Parm tsuskas: vaiki olõgi aig

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: vaiki olõgi aig2019-05-07T13:22:58+03:00

Maolda nali

Tsiklimiis külän

Tsiklimiis sõitsõ küllä. Tuu oll’ vanal aol, ku tsikli es olõ egäpääväne, tuuperäst tull’ kõik külärahvas uudistama. Üts poiskõnõ tõi tsiklimehele taari.

Tsiklimiis jõi ja kitse: «Hää taar. Om sul seod viil?»

«Terve pütütäüs,» selet’ poiskõnõ. «Mul vanaimägi sattõ eelä sinnä taari sisse!»

«Kuis sa mullõ säänest taari pakut,» vihast’ tsiklimiis ja virot’ taarianoma vasta maad purus.

«Mis sa teit? Seo oll’ mu vele pissipott,» sai poiskõnõ pahatsõs.

Maolda nali2019-05-07T13:21:46+03:00

Muda Mari pajatus

Imäpäävä ots

Ma kuuli raadiost, et täämbädse päävä latsil ei olõki immä. Tuu, et osa latsi omma ilma esäldä, olõ-i määnegi uudis. Mõni esä om iks kaoma lännü. Latsiaiah es peetä inämb esäpäivägi, selle et kõigil latsil olõ-s kotoh essä. A nüüd tulõ vällä, et mõlõmba omma kaonu, nii esä ku imä.

Ku targa mehe pelgäse säänest asja, et latsõl või olla kats essä vai kats immä, sõs muudsal perrel om kats tiidmädä suust latsõvanõmbat.

Kas imäpäivä tohet inämb nimmada? Vai tulõgi pitä keväjäst latsõvanõmbapäivä imäpäävä aigu ja sügüsest latsõvanõmbapäivä esäpäävä aigu. A midä inemise ull mõistus ka vällä ei mõtlõ, latsi sünnütäse ka edespite naasõ. Kõgõlõ kaemalda.

Muda Mari pajatus2019-05-07T13:20:45+03:00

Tossu Tilda pajatus

Kavval hobõsõvaras

Väiku maakeskkooli lõpuklassi noorõ tahtsõ pito pitä. Hää kotus oll’ üte klassivele man külän. Klassiveli võtsõ hindä hoolõs, kuis kõik tuu kamp kinäste bussi päält edesi toimõnda.

Oll’ talvinõ aig ja tütrigu taha-s läbi lumõ sumpsi. Klassiveli vei rii pääle säetü killavoori üten pidoseltskunna ni süüke-juukõga hobõsõga pidopaika.

Hummogu, ku pido oll’ peetü, sõidutõdi kõik õnnõligult jäl bussi pääle. Hää klassiveli luutsõ hobõsõ üten rii ja riistuga tagasi viiä inne, ku tallimiis tüüle tulõ. Tä oll’ hobõsõ kõigi riistuga võtnu ütismajandi tallist lupa küsümäldä. Tollõ teo kotsilõ või üldä kah, et varast’.

A tallimiis oll’ joba tüüle tulnu. Hobõsõvargal es jää üle muud ku vahtsõnõ lugu vällä mõtõlda. Tuu jutt sai sääne: «Löüdse hobõsõkõsõ tii päält. Kuulda oll’, et kavvõmbal rahvamajan oll’ pidoõdak olnu. Pelädä om, et noorõ olli hobõsõ võtnu ja maaha unõhtanu. Hopõn naas’ sis ummapääd astma. Ma kai, et tuu tä esi är.»

Tallimiis oll’ väega tenolik ja es jõvva ausat koolipoissi är kittä.

Tossu Tilda pajatus2019-05-07T13:20:02+03:00

Püksepressmine

Kasvi latsõn säändsen perren, kon olli kimmäle paigan miihi tüü ja naisi tüü. Naasõ es nakka ilmangi puid lahkma vai maad kündmä. Kellelegi es tulõ päähägi, et mehe pidänü tarrõ kraamma, mõssu triikmä vai pükse pressmä.

