Maolda nali

Kodo- ja välärõiva

Kats mutikõist marssva kergliiklustii pääl, tegevä kepikõndi. Äkki tulõ ütele midägi miilde:

«Sa ütlit eelä, et ostit vahtsõ spordirõiva. Mille sa sis täämbä vanno rõividõga tullit?»

«Kae, naksi noid rõivit kaema ja löüdse sildi: 100 % cotton. Nii et olõ võlss rõiva ostnu, noidõga vällä ei võiki minnä, omma kodorõivis mõtõldu,» vastas tõõnõ murrõga.

Maolda nali2019-03-26T12:40:25+03:00

Muda Mari pajatus

Topimi edesi

Ma kuuli raadiost, et sportlasõ tegevä jälki topingut. Ma ei olõ tuust kunagi arvo saanu, midä ja kohe nuu sportlasõ topva. A parhilla pääle valimiisi om mul selge, kuimuudu poliitigu topva.

Pääministri vastas viimätsel aol egä aokiränigu küsümise pääle, et läbikõnõlõmiisil pandas teema lavva pääle. Tuudsamma teemadõ lavva pääle pandmisõ juttu aiva kõik tõõsõ poliitigu kah. Ma sõs mõtli, et ku nii pall’o teemasit lavva pääle pandas, kohe lihha ja leibä inämp mahus panda.

A sõs naas’ pääle topingu tegemine. Kõrrast naati teemasit lavva päält är kalõvi ala topma. Ku inämbüs valimislubahuisi kalõvi ala är oll’ topitu, mahtu lavva pääle ka lihha ja leibä. Tuu poliitigide toping om iks hää külh, ku ulli lubahusõ silmä alt är topitas.

Muda Mari pajatus2019-03-26T12:38:54+03:00

Tossu Tilda pajatus

Viinaravi

Keskkoolilõpõtaja alõvigu keskkoolist oll’ täüsiälidses saaman. Pito ette valmistama naas’ tä joba varra. Lähkün külän, kon sõbõr elli, oll’ kotus, kon pidolaud katta ja perän magama minnä. Üts lahkõ papi lubasi puskari kah tetä. Olku tävveline täüsmiihi värk! Vanõmbit inemiisi sünnüpääväle es kutsuta, õigõ näil vaia nuuri pidopidämist nätä. Suurõ kauplõmisõ pääle lubati sünnüpäävälatsõ ja sõbra noorõmbil vellil tulla.

Sünnüpäiv oll’ lustilinõ. Ku pidolidsõ hummogu üles tulli, tundsõ nä hinnäst peris kehväste. Sünnüpäävälats lask’ suutävve vett, tollõl oll’ puskarimekk man. Salat kah puskari mekiga! Ütskõik, millele keele külge pannit, selge puskar… A nuu noorõmba velekese ellivä kõgõlõ väega suurõ osavõtlikkusõga üten ja nii nä hinnäst vällä anni. Inne ku kiäki näid säändse tsurkmisõ iist nuhelda olõs saanu, kattõ noorõmba poisi nigu tuul tarõ poolõ. Pidoliidsil es jää kah muud üle ku kodo kakku.

Ammuskinõ sünnüpäävälats om parhilla suurõ perre esä. Joodikut timäst es saa ja poja-tütre kasvi kah kodo iinkujol kõrralidsõ. Ku suur osa säändse olõgi kujonõmisõl täüsiälidses saamisõ «viinaravil» võisõ olla, jäägu egäüte otsusta.

Tossu Tilda pajatus2019-03-26T12:38:23+03:00

Kuis vanastõ mõssu mõsti, siipi keedeti ja kangit palati*

Vanastõ mõsti taluperren mõssu kats kõrda aastan – keväjä ja sügüse, sõs, ku inämb aigu oll’.

