Maolda nali

Kohe jalakõsõ läävä

Kergide elokombidõga naistõrahvas, miniseelik sälän, kõnd uulidsa pääl. Üts meesterahvas, kiä kah sääl uulidsa pääl juhtus olõma, pruuv vaimukas olla:

«Kohe naa ilosa jalakõsõ läävä kah?»

«Kodo, ku midägi vaihõlõ ei tulõ!» kostus kimmäs vastus.

Maolda nali2019-03-11T18:03:00+02:00

Muda Mari pajatus

Tõõsõ tsõõri poliitigu

Ma kuuli raadiost, et kõik poliitigu, kiä riigikogost vällä jäivä, tahtva nüüt Euruupahe minnä. Tuu tähendäs, et kuiki riigikogo sai valitus, ei kao tuu valimiisi jutt kohegi, kõik nakas jälki otsast pääle.

Tuu oll’ ku jumala sõrm, et õnnõ Reformieräkund julgu varramba vällä üteldä, kiä näil Euruupahe minnä taht. Tuu julgusõ iist saiva võidu kah. Tõõsõ olõs nigu ette tiidnü, et näid saa riigikokko veidemb vai ei päse sukugi ja tulõ tõõsõ tsõõri pääle minnä ja naada muialt lämmind kotust otsma.

Kõgõ as’a man om hallõ õnnõ tuust, et jälki raisatas valimisreklaami pääle mõnõ miljoni. Võinu jo kõrraga kats kampaaniat är tetä. Nigu söögipoodih: kats üte hinnaga. Vai saava poliitigu tetä vahtsõstpruukmist: kõrra maaha võedu plakati kleebitäs plangu pääle tagasi. Nigu riigikogost vällä jäänü poliitigu esiki piät vahtsõstpruukmisõlõ minemä.

Muda Mari pajatus2019-03-11T18:02:27+02:00

Tossu Tilda pajatus

«Lible tegi, Lible tegi!»

Parhilla om kõgõ tulitsõmb teema doping. Kon rohkõmb inemiisi kuun om, võetas tuu õkva jutus.

Tarku om muidoki pall’o. Arotõdas nii ja naa. Mu meelest om tego rahvusligu leinäga. Eestile pall’o kuulsust toonu suusataminõ, tunnõdu nime, ärtrööbät tüü ja maahamatõdu luutusõ – no kas ei tii kurvas.

Üten perren oll’ jäl jutt tuustsamast. Üts perrepoigõst om tüü kaudu tutva meditsiiniga, timä tiidse veredopingust rohkõmb. Et kuis nii saa, et verevä verelible sportlasõ iho väke täüs löövä…

Kõik kulssi ärkeeletü as’a kotsilõ suurõ huviga. Äkki ütel’ noorõmb poig jutu vahelõ: «Kes tegi? Lible tegi, Lible tegi!» Helü oll’ täl õkva sääne, nigu olõs tan tarõn kellämiis Lible esi kõnõlnu säksapoissõ parvõ uputamisõst «Kevade» filmin.

Kõigil lätsi näo naarulidsõs. Välän aknõ takan oll’ varahanõ kevväi lämmäkraatõ ja sulalumõga, õnno tuul oll’ kuri…

Tossu Tilda pajatus2019-03-11T18:01:48+02:00

Võõral maal võõra keelega hädän

No omma naa ussõ vallalõ üle ilma, mine kohe tahat ja kuis tahat. Ollimi tütre käest kingis saadu tuusikuga Itaaliamaad avastaman, katõkõrdsõ reisibussiga.

Sääl tuu seltskund oll’ väega kirriv ja põnnõv. Mi, kõgõ vanõmba, iks andsõmi teedüst siist ja säält. A reisnüid inemiisi oll’ seltskunnan viil.

Üts Karksi-Nuia miis Kalle kõnõl’, kuis nä naasõga olli mõtsikul moel Norramaal ümbre tuianu ja nännü egäl puul kinnitsit erävalduisi. Üten paigan kaiva, et midägi iin ei olõ, pandsõva massina saisma ja lätsivä uurma, miä ja kuis.

