Maolda nali

Kats hiirt kino laoruumin

Kino laoruumin jürä hiir filmirulli. Tõõnõ hiir küsüs:

«Kas om ka hää film?»

«Ei tiiäki, raamat oll’ nigu parõmb,» kost jüräjä vasta.

Maolda nali2019-04-08T16:34:24+03:00

Muda Mari pajatus

Vahtsõnõ kõnõpruuk

Ma kuuli raadiost, et otsitas sõnno, mis omma kõgõ ilosamba eestikiilse uma sõna. Kiä viil olõ-i umma sõnna saatnu, sõs tekke kipõstõ. Mi saavat pia kaabuga kultuuriministri, kiä kiild kõik hää ja ilosa sõna är.

Edespite tohet ütstõist õnnõ sõimada vai muido halvastõ üteldä. Kiä om väega viisakas ja tihka-i krõpõmbit sõnno vällä üteldä, või eufemisme pruuki. Ku ti mõtlõt, et ma tiiäki-i, miä tuu sõna tähendäs, sõs tiiä külh. Niimuudu saat sõimada ümbre nuka. Ku mõnõlõ inemisele tahassi üteldä, et tuu om tsiga, sõs ütlet hoobis, et tä om rõngah hannaga elläi, kinkal om kõgõ maa külmänü ja kärss kärnäh. A millegiperäst ei olõ nuu mehe rahul, ku näile hindäle halvastõ üteldäs. Kas sõs piät peris vakka olõma?

Muda Mari pajatus2019-04-08T16:33:29+03:00

Tossu Tilda pajatus

Tsia sälän sõitminõ

Keväjä, ku ilma lämmäs lätsi, viidi väiku liinatütrik terves suvõs maalõ tädi mano. Latsõlõ oll’ sääl pall’o huvitavat, kõgõ rohkõmb miildü tälle taloeläjä.

Tsiga elli välän uman aian. Tädipoig oll’ maalõ saadõtust liinatütrigust ütstõist aastat vanõmb. Ütspäiv küsse tädipoig väiku tütrigu käest, kes vahtsõ mulda tsungvat tsika, kas tä tahas tsia sälän sõita. Muidogi liinalats tahtsõ!

Tütrigulõ panti vahtsõmb kirriv kleit sälgä ja hiussihe köüdeti uhkõ lehv. Tädipoig küünüt’ tä üle aia tsialõ sälgä. A mis edesi juhtu? Tsiga vaiu küle pääle ja säädse hinnäst vasta aida puhkama. Tädipoig jõudsõ viil latsõ tsia mant üle aia är haarda.

Niipall’o sis tsiaga sõitmisõst… Perän pand’ tädipoig tütrigulõ süüs, et tuu oll’ tsika küle päält varbaga kõhvitsõnu.
Oll’ kuis oll’, a jõulus sai tütrik liinan maalt tädipoja käest kaardi, mille pääl tsia sälän päkäts. Miil läts’ jäl kurvas ja ikk tükse pääle…

Nüüd, ku tuu väiku tütärlats om ammu vanaimä, aja tedä latsõpõlvõ läbielämine tsiaaian naarma.

Tossu Tilda pajatus2019-04-08T16:32:46+03:00

Suur esämaasõda

Meil oll’ keskkoolin häste kimmäs aoluuoppaja: kõik käve timä taktikepi perrä. Timä tunni es tohe minutitki ildas jäiä, aastaarvu pidi raudsõlt pään olõma, egän tunnin pidit olõma valmis püstü kargama ja õkva vastama. Ja vastakõnõlõminõ es tulõ kõnnõ alagi.

Valimiisi aigu oll’ mi aoluuoppaja õks valimiskomisjoni esimiis ja koolitüüst prii uma kuu aigu. Tä iist andsõ tunnõ tä tõnõpuul, kes tüüt’ kah saman koolin.

Mi uutsõmi tedä: tä oll’ hää nall’asoonõga, tark kõkkõtiidjä. Tä tunni oll’ rõõm minnä. Mi tahtsõmi tiidä uma kandi aoluust, raamatist, mis olli är keeletü, tähtsist inemiisist, kellest meile tunnin es kõnõlda, a kotun kõnõldi. Meil oll’ egäs tunnis valmis mõtõld, millest vai kellest tahtsõmi midägi vahtsõt kuulda. Ja tunn läts’ki nigu linnatõn. Vahel lõpõt’ mi jutuajamisõ järgmädse tunni oppaja. Innekuulmalda lugu: vahetunni es tahetagi minnä. Ja nii kuu aigu.