Ja nii ma lätsigi uma elutarkusõga ülikuuli ja sääl pia mehele. Mu miis oll’ lõpõtõnu Tartun tuukõrdsõ Tammsaarõ kooli ja harinu sääl pia egä õdak pükse pressmä. Ku mi sõs intrist eräkortõrihe kolisimi ja miis õkva edimädsel õdakul pressravva kuumas aiõ, naksi ma pükse viike paika säädmä. Oh sa taivas, ku miis karas’ ja haard’ mul püksi käest ja nakas’ esi pressmä!

Ma olli õkva hiitünü. Naksi sõs tassakõisi uurma, mille nii, ma olõ jo kotun esä ja lellä pükse pressnü maa ja ilm. Miis selet’, et ku tä keskkooli aigu uma tädi man kortõrin oll’, sõs täditütär palut’ tiä kõgõ vahtsõmbilõ püksele mulgu sisse ja tuuperäst tä press egä kõrd ummi pükse esi.

Täämbädse pääväni om mul hää miil tuu täditütre tettü «naisi tüü» peräst, kuiki põra tulõ seod püksepressmist tetä pall’u veidemb. Mu miis press seenimaani pükse esi ja niimuudu joba 53 aastat.

Alopi Ene

Püksepressmine2019-05-07T13:19:10+03:00

Kontrolltüü

Umbõs kümme aastat tagasi üten koolin. Illus keväjene aig, puukõsõ aknõ takan vanan pargin kõik lehte minemen. Nii ku tunn alas’, saiva latsõ teedä, et tulõ kontrolltüü. Üts latsõkõnõ ütel’, et pää valutõs. Tõnõ kaivas’ kõtuvallu. Kolmandõ meelest es olõ klassin õhku ollaki. Oppaja lasksõ aknõ vallalõ. Välläst oll’ kuulda varõsõ väega kõva: krraa, krraa, krraa! Sis saistas’ Varõsõ-nimeline poiskõnõ pistü ja ütel’: «Ma piä mineme. Imä hõikas minnu lõunalõ.»

Es jõvva tuu naarukoori seen oppaja kah tõsist näku tetä. Kõik hädidse latsõ olli kõrraga terves saanu ja kontrolltüü sai kah tettüs.

Panga Milvi

Kontrolltüü2019-05-07T13:18:25+03:00

Pur’on pulli omma ulli

1975. aastaga keväjä jõudsõ tsõõriga Põlvamaalõ tagasi. Taa jutt käü õnnõ mino kotsilõ: olõ põlinõ Põlvamaa tsura, tan sündünü ja suurõs saanu. Tõnõpuul oll’ tõsõst kandist – Mulgimaalt.

Saimi elo ja tüükotussõ Põlva kolhoosi Aarna küllä. Taal kolhoosil oll’ ka üts esimiis, kink nimes Üts. Timä juhtmisõ all oll’ majand parõmbidõ siän.

Naanõ sai tüükotussõ nuurkar’a pääle pullilauta ja ma tüükua mano autoelektrikus. A inne ja pääle tüüaigu käve ka naasõl abis. Ja ku naasõl väega rassõs läts’, tulli är periselt pullilauta tüüle.

Tallita oll’ pall’o sulgõ seen nuurpullõ ja mito rita keti otsan vanõmbit pullõ, kiä lätsi kõrrast kombinaati. Zootehnik mõõtsõ lindiga pulli är ja ku mõõdukaal vällä andsõ uma 450–500 killo, oll’ tapalõ sõit. Et kaalu kipõmbidõ kätte saia, võtsõ naanõ hindäle liisna kohustusõ ja lepse ülembidega kokko, et nä omma abis pärmi ja siiropijäägi hankmisõga. Ja ku ülembä olli tuuga peri, sõs läts’ «präskä» tegemises valla.

Pääle õdakust süütmist, ku söödäkäro sai vabas, naksimi pullõlõ «köörämit» tegemä. Asi käve niimuudu, et puistimi kärro kimmä pordsu jauhha, valimi pääle kiivät vett, segäsimi är, lasimi tükk aigu saista, sõs tempsemi külmä viiga parras lämmäs, pannimi mano pärmi ja siiropi, katimi rõivaga kinni ja jätimi lauta saisma kooni hummoguni.

