Maolda nali

Sõbra läävä üle silla

Kats sõpra saava jõõ kotsil kokko. Üts om ütel puul, tõnõ tõõsõl puul jõkõ. Üle lätt õnnõ kitsas sillakõnõ, kost kõrraga üts minemä mahus.

«Jobokõisilõ ma tiid ei anna,» kuulutas edimäne kuraasiga ja astus silla pääle.

«A ma anna egä kõrd,» jääs tõõsõl õigust ülegi.

Maolda nali2019-02-12T12:44:05+03:00

Muda Mari pajatus

Valitsus võtt viimäst

Ma kuuli raadiost, et inne vällävahetamist taht valitsus viil inemiisi käest viimäst võtta.

Parhilla piät inemine hinnäst kõrraga massuammõtilõ üles andma, ku kongi määnestki tüüd tege. Sõs saa valitsus hoita tüütegijil silmä pääl ja massu kor’ada.

A nüüd taht valitsus ka tuu vanainemiisi as’a tegemise massu ala panda. Tuu jaos piät inne sängü teki ala minekit sotsiaalministeeriümile teedä andma, et mi nakkami no last tegemä. Vot ei tiiä, ku kõrraga käünüs ei saa vai tiit latsõ ilma inne kirja pandmada, kas sõs piät trahvi kah masma. Tuud olõ-i ministeeriümi-tädi viil ütelnü. Näil om jo väega pall’o tüüd: vaia tetä säädüisi, mis kell tohtva inemise minnä tüüle ja kuuli vai kodo magama. Nii ei jääki näil aigu säändside veidemb tähtside asju kõrraldamisõ jaos nigu perretohtri vai vanainemiisi iist hoolitsõminõ vai vähähaigidõ raviminõ.

Muda Mari

Muda Mari pajatus2019-02-12T12:43:36+03:00

Tossu Tilda pajatusõ

Savvamehe äpärdüs

Taa lugu juhtu Vinne ao lõpupoolõ. Miis sõit’ iispäävä hummogu uma autoga liina poolõ. Risttii pääl pidi sõitja kinni ütiskundlik liiklusinspektri. Sääl oll’ innegi joodikit püvvetü. A seokõrd paistu kavvõlõ, et savvamiist hinnäst vaivas’ pohmell.

No jalgu pääl tä püsse ja kõnõlda kah sai. Tä küsse roolin olõja käest, kas tuu viina om joonu. Roolihoitja vastas’: «Iks olõ!» Savvamehel läts’ nägo naarulidsõs, tä kammand’ mehe umma massinahe. Sõit läts’ liina, et mehe promilli üle mõõta ja protokoll tetä. Joodigu kinnipidämise päält võisõ eski preemiät saia…

A inspektsioonin sai selges, et autot juhtnu külämiis olõki-s pur’on. Kuis sis nii? Miis selet’, et uman pikän elon om tä viina joonu külh. Perämäne kõrd oll’ pääle tüünädälit kolm päivä tagasi, ku naabrimehega sai paar pitsikeist võetus. Ruuli tä pur’on pääga joht ei roni…

Ütiskundlik inspektri oll’ perädü vihanõ. Pall’o aigu kullu jahmõrdamisõ pääle, a tulõmit ei määnestki. Midägi hääd oll’ kah: vahepääl oll’ savvamehel pää selges saanu.

Sisemäne kütmine

Vanaimä läts’ tütrele küllä. Tütär elli vanan katõkõrdsõn puumajan. Nigu kombõs, võtsõ memm saapa jalast. A jala naksi külmetämä, selle et põrmand oll’ külm. «Kas alomadsõ naabri ei kütä tarrõ sukugi?» küsse küläline. «Ei, näil om sisemäne kütmine,» tiidse tütär maja kirivä seltskunna elo umaperrä.

Tossu Tilda pajatusõ2019-02-12T12:43:04+03:00

Ookean es võta vasta

Olõmi mehega ummi latsiga iks kõgõ häste läbi saanu. Vanõmb tütär jo kümnes aasta Austraalian, eläs ja pidä firmat.

