Maolda nali

Matõmaatigaprohvesri linnugi pääl

Linnugi pääle minnä tahtja matõmaatigaprohvesri kotist löütäs pomm. Tulõ suur larm ja prohvesri käest nõudas seletüst.

«Rehkendi vällä, et ei saa olla kuigi tõõnäolinõ, et üte linnugi pääl om kats pommi,» kost matõmaatik.

Maolda nali2019-06-18T23:27:10+03:00

Muda Mari pajatus

Seenerongi tagasi

Ma kuuli raadiost, et mineväaasta sündü Eestih ülearvo pall’o latsi. Tuu om ainumanõ põhjus, midä ministri tõiva vällä, mille riigil rahaga kitsas om. Vanõmbahüvitüst ollõv liiast pall’o massõtu. Nigu olõs halvastõ, et rohkõmp latsi mano sünnüs.

Periselt omgi halv, et inemiisi saa nii pall’o. Nä tahtva kõik rongiga sõita. A raudtii om naanu kah valitsusõ vasta sõnna võtma. Raadiost kõnõl’, et nüüd keeletäs är raudtii pääl Rattaga sõitminõ. Et ku kiäki taht Rattaga rongi tulla, sõs piät inne lupa küsümä. A ma mälehtä külh nõukaaigu, ku puulpäävä sõidiva Tartost maalõ seenerongi. Suuri korvõga liina-vinläse mahu es hariligu rongi pääle är. Parhilla võissi kah säändse erärongi sõita, kohe õnnõ Rattaga lastas. Raudteid joba ehitedäs pikembäs, vast saa kunagi rattarongõ kah mano.

Vai ku vahtsidõ rongõ jaos rahha jakku-i, sõs võinu peräkäro egäle rongilõ külge panda. Rattidõ jaos. Näeti, kuis Tal’nah tetti uulitsalõ esiki verevä joonõ maaha, et Rattaga saassi sõita. Mis tuu sõs olõssi mõnõ peräkäro soeta. Kaegõ, kuis vabahussõa rongõ kokko panti. Kõik oll’ võimalik ja kiäki es nurisõ. A valitsus esi piässi egäs juhus raudtiist kavvõmbahe hoitma. Vanastõ oll’ jo tiidä, et mõistus lõpõs sääl, koh algas raudtii.

Muda Mari pajatus2019-06-18T23:26:29+03:00

Tossu Tilda pajatus

Kursakokkotulõk

Ku ilma lämmämbäs kiskva, naatas egäsugutsit kokkotulõkit kõrraldama. Ildaaigu peivä Pärnun kursakokkotulõgi EPAn, parhillatsõn maaülikoolin tõpratohtris opnu. Ilm trehväs’ kah pääväpaistõga ja lämmi olõma. Vannu sõpruga keväjädsen suvõpääliinan – no midä parõmbat inämb tahta!

Lokaalin lõbutsõdi süäüüni, sis oll’ aig tütrigõl-poissõl magama hiitä. Nuu tütrigu ja poisi omma parhilla üle viiekümne aasta naasõ ja mehe. Ütel kursasõsaral oll’ Pärnun majutusasotus, kon osa tarri olli vaba. Sääl sis säi tenoligu kokkotulõja hinnäst sisse. Õnnõ ütte miist es olõ kohegi panda. Tõisist eräle kušeti pääle tä kah es taha minnä. Üten tarõn olli laja asõmõ pääl kats naistõrahvast. Miis pallõl’, et tedägi veerekese pääle võetas. Kõik kolm mahtu ilostõ är, egäüts uma teki all.

A hummogu söögilavvan naas’ pääle üükülälise tsuskminõ. Küsüti, midä miis koton umalõ naasõlõ ütles. Ja kinka tä magasi? Miis märgot’ tsipa ja ütel’: «Päält saa aasta ja päält saa kilo.» Ega tä es võlsi, seldsiliidsi oll’ jo kats.

Tossu Tilda pajatus2019-06-18T23:25:52+03:00

Kos nõssi larm

Seo lugu om tõtõstõ sündünü, tükk-tükk aigu tagasi.

Oll’ illus suvõpäiv. Sõitsõ bussiga liina. Iin pingin istsõva kats vanaprovvat: ütel suur käekott põlvi pääl, tõsõl uhkõ soeng pään ja helkäjävalgõ siidipluusõ sällän.