Ku hummogu pullõ süütmä tullimi, oll’ käru silmini vatutavat rüübet täüs. Pühksemi molli õdakust söögisodist puhtas ja naksimi pullõlõ «köörämit» jagama – egä pull sai pangitävve. Vahepääl tull’ mõlaga siädä, et kõik saanu üttemuudu paksusõga rüübet. Mõni minot ja kõik oll’ otsan. Esiki mold lakuti puhtas. Ja ku mõni oll’ aigladsõmb, sõs kipõmb läts’ tõsõ käest vargilõ.

Veitü ao peräst oll’ laudan laulukuur, ku mitte RAM, sis mehe mõtsast vai pulli laudast. Laut oll’ säänest müügmist täüs ja nilpsati kiilt. Tuu tähend’ sõs: kas pulli jäivä purjo vai nõvvõti liisna portsõ.

Laula pall’o laulat, a ütskõrd saa pido otsa – hal’ast süütä pääle ja mokk maaha. Säänest kraami saa-i egä päiv – hää, ku paar-kolm kõrda nädälin. Pühksemi vahekäügi puhtas ja säädsemi kodo lõunalõ minekis, ku kaimi, et üts pull väega ähk ja puhk ja om kerest väega jämme, sis viskas pikäle. Lätsimi mano ja aimi tä vahtsõst üles. Pull tudisi, ai suust vattu ja oll’ täüs ku till. Selge, pullil om puhitus. Pullil om rassõ jalgu pääl saista, taht jälki pikäle hiitä. Mi ollimi tuud nännü: ku elläi pikäle hiit, sõs om täl lahkiminek.

Meid oll’ veterinaartohtri opanu, kuimuudu tulõ eläjät lahkiminekist pästä ja meile oll’ sääne riistapuu kah ant, minka eläjäle kõttu tsusada. Tollõ riistapuu nimetüs om trokaar. Täl om terräv ots ja toro ümbre. Ku ettenäüdädü kotsõ päält makko tsuskat, sõs toro jääse sisse, et mulk kinni es lännü ja gaas tulõ niimuudu vällä.

Mul es jääki muud üle, ku tull’ trokaariga pulli maost läbi tsusada, tõõnõpuul hoitsõ pulli kinni, et tä pikäle es hiitnü. Viil tükk aigu pääle tsuskamist es lasõ mi täl pikäle hiita – lasimi tä hoobis ketist valla lauda pääle jalotama. Ull’ ja ahnõ pull, mändse hädä hindäle üten tõi. Seokõrd pästimi tä elo, a võinu hullõmbidõ minnä. Sõski jäi tä kergele põdõma.

Mõnõ päävä peräst, ku naati tõisi ketipullõ kombinaati viima, panti tuu pull kah kuurma pääle. Kas usuti vai ei usu, a pulli silmist juussõ vesi – pull iksõ. Ja mi kah iksõmi…

Säinasti Enno


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Pur’on pulli omma ulli2019-05-07T13:17:28+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Lahjõmbas tett Fairy

 
Kiäki oll’ anomamõsuvedeliku Fairy lahjõmbas tennü ja limmonaadipudõlihe pandnu.

Tahtsõmi juvva ja ütli tüükaaslasõlõ Valjalõ: kae, sääl pudõlin um limmonaat.

Tä maitsõ ja ütel’, et vast mahl, sääne kislenkaja. Võtsõ sis punnsuutävve ja süläs’ vällä.

Sis saiõ arvo, mis oll’. Viil tükk aigu loput’ suud, mis aiõ mugu vattu vällä. Hää nali.

Kats kalamiist ja ei üttegi kalla

 
Nuurmiis oll’ käe küünärvarrõ kotsilt klaasiga är lahknu. Kiirabi tõie tä haigõmajja.

Ütel õdagul tulliva kats kalamiist. Õigõhe es olõ nä viil kallo saanuki.

Olliva õngõ autohe pannuva ja sis esi kah istnuva. A nii õnnõtulõ, et üts oll’ istnu õkvalt õngõkonksi hindäle tuharahe.

Tõnõ oll’ lännü sõbralõ appi ja tõsõ õngõ iist är nõstmisõga ajanu kogõmalda hindäle kah konksi näpu sisse. Vot sis kats kalamiist ja ei üttegi kalla.

