Maolda nali

Rahamänguautomaat

Tõtõstõ sündünü lugu aost, ku saina seest raha võtmisõ automaadi olli küländ värskele tulnu.

Nuurmiis läts’ rahha võtma, timä iin vanõmb naistõrahvas tsurm’ nuppõ. Tükü ao peräst tull’ tä massina mant iist ja nuurmiis pässi automaadi mano. Võtsõ uma pordsu vällä, mille pääle naistõrahvas imeht’:

«Midä, kas võitsõtki vai?»

Maolda nali2019-04-23T12:53:21+03:00

Muda Mari pajatus

Plaanimajandus om tagasi

Ma kuuli raadiost, et mi riigil om kõvastõ rahha puudu. Selle es saa kolm eräkunda, kiä valitsust kokko pandva, tetä säänest lepüngit, kohe kõik valitsusõ järgmädse nelä aasta tegemise kirja pandas. Tuu asõmõl tetti papõr, koh om kiräh õnnõ tuu, midä tegemä ei naata. Tuu om väega hää mõtõ, selle et mitte midägi tegemise jaos olõ-i rahha vaia.

Tuu paprõ pääle panti kirja õnnõ säändsit lubahuisi, midä saa täütä ka ilma rahalda. Näütüses: võtami plaani, uurimi asja, säemi tsihis, kaalumi muutmist. Plaanõ om kimmähe peetü. Vet ütel’ jo vanarahvaski, et ütessä kõrda tulõ mõõta, inne ku lõikama nakkat. A tõõsõlt puult om plaanimajandus varrambagi mõnõ riigivankri kraavi ajanu.

Muda Mari pajatus2019-04-23T12:52:37+03:00

Tossu Tilda pajatus

Inemise ja eläjä

Üts perädü suur rott Võron trügisi Koreli uulitsan vanaprovva elämiste. Tuuga pässi tä üle sõnomiläve ja tuust häbemäldä eläjäst kirot’ mitu aolehte. Är hirmutõt vanaprovva kutsõ vällä päästekomando, kes vei roti tarõst vällä ja lasksõ eläjä luudustõ.

Mi hoovi mutiklubin arotõdi tuud roti-asja pikembält. Hallõ süämega Alma oll’ õnnõdu, et eläjäkene visati vällä kur’a ilma nuhelda. Vast kongi muial koheldas tedä parõmbilõ. Hää, et maaha es lüvvä. Milla, kes kaes ilmaelo pääle as’aligumbidõ silmiga, löüdse, et egäsugumadsõ eläjä – olku vai roti tapminõ om kuritego. Hääd om kah: kon rott om elämisen, sääl ei olõ hiiri. Lonni kai kõgõlõ värgile laembalt. «Kaegõ, inemise ja eläjä omma aigõ algusõst ütenkuun elänü. Vinnemaalt tuudi sisse kährigu, šaakali tulli esi ja no om järg mõsukahrõ käen. Kirivüs tege meid rikkambas!» arvas’ demokraat Lonni.

Tossu Tilda pajatus2019-04-23T12:52:05+03:00

Pääasi, et magusat saas

Arvada om, et asi juhtu 1950. aastidõ lõpupoolõ.

Meil kotun küteti sanna. Imä kässe mul sannavüürüse põrmandu är pühki ja nardsuvaibakõsõ puhtas raputa. Nii ma teigi.

Viil touksi ma kats mehitside sülemikasti, kon seen olli vana pruunis lännü kärgiga raami, miä oodi sulatamist, ilustõ ütstõsõ pääle ja panni käteräti pääle.

Ku mi pere oll’ sannan käünü, tull’ naabrinaanõ uma nii umbõs kümneaastadsõ pojaga kah hinnäst harima.

Järgmädsel hummukul läts’ imä kaema, kuis sanna man asi um: kas seebitükk om aknõlavva pääl, mõsukausi laba pääl kummalõ, viht kah uman kotussõn.

Veitü ao peräst hõigas’ tä meid kaema, mis sannan oll’ saanu. Poiskõnõ oll’ kõigist kastin olnuist raamõst käre vällä murdnu, inämbjagu kokku nätsütänü, osa raamõgi lakja lahknu.