Meil pidi tuu aoga selges saanu olõma suur esämaasõda. Ku mi uma oppaja tagasi oll’, nakas’ tä õkva küsümiisi küsümä. Tä uutsõ, et mi olõmi valmis nigu kõgõ üles hüppämä ja õkva vastama.

Klass oll’ nii vakka, et lõika vai väidsega õhku. Oppaja nägu läts’ kõrrast kur’õmbas, tä lei plaksti päivigu kinni ja tormas’ klassist vällä.

Mi tiidsemi: nüüd algas suur-suur esämaasõda.

Ja alas’ki.

Aidma Hele

Suur esämaasõda2019-04-08T16:32:13+03:00

Naarusalat

Loi ütest Uma Lehe jutuhannast, kuis kiräniguherrä Ruitlanõ ütskõrd kuulsan Tal’na restoraanin Du Nord käve ni es olõ kuigi nõun, et tälle krõpõ raha iist ahtakõnõ lihajupp taldregu pääle nõstõti. Päälekauba määndsegi pruuni nõrrõga är tsurgit. Kõrrapäält karas’ miilde hindä Võro reston käük. A sinnä saa aastit päält katõkümne, ku Võro liinan tüüt’ ütsainumas korgõmbat vurhvi restoraan.

Eesti kruun olle viil verinuur ni krabisi ilosahe, hinna õkva alostiva korgõlõ taivalõ nõsõmist. Tütär väümehega kävevä viil ülikoolin, a tahtsõva umma pulmapäivä märki.

Nii lätsimigi ütel ilosal õdagul neläkeisi Võro restoraani. Ma lubasi uma rahakoti ravva valla lüvvä ni õdagu kinni massa. Tiidäki, tuul aol olle rahha iks kõhnalt käen. Panni koton plaani paika: las tõõsõ telvä, midä hing taht, hindäle võta õnnõ saladi.

Restoraanin kääni as’a viil nal’as, ütli, et ma õdagu ilda praati ei süü, hoia talja figuurat. Nimä sis telsevä kalli praadi, kutsuti eskalopp: kardohka, praadit muna, kats lihajuppi ni kimmähe praadit saiaviilak. Puuti olli ildaaigu müüki tulnu nuu makrapulga, mullõ miildüvä. Telmislehe pääl oll’ kah kirän makrasalat, hind 4 kruuni. Poodin massõ terve pakk, sehen neli pulka, kah 4 kruuni. Ma olõ-s peris höönä, innegi reston käütü, ni tiidse, et tuud saladiportso anna õi kodolavva umaga võrrõlda.

Uuta tulle nigu kõrraligun reston iks peris kavva. Ku sis üts Puškini pääga ettekandja kõgõpäält mu nõna ette tuu saladi kolksaht’, oll’ väiku platõ pääl üts (loe viil kõrd: ÜTS) makrapulk. Ilosahe vilto nigu Pisa torn lahki lõigut, küküt’ ohkõsõ väiko saladivarrõ pääl. Nigu narrmisõs viil man poolik tomadinahk, tuu paistu läbi ku pruudileier. Pergamendipapõr om kah paksõmb. Tuul aol es mõistõta eski noid pruunõ jutt’õ mano vitä, õnnõ puhas vuuk ümbretsõõri.

Mu võtt’ tõtõstõ tummas, kõttki nakas’ korisõma. Ja tõõsõ… Mis ti arvati, et näil must hallõ nakas’? Kost! Hirnsõva ku hobõsõ. Perän tull’ vällä, et nä naariva mu näko, tuu olnu parõmbalõ vällä mängit ku papõrdõga Vinne naarunäütlejäl. Nuijah, ütelt puult olli uhkõ, et pääosa vällä mängse, tõõsõlt puult, ega ma esi es näe, ku ripakilõ vai kõvvõr mu suu saisõ ni kas silmä õks olliva uma kotussõ pääl.

Siiämaani tõisil süämest kah’o, et sis noid selfe es tetä. Parõmb kah, mullõ tuu ei passi, ku perrätulõva põlvõ pildi päält mu moll’o näko vahissõ ni imehtäse, kuimuudu näide tark mamma mõistsõ ni ulli larhvi tetä.