Kõgõpäält panti suurdõ puust anumahe ahost võetut lehepuutuhka. Sinnä pääle valõti paar pangi lämmind vett ja jäeti mõnõs pääväs saisma. Ku tuhk anuma põhja oll’ vaonu ja vesi är selgünü, sõs oll’gi lipõ valmis. Lipõ oll’ tuu leheline vesi, mis mõsu puhtas tekk’. Lipõt tarvitõdi tuul aol seebi asõmõl mõsu leotamisõs ja kiitmises.

Mõssu hõõruti mi puul mõsuvannin sille tammõpuust lava pääl. A mõnõl puul pesseti mõssu puust kuriku vai tõlvaga. Tuud tetti vii veeren suurõ lapiku kivi pääl. Vii veeren oll’ hää mõsu är kah loputa.

Häste pehmide sängülinnu ja hammidõ-püksõ saamisõs kolgiti noid päält mõskmist ja kuivamist kivi pääl ümäriku puust kurikuga. Suur lapik mõsu kolkmisõ kivi om meil seoni aoni ilustõ alalõ.

Nüüt viil tollõst, kuis minevä aastasaa keskpaigan kotun siipi keedeti. Tuujaos võeti suur ravvast pada, kohe panti tsiatapust alalõ hoiõdu rasvadsõ lappõtükü ja lasti kiimä. Perän panti viil seebikivvi. Seku keedeti mõni aig ja jäteti sõs saisma.

Ku paan olnu kraam är jahtu, oll’ paa seen mõnõ sentimiitre paksunõ kõva kiht. Tuu oll’gi siip, miä lõigati mõsu mõskmisõ jaos parajis tükes. Noid oll’ hää sanna kah üten võtta.

Vanastõ tarvitõdi valgidõ sängülinnu ja hammõrõiva saamisõs kotun koetuisi kangidõ palamist. Tuud oll’ kõgõ parõmb tetä helle keväjädse päävä aol lumõ pääl nii paari nädäli joosul.

Raudheina Ene

* pleegitedi

Kuis vanastõ mõssu mõsti, siipi keedeti ja kangit palati*2019-03-26T12:37:29+03:00

Ämblikmiis

Ku ma olli algkooli är lõpõtanu, tulli Võro tüüstüstehnikummi puutüüd opma. Meil oll’ häste vahva kursus, 18 poiskõist ja 14 tütärlast. Tehnikumi aoluu kõgõ suurõmba tütärlatsi arvuga kursus.

Poolõ olli liinast ja poolõ maalt peri. Meil oll’ kursusõl ka Tootsi-taoliidsi poiskõisi. Üts noist oll’ Saimra Tõnu, inneskidse kerigukooli oppajidõ poig. Nigu Tootski kergele tsäron pääga ja sis joba säändse olõkiga nii viguridõ ku ka kasvu poolõst.

Vanõmba kursusõ poissõl oll’ kombõs tetä kadalippu. Inne vetsumajja minekit, esieränis poissõlõ. Vahel ka mõnõlõ tütrikulõ, kedä millegiperäst es sallita.

Inne vetsu oll’ maru kitsas kalitor. Kadalipp tähend’ tuud, et katõl puul olliva vanõmba kursusõ poiskõsõ ja ku noorõmba säält läbi lätsi, tõugati näid kõvva ütest sainast tõistõ. Sis viil kisti nöpsest, traksõst vai astuti jalgu pääle, et nööri valla tulõssi ja kängidsä jalast är. No sis oll’ joba õigõ kossumäng, peräkõrd anti mehele armu.

Ütel pääväl kaimi, Saimra Tõnul jalan ketsi. A kuuli tullõn olliva kaloski ja nuu olli kummi vai rihmaga kinni köüdedü. Mi küsse, mille nii. Tõnu pilgut’ õnnõ silmi ja ütel’: «Nii om vaia, kül ti näet.»

Tull’ jälki vahetunn, mi saimi nätä ja kuulda, eski tunda, kuis tuu asi käü. Nii ku Tõnu tõsõ kõrra trepist alla juusk’, inne maa pääle saamist karas’ kõrraga saina pääle üles. Üts käsi ja jalg üte saina pääl ja tõnõ käsi ja jalg tõsõn sainan. Küländ korgõn, selle et vangimaja ruumi olli kõik uma 3–4 miitret korgõ. Tõnu karas’ üles selle, et tõsõ tsura tedä kätte ei saasi.