Nä aiva umavahel kõvastõ juttu. Sai teedä, et üts lätt liina umma latsõlast kaema, a tõsõl oll’ iin tähtsä kokkusaaminõ ummi sõpruga. Nä kõnõliva maast ja ilmast.

Kõrragõ segäsi näide jutuajamisõ är kassi näugminõ, mis tull’ kotist. Valgõ pluusõga provva nakas’ pallõma: näütä kassikõist!
Kassiumanik es taha toda juttu kullõldagi: kassipoig eski närvin, mis tedä viil tsolguta. Kassipoig õks kassipoig.

Tõnõ provva nakas’ viil rohkõmb pääle ajama: näütä! Kassi pernaanõ tekk’ pikä pallõmisõ pääle tsipakõsõ kotisuud vallalõ. Buss nõksat’ sõssama ja kassipoig vupsas’ bussi põrmandulõ. Nüüd läts’ vallalõ tands kõikvat bussi pite.

Lõpus saadi hirmust lõdisõja kassipoig kätte ja provva nakas’ tedä kotti topma. Kassipoig ai kõgõst väest vasta. Kõrragõ käve purtsss … ja kõik helkäjävalgõ pluusõ pääle. Kos nõssi larm! Nuu, kes kavvõmbal istsõva, peivä peenikeist naaru.

Bussijuht kärät’ paar vängembät sõnna ja pand’ gaasi manu. Tä piät’ bussi kinni kraavi veeren. Kõik tormssiva bussist vällä. Ku buss puhtas nühitü, valgõ pluusõ päält musta pleki inämb-vähämb vällä mõstu, läts’ sõit liina poolõ edesi.

A katõst vanaprovvast, kellel inne jutt juusksõ nigu ojavullin, oll’ saanu kats kiusajat eite, kes ütlivä tõnõtõsõlõ jälehit asju.

Aidma Hele

Kos nõssi larm2019-06-18T23:25:14+03:00

Pulmapäävä vipõrus

Mino armsa kaasa (kellega joba 50 aastat üten eletü) sõsar nakas’ kah mehele minemä. Aasta oll’ sis vist 1970, suvi, oll’ vast jaanikuu.

Joba aiksalõ nakati koton ettevalmistuisi tegemä, panti kodoõlu käümä, aeti mõtsakohinat… Pruut oll’ opnu rätsepäs, ummõldi telmise perrä rõiva. Peigmehele ülikund, millest seo jutt edesi lättki.

Vanalõ laudalõ valõti tsimmendist põrmand, pikä lavva säeti üles, tetti pikä pingi, kõo tuudi laudaussi kõrvalõ ja nukkõlõ, et pulmaruum olõssi ilosamp.

Pulmapäävä hummogu pand’ pruutpaar hinnast rõivilõ ja sõitsõ är Võrolõ. Ma pidi viil jäämä pulmaruumi kohendama. Sis tull’ aig mul vahtsõ rõiva sälgä panda. A oh hätä, püksi olli kitsa, es lää iist kinni, ja pindsak oll’ kah nii, et nöpsi es lää kinni. (Mul oll’ joba sis veidükese suurõmb kõtt). Peigmiis oll’ mu ülikunna sälgä ajanu, noorik oll’ kaenu külh, et kuis taa ülikund nii lohva om.

Ma ai iks püksi kuiki jalga, köütse iist nöörijupiga kinni, lei jänessidega Jawalõ helü sisse, võtsõ uma provva perä pääle ja põruti Võrolõ. Tiidse õnnõ, et nä säädvä (tuukõrdsõ) Latsi Maailma poodi majan määndsengi kortõrin (kälimehe tädi man) hinnäst kõrda, et pulmamajja minnä.

Ilosalõ ehitü pulmaauto löüdse üles, a es tiiä, kon om tuu kortõr, kon nä rõivit säädvä. Autojuht kah es tiiä üldä, kohe minnä. Juuskõ sai nii, et higimulli olli otsa iin, es tiiä nimme kah, kedä otsi.

Ja nigu õks, naksi kõgõ kavvõmbast otsast pääle, joosi kõrrast (piaaigu) kõik trepikua läbi. Sis trehvsi kokko üte truksamba naasõga, kiä tundsõ kälimehe täti, tuu juhat’, et juusku ma viimätsehe trepikotta, hääd kätt kõgõ korgõmbalõ. Löüdse üles ja kümme minotit inne ärsõitmist saimi püksi är vaihta. Lõpp hää, kõik hää.