Tulliva tagasi ja näivä, et üts õnnõdu olõmisõga miis sais näide massina man. Hiitü Kalle är, et no tulõ trahv. Naas’ uman kehvän inglüse keelen küsümä, kas tan iks või olla.

Tuu miis oll’ viil hullõmba keelega. Sis naksi mõlõmba arvo saama, et kurat, taa miis om külh kah vist eestläne esi.
Oll’gi. Naaru jakku kavvõmbas.

Raudkatsi Ene

Võõral maal võõra keelega hädän2019-03-11T18:01:04+02:00

Intervjuu

Aastal 1949 oll’ Sulbi kandin väiku kolhoos ja inneskidsen talo kar’alaudan peeti piimäkarja. Eks vast iks lehmä, kedä naasõ käsilde nüssevä, andsõva vanast rasvast viil häste piimä.

Ütel hummogul helistedi aolehe toimõndusõst kolhoosi kontorilõ ja taheti tulla kolhoosi kar’anaisiga intervjuud tegemä. Esimehel kästi naisilõ edesi üteldä, et nä olõsi järgmäne hummok lauda man.

Eks sis esimiis ütel’ näile tuu edesi. Naasõ kõik vasta küsümä: «Mis meist kül tahetas ja mis tuu intervjuu õigõlõ tähendäs?»

Esimiis oll’ kah lihtsä talomiis ja ütel’, et timä ei tiiä kah, mis tuu tähendäs. «No olkõ sis iks kohal ja pankõ egäs juhus puhas mõsu sälgä,» pidäsi tä viil tarvilikus mano üteldä.

Leoki Hilja

Intervjuu2019-03-11T18:00:28+02:00

Pardsividämine

1970ndide aastidõ algusõn prooviti kolhoosin pääle kannu kasvatõdõ ka muid sulõliidsi. Kül pärlkannu, faasaniid, partsõ ja veitsilt muid kah.

Ütskõrd lätsimi katõ autugõ partsõ Tartu tapamajja viimä. Pardsi panti vallalidsõlt autukasti, selle et näidege es olõ hirmu, et nä unikulõ läävä.

Tapatsehh oll’ tõsõ kõrra pääl. Kana viidi üles liftige, a sõs üteldi meile, et lift om katski ja kästi meil ajadõ pardsi treppi müüdä üles. Ku kannu veimi, tulli säält kah tüülise appi, a nüüd es näe kedägi. Ollimi õnnõ katõkõistõ. Tõuksimi pardsi autukastist alla ja naksimi trepist üles utsitõmõ. Trepp oll’ häste lagja, uma kolm-neli meetrit, ja läts’ sirgõlõ üles.

Ega tuu ajaminõ kerge es olõ. Pardsi vehkli siibugõ ja sittõvõ trepi nilbõs. Üte kuurma saimi piaaigu üles. Naksimi tõist kuurmat ajamõ, ku näimi, et üts naanõ tulõ suurõ kärugõ üles trepi otsa manu ja jääs kaema. Tä valasi kärutävve vett trepi pääle meile vasta. Tuu juussõ kõik treppi pite allapoolõ. Sõs läts’ asi peris hullus, es püsü esi ega pardsi sääl sita seen pistü.

Naksimi partsõ tuhvi viisi trepist ülespoolõ pilma. Ja määndse mi olli. Pardsi vehklive siibugõ, nii et sitta linnas’ egäle poolõ. Kitli tsilksõvõ, näo olli pasadsõ. Ma iksõ ja pilsõ. Paar tunni läts’, inne ku mi jõudsõ kõik üles aia.

