Parm tsuskas: valigõ minno
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Maolda nali
30 päivä aresti
«Ma sai Mol’ovihun 30 päivä aresti!» kitt sõbõr tõõsõlõ, ku nä periselon kokko saava.
«Mis sa sis teit vai kirotit, et nii kõva karistusõ sait?»
«Midägi es tii, valitsust kiti takka,» om sõbõr uhkõ edesi.
Muda Mari pajatus
Pillakaar iih, hais takah
Ma kuuli raadiost, et nüüd om kätte jõudnu Eesti rahvalõ pido ja pillakaar. Ku siiämaani oll’ vaia pelädä politseid, kiä mõõt’ massina kibõhust vai lask’ juhil toro sisse puhku, sõs tuu aig om müüdä. Kae ku pall’o rahha saa kokko hoita, ku politsei ei piä inämb suurõtii pääl autojuhtõ pasma. Saava minnä säändse tüü pääle, koh iks ihorammu kah vaia om. Vast õnnõ umbõjoonu juhi võetas rooli takast är ja viiäs kodo makama, a ülejäänüil olõ-i midägi pelädä.
Egäl juhul om tark mõtõlda kirstutüüstüse suurõndamisõ pääle. Noid nakkas kõvva kuluma. Sõs saavaki nuu tüüldä jäänü politsei vahtsõ ammõdi. Ka puhtidõ kõrraldamisõ kunturit või mano tetä. Teno valitsusõlõ nakkas majandus häitsemä.
Siseministri esi ütel’ valitsusõ pressikonvõrentsil, et väiku juumisõ ja kipõmbidõ sõitmisõ peräst olõ-i vaia kedägi takah kiusada. Las inemise joova ja sõitva nii kipõstõ, ku tahtva. Ja ku väega tahtva, sõs võiva ministris kah saia. Õnnõ nuu egävädse ulli aokiränigu segäse vaihõlõ. Ja kõnõlõsõ asjust, midä olõ-i vaia kõigil tiidä. Vanarahvas ütel’ jo ammu, et putku-i sitta, sitt nakkas haisama. A nüüd om hais nii suur, et ütski normaalnõ inemine julgu-i inämp ministris naada.
Tossu Tilda pajatusõ
Kodokiränd
Kooliaig nakkas seo aasta jäl läbi saama. A koolimälehtüse püsüse iks läbi aastakümnide.
Seo jutu kõnõl’ mullõ mu miis umast pinginaabrist. Nä opõ väikun maakoolin Läänemaal. Nuur oppaja and’ 4. klassin kodokirändi teema pääle «Minu kõige pikem reis». A kon nuu maalatsõ viiekümnendil aastil iks nii väega reisevä! Hää, ku minti küläpuuti vai rahvamajja kinuõdagulõ…
Pinginaabri kirot’ üteainu lausõ. Märkse, et timäl omma mõlõmba reie ütepikkudsõ…
Hinnet oppaja es olõ pandnu, a kässe vahtsõ kirändi kirota teema pääle «Minu koolivaheaeg». Ku kirotajal kirändin poolõ koerustükü – noidõ pääle oll’ tä meistri – üles lugõmada jäiegi, es olõ hätä. Peris pall’o oll’, midä sai õigõhe üles märki vai võlssi.
Või-olla arvati, et seo pajatus om kah üts vällämõtõld lori. A olõ-i joht. Kirändi kirotaja näüdäs’ pinginaabrilõ umma koolivihku, kon kõik oll’ olõman, nigu ma tan pajati.
Naaratus
Noorõaigsõ armastaja sai vanan iän tiidä, et nä ei eläki tõõnõtõõsõst väega kavvõl. Mõlõmba olli tuuaig jäl ütsindä.
Kõgõpäält saadi nimä kirju. Tigopostiga, nigu nüüd üldäs. Miis tahtsõ naasõga kokko saia. Naanõ ai tagasi. Tä arvas’, et midägi hääd ei olõ: hiussõ hallis lännü, kere paks ja hambit olõ-i suun. Miis trüüste, et timägi olõ-i sääne illos poiss nigu vanastõ. Ku tä ütskõrd sis uma noorõpõlvõ armsa tarrõ sisse astõ, naarat’ tuu lahkõlõ. Suust paistu ütsainus hammas. «Võlssõt mullõ, et suun ei olõ hambit,» nurisi miis nal’a peräst. «Ma kai, et tii sullõ üllätüse,» naard’ naanõ vasta.
Kokkosaamisõ üle oll’ näil hää miil – nal’asuun es olõ aastidõga kohegi kaonu.