Ütskõrd tä pallõl’, et mi tennü uma perämädse tii jaos kinnidse ümbrigu, et määndse soovi meil omma. Ma panni kirja, et mu tuhk läässi timä manu ookeani viskamisõs.

Mineväaasta olli kolmandat kõrda sääl külän. Jala omma mul haigõ olnu latsõst saani ja tütär tahtsõ, et ma olõssi iks pall’u ookeani lainidõ ja liiva seen.

Ütel pühäpääväl sõidimi vähä kavvõmbalõ, India ookeani viirde. Tuu takast nakkas maailmalõpp, kõnõl’ tütär. Antarktika. Tuulõ omma sääl suurõ, a vesi kõgõ soolatsõmb ja kipõmb. Tütär andsõ mullõ sälgä turvajope, mis pidä vett ja kaits päävä iist. Kõnõl’ viil, et lukk piät kinni olõma.

Koosõrdi üte lapigu, lohuga kivi manu ja istsõ sinnä. Tütär opas’, et kaibku ma jala sügäväle liiva sisse. Esi naas’ pilte tegemä. Meid oll’ viis, tõsõ olli säälsaman lähkül. Ja sis mi kõik näimi, et mu kivi poolõ tulõ suur lainõ! Ma jäi tuu sisse, lainõ uhtsõ mu üle ja sis kattõ. Minnu pästse tuu, et jala olli liiva seen ja kivil oll’ lohk ja jope lukk kurguni kinni. Ime, et kõrvaaparaat alalõ jäi. Suun oll’ liiv ja suulvesi.

Terve ihu oll’ ku läbi pestü! Vallus. Paanikat es tulõ, päähä jõudsõ tiidmine, et ookean es võta viil minnu vasta. A 1963. aastal oll’ ookean säälsaman võtnu tollõaigsõ Austraalia pääminstre, kelle kihhä es löütägi.

Raudkatsi Ene

Ookean es võta vasta2019-02-12T12:42:29+03:00

Endel

Endel tüüt’ sovhoosi tüükuan mehaanikuna. Pääle tuu oll’e tä viil nall’a- ja napsumiis.

Tuul aol oll’e õlu poodin luksuskaup, aga paar pudelit õnnõstu iks kaubapäävä kaupmehe käest vällä kaubõlda. Nii läts’ki, et paar-kolm kõrda nädälän vinüsi meeste lõunapaus iks pikembäs, ku ette nättü. Hääd kraami saa es niisama lihtsäle kipõlõ alla neeldä. Pidi iks mõnuga juuma ja ku sinnä manu viil paar turakut kah sai lüvvä, vinüsigi kõrralik hobõsõlõuna vällä.

Väiku hirm oll’ iks kah – tüükua juhatajalõ vahelõ jäiä. Ütskõrd arvas’ Endel, et olõ õi tuu ülemb nii hull miis midägi, ja vedäsi meestega kihla, et tuu uma käega tälle tüü aol õlut pakk.

Säänest asja es usu muidugi keäki. Nii jäigi, et ku lätt säänestmuudu, et ülemb Endelile õlut pakk, sõs peät egä miis Endelile pudeli õlut ostma. Ku ei paku, sõs mass Endel umast karmanist kõigi õllõ kinni.

Ütel lõunavaheaol läts’ki nii, et õllõ olli poodi mant tuudu, a aigu juvva es saa. Ülembäl oll’ halva tuju päiv ja keäki es taha tuud hindä kaala saia. Torssin näoga ülemb käve müüdä tüükota nigu valvja pini.

Endel pidi brikatiiri massinat putitama. Tuu oll’e kurtnu, et koskil midägi hirmsalõ kolisõs, ja pellänü, et viimäte jääs viil kohegi tii pääle. Endel sõitsõ massina kanali pääle ja läts’ esi alla kaema, mis sääl sõs valla või olla. Tüükua juhataja tull’e kah asja lähembäst uurma, et teedä saia, ku hull sõs asi om.