Ma olli vihanõ ja lõpmaldõ väsünü. Ildamba saimi teedä, mille meile appi es tulda ja trepp viige üle valõti. Tüülidse tsehhin es taha partsõ, selle et noid oll’ halv puhastõdõ. Noil oll’ pall’o verisulgi, midä massin maaha es lüü. A mille mi, lihtsä autojuhi, sääl süüdü ollimi, jäigi tiidmäde.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendü

Pardsividämine2019-03-11T17:59:32+02:00

Kõva majandus and keele

Taa imäkiil tulõ är häötä, taa om inemise arõngul jalon. Kaegõ, kõik maailma pasknääri laulva ütte laulu, ei määneski murrakut ei dialekti, kõik saava ütstõõsõst arvo. Üts universum, üts planeet Maa ja üts maailma inemiisile arvo saia kiil. Inglüse.

Ei, inglüse kiil ei kõlba, taa ei olõ määnegi maailmakiil. Inglaisi om pall’o veidü, et näile umma kiilt lupa, esieränis pääle Brexitit. Prantsusõ keelega niisama, ja tõisiga. Ainumanõ kiil, mis mu meelest keele nime vällä kand, om hiina kiil. Mõtõlgõ tuu pääle, mitmõl saandil viimädse katõ tuhandõ aasta joosul om Hiina majandus maailma juhtvamb majandus olnu? Hää küsümüs, kas olõ-i?
No pess inemise pään kell, et või jummal, ei saa õks niimuudu mõtõlda, väiko keele omma nii ilosa, nä andva maailma nii pall’o kirivüst mano, nä tegevä elokotussit ja kultuuriruumi rikkambas, naidõ väikeisi kiili takan omma kombõ ja uskmisõ…

Kas ti mõtlõti, et hiina keele takan ei olõ kombit ja uskmiisi? Rohkõmb inemiisi, rohkõmb kombit, rohkõmb uskmiisi. Hiina puhul om tegemist maailma üte vanõmba ja keerolidsõmba kultuuriga. Näil om toda kultuuri 5000 aasta jago, meil oll’ kah õkva suur juubõl 100.
Hiinas nimssi Hiina võõramaaladsõ. Hiinlasõ kutsva umma riiki seenimaani keskkuningriigis (Zhongguo). Hiinlasõ pidävä umma riiki maailma keskusõs. Ja mitte as’alda.

Eesti kiil ja Eestimaa väiko keele omma aolõ jalgu jäänü. Kotusõpääline inemine ei tii latsi, a murõtsõs latsi, ei osta autot, a murõtsõs tuu, niisama elämise ja muu. Hiina kiil om rõõmsamb. Eesti rahvalaulu omma täüs ikku ja võlguolõmist. Lats sünnüs ilma ja joba lauldas tälle, et kuna massat memme vaiva. Ildaaigu kingiti mullõ täämbädse päävä latsiluulõga CD-plaat: kulssi läbi, õnnõ murõ, vaiv, ikk ja süüdüolõminõ. Märdi- ja katrisandi. Ja kõik ülejäänü sandi.

Hiinan om rahvalaulu õks väega pall’o. Edimäne, mis miilde tulõ, om «He Ri Jun Zai Lai». Säändsit Võro instituudi muudu Hiina instituutõ om vast sato. Võrokõisil om üts Uma Leht, kost inemise lugõva õnnõ Ruitlasõ juttu, a Hiinan om säändsit ummi lehti tuhat, egän lehen uma Ruitlanõ vai kats.

Hääd imäkeelepäivä teile kõigilõ! Ja no minke Tal’na ülikooli kodolehe pääle, sääl pakutas egäle tasõmõlõ hiina keele kursuisi. Ja vastus jutu algusõ küsümisele om, et viimädse katõ tuhandõ aasta joosul om Hiina maailma juhtjas majandusõs olnu kogoni katsatõistkümnel aastagasaal.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
jutumiis

 

 

Kõva majandus and keele2019-03-11T17:57:34+02:00

Priinime lugu. Peterson

Sääntse perekunnanime kandjit om täämbädse päävä Eestin üle 1300. Sagõhusõ poolõst om nimi 36. kotussõ pääl.