Darwin tekk’ ahvist inemise
Vanastõ oll’ Räpinäl eestiaigsõt vurhvi tegeläne Pindi Oss (Pintmann). Muu hulgan tegel’ tä kuun poigõga autidõ üleslüümisega.
Tuudaigu õkva oll’ riigimõtsa süstemin mõtsaülembile vällämaa autit ostma naatu. Toyota 4Runner oll’ peris ehtsä Jaapani dŽiip. Ku sai Niva päält sinnä ümbre istu, oll’ iks kistumalda vaih.
Üts mõtsamiis sõitsõ Foorrannõri Kiräpää silla päält jõkkõ. Esi pässi vällä ja autu tõmmati ka vällä. Mõtskond vei dŽiibi Räpinäle Pindi Ossi mano remonti ja kuivamistõ. Või ette kujuta, ku pall’u oll’ vällämaa massina man märkmist ja avastamist, et kõik juhtmõ ja stepsli, vile ja kellä jäl tüükõrda saia. Läts’ sõs tuu miis esi kah Ossi tüükotta kaema…
«Darwin tekk’ ahvist inemise, a nõvvukogu võim om tennü inemisest ahvi, kiä säändse massina purust sõit ja jõkkõ är uputas!» näüdäs’ kõva helüga Pindi Oss tüükotta tulnulõ mehele 4Runneri uhkõt kroomitut nõnna, kon mõlgi olli joba üle pahtõldõdu.
«A tiiät, ma olõgi tuu ahv,» ütel’ mõtsaülemb pääle väikeist mõtlõmist.
Pindi Oss taksiirse miist pikält, nigu olõs kahelnu, kohe poolõ liigi määrämise otsus kallus.
«Läämi laboratooriummi!» mürist’ tä sõs.
Laboratoorium oll’ tüükua tagaruum, kon aparaat üü ku päiv tsilku ja Pindi Ossi kuulsat hans’at maitsa sai.
Saarõ Evar
Lövvä pildi päält huss üles!
Vaglakäkmismäng
Minevä aasta lehekuu lõpupoolõ varrahummogu jäie heki veereh kõndõh üts viirpuu-oss silmä. Sääl pääl olle kiäki hall, nii väiko näpo pikkunõ ja jämmüne ja karvanõ, parasjago umma hummogusüüki söömäh. Es olõ innembä säänest vakla viil nännü, nii et ega’s muud ku kipõlt pildimassina perrä juuskõ. Kes tiid, vast om määnegi harv vai muud muudu huvitav elläi.
Sai pildimassinaga tagasi tultus, a vakla es näe inämb koskil. Õnnõ puuossa ja jüredü lehe. No kohe tä iks minnä saie, vast om hinnäst är käknü. Otsi, otsi, joba puul tunni lännü, a midä ei olõ, tuud ei olõ. Naksi ossõ viil terävämpä egä nuka alt läbi kaema ja üts kotus tundu imelikku muudu, paksõmb ku muial. Noh, sääl tä sis ollegi, ilosahe ossakaarõga ütte sulanu.
Pildimassin sai tuu hummogu hulga tüüd tetä. Parõmba pildi saadi libligutiidläisile uuri. Esi arvssi, et vast om sinidse paelüüläse uma, a tiidläse ütli, et tollõ vagla omma külh sarnadsõ, a ei süü viirpuud ja olõ-i ka nii karvadsõ. Ku om, sis hoobis ploomikedriku (Odonestis pruni) vagõl ja säändsel juhul edimäne nägemine Eestih. Noid liblikit (lindasõ üüse) om iks vahel valgusõ pääle tulnu ja püütü.
A kes arvas, et sääne käkmine olõ-i midägi – kaegõ uma silmäga pildi päält perrä, kavva teil otsmisõga lätt, esiki ku tiiäti, et elläi om pia puul pildi lakjust pikk.
Orassoni Elmet
Orassoni Elmeti pilt
Odonestis pruni
Mi tii veeren kasus pikk viirpuuhekk. Umal aol sai kasuma pantus, selle et tii väega tolmas. Prõlla juusk müüdä asfalttii ja tolmupilve omma kaonu. Hekk kaits iks nüüdki kihvti iist.
Minevä keväjä naas’ viirpuu hekin silmä jüretüisi viiriga lehti. Mu poig sõitsõ nädälivahetusõl kodo. Tä uursõ viirpuu man, a es olõ nigu kedägi. Peräkõrd üte lehe veeren liigut’ kiäki ummi lõugu. Vahelõ jäi!