Lämmän ruumin olli kärje pehmembäs tõmmanu ja vaha lõhn tunda. Arvada oll’ poiskõsõl ikäv nakanu, kooni imä hinnäst mõsksõ. Vahalõhn tulõt’ miilde, et siin või mett kah olla. A õnnõtusõs es olõki. Imelik tundu meile tuu, et lats üle kümne raami seest vahakäre läbi jõudsõ tsälki ja nätsütä.

Üteldäs, et luutus koolõs viimätsenä: ku mitte edimädsen, sõs vast viimätsengi kären viil veidükese mett um. Sääne võisõ poiskõsõ mõtõ olla – pääasi, et magusat saas.

Kindma Maimu

Pääasi, et magusat saas2019-04-23T12:51:05+03:00

Opitunn terves elos

Oll’ keväjäne kipõ põllutöie aig. Sai tutva käest varahaisi kapstaluumõ ja nuu oll’ vaia õkva aiamaa pääle är kükädä. Kai taivahe külh, et sääl oll’ tummõ pilv üleväh, päälegi, hummogu oll’ ilmateedüs kah pikset lubanu. Mõtli, et vast iks jõvva inne suurt vihma tüüga lõpulõ.

Tei kipõlt ja saigi är! Joba oll’ taivas pää kottal lännü mustas ja kai, kuis tarõ mano sai. Tuust oll’ hää, et kukutätä tõrõl’ kohki kavvõmbah ja oll’ hää miil, et kapstalooma mulda kükätüs saiva. Ku nüüd vihma kah saava, või kimmäs olla, et läävä kasuma.

Jõudsõgi vüürüste. Hõiksi tarrõ tõisilõ: «Võtkõ õkva telekas takast, väläh um pikne!»

«Olõ-õi hätä midägi, tuu viil kavvõndah! Mi kaemi «Pingviinipoig Lolo» lõpuni, ei olõ pall’o jäänü,» ülti mullõ vasta.
Ütekõrraga käve tarõh sääne pauk, nigu olõs sääl püssü lastu. Hiitü nii ullimuudu är, et es julgu edimält hinnäst eski liiguta. Päälegi oll’ tarõh havvavaikus.

«Kas näid um sääl pikne maaha löönü?» käve edimäne mõtõ läbi pää. Saisi mis ma sääl saisi, peräkõrd naksi tõõsõ tarõ kaudu pelgüisi edetarõ poolõ hiilmä.

Es julgu häste kaia, a siski näi läve päält, et esä pojaga istsõva katõkõisi kõrvuisi sohva pääl ja olli tävveste olõmah, elovaim paistu kah seeh olõvat. Kumbki es paistu olõvat koskilt kotsilt ka är palanu. «Kas ti iks eloh olõti?» sai kukkimuudu läve päält küsütü. Sis naksiva nä hinnast liigutama ja ütlivä, et eloh, eloh iks. Tormssi tarrõ, kisksõ kõik juhtmõ sainast ja naksi loengut pidämä ettekaemisõst pikse kõrral. Seokõrd olliva mõlõmba mukka tävveste ütel nõul.

Paar nädälit pidimi ilma telekalda läbi ajama, nika ku massina parandusõst suurõ remondiraha iist kätte saimi.

Tuust aost pääle olõ ma lännü väega ettekaejas, ku pikset kasvai ilmateedüski lupa. Tõisilõ olõ kah umma luku kõnõlnu, mis tuukõrd juhtu ja mis kõik olõs võinu viil saia. Inämbüste om inemiisil kuigi ütskõik ja näile mu üleelämine suurt ei putu.

A ma tiiä, et luudusõ vägi um üle kõgõ ja inemisel tulõ tuud usku ja ette kaia. Ja viil, et muuta saat õnnõ esihinnäst, tõisiga um nii, kuis um.