Taad perekunnanimme omma kandnu Eesti liinun (Villändin, Valgan, Narvan jm) inemise joba 1816. Ku priinimmi naati 1820. aastidõ paiku andma, anti taad nimme egän tuuaigsõn maakunnan peris mitmin mõisun. Kõgõ inämb anti taad Tartomaal – 27 mõisan. Hulga anti nimme ka Pärno- ja Villändimaal. Võromaal anti nimme 14 mõisan.

Edimält võidi nimi kirja panda nii kujol Peterson ku ka Petersohn, a 1921 Petseri vallan kogoni kujol Peetersoon. Nimi tähendäs Piitre poig (< Sohn om saksa keeli poig) ja sakõstõ omgi priinimi tuu perrä saanu, et esä vai vanaesä nimi oll’ Piitre. Nii om näütüses Tsooru mõisa Kikkaoja külä Märätsi talo perrepoig Hindrig saanu perekunnanime esä perrä (1826 Hindrig Peters Sohn ’Hindrig Piitre poig’). Muidoki võidi taad perekunnanimme anda ka niisama hää kõla peräst.

Nimme om eestistet häste hulga, üle Eesti 1476 kõrda. 856 kõrda om alalõ jäet edetäht P. Sakõstõ om vahtsõs nimes võet ka Peeter-, Peetri- vai Peter-algusõga nimmi.

Kõgõ kuulsamb sääntse priinime kandja oll’ luulõtaja Kristian Jaak Peterson (1801–1822). Timä esä Kikka Jaak oll’ joba 18. aastasaa lõpun lännü Villändimaalt Riiga ja saanu priinime varramba ku tõsõ sugulasõ, a priinime sai tä iks uma esä perrä, kink nimi oll’ Peet (üts nime Piitre variant). Esä puulveli Märt saigi priinimes Peet.

Täämbädsel aol omma kõgõ kuulsamba taa nime kandja telepere Petersoni Alma, Allan ja Mare.

Fastrõ Mariko

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu. Peterson2019-03-11T17:55:05+02:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Kipõ ku kerävälk

 
Kiirabi tõiõ mehe, kes oll’ pur’on pääga maaha sadanu ja pää katski löönü. Avitimi tä lõikusõlavva pääle, kon tohtri naas’ tedä umblõma.

Äkki karas’ miis pistü ja tormas’ nigu kerävälk tohtrilõ kallalõ, tougas’ tä vasta saina. Tohtril sattõva prilli maaha ja lätsivä jalgu all katski.

Huuldaja tahtsõ miist takista, a tä lüüdi pikäle.

Saina pääl oll’ riiol õrnu arstiriistuga jo kõvõrihe lüüdü. Ma hoitsõ tuul olga all. A tapõlus küündü minoni ja minno tougati iist. Riiol asjoga sattõgi maaha.

Viimäte saimi politsei abiga mehe vahtsõst lavva pääle pikäle ja pää iks är ummõlda.

Latsõ pelgäse arstõ

 
Ku kõgõ rassõmba umma alko-ravialodsõ, sis järgmädse umma latsõ. Näidega saa iks väega pall’o vaiva nätä. Nä pelgäse hirmsahe arstõ ja haigõmajja.

Ku um vaia mõni protsõduur tetä, sis näid and är kõnõlda ja nõuhtõ saia.

Õnnõs um no muudsa asi – haavaliim. Esieränis hää umgi liimi tarvita latsilõ. Ku muido olli kõik haava vaia är ummõlda, sis no saa vähämbit ja väiku verega haavu kinni liimi.

A tuu liim ei kõlba suuri ja liikja kotusõ pääl olõvidõ haavu jaos.

Ütskõrd lasksõ arst panda toda liimi kundsa taadõ, a tuu jo liikja kotus. Haigõ tull’ paari tunni peräst tagasi, haav vallalõ. Pidi iks umblõma.

Haigõmaja2019-03-11T17:51:57+02:00

Ilm pendeldäs keväjä poolõ

Tei talv läbi veidü ilmamärkmid. Arvada võit, et tinavastasõst talvõst kõnõldas viil mitu aigu, ku tõnõ säänesama järgi ei tulõ.