Tuu õdagu «puänt» oll’ muidogi, ku tõisilõ nuu kõva praadi ette tuudi. Sis egäüts annõht’ umast portsost. Kardohkakuhi saiõ korgõ. Tütär es või munna süvvä, tuu saiõ mullõ. Lihha kogonõsi eski kats tükkü, saiajuppõst taso ei kõnõlda. Ilma massulda päälegi. Figuura hoitminõ läts’ tiidäki aia taadõ, liinatantat es anna vällä eski kõtu trimmin hoitminõ. Tuu Puškini pääga ettekandja es julgu esi arvõ perrä tullaki, saat’ naistõrahva.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Naarusalat2019-04-08T16:31:20+03:00

Kuis pinielo pääle saia

Ma loi ütest Darwini raamatust kunagi, et innembädse tulõmaaladsõ es lasõ ummil vannul inemiisil raisku minnä, a seiva nä õigõl aol är. Sõs, ku heng viil seen ja veri veidükese ümbre käve. Vana inemise aeti kuupa, kooba suu ette tetti tuli, vanainemine kuuli karmu kätte, sõs panti puid mano ja lasti liha pehmes. Arvada tull’ sääne paras savvuvanainemine, tulõmaaladsõ egäl johtumisõl es nurisõ.

Täämbädsel aol tansaman es tulnu sääne asi kõnnõ alagi, inemine inemist ei süü. Ei võeta jutuski. Tuuperäst võinuki vanainemiisist pinisüüki tetä. Ma ei usu, et vanainemine vasta om, tä taht egä hinna iist kasulik olla. Tõnõ variants olõs muidogi pinnest vanainemise süüki tetä, a seo man om sääne hädä, et kõrralik pini mass mitu tuhat! Pensionär piäsi kipõlainu võtma, et kõtt kõrraligult pinist täüs vitsuta.

Nii et pinisöögis, mitte vastapite. A ega vasta tahtmist säänest asja es tennü, kõik tulõ inemisega läbi kõnõlda. Ku vanainemine arvas, et tä õks ei taha pinisöögis minnä, sõs või pensionär esi pinis naada. Kuigi piät ütiskunnalõ kasulik olõma. Tege moro pääl pini iist tüüd, hauk ja lõrisõs müüdäminejide pääle.

Pinnest peetäs vähämbält tan Tal’nan külh rohkõmb luku ku inemisest. Vanainemisest kõnõlamalda. Läät puuti, ütel ku tõsõl naistõrahval om väiku pini üsän. Läät parki, inemise jalotasõ pinne, üte latsõ kotsilõ om pargin kõik aig katõsa-ütesä pinni. Pini omma bussin, kaubanduskeskuisin, egäl puul. Mõni üte piniga, mõni katõga. Kõgõ rohkõmb, mis ma nännü olõ, oll’ kuus pinni kuvvõ rihma otsan üte pinne hoitja inemise kässin. Proovi sa kõrraga kuvvõ kalõhunu pensionäriga kohegi minnä! Ilmvõimalda, nakkasõ sõimama ja purõlõma.

Riigist tulõ kah arvo saia, timäl ei olõ rahha, et vanainemisele pinssi massa. Tõniste kai riigi rahakotist perrä, rahha ei olõ. Riik om nigu inemine, timäl om kah tõnõkõrd rassõ. Ja ega tuud rahha kostki tulõman kah ei olõ. Tuu tähendäs, et vanal inemisel olõs mõttõkamb pinis naada.

Pini miildüse kõigilõ, pinnel omma kiibi, nä omma mõstu ja soedu, kõik tetäs ette ja taadõ är. Pini ei piä esi sitalõgi minemä, lask sõs, ku tulõ ja kohe tulõ. Ja peremiis vai pernaanõ korjas junni kilekotti, tsuskas sita karmanihe ja jalotas edesi. Seo pensionirahaga, miä teno pinipensionäärele alalõ jääs, võisi midägi suurt tetä. Määndsegi jalgtii, kon pinni jalota, vai jupi Rail Balticut näütüses.

A mukka om lihtsä, must vanainemist ei saaki, selle et ma joba olõ pini. Näeti, kuis haugu inemiisi pääle!

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
inemiisi pääle haukja

 

 

Kuis pinielo pääle saia2019-04-08T16:29:35+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Filmikapp

 
Kaldtii veeren oll’ filmikapp. Sääl hoiti röntgenifilme ja sääl oll’ nagla otsan ka WC-võti.

Ütskõrd tulle traumapunkti kalamiis, kott kalloga üten. Oll’ iä pääl sadanu ja jalaluu är murdnu. Muidoki pidi tä haigõmajja jäämä.