Ivastse Kasper


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Pulmapäävä vipõrus2019-06-18T23:24:20+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Traumapunktitüü lõpp

 
Olõ saanu nii pall’osit inemiisi avita. Sai edesi anda ehtsät inemlikkust, ku panni külmehtäjäle lämmä teki pääle vai kulssi noid, kel eloiso otsan. Vai latsi, kinka om õnnõhtus juhtunu. Tahtsõ olla hää kullõja vai oppaja, et kõiki õnnõtuid ja muido eloga hättä jäänüisi hää sõnaga avita.

Olõs vast viil tiidmiisi ja olõgi peräst võinu edesi tüütä, a muudsa arvuti seie minno vällä. Es jõvva ma timäga inämb üten juuskõ. Saiõ arvo, et aig um niikavvõl, mutikõnõ, et mine är pensionilõ.

Veid’okõsõ oll’ iks hallõ kah är tulla. A ku mõtli tuu pääle, et olli jo 35 aastat traumapunktin är tüütänü, sis rahusi maaha. Las noorõmba kah tüütäse ja tundva tüüst häädmiilt!

Haigõmaja2019-06-18T23:21:53+03:00

Priinime lugu: Võikar

Seol nimel om täämbädsen Eestin 51 kandjat, nimekujul Voikar 8 kandjat. Nimi panti Räpinä kilhlkunna Veriora mõisan, edimält kirotõdi Woikar. Nime sai Võika Miku Jaani pere. Timä esä oll’ Võika Jaani Mikk (Woika Jaani Mick), elokotussõga tuuaigsõn Vaara külän (nüüt jaet Vilustõ, Mõtsavaara ja Tsirksi vaihõl).

Võika lisanimest saiva perekunnanime edimält hulga suurõmba suguvõsa Woikow Räpinä mõisa Jaamakülän ja Paprõkülän ni Woikard Kurõkülä-Kõnnu kandin. Naist nimmist Võikard om joba kavva aigu tagasi vällä koolnu. Voikov oll’ ildaaigu viil peris levinü, a nüüd om tedä kah väega veitüs jäänü. Sammamuudu om väega veidü kandjit Kahkva nimel Voikant ja Räpinä nimel Voikmanson.

Kahkva mõisa Kirmsi külän, kon Võika lisanimi oll’ pruukmisõn joba vähämbält 1688, sai Võika nukast kar’amõisa ja tuust ildampa umaette Võika külä.

Alostusõ otsan om Võika lisanime ala kokko sulanu kats esi peritoluga nimme. 1627 om Võõpson kirja pant valgõvindläne Woyteck. Taa om vana slaavi umakiilne nimi. Täämbädsen Poolan kirotõdas samma edenimme Wojciech, tsehhi keelen Vojtĕch, saksa keelen Woitke. Lõuna-Eesti priinime Voitka Viitinäst ja Mäksält, niisamatõ Voika Nõost ja Põltsamaalt omma peri edenimest, miä tull’gi meile sisse inämbäste Poola aigu.

A Räpinäl elli samal aol Taalnitsan (nüüt osa Raiglast) ja Võukülän kats sama nimega talopoiga: Woyka Peter. Taalnitsa miist om nimetet perustalupojas. Vähä varõmb, 1625 om ütte kirja pant Woyka Pedtter, a tõist Weyka Pedter. Seo -e näütäs, et nimen oll’ joba 17. aastasaal õ-helü. Väega ilostõ om taa hulga vanõmb inemisenimi nätä Põh’a-Tartumaa külänimen Võikvere: 1624 Weickfer, 1599 Woydikwer, 1454 Veigthiver. Kettusõ Lauri ja Palli Valdek omma löüdnü, et tagapõh’as piässi olõma muistinõ inemisenimi *Võidikko. Sääne inemisenimi om olõman olnu külh ja tedä om üles kirotõt esiki ku naistõrahva nimme – 1392 liivlanõ Waytake –, miä om väega harv.

