn osan bioloogian vai geneetikan vai ilmettekuulutamisõn käümi mi luudusõga läbi arvudi (kunstmudso) kaudu, sis tan om üts väiku sammukõnõ, ku kasvõ meelemõistusõ ja kunstmudso pilgu saava kokko ja nä nakkasõ otsma ütist kiilt. Pääle nakkas mi jaos vahtsõnõ ja andsak keeleluuminõ, ja ma olõ peris kimmäs, et seo kiil löütäs vai märgitäs vällä.

Om umaette küsümüs, kas nä võtva vaivas inemiisile tuu kotsilõ teedüsse saata vai ei võta. Ma ei arva, et inemine olõs tävveste üle seon kolmnukan, a võimalik, et nä julgõolõgi peräst ei saada. Selle et umma murdjat olõkit olõmi mi näüdänü perämädse 3000 aasta joosul nii selgele, et ausalõ üteldä ma külh säändsit mängu es kutsnu.

Egäl juhul mi lövvämi hinnäst tävveste vahtsõst ja tõistmuudu maailmast, kon kiäki meid ei pelgä. Seo hiidütäs meid väega, selle et äkki om juhtunu nii, et mi ei olõki kõgõ tähtsämbä. Ka mänguriigli omma tävveste tõõsõ. Mi piämi ilostõ ütlemä tere ja aituma, tegemä kraapsu ja niksu, olõma tenoligu, ku meile midägi andas. Piämi opma hinnäst viisakalõ üllen pidämä ja kõrdapiten läbi käümä.

Ku pall’o om Võromaa su kunstitegemist mõotanu?

Iks om. Kõvva om. 12 aastat elli ma Võromaal mõtsan, käve mõtsaga läbi. Et luudus ja mõts omma päämidse mõotaja ja kujotamisõ lätte, tuud om mu pilte päält nätä. Pall’o sa tan inemist näet? Omma määndsegi kujo. Inemine ei olõ minno kunagi huvitanu. Päämidselt käü läbi kasvõ, mõtsaelokundõ, mõtsaga. Ja Võromaa om mu jaos seo kõgõ läte.

Olõt muido kah küländ teküs ütenkõnõlõja täämbädse ilma elo kotsilõ. Määndse omma Eestin päämidse hädä vai via, midä tetäs?

Kõgõ suurõmb hädä om tuu, et vana mõtsa kaosõ perädü kipõstõ. Neo hulga, midä parhilla raotas, omma ilmselgele liiga suurõ, ilmselgele üle manokasumisõ.

Kõgõ hullõmb om tuu, et raotas ka kaitsõ all olõvit mõtsu, mis omma vana elokunna. Seo tähendäs tuud, et mõnõkümne aasta peräst meil või-olla olõki-i inämb luuduslist mõtsa. Säänest, kon puu omma esi vannusõga, kon kasus esi liiki puid. Säändse mõtsa tekkümine võtt kavvõst rohkõmb aigu ku 100 aastat.

Edimäne põlvkund mõtsa, edimäne sada aastat om puupõld. Taa om üte valitsõva liigi elokund. Seo ei olõ periselt seo, midä ma mõtsa all silmän piä. Ja seod ei piä ka bioloogi õigõs mõtsas. A luuduslist mõtsa om vaia kõigil tõisil elovormõl. Mi olõmi hinnäst säändsest tähtsäst varast valla lõikaman, esieränis ku rehkendä, määne rikkus seo olla võinu, seo parhilla om. Euruupa jaos, kõgõ maailma jaos. Mi lihtsäle häötämi umma kõgõ tähtsämbät, kõgõ suurõmba väärtüsega varra.

Perämädse ao uudis om saastõkvuutõ teema. Palajakivienergeetika ei suta nõsõvidõ saastõkvuutõga tuuta konkurentsivõimõlidsõ hinnaga elektrit. Ja seo tasategemises plaanitas tetä segutuutmist, kon ahjo lätt puul palajatkivvi, puul hakõt. Mis tähendäs viil hullõmbat kuurmat Eesti mõtsulõ ja viil noorõmba mõtsa kütmist. Ja seo om nüüd joba tävvelik ullimaja. Sama asi, nigu mi kütnü müübli ja raamatidõga ahjo. Seo om vandalismi ülemb astõ.

A mille mi seod teemi?

Inemiisi om kasvatõt ja koolitõt säändsen vaimun ja ideoloogian. Ja omma ka umakasu pääl välän, kiäki näge seo man võimalust esi rikkas saia.