Läts’ mõni päiv müüdä ja naksimi tundma imelikku halva haisu, mis läts’ õnnõ hullõmbas. Mõtõldi, et vast tsolgitoro vai ei tiiä miä viil.

Peräkõrd kiäki tuu koti halvas lännüisi kalloga leüdse. Vast oll’ kalitori põrmandu pääle jäänü ja kraamja nõstsõ tä jalost är kapi otsa.

Klaasliist arterin

 
Nuurmiis oll’ käe küünärvarrõ kotsilt klaasiga är lahknu. Kiirabi tõie tä haigõmajja.

Zgutt oll’ pääle pantu, a tuu es avita midägi. Verd kõik aig juusksõ. Sai sis ruttu operatsioonitarrõ ja lõikusõ aigu tull’ vällä, et pikk ja peenikene klaasliist oll’ lännü pikkupite täpsele arterihe. Ku es olõs nii ruttu haigõmajja saanu, sis võinu tä verest tühäs joosta. Jälleki üts kingit elo.

Tühä veeni

 
Kats kõrda um juhtunu, et nakka veenist verd võtma ja midägi ei tulõ, nigu olõssi veeni tühä.

Kai viil, et nõgõl liigus veeniga üten, no piät seen olõma. Mõlõmba kõrra oll’ tegemist viina võtnuidõ nuurmiihiga. Ja es saaki veenist verd kätte, tull’ arterist võtta.

Perän tohtri ütel’, et ku inemine um pur’on ja viil pelgäs kah, sis pidivägi veeni är kokko tõmbama ja verd ei tulõ.

Puul sukka sälän

 
Haigõmajja tull’ üüse nuur miis ihoalastõ, üten jalan oll’ õnnõ puul sukka. Terve iho oll’ peenükeisi lühkeisi ziletiterä jälgi täüs. Perän tulle jutu seen vällä, et tedä oll’ liinan pall’as röövitü, sis tsälgutõdu ja minemä lastu.

Puul kilekotti verd

 
Miis oll’ saega hindäle jalga lõiganu, zguti pääle tõmmanu ja autoga haigõmajja sõitnu.

Ku tä tohtri mano saiõ, oll’ jo puul vähämbät kilekotti verd juusknu. Säändse as’a juhtusõ sis, ku pandas veeniverejoosulõ zgutt pääle.

Kolm haigutamist

 
Tuudi vanamammi, kes oll’ õdagu nii kõvva haigutanu, et lõvvaluu oll’ paigast är lännü. Tõmpsimi sis paika ja tä läts’ kodo.

A kos, koton jäl haigut’ ja jäl lõug paigast. Pannimi sis vahtsõst paika ja sideme kah ümbre pää ja läts’ kodo.

Paari tunni peräst mammi jälki tagasi. Vot sis inämb niisama tõmbamisõga paika es lääki. Pidi lõikamistarrõ minemä ja narkoosin paika pandma..

Haigõmaja2019-04-08T16:27:52+03:00

Priinime lugu. Kevvai

Sääntse perekunnanimega inemiisi om Eestin täämbädsel aol 80–90 ümbre. Nimme om pantu õnnõ kolmõn kotussõn: Koorastõ mõisan Kanepin, Suurõ-Rõngu mõisan Rõngun ja 1921 Irboska vallan Setomaal.

Nii Võro- ku Setomaal panti nimi edimält kirja paigapäälitsen keelen. Joba 1809. aastagal sai Koorastõ mõisa Rausi talo peremiis hindäle perenimes Kewwäy [kevväi]. Ildamb muidoki kattõva täpi ä päält är ja katsik-v asõmõl naati kirotama harilikku v-d. Nimi tähendäs sõs parhillast aastaaigu.

Sama tähendüsega omma viil eestikeelidse perekunnanime Kevade ja Kevad.

Kevade om perekunnanimes pantu õnnõ Hiiumaa Suurõnmõisan, a tuu lää-äs säält edesi. Nimme võeti viiel kõrral hindä vana perekunnanime asõmõlõ eestistämise aol, niisama nigu nimme Kevad. Nime Kevade kandjit om täämbädsel aol Eestin 30, Kevad-nimeliidsi om 15. Koorastõn om 1937. aastal Villemsonõ pere vaihtanu hindä vana perekunnanime vahtsõ nime Kevad vasta. Nii nimme Kevad ku Kevade om vahtsõs nimes võet viiel kõrral.