«Detsember – üks põnevate ilmadega kuu,» kirut’ Ain Kallis luutsinapäävä Maalihen, ja tuudsamma võit üldä kõgõ talvõ kottalõ.
Edimätse kõvõmba külmä tulli novvembrin ja tuust saadik naksi ilm pea üle päävä hennest kõigutama: õks lummõ ja külmä, vett ja lämmind.

Tsirgu kävve söögimaja manu pall’u vähämb ku minevä talvõ, sulaga tulli rohkõmb nigu seltsi peräst ja aknõ pääle kah nii hoolõga es kolgi. Naa vast mõtli kah, et peat kokku hoitma tuus aos, ku peris hädä käen. Naidõ ja ka tarõkütjeide õnnõs es olõ tuud vääga külmä enamb ku kokku vast kümne päävä jagu. Jaanuarin ja veebruarin tull’ küll kõvastõ lummõ ja pand’ joba katussõidõ peräst murõtama, aga tuud, et härm ja puuossõ külge külmänü viitsilga lõpmata ilusa omma, tunnisti ka nuu, kel lumõst viländ.

Ku joulu lätsi rahuligult, pehme ilma ja parha lumõga, sis jaanuari algusõ kõva tuul, mõnõl puul peris torm tõi kõvõmba külmä üten. Et suurõmb sadu ja külm hendä ütest tüküst sula vasta vaheti, kasusi rassõ ja ohtligu jääkoorigu katussõilõ ja muiduki olli tii nilbõ.

Taliharjapääväs ja tõnisõpääväs oodõtas õks selget ilma, et sis tulõ illus suvi, aga tinavasta oll’ tuu, kink käen päävä liikmine, nigu veidü kahe. Selge ilm oll’ õkva päiv nuist tähtpäivist ildamb, 15. ja 18. jaanuaril. A mine tiiä, vast tähendäs tuu kah hääd. Raadiost ja telekast tullu ilmateatõga es olõ enämbüisi medägi pääle nakada. Säält võidi külh mitmes pääväs külmä ja selgebät lubada, a ku järgmine hommug kaardõ tsilkõ, õdagus tii kiilas tõmmas’ ja üüse jäl lämmäs läts’, oll’ selge, et ilm om sääne, nigu aknõst näet. Küündlepäiv oll’ seekõrd likõ ja vääga udunõ, nii et tuu järgi ei peas suvõl kuigipall’u põuailma olõma, a mõnõl puul arvatas jäl, et ku küündlepäiv vehmanõ, tulõ kevväi lämmi. Tuu om muiduki hää, et lumi veitüviisi kahanõs, nii vaos vesi kah parembadõ maa sisse, mea viil sügüse ilmadu kuiv oll’.

Vastlõpäiv oll’ pääliinan ilmadu luminõ, siinhpuul tükke vehm viimäst valgõt kelgu- ja riijalastõ alt ärä viima.

Ja külh taad lummõ ja lobjakut viil jagus, tõnõkõrd jüripääväni.

Tulõ miilde, et ku latsõn miil halvas sai tuuperäst, et aprillikuu, ku tsirgu jo lauli ja muru pääl kuiv juuskõ oll’, paks lobjak maha sattõ, lohut’ vanaimä, et taa lumi tull’ vanalõ talvitsõlõ lumõlõ järgi ja lätt pea kõgõ täüega.

Päiv om hennest tinavasta peris lahkõdõ näüdänü. Jo otsitas mudatsõ pendre päält lillinõnakõisi ja kaias kilemajju üle. Vahtrõl juusk mahl jo ammu. Ku maa üles sulas, jääs vaher kinni, a sis saat kõivu tikada!

Aktuaalsõ kaamõra ilmatütrik ütel’ ildaaigu, et ilm pendeldäs keväje poolõ. Nii õkva omgi!

Nõlvaku Kaie


Lillinõnakõsõ kuulutasõ keväjät. Rahmani Jani pilt

Ilm pendeldäs keväjä poolõ2019-03-11T17:50:12+02:00