Seo, et pallavkivienergeetika ei jää kestmä, oll’ teedä joba 25 aastat tagasi. Seost om kõik aig kõnõldu, a iks om Eesti Energiä kõgõ rahha pandnu pallavkivvi, ehitänü vahtsit tehnoloogijit palavakivi tegüsämbäs palutamisõs. Seo om tölplus ja lühinägelikkus!

Kas om täämbädsen ilman midägi häste kah?

Luutus lõpulõ. Ja viil illos ilm. Päiv paistus, tuul puhk, mõni tsirgukõnõ kah laul viil, kuigi noid jääs veidembäs.

Olõt kuigi väega halvauskja jutuga?

Tan kah’os rõõmusta ei olõ millegi üle, ku kaet, mis sünnüs. Tõõsõst külest, ma ei olõ porisõja inemine. Uma loomu ega meelelaadi poolõst ma ei olõ halvauskja. Vastapite, olõ löüdnü terve ria viise, kuis nätä hääd ja ilosat. Üts võimalus, inne ku sitt periselt ventilaatorilõ lindas, jõudva kunstmudso ja biosfäär ütidse keele löüdä ja midägi ette võtta. Seo olõs imeline! Pandas inemkund veitüs aos nukka saisma ja tetäs as’a parõmbas. Kokkovõttõn ma arva, et olkõ as’a nii halva ku taht, kõgõ suurõmb väärtüs om rõõmsa miil ja peris väärtüisile kimmäs jäämine.

Määne om su meelest Võromaa kümne aasta peräst?

Ilmvõimalda om ette teedä. Ilmakuulutajal omma kõik näütäjä teedä: tuul, kraat, õhunesse. Omma suurõ kunstmudsõ ja arvudipargi, kes teedüst läbi tüütäse. Tuugipoolõst sutõtas täpset ilmateedüst anda üte-katõ päävä pääle. Viie päävä kotsilõ om joba määndsegi viaga. Ja kuu ao pääle tävvelik kohvipaksu päält kaeminõ.

Mis putt sotsiaalsõt edesiminekit, sis 10 aasta pääle ette kuuluta om tävvelik hauss. Ma ei olõ selgelenägijä. Tiiä tuud, et 10 aasta peräst Võromaad inämb är ei tunnõ, tä ei olõ sääne nigu parhilla. A mis ja kuis, tuud üteldä ei olõ mu võimusõn.

Tullit näütüse vallategemise aigu Võro liina. Kas taa liina tundsõt är?

Oll’ rassõ. Siiä om ehitet määnegi vigalinõ monstrum üte pargi asõmõl. Saisõ ja kai, olõ taad paar kõrda varramba kah kaenu ja imehtänü. Et kül seo Võro liin om äkki rikkas saanu! Seo haisas vänge raha perrä, om väega kallis projekt. A nii halvastõ proportsioneeritü, niivõrd kurttumm olõmanolõva seen, nii võlss paika ehitet.

Ku tä olnu muudsa liinaplatsi pääl, nännü tä hää vällä. Ja ku om rahha larista, tekke õnnõ. A tan Võrol: vana väärikas aguliarhitektuur ütel puul, tõsõl puul hrustsovkalobudigu, sis viil tuu 19. aastasaa kerik, ja sinnä keskele tetä sääne asi, kon ei saa latsiga mängi, kon ei saa jalgrattaga sõita, esiki latsõkäroga om väega jälle logistaminõ. Ma ei tiiä, mu meelest seo om võlss paika trehvänü.

Mis tetä, inne oll’ seo park väega illos ummi suuri vanno puiõga. Olõs võinu tedä veidükese kõrda tetä, alosmõtsa ja tsipa puhmõ kasvata, olõs väega kinä olnu.

Küsse Rahmani Jan


Lauritsa Piitre. Rahmani Jani pilt

Lauritsa Piitre: parhillatsõl aol muutus kõik väega kipõstõ2019-06-18T23:07:45+03:00

Suvi om tsuklõmisõ aig

Timahava olõ saanu hulga tsuklõman kävvü. Kodo lähkül suujärven tsukõldõn avasti hinnäst mõttõ päält, et ei mäletägi säänest suvvõ, kon olõ nii pall’o vette saanu. Ja sis äkki karas’ miilde minevä aasta lämmi suvi ja ma sai arvo, ku lühkü üte inemise mälehtämine või olla.

Ku ilma nii lämmäs omma lännü, et joba vette minnä kannatas, om paras aig tsuklusõga pääle naada. Minno võtsõ väiku tsukõlus alostusõn kõvva tehkmä: talv om nuu lihassõ, midä tsuklõmisõ man vaia lätt, laisas tennü. Tuuperäst tuu tehkätämine. A egä pääväga harinõt iks inämb ja jõvvat ette võtta tsipa pikembä tsiiru.