Liiva Aasa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Opitunn terves elos2019-04-23T12:50:07+03:00

Olõ-i inämb midägi üteldä

Viies mihklikuu päiv 2000 ilmu Uma Lehe tõnõ nummõr ja saman numbrin oll’ edimäne Ruitlasõ jutt. Ja no om üts 2019. aasta 25. mahlakuu päiv ja Uma Lehe nummõr om 436. No ma olõ mõnda aiga mõtõlnu, kas ma olõ õks õigõ inemine säändse tüü pääle. Ja täämbä inämb ei mõtlõ kah. Avitas külh. Parhilla mõtlõ, et hää, et sääne mõtõ nii kipõstõ tull’, olõs võinu inemiisi viil pikält piinada.

Käve mõni päiv tagasi Võro liina pite ümbre ja mõtli, määne oll’ liin aastal 2000. Säänest jället Roosisaarõ silda es olõ, rannapromenaati es olõ, vana Latsi Maailma poodi iin oll’ park, pritsumaja kõrval oll’ nilbõ kivipõrmanduga sitamaja, kon olli kirä «Olja ljubit Kolju» ja «Idi nahui». Kerigu kõrval oll’ park, mitte Seminäri Nagasaki. Võro liinan es olõ viil kümme aastat üttegi valgusfuuri.

A vanamehe olli Roosisaarõ silla kõrval kraavi pääl särge püüdmän, nigu õks. Viis tükkü, ridva käen. Ai juttu, filosofiirse ja tõmbsi vahepääl mõnõ särepoja. Hää miil sai, kõik om muutunu, a õngõritvuga vanamehe es olõ õnnõs mitte kohegi kaonu. Vahtsit miihi sünnüs veidemb, a säändside kihvte umakiilside vanamiihiga, näeti, õnnõs määnestki hätä ei olõ.

Kõrdaminõ ei olõ määnegi tarkusõ imä. Ku inemine hinnäst kõrdama nakkas, om kats võimalust: kas täl om mäluga hädä vai täl ei olõ midägi üteldä. Ma olõ tuu tõnõ variant. Kõik mu luu omma mitu kõrda läbi kirotõdu ja ei tiiä mitmõndat tsõõri tegemä ei olõ kah mõtõt minnä.

Tõsõ luu jääse alalõ, inemise saava Tossu Tilda pajatuisi lukõ, viimätsen lehen kirot’ Pulga Jaan. Ei olõ hätä, et midägi kostkilt otsast saisma jääs. Ma arva, et järgmädsest numbrist om mul hindäl Umma Lehte pall’o parõmb lukõ.

Aituma üten oltu ao iist, uma inemise, hääd ja ilosat teile! Ma tsehkendä vast siin ja sääl viil egäsugumaidsi asjo ja ku ütspäiv kah vanamehes saa, sõs võta ridva kätte ja istu Roosisaarõ silla kõrvalõ kraaviperve pääle ja nakka tõisi vannumiihiga särge kakma. Sõs näemi, ku millegiperäst varramba ei näe, mis kah sukugi võimalda ei olõ.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väsünü kiränik

 

 

Olõ-i inämb midägi üteldä2019-04-23T12:46:17+03:00

Priinime lugu: Margus, Markus

Täämbä om rahvakallendri perrä markusõpäiv. Markusõpäiv sai uma nime pühä Markusõ perrä, kiä kirot’ üte nelläst evangeeliumist – Markusõ evangeeliumi.

Markus om vanast Roomast peri edenimi ja tuu tähendäs ’sõajummal Marsilõ pühendet’. Nime variandi omma Margus, Margo, Mark, Marko, Marek jt, a ka Marx ja Merkel. Kõik nimä võiva täämbä pitä umma nimepäivä.

Margus ja Markus omma täämbädse ao Eestin ka perekunnanime. Perekunnanimme Markus om 330 inemisel ja perekunnanimme Margus 231 inemisel. Priinimme Markus om pant nii Põh’a- ku Lõuna-Eestin, a priinimme Margus õnnõ Lõuna-Eestin, säälhulgan Saarõmaal. Võromaal om mõlõmbat nimme pantu Vana-Antsla mõisan, a Margus olõ-i sääl edesi lännü. Markus om priinimes pantu ka Räpinäl Miiksi mõisa Naha külän, kon Markusõ om olnu ka vana lisanimi.