Kas Võidika-Võika nimel om midägi ütist võitmisõ ja võiduga, tuud om rassõ kimmäle teedä saia. Wojtekist (kink perrätulõjit Räpinäl kah Võika naati kutsma) saava vähämbäst poola keele kõnõlaja külh arvu, et woj tähendäs ’sõda’ ja ciech ’rõõm’. Mõnõlõ omgi tähtsä võit, mõnõlõ tõsõlõ niisama ütenlüümine.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Võikar2019-06-18T23:19:55+03:00

Laulupidotuli käve Võromaad pite

Minevä nätäl ja seo nädäli alostus liiku Vanna Võromaad pite laulupidotuli. Timahavadsõ juubõlilaulupido tuli panti palama 1. piimäkuul Tarton. Kuu ao joosul tege tuli tsiiru läbi Eesti, egän paigan andas tulõlõ häid suuvõ üten. Juubõlilaulu- ja tandsupito «Minu arm» peetäs Tal’nan 4.–7. hainakuuni.

Võromaalt sai tuli üten võrokeelist laulu ja tuli viidi läbi mi tähtsämbist paigust. Et Võromaa kultuurin om tähtsä kotus savvusannal, käve tuli läbi ka Võromaa savvusanna mant ja pand’ sanna küttümä.

Pildi pääl and tulõlõ ummi häid suuvõ laulu ja salmõga üten Haani keelepesä rahvas.

UL


Vodi Egle pilt

Laulupidotuli käve Võromaad pite2019-06-18T23:15:59+03:00

Hobesside sällän Lätit vabastama

Mi ole joba hulga aastit tennü uma väiku kimmä seltskunnaga põnevit ratsamatku. Är om käütü Mongoolian, Tadžikimaal, Indian, Georgian ja Ukrainan. Seokõrd otsustimi tetä uma retke hoobis kodo lähkül, kävvü är naabride puul Lätin. Ja sõita läbi seo tiikund, midä sõitse Vabadussõan Eesti edimäne ratsapolk täpsele sada aastakka tagasi. Tiikunna paikapandmisel oll’ meile abis tuuaigse II diviisi staabiülembä Muti Victori (Muti Mihkli vanaesä) raamat «Võru alt Jakobstadti» ja ratsapolgu I eskadroni ülembä Leemani Borisi mälestüse.

Seo Eesti ratsapolgu tuuaigne läbimurdmine oll’ umaette põnnev lugu ja väega esimuudu kõgen Vabadussõa aoluun. 1919. aasta keväjä oll’ Punaarmee lõunarindel mitu kuud kõvva pääle presnü, nii et näid õnne suure vaivaga jõuti tagasi hoita. Kerembäs läts’ asi sis, ku Narva takan alost’ pääletungi Judenitši loodearmee ja vindläse pidi üte jao ummi väki Peterburi kaitsmises tast är viimä. Tuu võimalus pruugiti kõrraga är ja 25. lehekuul jõudseva mi väe Pihkvale. Ja sis mi paigapäälse väeülembä rehkendi taad saisu ja löüdsevä, et punatsile ei või aigu anda hindä vahtsest kokkovõtmises ja et piät kõrraga edesi minemä.

1919. aasta 27. lehekuul hummogu varra kellä kate aigu nakassi mi ratsapolk Vahtseliina lähikselt liikma. Kõge peeti lahingit ja Laura kaudu jõuti sama päävä õdagus Kalnapededze mõisahe (Scharlottenburg). Järgmise päävä õdagus oll’ är võetu Aluliin (Aluksne, Marienburg) ja niimuudu minti mugu edesi kooni Väinä jõõni (Daugava, Düüna) vällä. 5. piimäkuul panti Jekabpilsi (Jakobstadt) liinavalitsuse pääle üles sinimustvalge lipp. Mi koremb väejuhatus taast pääleminekist edimält midägi es tiiä ja Laidoneri puult hääskitmine tull’ viil sis, ku tähtsä raudtiisõlm Gulbene (Alt-Schwaneburg) oll’ joba är võet. Poliitiliselt oll’ tähtsä viil tuu, et ratsapolgu ülembä Jonsoni käsü all sõdisi Läti vabastamise iist ka lätläisist kokko pant Valmiera (Volmari) polk.