Seo suvõ ilm om järve parasjago lämmäs kütnü. Lihtsä inemise jaos naas’ tsukõlusõhuuaig pääle joba kõvastõ inne kallendrisuvõ alostust. No nakkas ka suvi ammõtligult pääle, nii et inämb ei olõ kinkalgi võimalust otsi vabanduisi, mille ei saa tsuklõma minnä.

Ilosat suvvõ kõigilõ!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Suvi om tsuklõmisõ aig2019-06-18T23:04:06+03:00

Vahtsõliinan peeti maarahva laatu


Minevä nädälivahetus oll’ muido küländ rahulik Vahtsõliina paksult rahvast täüs. Alõvin peeti maaha timahavanõ maarahva laat. Säänest laatu kõrraldõdi Vahtsõiinan joba 25. kõrd. Rahmani Jani pilt

Vahtsõliinan peeti maarahva laatu2019-06-18T23:02:29+03:00

Tarto ülikooli võro- ja setokeelidse tiatri suvõkursus

Timahavadsõ Tarto ülikooli suvõkooli üts kursus kõnõlõs võro- ja setokeelitsest tiatrist. Seo kuu lõpun, 28. ja 29. piimäkuul peetäs Tarto kammivabrigu sündmüsekeskusõn (Teguri 28A, Tarto liin) suvõkursust, kon tiatritiidüisi profesri Saro Anneli iistvidämisel analüüsitäs ütenkuun Vanõmuisõ timahavasuvist etendüst «Kirvetüü».

Lubatas, et kursusõ läbi tennü tiid tähtsämpi võro- ja setokeelitsit näütekiränikke, lavastajit ja lavastuisi, mõist etendüst analüüsi ja tõlgõnda ja kunstiteossõga köüdetüid mõttit ja tundit vällä näüdädä. Kursusõ maht om 10 akadeemilist tunni, kursusõl kaias är ka etendüs «Kirvetüü». Kursus mass 70 eurot, kursusõlõ oodõtas oppajit, haridustüütäjit, tiatrihuviliidsi.

Kipõmbil huviliidsil om viil võimalik hinnäst kursusõlõ kirja panda, ligemb teedüs: ut.ee/suveulikool.

UL

Tarto ülikooli võro- ja setokeelidse tiatri suvõkursus2019-06-18T23:01:19+03:00

Võro kunstikuul pidi seo nätäl liinalaagrit

Seo nädäli alostusõn pidi Võro kunstikooli rahvas Võro liinan kunstilaagrit. Kolmõl pääväl opiti tsehkendämist, maali ja tetti ka vormioppust.

Kokko tull’ liinalaagrilõ 33 last vannusõn 7–16 aastakka. Laagri oll’ mõtõld kõigilõ huviliidsilõ, mitte ütsindä kunstikoolin opjilõ. «Et kõik latsõ ei saa kavvõmbalõ laagrilõ minnä, otsustimi tetä liinalaagri, kon latsõ läävä üüses kodo ja päivä teemi näidega kunsti,» selet’ oppaja Paljaku Maiden.

Liinalaagrist osavõtja olli jaetu kolmõ gruppi, egäl rühmäl uma juhendaja. Latsi juhendi kunstioppaja Milli Urve, Orro Angela ja Paljaku Maiden.

Pildi pääl om osa kunstilaagri latsi iispäävä hummogu vahtsõ Võro liinaplatsi pääl. Opjilõ om antu ülesannõ tsehkendä üles liinaplatsi tsõõrõ, torrõ ja pinke.

Rahmani Jan


Kunstilaagri latsõ vahtsõ Võro liinaplatsi pääl. Rahmani Jani pilt

Võro kunstikuul pidi seo nätäl liinalaagrit2019-06-18T23:00:11+03:00

Võrol tulõ Ruitlasõ Olavi juubõlikonvõrents

1. hainakuul saa Võromaalt peri kirämiis Ruitlasõ Olavi 50 aastakka vanas. Tuul puhul kõrraldas MTÜ Tartu NAK Võro liinan kirändüskonvõrendsi, kon kõnõldas Ruitlasõ elost ja loomingust.

Ruitlasõ Olavi om kirotanu hulga romaanõ, luulõtuisi, filmistsenaariummõ ja näütemänge. Osa umast loomingust om Ruitlanõ kirotanu ka võro keeli. Uma Lehe lugõjalõ om Ruitlanõ tutva tuu perrä, et kirot’ 19 aastakka lehte perämädse küle luku, kon tä ilmaelo ullusõ ja tarkusõ teräväle ette võtt’.

Ruitlasõ kirändüskonvõrents peetäs 3. ja 4. hainakuul Võro instituudi man (Tarto 48, Võro). Pääle nakkas üritüs 3. hainakuul kell 17.