Tõnukõnõ naas’ tassakõistõ mugu miihi WC poolõ liikma, nigu kaljuronija. Kül tä tiidse, et kolm tugipunkti pidävä häste. Ku jääs kats, olõt all. Niimuudu tassakõistõ edesi minnen ja alumadsõ kõrra rahvast naardõn jõudsõgi tä vetsu ussõni, kon es tohe inämb puttu, togida ja muud. Õnnõ sõnnuga.

Muidoki uursõmi perrä, kuis nuu jalavar’o nii häste pidävä. Tõnu ütel’, et täl matkaklubin om perrä uuritu Külasõ Mati ja Tolga Väino käest, kes olli klubi juhataja ja egä matkaliigi pääle kõva käe. Trumbi näil iks olli mäkkeroniminõ, alpinism, koopamatk. Tõnu ütel’, et ronitas ka ketsega, a nuu tükvät nilvõstuma ja talla kulusõ ruttu läbi. Nii jäiväki vanõmba kursusõ tsura hääst nal’ast ilma. A hoiatõdi, et kül nä mõtlõsõ midägi vällä.

Mõtliva kah, a las tuu jääs tõsõs kõrras.

Johansoni Madis


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ämblikmiis2019-03-26T12:36:26+03:00

Peremiis ja pini

Üteldäs, et peremiis lätt peräkõrd uma pini näko, vai vastapiten, ja paistus, et tuu om nii veidükese laembalt kah. Ma arva, et peremiis nakkas pini muudu mõtlõma kah ja elon asjo ja olokõrdo kõrda ajama. Suurõn pildin või üteldä, et kõik EKRE valija omma Helme näko – nii ku permiis iin, nii pini perrä. Ma jäl olõ võtnu uma latsõ näo ja mõistusõ: mu elämisen ütles timä, kohe nukka situtas ja kohe nukka ei.

Katõ ja poolõ aastanõ lats om õkva nigu parteijuht. Ull’ nigu lammas, sais kimmüseldä jalgu pääl ja mõist vabalt nii tõtõt ku vasmist. Ma ütli eelä tälle: olõ vait, lats; tä põrot’ vasta, et timä ei olõ lats. Ma ütli: panõ suu kinni, inemine; timä ragosi vasta, et tä ei olõ inemine kah. Kõlbas väega häste puudulidsõ käsüvalitsõja kotusõga kokko.

Suur juht om kõgõ haigõ. Vaimuhaigõ vai isiksusõhäirega. Leninil oll’ süüfilis. Tuu iist, et lats haigõ olõs, sais latsiaid. Nätäl, kõgõ rohkõmb kats nädälit latsiaian, sis nätäl vai kats haigõ ja koton. Meil sai no õkva nätäl koton haigõ olõmist täüs, ku tull’ latsiaiast teedüs, et näil om läädsäpuhahus. Ei olõ pikält mõtõlda vaiagi. Ma arva, et prostituudi mant võit innembä tervelt päsedä ku latsiaiast. A prostituut om vast latsõhoitjas pall’o kallis. Ja harilik latsõhoitja ei tulõ pikän perspektiivin prostituudist odavamb.

Helme pelgäs pedesid, mu lats pelgäs härmävidäjit. Käsüvalitsõjal omma kõgõ hirmu, nä pelgäse elo külge tükmist jne. Putinil om uma söögimaitsja, et söögi ärkihvtitämist är hoita. Latsõl-käsüvalitsõjal omma mõnikõrd neo hirmu ka põhjusõga – härmävidäjä omma tõtõstõ vastigu. Pede omma mu meelest härmläidsi kõrval õks väega normaalsõ ja mõistligu tegeläse.