Hiiumaa Suurõmõisa nime omma viil Sui ’suvõl’, Süggisi ’sügüse’ ja Talwe ’talvõl’ ja Võromaa nime Suvi, Sügis, Talv. Muialpuul sääntsiid nimmi es panda vai ku, sõs õnnõ mõnõn ütsikun kotussõn.

Fastrõ Mariko

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu. Kevvai2019-04-08T16:24:38+03:00

Peimi Peril kapstamaarjapäivä

25. urbõkuu pääväl oll’ kapstamaarjapäiv. Tuu um naisi pühä, midä jo ammust aost om peetü.

Naasõ tulliva hummogu varra üles, a mitte tuuperäst, et tüüle minnä. Hoobis naksiva hinnäst ilosas tegemä. Panniva parõmba rõiva sälgä. Kimmähe pidivä rõiva vai vähämbält pluusõ ja rätt olõma valgõt värvi. Niisama pidi verevät mustrit sehen olõma. Põsõ pidivä ka verevä olõma.

Ku ilosa rõiva sälän, sis lätsivä naasõ kotost vällä ja kõrtsi. Kapstamaarjapääväl oll’ lubatu õnnõ naisil kõrtsin kävvü. Mehe pidivä koton olõma ja kõik naisi tüü kah är tegemä, nigu lehmänüsmine ja söögitegemine. A kapstit es tohe süvvä ja söögis tetä. Kõgõ rohkõmb küdseti kuukõ ja süüdi noid verevä sahvtiga. Keedeti ka tsiajalgu nigu vastlapääväl. Näputüü pidivä seos aos tettü olõma, selle et edesi naksiva välätüü.

Naasõ kõrtsin jõiva verevät veini, et saia ilosit verevit põski. Kelle põsõ olliva kõgõ verevämbä, tuul pidi tulõma kõgõ rohkõmb õnnõ ja armastust. Kõrtsin oll’ lubatu miihi takan kõnõlda ja klatsi. Niisama võtiva naasõ laulu üles. Lauliva vanno ja mõtliva vahtsit laulõ vällä, inämbält jaolt regivärsin. Ku näüdsigu kõrtsist kodo tulliva, haarsõva nä lastu-unikust üsätävve lastõ ja veivä tarrõ. Sis loiva lastu är. Ku oll’ paarinarv, sis oll’ luuta seo aasta mehele saia, a ku paarilda arv, sis tull’ viil kosilast tulõva aastani uuta.

Peril käü rahvas vähämbält kõrra kuun kokko, et raamadukogon kohviõdagit pitä. Ku minevä aasta kutsimi esinemä kõnõlõja, kes teemaõdagit pidivä, sis seo aasta um uma rahvas nii tubli olnu, et kõik ütitselt mõtlõsõ tähtpäivi perrä teemaõdagit vällä, otsva üles ni tähistäse vanno kombit. Nii um meil olnu pall’o huvitavit mitmõsugumaidsi teemadõga õdagit, kül Eesti vanõmba ao kombist ja noidõ tähistämisest ku ka kiränikõst ja näide elost.

Nii pidimigi kapstamaarjapäivä, kon seimi ja jõimi, nigu vanastõ kombõs oll’.

Raamadukogo perenaanõ Margit kõnõl’ vanno kombit ja laulsõ regilaulõ. Sis viil egäüts kõnõl’ ummist edevanõmbist ja tuust, kuis ja milleperäst tälle õkvalt sääne nimi panti, nigu täl um. Katil oll’ üten verrev villadsõ langa kerä, kost egäüts kaksas’ hindäle jupi. Mõtõl’ sinnä sisse uma kõgõ parõmba ja salahadsõmba tahtmisõ ja köütse tarõn kasuva viigipuu külge sleihvi.

Õtak oll’ illos ja juttu sai pall’o. Kõigil oll’ hää tujo. Välän sattõ lakja lummõ ja Margitil olli kõgõ verevämbä põsõ.

Urmi Aili

Peimi Peril kapstamaarjapäivä2019-04-08T16:21:12+03:00

Luumispundi Liiva-Ate kogo vunki

Minevä suvõ lõpust om Võrol Liiva uulitsal Kandlõ kõrval hoovimaja tõsõ kõrra pääl olnu elävät toimõndamist. Nüüd om ateljee-punt, midä osalidsõ esi Liiva-Ates kutsva, joudnu sinnämaani, et pidä plaani 4. lehekuul vallategemise pido pitä ja ummi tegemiisi rahvalõ kah tutvas tetä.