Priinimes omma mõlõmba saanu kas esänime vai talonime perrä. Hää näüdüs tuu kotsilõ om löüdä Tartomaalt Tarto-Maarja kihlkunna Kavastu mõisast, kon Margussõ talon elli vanaperemiis Margus ja perenimes annõti ka Margus. Ka Narva-tagotsõl maal, miä oll’ Eesti osa, panti priinimes Markus, a esänime Mark perrä, miä omgi inämb õigõusunimi.

Fastrõ Mariko

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Margus, Markus2019-04-23T12:44:26+03:00

Mooste mõisa tege folgipido aigu ussõ vallalõ

3. ja 4. lehekuul tulõ Põlva vallan Moosten suur folgipido: eesti rahvamuusiga tüütlüisi festival Mooste Elohelü tähistäs 20. sünnüpäivä.

Riidi kullõmi Folgikuan ansamblit Fränder ja Puuluup, tandsimi üten Maatasa muusikidõga jala villi ja teemi üümatka Mooste järve viirde.

Et festival tähistäs juubõlit, om ka puulpääväne kontsõrtõ kava esieränis tihtsä. Ülesastjit om nii umast kandist ku kavvõmbast Eestist vai ka peris kavvõst Prantsusmaalt. Et kõik är mahtunu, helises pillimäng samal aol katõ-kolmõ lava pääl.

Tüütarõ hoitva ussi valla

Viil tähistedäs puulpäävä Mooste mõisa kodadõ päivä. Sisse saa astu mitmõ tüütarõ ruumõhe, saa ka esi tegemiisin üten lüvvä. Kimmähe tasos uudista vahtsõstpruukmisõ kua kirbuturgu, miä timahava peetäs festivali puulpäävä hummogu. Säält või löüdä vahtsit tsuugõ, vanno ehtit, uhkit nipsasjo, põnõvit pille ja raamatit. Samal aol peetäs Vanaajamaja man Kihulasõ Meelisse traditsioonilidsõ puutüü päivi, kon saa nii uudista ku esi käe külge panda. Villakuan kõnõldas kodomaidsõ lambavillakraami luku, sepikuan tege paiklik sepp ääsile tulõ ala. Savikoda ja Saviukumaja uutva uurma savisegusit. Lisas mass kaia Mooste külälisstuudio MoKSi kunstnigõ tüütarri ja näütüisi. Vallalõ om ka Mooste rahvamuusigakuul, kon tetäs opitarri.

Võrokõsõ ja seto pidävä hõimupito

Herevüst või tekütä ka seto-võro hõimupido, miä nakkas pääle Veskitiatri hoovi pääl pikä lavva takan 4. lehekuul kell 15.

Võrokõisi ja setodõ laulõ, pilliviise ja mängõga pito võtva iist Hainsoo Meelika, Roose Celia, Hintsi Anna, Kanni Tuule, Sildoja Krista, Karula Naase’, Käokiräs, Kuldatsäuk, Sõsarõ, Väike Hellero, Madara’ ja Liinatsuraq.

Paarikaupa võetas üles noid võrokõisi ja setodõ laulõ, miä omma viisi vai sõnnu poolõst üttemuudu. Nii või üts laul tõist kogoni jakada ja pido and aimu mõlõmba hõimu muusigaperändüse ütitsest osast.

Päävä lõpõtas võigõluskontsõrt

Mooste Elohelü festivalil om aastit mõõtu võtõtu, kiä om loonu kõgõ parõmba eesti rahvamuusiga tüütlüse. Festivaali korgpunkt om timahavvagi võigõluskontsõrt, kon lava pääle astus 16 ansamblit. Om noid, kiä tulõva lava pääle ütsindä, a om ka pia 40 muusikuga ansambli. Hindamiskogol saa valiminõ küländ rassõ olõma.