Haigõmaja2019-05-07T13:15:37+03:00

Priinime lugu: Kalgan

Säänest priinimme om täämbädse ao Eestin õnnõ 16 inemisel. Nimi olõ-i Eestin pantu, a siiä saanu Lätist. Ruhja kandi miis Ādams Galgan tull’ Lätist Eestimaalõ Koikküllä ja tõi üten ka nime, miä timä oll’ sääl saanu 1822. a paiku. Timä priinimme panti kirja ka kujul Galsons. Koikküllä ostsõ tä talu 1865. aastal.

Nimme om ka täämbädse päävä Lätin olõman, a määnegi tävveste harilik nimi olõ-i taa säälgi. Eestin naati nimme pia kirutama K-ga. Ütest külest tuuperäst, et eesti keelen olõ-i harilik nõrk täht sõna algusõn; tõõsõst külest tähendüse peräst. Vinne keelen oll’ sama sõna, miä om priinime alussõs, küländ häste tunnõt ja algas kah K-ga.

Om väega tõõperäne, et Ruhjan valiti priinimes kasvunimi; võiolla valiti sääne nimi esiki kostki kasvuraamatust. Eesti keeli om taa haina nimi kalganirohi, inglüse keelen galangal, täämbädse ao Saksa keelen Galgant, a vanõmba ao Saksa keelen Galgan ja vinne keelen kalgan (калга́н) (liigi omma Alpinia officinarum ja Alpinia galanga). Tuu om sääne ingvääritaolinõ juurik. Kalganirohu omma peri Lõunõhummogu-Aasiast ja noid opiti Euruupan tundma Vinnemaa kaudu 17. aastagasaal. Väikene kalganiruuh (saksa Echter Galgant) om keskaost peri ravihain. Suurõ kalganirohu (Alpinia galanga) taikeeline nimi om Kha ja tuud tundva eestläse kah Tom Kha supi nimen.

Haina hinnäst Lätin muiduki ei kasu, a Liivimaa sakslasõ tunni tuud umast köögist. Joba 1731. aastal ilmu Saksamaal raamat «Neu volkommen Kräuter-Buch» ’vahtsõnõ tävvelik rohuraamat’, kon oll’ katõlõ kasvusordilõ ütidse nimega Galgan pühendet terve lehekülg.
Ütel kõrral om Lannamõtsan nimme ka eestistet. Vahtsõs nimes om võet Randmaa.

Koikkülä, Lannamõtsa ja Kaagjärve kandin om hulga nimmi, minkal Läti tagapõhi. Mõnõ noist omma siiä tulnu, a mõnõ siin lätläisile pantu.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kalgan2019-05-07T13:13:12+03:00

Keväjäkildakõisi luudusõst ja elost

Õdagu aian mullan mütäten seie minno ütsik kiholanõ. Ma kannahti tuu rõõmuga vällä ja es lüü tõist maahagi.

Muido olõ-i tsirgukõisil, midä süvvä. Mõni tsirk iks viil laul umma keväjäst laulukõist.

***

Nigu minevä ja üleminevä aasta, kutsuti minno seo keväjä jälki puukuuli tüüle. Parhilla korjami põllu päält nuuri kuusõkõisi. Loemi är ja panõmi kottõ sisse, millega nä edesi viiäs ja mõtsa kükätäs.

Ku tulõ sääne põud nigu minevä aasta, sis ei olõ tiidä, kas nä iks kasuma kah läävä.

***

Seost aastast um puukooli nimetüs «taimla» ja eräinemiisile inämb kasvõ ei müvvä. Kõik puukõsõ kükätäs riigimõtsa. Jutt um ütest Tarto taimlast.

***

Uudistõn üteldi, et minevä aasta olõvat väega pall’o mõtsa är maaha lõigatu. Rohkõmb ku kunagi varrampa. Ega sis ei jääki muud üle, ku vahtsõnõ mõts pääle kükädä. Vast and taivaesä vihma kah, et kasvokõsõ ilosahe kasuma saassi minnä.

***

Hää, et um viil minosugutsit pensionääre, kedä tüüle kutsu. Kasu kah katõpuulnõ. Mi vaenõ riik saa uma tulumassu tävvega kätte ja veidükese jääs mullõ kah. Vähämbält tüütegemise rõõm jääs mullõ. Tuud rõõmu ei saa külh ütski valitsus är võtta.

Urmi Aili

Keväjäkildakõisi luudusõst ja elost2019-05-07T13:08:09+03:00