Ku pedehädä saa riigin kõrda aetu, tulõ edesi kaia, mis viil rahvuslaisilõ jälle paistu või. Järgmädses võinu sitmisõga midägi ette võtta, ei saa salada, et rahvusligu olõkiga valitulõrahvalõ om sääne tegemine pehmele üteldä alandav. Ku saanu kuigimuudu sitmalda, olõs hindäl hummogu pall’o kergemb peeglihe kaia.

Suur juht kitt alalõpmada umma ulli pinni. Et pinil olõs jõudu hannaga vehki. Vahel, ku ma kokko sadama nakka, tulõ poiskõnõ, kaes mullõ otsa ja ütles: «Armas sõbõr issi!» Vai: «Illos issi!» Ja jäl om jõudu paar tunni maan klotsõga mängi. Helme näütüses ütles ullõlõ, et näide hätin omma targa süüdü. Lenin lask’ targa pikembä jutulda maaha lüvvä, Hitler tekk’ täpsele tuudsamma. Panga ja aokirändüs olli juutõ käen. Rahandus sai õkvalt kõrda, ku juudi maaha lüüdi, ja Hitler sai segämäldä kiirteid tegemä naada, mille perrä teda täämbädsel pääväl tuntaski.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
uma latsõ pini

 

 

Peremiis ja pini2019-03-26T12:31:49+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Kusti talvõl

 
Egä talv, ku lätt külmäs, nakkas traumapunkti noid Kustisid tulõma. Muul aol ei panõ näid tähelegi. Päämine um iks külmämine. Kül umma käe ja inämbähe jala är külmänü. Rõivit um näil mitu kihti sälän, a jalavar’o umma kehvä. Mõnõl õnnõ ketsi vai seerigu.

Um parõmb, ku rõivakihte maaha ei koori, selle et sääl eläse tihtsäle täi ja kirbu. A ütel oll’ haav ja sääl seen vagla. Ja kae ku ruttu nä viil naksiva säält vällä juuskma. Osa sattõva maaha ja pandsõva põrmandut pite kah pagõma.

Mul um iks noist Kustisist hallõ kah. Vaihõl nä kõnõlõsõ, kuis näide elo um nii ummikuhe lännü. Mõnõl näist um eski korgõmb haridus. A kunagi nä ei taha tunnista toda pääsüüdläst – alkoholi.

Vaihõl tunnus, et mõnõl viil pääle mino um näist hallõ. Ütskõrd talvõl tulle jälleki seerikidega Kusti ja kaivas’ jalavallu. Naas’ sis seerikit är võtma ja nuu tulliva kõgõ jalanahaga.

Sis külh tohtri ütel’ tälle: kon sa, miis, nii kavva ollit, tulnu no varramba, olõs saanu lämmähe, rohto ja süvvä viil päälekauba.

Vaimnõ terror

 
«Ma tapa teid kõiki är!» Säänest lausõt olõmi pidänü rohkõmb ku üts kõrd kuuldma. Esieränis külgetükjide pur’on ravialotsidõ suust, kelle umma kiirabi ja politsei kohalõ toonu.

Teno toolõ, et peräkõrd turvamehe tüüle võeti, umma kõik säändse ravialodsõ api saanuva ja meditsiinitüütäjä ello jätnüvä.

Ma kõgõ mõtlõ traumapunkti tüü pääle, et mis meil viga lämmän ja valgõn ruumin tüüd tetä.

Hullõmb tüü um politseil ja kiirabil pimmen ja külmä käen. Johtumispaiga pääl um pall’o rassõmb tüüd tetä ja tuu tege meele kah rohkõmb haigõs.

Haigõmaja2019-03-26T12:29:43+03:00

Priinime lugu. Mälton

Seo nimi panti õnnõ Räpinä kihlkunnan Võukülän. Mäleto Paabu (u 1712–1796) perrätulõja sai seo nime nii kerigu- ku mõisakirju perrä.