Hindamiskogon omma timahava Rüütli Ingrid, Ermi Anne, Aintsi Tauno, Rebäse Piitre ja Priksi Kristjan. Nika ku kogo otsussit tege, astva Folgikua lava pääl üles Ilvesse Aapo ja Varblasõ Marju ja pääle tuud tulõ festivali üüpido Veskitiatrin, kon lava pääle astus ansambli Küi.

Teedüst võigõluskontsõrdi osavõtjidõ, pääväkontsõrtõ ja programmi kotsilõ löüd internetist lehe moostefolk.ee päält. Pääväkontsõrdi ja tüütarõ omma paikligulõ rahvalõ massulda.

Tammõ Liivi, festivali projektijuht

Mooste mõisa tege folgipido aigu ussõ vallalõ2019-04-23T12:41:28+03:00

Puigal peeti latsi näütemängopäivä

Suurõl neläpääväl sai Puigal nätä ja kuulda võrokeelist näütemängo. Umaette näütemängopäiv peeti latsiaia- ja koolilatsilõ. Nigu Puigal õks kombõs, olli näütemängo võro keelen.

Puiga latsiaida oll’ tulnu uma näütemängoga katõssa latsiaiarühmä. Lava pääl sai nätä hulga eläjit ja tsirkõ, ummi juhendajidõ abiga kõnõli väiku latsõ hääd võro kiilt. Puigalõ tull’ umma näütemängo näütämä kats latsiaiarühmä Põlvast, kolm rühmä Võrolt ja Sõmmõrpalo, Ruusa ja Puiga latsõ.

«Ma kuulsõ tan täämbä väega hääd võro kiilt, nii väikumbidõ ku suurõmbidõ suust,» võtt’ uma tundõ kokko Sõmmõrpalo latsiaiarühmä üts juhendaja Alteri Annika. Timä sõnno perrä tahtva latsõ võro keelen kõnõlda ja näütemängo tetä. «Nä tahtva nimelt võro keelen esinedä, sääne kärkmine ja käskmine miildüs esieränis häste, külänaisi mängmine,» selet’ Alteri Annika.

Juhendaja jutu perrä proovitas näütemäng tetä niimuudu, et kõik latsõ tuust ossa saanu. «Mi Sõmmõrpalu latsiaid tull’ vällä tüküga «Potikõnõ», miä oll’ tett Vinne muinasjutu perrä. Edimält teimi tuud puppõga, täämbä mängsemi latsiga. Lugu om tuust, kuis muur tegi taadilõ potikõsõga putru ja tuu läts’ kõrbõma,» kõnõl’ Alteri Annika.

Koolin neli pikembät luku

Puiga koolimaja lava pääl ast’ üles neli näütemängotruppi. Päält Puiga kooli latsi olli hinnäst näütemängopääväle sõidutanu ka Mõnistõ ja Harglõ kooli latsõ. Koolilatsi näütemängo olli tsipa pikembä ja tõsitsõmba.

«Etendüse olli kirivä. Põnõva lavastusõ, huvitavit mõttit oll’. Meil ei olõki tan varrampa säänest asja olnu, et lava iin tandsitas vanna tantsu. Mullõ miildü ka Mõnistõ lugu, kohe oll’ uma piirkunna aolugu võetu,» selet’ koolilatsi näütemängopäivi pääkõrraldaja Ruuli Helve. A miä tuu võrokeelitside näütemängõ päiv Puigal õigõlõ om? «Taa om nigu pidopäiv: latsõ omma vahva, ilosat võro kiilt saa kuulda ja lavastamist kah nätä,» oll’ Ruuli Helve rõõmsa.

Näütemängõ hindamiskogo kitt’ kõiki nättüid lavastuisi, a esieränis häid sõnno löüti Mõnistõ kooli latsi näütemängo jaos. Mõnistõ latsi juhendaja Pazuhanitši Asta selet’, et timäl om tekkünü sääne väiku näütemängoseltskund: latsõ tulõva esi juhendaja mano, näid ei piä kuigi sundma.