Vaia pilti tetä. Niikavva ku tä autost klõpsumassina tõi ja tagasi tull’, oll’ süüjä ärki kaonu. Kohe tä jäi? Läts’ peris kavva, inne ku löüdse, et vagõl oll’ täpsele ossaga ütte värvi ja häste ligi. Ossal õnnõ väiku paksõmb kotus, mis tuust, et tä es olõki inämp nuur, piaaigu valmis nukus saama.
Pildi saiva tettüs ja saadõtus ka Eesti liblikatiidläsele Viidalepa Jaanilõ. Viidalepp tunnist’, et tälgi kullu jupp aigu vagla löüdmises. Olla tõmmanu tsõõri ümbre, et ruttu üles löüdä. Kuuntüün tõisi huviliidsiga jõuti tundmisõlõ, et tegemist om meil harva libligu ploomikedriku (Odonestis pruni) vaglaga. Mis tan imestä, seo ollõv edimäne tuudliiki libligu vagla löüdmine Eestin. Nuuri vaklu, ku nä omma tsill’okõsõ, ollõv piaaigu võimalda löüdä.
Vagõl esi külh ilma vanõmbilda siiä es jõvva! Keväjä linnas’ aian egäsugumaidsi liblikit. A seo liblik om üüsene lindaja. Seo keväjä võtami uurmisõ ette ja kaemi täpsembäle, vast saami ka tuu liblikuga kokko ja näemi tävven ilon.
Sääne sai mu lugu tuust kinäst karvadsõvõitu hellest kõllatsõst pruunikast libligavaglast.
Viirpuu veretivä sügüse marjost, a mitte kavvas, mustarästä teivä puhta tüü…
Orassoni Rael-Adiina
Haigõmaja
Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.
Puuga päähä
Tull’ uma autoga miis, kes oll’ mõtsan puuga päähä saanu. Uutsõ rahulikult järekõrran kah viil veidükese aigu.
Saiõ sis vastuvõtulõ ja kõnõl’, mis juhtu. Pannimi kompuutrihe minekis mehe pikäle, kuigi tä tahtsõ esi kõndi. Ja õigõhe teimi, selle et täl oll’gi pääluu katski.
Ega mehe ummavagi väega tasaligu, koolõsõ vai är, inne ku kaibasõ. Õnnõs oll’ tuu miis haigõmajan uma ao är ja saiõ terves.
Jalaluu katski ja kõnd
Miis oll’ napsi võtnu ja välän ijä pääl maaha sadanu. Ijäga satat targa pääga kah maaha, ime sis, et pur’on pääga.
Tull’ uma jala pääl tohtri mano. Röntgenipildi päält oll’ nätä, et täl oll’ pahkluu man mitmõst paigast katski.
Targa pääga säändse jalaga kiäki ei kõnni. A taa viinakõnõ um nii võimsa, et pand katskidsõ jalaga kah kõndma.
Mürkputk
Maaülikooli poiskõsõ kolmõkõisi kävevä niidü pääl mürkputkõ maaha lõikaman. Näil olliva lühkide käüssidega hammõ sälän, selle et oll’ väega kuuma pääväga ilm.
Mõnõ tunni peräst tulliva näil kõigil kässi pääle söövitüse-villi, mis nägivä säändsesamadsõ vällä nigu sis, ku käe kuuma viiga är palotat.
Mürkputk palotas niigi, a kuum päiv avit’ ville viil suurõmbas aia.
Es jääki näil muud üle ku minnä haigõmajja, koh käe palotussalviga kinni köüdeti.
Priinime lugu: Urbanik
Seo nimi panti õnnõ Urvastõ kihlkunna Vahtsõ-Antsla mõisan. Parhilla om nimel Eestin 119 kandjat. Nime sai Pundõ-Oti talust peri suguvõsa. Lihtsä om perrä aia, kuis 1752 om peremehes olnu Punde Ott, sõs poig Zimm, sõs Tsimmi poig Ott, sõs poig Ado ja sada aastat ildampa jäl poig Ott, priinimega Urbanik.
Näide perrele annõt nimi Urbanik om muiduki köüdet pühä Urbaniga (ladina Urbanus), a meile jääs tiidmäldä, mille just ütele perrele nii eriline nimi anti ja mille ik-lõpuga. Urvastõ kerik paistu vanast ka Pundõ-Oti (nüüt Punde-Jaani) talu manu är. Külänimi Urvastõ om vanõmb ku 1400. aastaga paiku ehitet kerik ja Urbanus om kerigu pühätses valit külänime perrä. Või-olla olli Pundõ Oti edevanõmba Urvastõ mõisa poolõlt Antsmõisa (Vahtsõ-Antsla) poolõ elämä lännü?