Keriguraamatulõ on priinimmi pandja opõtaja Heller kirotanu näide talonime Mälleto Petri Ello (elo) ja tuu nime mano: «Seo om Stammhaus ’algkodo’ kõiki Mälleto nimeliidsi jaos.» Üte tõsõ Võukülä perre, Mäleto Jaagu Paabu perrätulõja saiva mõisakirju perrä veidükese tõsõ kujuga nime Mälten, a keriguraamatun pandsõ Heller ka näile Mälton. Et ildamba inämb Mälteni nimme koskist ei lövvä, sõs või arvada, et ka näist saiva ammõtlikult Mältoni. Parla om Eestin Mältoni nime kandjit 105.

Leevaku külän om samast Mäleto nimest tettül priinimel Mälberg parla Eestin 49 kandjat. Alalõ om viil Võuküläst peri nimi Mällmann kuvvõl inemisel. Nime Mältson ja Mäletov omma vällä koolnu. Ka Räpinä mõisan pantu nime Mäleto ja Mäletosk omma vällä koolnu.

Nimmi Mälberg ja Mälton võrrõldõn jääs edimäne tunnõ, et tan om Heller pruuknu ton-lõppu. Tegeligult võidas Mäleto räpinä ja seto muudu vällä üldä ka Mäl’to. Just kiräpildile Mälto om –n otsa pantu.

Helleri keriguraamadu märküs algkodo kottalõ pidä paika. Võukülän omma Mäleto nime kandja kõik aig elänü. 1731 olli sääl Mellete Marti Peter ja Immakese Melete Jaack, 1638 Melotta Mick, 1627 Melleto Mick ja 1601 Melthe Pawell. Nii vana nimi pand arvama, et tegemist või olla muinasaost peritü lisanimega. Nimele Mäleto (*Mälettü) või mano märki esiki tähendüse. Nii nigu *Lemmittü tähend’ armastõdut ja *Toivottu soovitut, võisõ *Mälettü olla köüdet mäletämisega. Et mäletämise ja meele sõna omma peri ütest juurõst, om peris vahtsõnõ avastus keeletiidüsen. Nimeuurmisõlõ tähendäs tuu, et lisas ammu tuntuilõ *meeli-muinasnimmile võisõ olla ka *mälet-muinasnimmi. Üts sääne või alalõ olla ka vanan külänimen Mäletjärve (1586 Maliterwe) Võnnu kihlkunnan.

Mäleto nime või kõrvuisi säädi ka vinne õigõusu ristinimmiga Meleti vai Mileti. A tõõperätsemb om, et vinne kirotajidõ kirja pantuidõ sarnatsidõ nimmi takan omma iks mi vana umakeelidse nime.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu. Mälton2019-03-26T12:27:49+03:00

Latsiga Valgõvinnemaal Grodnon

Meil tan perämädsel aol tükütäs hiidütämä, et Eesti liigus diktatuuririigi tsihin. Otsustimi naabrimehega perrä kaia, määne tuu elo üten säändsen riigin olla või. Muudsa Euruupa perekunna muudu – kats miist ja neli last – võtimi ette nädälilõpureisi Valgõvinnemaalõ Grodno liina.

Grodno om üts sääne piirkund, kohe päses käümä viisalda. Olõma piät pass ja üts papõr, midä saa telli kipõstõ internetist. Viisalda saa sääl paigan kävvü teno president Lukašenka määrüsele, niimuudu või piirkunna tutvustusõst lukõ.

Esieräline prügükast.

Ku mõistat veidükese vinne kiilt ja internetti tarvita, om säändse reisi kõrraldaminõ väega lihtsä. Mi jätimi auto Druskininkai-nimeliste Leedu piiriliina ja edesi Grodno poolõ läts’ sõit liinibussiga. Üle piiri saaminõ võtt’ tunnikõsõ aigu, a kõik oll’ viisakas ja selge.

Kimmäst plaani meil reisiga es olõ. Tahtsõmi latsõ eläjäaida viiä ja maitsa paiklikkõ süüke. Katõs üüs saimi üüri bussijaama lähküle kolmõ tarõga euroremonditu kortina, tuu hind tull’ 90 eurot.