Plaanin omma ettekandõ ja käüdäs ka müüdä Võro liina paiku, miä omma Ruitlasõ loominguga köüdetü.

Konvõrendsil omma lubanu ettekandõ tetä Märka Veiko, Kauksi Ülle, Urmeti Jaak, Gulgi Albert, Rahmani Jan. Ettekandit või viil mano tulla.

Üles om lubanu astu ka pääväkangõlanõ esi ja kõnõlda tuust, kuis tä umast romaanist «Vee peal» filmistsenaariumi kirot’ ja midä režissöör Simmi Piitre tuuga pääle om naanu.

Parhilla tetäs Ruitlasõ romaani «Vee peal» perrä filmi, miä kõnõlõs poiskõsõ elost Vinne ao lõpu Võro liinan. Suurõlt jaolt om tego Ruitlasõ hindä latsõpõlvõluuga.

UL


Kiränik Ruitlanõ om ka kõva kalamiis. Pilt Uma Lehe arhiivist

Võrol tulõ Ruitlasõ Olavi juubõlikonvõrents2019-06-18T22:38:39+03:00

Mammastõ küläplats sai uhkõ egä ilma jaama

Põlva küle all Mammastõn om küläplatsi pääl seo kuu alostusõst vahtsõnõ kaemist väärt asi: valla om tett võrokeeline lustlik egä ilma jaam. Ettevõtmisõ takan om küläplatsi iist huult kandva MTÜ Mammaste, mink iistvidäjä Kaha Kaido üten sõpruga seo ilmajaama üles sääd’ki.

Kõgõ suurõmb pido, midä Mammastõ küläplatsi pääl peetäs, om egäsuvinõ lõõdsasimman. Lustligu ilmajaama ülessäädmise päämine mõtõ oll’gi Kaha Kaido jutu perrä tuu, et inemiisi simmaniplatsi pääle meelütä. Lisas tuu, et Mammastõn olõs kotus, kohe sisse käändä ja midä kaia.

Ilmajaam kujotas hindäst savikivvi, mink man oppus, kuimuudu kivi perrä ilmast arvo saia. Mõtõ sääne jaam tetä tull’ Kaidol internetist nättüisi pilte perrä. «Maailman om säändsit pall’o tettü, inglüsekiilsit. Meil om kats asja vähä tõistmuudu: taa jaam om võrokiilne ja kivi om iks õigõ, Mammastõ savikivitehassõ korsnakivi. Tuu piät õigõt ilma näütämä, tuu ei saa võlssi,» löüd Kaha Kaido. Päämidse ilmanättüse omma tekstin är tuudu, vast maavärinät Mammastõ kandin ei tulõ, löüd tä. Ja tuu perämädse, teki pääle võtmisõ osa märkse Kaido esi vällä. Mammastõ kandin om sääne ütlemine: är inämb pääle võtku, ku, sis õnnõ tekk.

Kaha Kaido om tunnõt ku pillimiis, õdagujuht ja pulmavana. A ammõdi poolõst om tä saekaatrimiis ja tuuperäst olli täl ilmajaama tegemises ka lavva umast käest võtta. Üten sõbra Kasemetsa Algisega säädsevä nä jaama üles, tuuga oll’ ütsjago puiõ otsan turnmist. A valmis tä sai ja pia naksiva ka pildi vahtsõst jaamast internetin ümbre roitma. Nii om ilmajaam är tennü tuu tüü, minkas tä mõtõld oll’: Mammastõ küläplats om tuntust mano saanu.

Kaha Kaido om esieränis uhkõ ilmajaama kivi üle. Tuu om peri Mammastõ savikivitehassõ korsnast. Mammastõ savikivitehas tüüt’ 1937. aastagast nika ku 1960. aastidõ alostusõni. Sis sai paigapääl savi otsa, tehas lahuti maaha ja kivi kanti lakja.

Küläplatsi om kümmekund aastakka edendänü MTÜ Mammaste, midä Kaha Kaido üten uma imäga vidä. Varrampa oll’ tuu platsi kotsil räbästik, a no om projekte ja külärahva abiga kinä pidoplats. Kõrval om rannavõrkpalli plats, kon külärahvas õdakidõ mängmän käü, ku vähägi ilma om. Ja tuud, kas ilm om hää vai ei, saa no vahtsõ ilmajaama päält egä õdak perrä kaia!

Rahmani Jan


Mammastõ külä miis Kaha Kaido vahtsõ ilmajaama man. Rahmani Jani pilt

Mammastõ küläplats sai uhkõ egä ilma jaama2019-06-18T22:36:37+03:00
Go to Top