Kost tulõ iks -ik? Võro keelen om tuu näüdänü naissuku, vinnik om tähendanu vinne naist ja tatrik om sama, miä vinne keele tatarka vai tõõsõn varjantsin gretška ’kreeklanna’. ’Urvastõ naanõ’ olõs sõski väega kunstlik ja ilmselt tävveste võlss selletüs. Ku kaia, kon maal viil nimme Urbanik ette tulõ, sõs edimäne riik om Poola. Sääl om Urbánik harilik slaavi kutsmislõpuga liignimi, tähendüs ’Urbanikõnõ’. Kesk-Euruupa slaavi kiiliga om Urvastõ kihlkund kokko puttunu õnnõ säältpuult taha elämä tulnuidõ inemiisi kaudu. Üts aig, ku säält inemiisi tull’, oll’ Poola aig (1582–1624). Tõõnõ om velitsideusu algusaig 1740. aastil, ku Urvastõn teguts’ varahampa Herrnhutin olnu Matthias Friederich Hasse. Herrnhuti ümbre kõnõldi just säändsit slaavi kiili (šorbi ja tšehhi), kon Urbanik om kah harilik nimi. Egäl juhul om kõgõ usutavamb, et Urbaniku oll’ Pundõ Oti hõimu üts võimalik hõigunimi joba hulga aigu inne ammõtlikõ priinimmi pandmist.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Pähni keskus luudusõhuviliidsilõ
Minevä puulpäiv peeti üle Eesti muusõumiüüd. Üts paik, miä tuu õdak küläliisi uutsõ, om RMK Pähni külästüskeskus. Kaimi keskusõ teedüssejuhi Tatsi Taaviga inne küläliidsi tulõkit üle, midä Pähnil nätä ja oppi saa.
Pähni külästüskeskus om paik noilõ, kedä huvitas luudus ja luudusõn käümine. Tan saa tundma oppi puid ja eläjit, a kaias ka tuud, kuimuudu om mõtsa majandõt. Tunnõt luudusõmehe ja mõtsaülembä Denksi Vello (1936–2004) iistvõtmisõl luud keskus võtt talvitsõl aol inämbüisi vasta kooli- ja latsiaialatsi rühmi, a suvõl trehväs Pähnile rohkõmb matkajit ja uudistajit.
Päämaja kaes paikkunda mõtskunna silmiga
Keskusõ päämajan omma tarõ, miä kõnõlõsõ luudusõst ja näütäse paikkunna luudust, ello ja aoluku. Tulõtõdas miilde tuud, midä mõtskund innembä paikligu rahva jaos tähend’. «Vanast oll’ mõtskund kogukonna süä, seo ümbre kõik käve. Mõtsaülembäl oll’ täämbädse ao mõistõn suur võim, tä avit’ inemiisi, pidi näide iist huult,» seletäs Tatsi Taavi.
Nii saa üten tarõn nätä mõtsaülembä tüülauda ja vormi ja tahvli om pühendet ka mõtsaülemb Denksi Vellolõ. Viil saa teedä, kuis Paganamaa sai tuntus, mis asi oll’ koolimõtskund. «Neo mõtsa, mis tan ümbretsõõri kasussõ, omma pall’ongi latsi puult kasuma avitõdu,» kõnõlõs Tatsi Taavi.
Tõõsõn tarõn om üles säetü pildinäütüs ristipuiõst. Viil om majan suur tarõ, kon saa nätä mõtsaeläjide topissit ja kaia pilte Võromaal olõvist korgist mäkist ja süvvist järvist.
Suuvjilõ näüdätäs keskusõn ka filme Võromaa luudusõst, saa kaia näütüst liblikist ja kullõlda võrokeelitsit muinasjuttõ. «Mi olõmi iks Võromaal ja tan omma ristipuu, võro kiil ja esieräline maastik. Seo om mi umaperä, midä muial ei olõ,» kitt Tatsi Taavi.
Aida all vana mõtsatüürista
Kõrvalmajja aida ala om kokko kor’atu vanaaoliidsi mõtsamajandamisõ tüüriistu. Ka noid naas’ umal aol korjama Denksi Vello. Nuu tüüriista kõnõlõsõ luu aost, ku mõtsa majandõdi viil egä ütsigu puu kaupa. Nätä saa mõtsamehe võrri, vannu saagõ, mõtsaistutamisõ riistu ja hulka muud. Aidatarõ om hämmär paik, kohe ei olõ muudsa tehnika jõudnu.