Ja niimuudu minti 9–10 pääväga sügäväle vaindlase tagalale läbi kõge Lätimaa, pia 250 kilomiitret lõuna poole, Leedu piiri lähiksele vällä. Ratsavägi kõge iin, jalaväepataljoni takan. Soomusrongi taha appi es jõvvaki, selle et nä es saa nii kipest sildu parandedus. Mi vägi oll’ hulga veidemb ku punatside uma, a sääne äkiline pääleminek tekit’ vaindlaisi hulgan paanika ja näide rinne satte kokko. Ku olti joba Väinä jõõ veeren vällän ja kavvest oll’ kuulda, kuis verevä pagese ja tii pääl sildu õhku laskva, kirot’ Muti Victor uman raamatun: arvada nä ei plaani inämb tagasi tulla ja tuud ka ei taha, et mi näile perrä läämi. Ja tõtest punatse inämb seo sõa aigu tagasi es tuleki.

100 aastat ildampa

Mi alostimi umma matka sada aastat ildampa, seolsamal 27. lehekuul Rõugest Eha talu hobessidega. Mi es saa täpsele perrä tetä seo lahingutii edimäst otsa, selle et Laura nukk om põra Vinnemaa käen. Saimi ratsapolgu õige tii pääle Aluksnen, säält edesi lätsimi joba küländ täpsele õiget marsruuti. Mi piät kitmä ja tennämä Eha talu pererahvast Vello ja Marian Kikast, kiä seo sõidu ette valmisti ja marsruudi kokko panni. Seoilmaaigu ei oleki inämb niiväega lihtsa löüdä säändsit väikuisi teid, midä müüdä om hobessidega hää sõita. Viil avit’ matka ette valmista vana hää tutva Korneti miis Prangli Jaan.

Meil oll’ ette valmistet väiku lätikiilne tekst tuu kottale, midä mi uma matkaga tähistämi. Tuud papert mi jagi sis kõigile näile lätläisile, kiä meile tii veerest lehvitivä. Ja mi sõitu panti Lätin küländ pall’o tähele. Joba Kornetin oll’ Prangli Jaan vallamaja ette suure Eesti ja Läti lipu kõrvuisi lehvimä pandnu. Aluksne paigapäälse aokiränigu teivä mi käügist leheluu. Külän kävevä Madona ja Jekabpilsi televisioon. Ja muiduki tull’ meid kaema Konnu Ragnar Eesti Televisioonist. Põnnev oll’ viil tuu, et küländ mitme paigapäälidse lätläse tiidsevä taad eestläisi ratsapolgu luku, arvada sis perekunna ja suguvõsa mälestüisist.

Sõitsemi seo maa läbi säitsme pääväga, veidükese lühembä aoga ku ratsapolk. A meil es ole vaia sõidu aigu lahingit pitä. Jekabpilssi lätsimi 2. juunil paatega üle Väinä jõõ, täpsele sammamuudu ku ratsapolk, selle et 100 aastakka tagasi olli silla är lahutu ja hobese jäivä tõsele poole jõke. Vasta võti meid Jekabpilsi liinapää ja Eesti suursaadik Lätin ja EV100 toimkunna esimiis Kiho Toomas ja sinimustvalge sai liinavalitsuse saina pääle vahtsest üles pantu.

Lisas ilosale ratsamatkale sai meile ütsjago aoluku hulka selgembäs (ütel õdagul käve meil külän ja kõnel Vabadussõa aoluust ka Vahtre Lauri). Ja om väega suur vahe, kas sa loet määnestki aoluuraamatut kotun lavva takan vai kaet peris õigit kotussit, kon umal aol neo as’a juhtu. Et tan Gulbene mõisa man jõudseva mi väe appi parasjagu sis, ku verevide välikohos inemiisi maaha tapse. Ja et tan Laudona man saiva mi ratsaväelase viimätsel hetkel üle Aiviekste jõõ silla ja lõigassi läbi neo traadi, minka sild taheti õhku laskõ.

Ku olet seo ratsapolgu lahingutii esi hobese sällän, satul perse all hõõrdman, läbi sõitnu, saat taast umaaigsest vägitüküst ka hoobis tõistmuudu arvo.

Mu avvustus ja lugupidämine näile 600 mehele ja rittmeister Jonsonile.

Kama Kaido


Matkalidsõ mõtsatii pääl Eesti edimädse ratsapolgu saa aastaga tagost tiid sõitman. Kikka Vello pilt

Hobesside sällän Lätit vabastama2019-06-18T23:14:24+03:00