Rahvaarvu poolõst om Grodno Tal’na suuru. A piät ütlemä, et liin om küländ rahulik. Liiklus ei olõ närviline ja ei olõ väega säänest tunnõt, et suurõn liinan olõssi. Tähelepandmist herätivä kats asja: liin om puhas ja küländ pall’o või nätä politseid, kiä rohkõmb nigu turvamehe mõnt ütsikut joodikut manitsõsõ. Viil jäi silmä, et sõna Euruupa tähendäs sääl maal nigu kvaliteedimärki. Rõivapoodi ja muu kiti hinnäst iks tuuga, et tan om Euruupa kraam.

Uma lühkü reisi aigu jõudsõmi kävvü päält eläjäaia ka turu pääl ja kats kõrda liina pääuulidsa pääl patsiirmän. Ja kuigi uulidsanimmin omma iks Marks, Kirov ja muu säändse tegeläse, om liin esi küländ hariligu Euruupa liina muudu. Määnestki hirmu külh kongi pääle es tulõ.

Mi jaos olli Grodno liina hinna küländ mõistliku. Joba tuu, et autokütus mass mi rahan 66 senti liitri, and märki, et inämbüs asju omma poolõ odavamba ku meil. Väiku jutuajaminõ taksojuhiga tekk’ selges, et paikligul rahval omma ka palga küländ väiku. A poliitikast kiäki es kõnõlõ ja tuu oll’ meile kõgõ suurõmbas puhkusõs.

Grodno liina või väikus vällämaa-reisis tävveste soovita. Ka latsiga jää-i sääl sukugi hättä.

Rahmani Jan


Kolhoosnigõ turu pääl müvväs egäsugumast kraami. Epleri Raini pildi


Grodno liin üüse.


Euroshop: inglüse kiil tüküs ka Valgõvinnen poodinimmi sisse.


Grodno liina turistiuulits Sovetskoje.


Plastmass, papõr, klaas ja segäprügü sorditas ilostõ eräle.


Turu pääl müüdi soolapekki.

Latsiga Valgõvinnemaal Grodnon2019-03-26T12:22:48+03:00

Arvustus: katõ Eesti filmi kahjupuul

Miikandin om ildaaigu üles võet kats Eesti filmi, üts Kivirähu «Rehepapi» ja tõnõ Tammsaarõ «Tõe ja õigusõ» perrä. Ma kai nuu mõlõmba kõrralikult är ja tahtnu näide kotsilõ ütte-tõist üldä.

Kõgõpäält: kummagi filmi tegijä ei olõ julgunu asjust kõnõlda nii nigu raamatun kirän. Rehepapp ummi manitsuisiga om taandõt kõrvaltegeläses ja vällä om tullu armastusfilm. Hää armastusfilm, kon lõpun hindä är uputanu tütrik pääle viist vällätõmbamist õks viil elumärke and (lehe nõna all liigusõ hingämise taktin). Ma mõtli jupp aigu, inne ku arru sai: tuusama oll’ jo ka «Karu süämen», kon Niikas sai arru: karu süä ei jahtugi är.

Nii et armastusfilmile mul midägi süüs panda ei olõ. Mul om siski kahju, et Rehepapist jäi film tegemädä. Ma nimelt arva, et Rehepapi oppus olõs täämbädsele ütiskunnalõ väega är kulunu. Midäs tuu Rehepapp sis oppas? Ärke ahnitsõgõ kokku kraami, midä teil vaia ei olõ! Ärke sööge siipi, mis tuust, et häste lõhnas. Ärke laskõ hindäle igäväst hulka putru kodu kanda, tuu lätt hapus! Milleperäst ti varastat mõisast 40 paari aluspükse, niguni ti näid ei kanna! Teil ei olõ vaia vangõrd, miä ti värtest sisse ei mahu!