Mõtsaraa ja kuulsa kõlakua
Kõgõ inämb rahvast, kiä Pähni kanti trehväs, käü mõtsaratu pite matkaman. Vällämaalasõ otsva inämbüisi kõgõpäält üles mõtsa tettü kolm kõlakota. «Mõtsaruupori pandva mõtlõma mõtsa helümaastigu pääle,» seletäs Tatsi Taavi.
Pähnin om kolm matkarata. Luudusõrada, mink pääl saa ülesandit lahenda, lätt ümbre paisjärve ja om matkamisõs kõgõ lihtsämb. Mõtsa majandamisõ teemaga om Tõrvandu rada, miä lätt ka kõlakodadõ mant müüdä. Ja viil om mõtsaopmisõ rada, kon pandas inämb rõhku luudusõlõ ja perändkultuurilõ.
«Ku kõik kolm rata läbi tiit, lätt 4–5 tunni aigu,» rehkendäs Tatsi Taavi. Päält matkaratu om Pähni lähkül viil hulk kotussit, kohe luudusõhuvilinõ minnä saa: Paganamaa, Luhasuu, Eesti lõunatipp. Pähni keskusõst, miä suvõl om egä päiv valla, või egäsugumaidsi luudusõn käümise võimaluisi kotsilõ uuri.
Rahmani Jan
Pähni külästüskeskusõ teedüssejuht Tatsi Taavi kõnõlõs vanaaolidsist mõtsamajandamisõ tüüriistust, miä Pähni keskusõ aida ala kokko kor’adu omma. Rahmani Jani pildi.
Muu targa teedüsse hulgan om ka keskusõ luujalõ Denksi Vellolõ pühendet teedüssetahvli.
Umal aol väega tunnõt olnu Družba saag.
Kiri Nöörimaalt
Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
4. kiri. Nöörimaa kalliskivi Õie
Trehvsimi Õiega talvõl postkastõ man kokko ja nigu mul iks om kommõ vanõmbidõ inemiisiga juttu ajama naada, saimi timägagi jutu pääle. Täämbädses omma meist saanu nii hää sõbra, et käümi latsõga täl piaaigu egä päiv külän. Mu poolõtõiskuaastaganõ tütär mõist inemiisi nimmist timä nimme ainukõsõna puhtalõ vällä üteldä.
Õie om mu teedä kõgõ vanõmb naishing Nöörimaal. Sügüse saa tä 90aastadsõs, a seo vannus om timä man õnnõgi nummõr, selle et vällänägemise ja tegemiisi perrä või tedä kimmäle paarkümmend aastakka noorõmbas pitä. Nimelt om tä väega käpe, tüütegijä ja väke täüs. Egä päiv või tedä aian pindride vaihõl vai kasvumajan toimõtaman löüdä. Kumardamisõn om tä peris maailmameistre. Eski ma ei suta sirgide põlviga nii kavvõdalõ ettepoolõ küünütä.
Kasvõlõ tä miildüs, timä tomadi ja lilli omma esieränis häste kasunu, selle et tä löüd aigu näidega kõnõlda, näile tähelepandmist jaka. Üükülmä aigu kand tä tomadi pääväs kasvumajja päävä kätte mõnnu tundma ja üüses jälki tarrõ. Olkõ pääle, et sugulasõ omma tälle mõsumassinat paknu, om tä seost är ütelnü ja mõsk kässiga esiki sängülinnu.
Esiki ku Õie pikutas, kargas tä krapsakalõ naaratadõn pistü, ku aknõst meid tulõman näge. Olõ-i ma tedä viil kõrdagi halvan tujon nännü. Vihatsõs sai tä õnnõ üte kõrra sis, ku kuulsõ, et üts nuurmiis oll’ Tal’nast Võrolõ juusknu. «Olõs võinu innembä mõtsan puid kükädä, minkjaos niimuudu umma tervüst tsurki,» hurjut’ Õie.
Kõrra küsse, et miä om timä salahus, et tä nii häätujolinõ om. «Olõ-i tan määnestki salahust,» rehmäs’ Õie käega. Ma arva, et aiatüü hoit tedä nii herksä, kõgõ om, kinka kõnõlda, kink iist hoolõn olla ja võimlõminõ saa kah tettüs.
Olkõ pääle, et Õie om olnu ka Tsiberihe kiudutõt ja tuuga säidse aastat umast nuurusõst är kinknü, tulõ tälle miilde, et säälgi oll’ lustiliidsi asjo. Kõgõ tulõ tälle miilde mõni juhtuminõ, midä mullõgi jutusta.
Timä om näüdüsvanaimä, kinkal aigu latsilõ pannkuukõ kütsä ja külmästkapist umakeedetüt sahvti pääle anda.