«Mängsemi tan maha näütemängu mi kodukotussõst – Mõnistõst ja Mehkamaast. Käänimi taad uma kooli aoluu pääle. Om jo pääväkõrral, kuis kuulõ ehitedäs ja kinni pandas,» kõnõl’ Mõnistõ latsi juhendaja tsipakõsõ uma rahva mängitüst tüküst.

Rahmani Jan


Sõmmõrpalo latsiaia rahvas mäng opõtlikku Vinne muinasjuttu «Potikõnõ». Rahmani Jani pilt


Põlva latsiaid Pihlapuu näütäs, kuis naabrimehe nakrit maa seest vällä kakva. Rahmani Jani pilt


Puiga põhikooli 9. klass jutustas kaejilõ kur’ast kuningannast. Rahmani Jani pilt


Harglõ kooli näütemäng vii kaeja rõivapuuti, kon nõudja ostja saa lõpus pordsu miihi- ja naisirõivit. Rahmani Jani pilt


Puiga põhikooli 5. klass om Tuhkatriinust tennü täämbädse ao Tuhaleenu. Rahmani Jani pilt


Mõnistõkõisi Mehka ja Hipp saava etendüse käügin vanas. Rahmani Jani pilt

Puigal peeti latsi näütemängopäivä2019-04-23T12:38:24+03:00

Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

2. kiri. 200 verstä mürärata – vast ülearvo vunki mano?

 
Tahtsõ timahava kah luumistalgolõ vunki mano ammutama minnä, a jäi haigõs. Korgõn palavigun kai sängüst esitlüisi ja tunnista, et olõ är süändünü. Kimmäle olõs sääl osalidsõna hulga väärtüslist opnu, a et võit läts’ motomiihile 200 verstä pikkudsõ motomatkaraa ehitämises, om mu meelest liig ja raha andminõ sinnä, kon tuud joba niigi om.

Mis arõnguhüpe tuu om, ku anda inemiisile võimalus elosat keskkunda häötä ja Natura 2000 maiõ pääle ja luudusparki mürätsolki luvva? Mille es plaanita sama pikkä matkarata, kon rattaga sõita ja jalaga matkada? Tõisi talgoliidsiga juttu aiõn tull’ vällä, et ka nimä olli säändse otsussõ pääle üllätünü.

Euruupa Liidun om olõman vaikligõ paiku direktiiv, minka Eesti ühinenü ei olõ. Neo omma piirkunna, kon mototehnikaga ei või sõita ja tuutmisõ mürrä ei või olla. Säändse piirkunna ei saa olla õnnõ mõni ruutkilomiitre suurõ, selle et mürä lätt väega häste edesi. Näütüses mi majast paari verstä takan mõtsanukan käävä kah noorõ ATV-dõga lustman. Egä kõrd, ku nä sääl pläristäse, kost tuu õkva ku aknõ all. Pia magalõ jäänü lats tege muidoki silmä hiitümisega vallalõ ja mul tulõ tedä tükk aigu vahtsõst unõlõ laulda. Sääl mõtsanukan käümi ka tsirgulaulu kullõman. Egä kõrd, ku mürämassin müüdä sõit, om tükk aigu kõik vakka. Arvada niildvä tsirgu keele alla ja pagõsõ, kohe saava. Miä viil eläjist kõnõlda…

Ja midä piät tundma nuu inemise, kiä säändse matkaraa lähkül eläse? Kas tõtõstõ piät kõgõga harinõma?

Eesti inemise omma loomu poolõst tagasihoitja ja lepligu, a kõgõga ei saa ja ei või leppü. Saa-i kuigi vakka olla, ku näet müüdäkaemist vai vägivalda luudusõ kallal.

Olõ Võromaal kül õnnõ puultõist aastakka elänü, a näe, ku pall’o saanu tan sotsiaalalan är tetä. Kasvai latsilõ paar mänguplatsi mano ehitä. Kas om sis tõtõstõ vaia tunnusta adrenaliininälän suuri inemiisi? Seo edendä ei kuigi kultuuri, majandust ega sotsiaalsõt hääolõmist.

Kiri Nöörimaalt2019-04-23T12:33:00+03:00