Kõik nuu manitsusõ läävä parhillatsõn Eestin väega asja ette. Kahju ainult, et Riigikogu liikmiidega iinotsan om Rehepapist tettü määnegi negatiivne tegeläne, täpselt nigu Vargamäe Andressõst. Jo sis oll’ vaia nuu tegeläse maa sisse tampi.

Vargamäe tegeläisiga om tsipa tõnõ lugu. Andressõ tüürabamist nakati hukka mõistma joba nõukaaigu. Kuna tüütegemine esihindäst ei olõ jo määnegi halv asi, sis mõtõldi vällä, et Andres tapp’ Krõõda är. Ainukõnõ asitõend toolõ sündmüsele oll’ tollinõ laud, mille Andres tsiku kaitsõs ussõ ette lei, aga nõukogudõ võimulõ oll’ tuust küländ. Ma käve Borodino külän tuud lauda peris käega kumpman: tsipa laemb servämädä laud, mi Mõnistõ-kandi naistõrahvalõ joht surmahätä ei tii. Tervest pääst astus üle nii et ei tunnõki, aga rasõdast pääst – noh, sis olõs Andres kuulnu säändse epistli, et ussõvärk ollu poolõ tunniga kõrran.

Tuu laud viigi mõttõ Krõõda pääle. Midä mi timäst tiiämi? Tammsaarõ tegelikult paar vihjet and. Krõõdalõ sellätedäs Pearu tegemiisi: neli üüd-päivä kõrdsin juudu, koduvärde maha sõidõt, naanõ-latsõ, sulanõ ja pini läbi pessetü, kaivu ähvärdet sittu. Kõgõ tuu pääle ütläs Krõõt: «Egas tä halva peräst…»

Nii et Krõõt om kasunu tiidmisega, et Pearu tsiatembu omma üts tävveste normaalnõ asi. Jääs üle viil küssü: mille Krõõt Andressõlõ tuu ussõ-laua peräst lauakerikut es kõrralda. Ku tä Pearu tsiatembu õigõs mõist’, jo tä sis oll’ sõimu ja hindä iist saismisõga kah tutva. Põhjus saa olla ainult tuu, et Krõõdal oll’ Andressõ iin määnegi väega ränk tenuvõlg, millest es kõlba kõnõlda, aga või-olla eski mõtõlda. Nii võit sis üldä, et Krõõdalõ sai saatuslikus määnegi suur hingevaiv (nigu ka perän Marilõ).

Nüüd Pearu manu. Pearu kõgõ suurõmb saavutus oll’ tuu, et tä opas’ Andressõ võlssma. Filmin om häste näüdätü, kuis Andressõlõ asi edimält väega vastamiilt oll’, aga peränpoolõ nakas’ tulõma.

Ja peränpoolõ, ku Pearu ütel’, et Vargamäel om ilma tõõ ja õigusõlda keremb ellä, es aja Andres kah vasta. Sinnäpaika filmin asi jäigi, et Pearulõ jäi õigus. Raamatun om asi tõisildõ. Andres saa vanutsõn iän teedä, et riik om näide palvõkirä rahuldanu ja jõgi süvendedäs är. Tuu rõõmuga taht tä Pearuga är leppü, aga jääs paar tunni ildas: Pearu om jõudnu är koolda. Andres näge inne surma ka jõõ süvendämise är, aga Pearu koolõs luutusõga, et vast lätt timä sugu Vargamäel õks edesi.

Andressõ luu moraal om: kui terve elu uma unistusõ nimel rabõlõt, sis vast inne surma näet ka unistusõ täüdeminekit. Pearu tuud es näe.

Kui olõs tahetu sinnäsamma vällä jõuda, kohes Tammsaarõ jõud’, pidänü film olõma 3-seeriäline. Aga asi om vist nii, et inemine taht, aga raha juht.

Kahju!

Pulga Jaan


Kaadri «Tõõ ja õigusõ» filmist.

Arvustus: katõ Eesti filmi kahjupuul2019-03-26T12:15:35+03:00