Ku Huulõ Jana ja Hollo Anneli mineväl suvõl Stedingu kohvikun kuuki süvven löüdsevä, et olõsi hää uma kunstiprojekti jaos ütine ruum löüdä, mõista es nä arvada, mändses asi käändä või. No õkva pakiva hinnäst punti Seimi Eleriin ja Orioni Piret, kiä tüül ollõn trehvsivä juttu päält kuuldma. Mõtõ oll’ illos ja üle kaeti mitmit ruumõ.

Pesä löüti kipõstõ

Ütekõrraga jouti Lusti Rolandini, kiä paksõ tervet maja tõist kõrda. «Nigu ma näi edimäidsi pilte, nii oll’ mõtõ, et – ohh, seo om õkva tuu, midä mi otsnu olõmi,» kõnõlõs Seimi Eleriin. Kõrras paistu, et ruumi om sääl pall’ovõitu. A ku jutt liikma läts’, oll’ nätä, et olõ-i luujainemiisist, kiä pundin toimõndamist hindasõ, puudust. Kõrrast paksõva hinnäst kampa mitmõ ala tegijä.

«Naarimi umavaihõl, et meil om terve ehtsä kunstikooli jago erialasit kuun,» kõnõlõs Tolstingu Tanel. «Tekstiil, graafika, foto, puit, skulptuur, nahk, meediä, maal; parhilla om mano tulnu heliruumi rahvas ja pia om ka digigraafika olõman.»

Seltskunna tegemiisi majandas MTÜ Võru Loomeselts. Kunstnigu kitvä majaumanikku Lusti Rolandit, kiä inne üleandmist ruumõn kõrraligu remondi tekk’ ja õkapiten abis om olnu. A muidoki om õga ruum uma pernaasõ vai peremehe näko.

Parhilla omma pundin Veetõusme Janne (fotograafia), Tolstingu Tanel (maal, disain), Huulõ Jana (galerist, kunstnik), Hollo Anneli (rätsep), Seimi Eleriin (nahakunstnik), Kudu Johan (videokunstnik), Kausi Jörgen (muusik), Kuusingu Toomas (graafik, maalikunstnik), Ojastu Marge (käsitüüline), Kübara Kait (digikunstnik), Onno Kristel (kultuurikõrraldaja) ja Orioni Piret (keraamik). Mõni om paigan jo rehekuust.

Kundõ omma tegijä üles löüdnü

«Minno om üles löütü ja kundõsit om mano tulnu,» ütles üts edimäidsi kolijit Hollo Anneli. Timä mano saa ummõlustüüd telmä minnä õgaüts.

Veetõusme Jannel oll’ julgust tüült är tulla ja tan esi fotograafina pääle naada. «Mullõ oll’ seltskund võõras, a ma sai arvo, et punt tsärehit luujainemiisi om midägi põnõvat tegemän, ja ma taha es tuust rongist maaha jäiä,» kõnõlõs tä.
Kõik ommava ütel meelel, et sändsel ütenkuun toimõndamisõl om suurõmb joud, ütstõist mõotõdas ja toetas, ja piä ei ütsindä koton sehkendämä. A õgaüts saa iks toimõnda umaette ja tuun vallan, miä hindäle meele perrä.

Pühäpäävähummogu
pannkuukõga
Et umavaihõl viil lähembäs saia, om näütüses joba tett pühäpäivilde pannkoogihummogit. «Seltskunna mõttõn om rassõ löüdä parõmbat punti – nä mõistva kunsti ja käsitüü tegemisega üten käüvät irooniat ja huumorit,» võtt Tolstingu Tanel kokko. «Liiva-Ate sündümine om lugu pikält küdsänüst tarvidusõst, õigõst hetkest ja suurõst õnnõst,» mõtlõs Huulõ Jana.
Ku näütüses ummõlustüüd ja piltniguteenüst telmä päses lihtsämbäle, sis kõik ussõ olõ-i kõik aig vallalõ. A plaan om, et perimüstandsufestivali ja Võro liina sünnüpäävä aigu oodõtas rahvast kah ateljeeseltskunna tegemiisi kaema.

Leimanni Eve


Liiva uulidsa ateljeega köüdedü tegijä Janne fotostuudion. Pildi pääle trehvsi Kudu Johan, Veetõusme Janne, Onno Kristel, Seimi Eleriin, Tolstingu Tanel ja Kuusingu Toomas. Leimanni Eve pilt

Luumispundi Liiva-Ate kogo vunki2019-04-08T16:19:58+03:00