«Olõ õi siin hullu midägi,» arvas’ Endel. «Anna mullõ säält saina veerest tuu õllõsildiga õliputel. Ma määri neo rostõdsõ kotusõ kõrralikult kokku ja omgi nigu vahtsõnõ jäl.»

Tuul aol hoitigi määre ütskõik määndside pudelide seen ja selle es olõ säändsen küsümisen midägi imelikku. Juhataja andsõ nõutu pudeli ja läts’ edesi ummi asju ajama. Suur oll’e tõisi meeste üllatüs, ku Endel pudeli päält korgi maha kaksas’ ja säält sõs mõnuga jõiõ. Pudeli seen oll’e puhas õlu. Miis oll’ inne üte õllõpudeli päält määriga kokku tennü ja sõs tõisi õlipudelite manu saina viirde säädnü. Asi lõppigi nüüd nii, et Endel oll’e võidumiis ja kõik tõsõ pidivä tälle pudeli õlut tuuma.

Järgmise päävä hummuku küsse Endel vabas, selle et pidi minemä liina asju ajama. Tagasi jõudsõ õkva lõunapausi lõpus. Et kõik maainemise liina minekis iks parõmba hilbu sälgä otsõva, oll’e ka Endel kõrralikult üles lüüdü. Kaap pään, ülikund sällän, kängä määritü ja eski lips iin. Kõgõ pääl oll’ viil kerge palit. Astõ tüükotta sisse ja kärät’: «Mehe, mehe! Tüüle, tüüle! Lõuna om ammu joba läbi! Mille iist teile siin palka mastas!?» Marssõ sõs esi taadõ rõivaruumi nii, et paltu hõlma lehvse.

Tuud kõkkõ nägi päält sovhoosi direktri, kellel oll’e tüükua juhataja manu asja ollu. Kaie suu ammuli, maigut’ sõs veidükese suud ja küsse meeste käest: «Keä taa säändene herrä oll’e?» Mehe muiassiva tuu pääle ja ütlivä: «Mis herrä? Taa oll’ jo mi Endel,» ja lätsivä lakja ummi tegemiisi ja toimõndamiisi manu.

Direktri süütse viil veidükese umma kukrut, kaie pikält rõivaruumi poolõ, raput’ paar kõrda pääd, pomisi midägi ja astõ tüükuast vällä.

Vot säändene miis oll’e Endel. Muutsõ uma olõmisõ ja sõnnuga ka halli tüüpäävä rõõmsambas.


Antoni Annika

Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Endel2019-02-12T12:41:28+03:00

Avida no minnu tagasi!

Hää tükk aigu tagasi oll’ mul sääne päiv, et es tahtnu vainlasõlõ kah säänest suuvi. Mu vana hää mutitelehvon tekk’ pia egä tunni perrä nõudjat hellü ja kõlistajidõ suuv oll’ suurõlt jaolt ütsainumas: kullõ, sa võissi mi nimekirän riigikokku kandidiiri, sa saanu õks kõvastõ helle.

A kõik pallõja saiva mu käest hindästmõista korvi, selle et mullõ avitas tävveste tuust poliitikast, medä ma tii uma egäpäävädse tüüga, mis mahus kinäste haridus- ja kultuuripoliitiga ala är. Ku ma seod juttu siin kiruda, sis seo om kah poliitiga.

Hää külh, ma saa noist arru, kiä ommava vahtsõ eräkunnaga poliitilidse lava pääle tulnu. Inemiisil om värskit mõttit ja väke, kuimuudu mi väiku riigi elukõist veidü parembadõ juhti. No sis õks kaias ümbretsõõri, et kinka mõttõ klapisõ, kinkal om tiidmiisi, kuimuudu as’a võissi ka peris elun, mitte inne paprõ pääl häste kävvü ja kiä ei aja niisama häüssä suust vällä, a mõist avalikun kotusõn niimuudu sõnnu säädi, et tõõsõ inemise saava kah arvu, minkast seokõrd jutt käü.

A minkast ma arvu es saa ja ei nakka saama kah, om sääne asi, kuis ma (vai ütskõik kiä, kinkal vähägi mõistus võtt) tulõ miilde õnnõ sis, ku valimisõ omma tulõkil? Ma küsü nüüd, kalli kosilasõ, kon ti neo neli aastat olli? Ma olli kõik aig niisama olõman, tei ja ai umma asja nii häste, nigu mõistsõ ja jõudsõ. Kon ti sis olli? Mitte ei tulõ miilde, et kiäki olõs kõlistanu, et kullõ, ma sai nüüd valitus, mõistat sa kah üldä, kuimuudu saanu ma medägi näütüses tiidüse, umakultuuri vai latsi kooliharidusõ hääs tetä. Huuju noh, kõik olli vakka ku kuldi rüän vai käsksevä humanitaarõl mokk maan pitä ja tetä umma asja. Tiidüsele mõtõld lisarahast andas teile akadeemilidses tiidüstüüs peiu kõva kolmandik – mis teil viil vaia piäs olõma? Tennädä tulõ, mitte iristä.

A ma tahtnu, et mi poliitigu tennü läbi egä aasta täpsele säändsesama kadalipu nigu tiidläse: meil om ETIS (Eesti tiidüsinfosüstem, www.etis.ee), näile teemi EPISe. Sääl tulõssi kõrd kvartalin kõik üles lukõ, mis om tettü, tuu kõik klassifitsiiri, mis om suur unik ja mis väigukõnõ ja mis ei olõ unigu muudugi ja sis rahva hulgast valit komisjon märk vällä, kinkal om õigus poliitikat üllen mäe pääl edesi tetä ja kinkal tulõ uma armsa lämmä tooli päält kõrrapäält tuutvalõ tüüle tagasi minnä. Ilma kompensatsioonõlda muidugi.

Ja ärke topkõ mullõ inne valimiisi pastapleiätsiid, tikutopsõ, sokulaati, helkäjiid, võtmõhoitjiid ja muud säänest trännä peiu – ega ma noidõ vahel ei vali. Tikutops ei lää riigikokku. Ma vali õks riigimiist vai -naist, nii veidü, nigu näid jäänü om. Kedägi lämmä tooli pääle tagasi avitama, selle et tä muud tetä ei taha vai ei mõista, ma ei naka. Ja vot ei tulõ miilde, kinkal sääne plaan oll’ inne viimäst suurt sõta, et riigikogu liikmõl pidänü olõma ka osakoormusõga tüükotus, et täl es lännü meelest, määne peris elu om. Tuu pidänü kah vahtsõst jutus võtma.


Kõivupuu Marju,
tunnõt inemine

 

 

Avida no minnu tagasi!2019-02-12T12:37:18+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Kõik rõiva veridse

 
Õdagunõ aig. Kiirabi tõiõ naistõrahva, kedä oll’ Ida-Virumaal näkko lastu. Puult näko nigu es olõki inämb.

Inne lõikusõlõ minekit oll’ vaia röntgenin pilt tetä. Ma hoitsõ sis umma kindaga kätt sidemega täl näo iin, et vere juuskmist pitä. A veri juusksõ iks mu kindast müüdä käsivart pite iho poolõ edesi.

Ma olli inne kah verega kokko saanu, a seo kõrd jäie väega miilde, selle et perän tull’ kõik rõiva är vaihta.

Üüsene tapõlus

 
Kiirabi tõiõ üte vinne nuurmehe, kes oll’ vinne kuulõ vilistläisi kokkotulõkil tapõlnu ja pessä saanu. Es jõvvaki viil timäga toimõndama naada, ku ussõst tull’ sisse tõnõ vinne nuurmiis ja läts’ õkvalt edimädsele kallalõ. Naas’ tedä rusikidõga pesmä.

Ma tahtsõ vaihõlõ minnä, a nä olli nii karvupite kuun, et ma es mahu sinnä kuigi.

Kiäki oll’ jo politsei kutsnu, a tuu kah es saa ütsindä näist jako. Sis kutsuti kiirreagiirjä, kes nä lõpus är lahutiva.

Perän kutsõ uurja minno hindä mano, et ma ku kannahtanu tennü avaldusõ. Es saa arvo, mis kannahtanu ma olõ, ega minno es pestä. A uurja ütel’, et ma olõ moraalsõlt ja vaimsõlt kannahtanu.

Tulõ vällä, et ma olõ õigõ tihti olnu kannahtanu. A esi es saa tuust arvogi. Seo tüü man tulõ säändsit asjo pia egä nätäl ette. Tuuga lihtsäle harinõt är.

Suka

 
Kiirabi tõiõ baarist noorõ käehaavaga napsudsõ miistudõngi. Pääle haava umblõmist saiõ täl pää vähä selgembäs ja tä nägi, et suka olli veritses saanuva. Tä võtsõ nuu jalast ja visas’ mullõ üskä puhta kitli pääle. Esi nõudsõ, et mõsku ma timä suka är. Ütli tälle rahulikult, et tuu ei olõ mu tüükohus.

Tõsõ tüüseldsilidse imehti, kuis ma saa nii rahulikus jäiä. Nä olli jo närvi lännüvä.

Haigõmaja2019-02-12T12:34:37+03:00

Priinime lugu. Valtin

Säänest priinimme om pantu küländ veidü ja päämädselt Eesti keskjaon, a tõisi siän ka Harglõ ja Karula kihlkunnan. Parhilla om sääntse priinimega inemiisi umbõs saa ümbre.

Nii nigu naabrimaiõn, om ka mi priinimi tulnu edenimest Valentin, miä om lühembäs lännü ja saanu kujos Valtin. Kõgõ vanõmba sääntse priinime omma teedä 1826. aastast ja sääl om peris must-valgõ pääl nätä, kuis perekunnanime omma tulnu peremiihi esä nimest Valtin (Koikkülän) vai Valentin (Mähklil). Valtina külä nimi Antsla lähkün om saanu Valtina talust ja veskist, a talunimi iks ummakõrda taastsamast edenimest. Edenimi tulõ pikembäst vormist Valentinus, miä tähendäs Itaalia liina Valencia inemist, valencialast.

Täämbäst sõbrapäivä kutsutas kah valentinipääväs pühämiis Valentinusõ perrä. Et Rooma riigin oll’ pall’o inemiisi, kedä kutsuti Valentinus, sõs oll’ ka varajadsõ kristlusõ pühämiihi seo nimega mitu, a ao joosul omma legendi kokko sulanu. Valentini peeti kar’ussidõ pühämehes. Armastusõ pühäk sai timäst Inglüsmaal, pääle tuud ku kiränik Geoffrey Chaucer 14. aastasaal valtinapäävä armastusõst luulõt’.

Fastrõ Mariko, Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu. Valtin2019-02-26T13:25:14+03:00

Uma keele pääväl opmah, laulmah ja tandsmah

Vilustõ kooli võro keele tsõõrilõ tull’ naabrikoolist Ruusalt külläkutsõ tulla 25. vahtsõaastakuul uma keele pääväle. Teimi otsusõ sinnä kimmähe sõita.

Muidogi oll’ vaia mõtõlda küläkosti ehk esinemise pääle. Õnnõs oll’ meil uma sokukõsõ lugu jõuluaost õkva varnast võtta, muidogi väiku muutmisõga. Mõtlimi, et olõs vaia ka midägi vahtsõt, kasvai hindä proovilõpanõkis. Tei sis arvutiga saina pääle näütämises mõistatuisi vanust töiest ja tüüriistust, midä täämbädsel pääväl inämp koskil puul nätä ei olõ. Edimält tundu, et väega lihtsä um lukõ saina päält lausit, a periselt tuu nii es olõ. Pääle lugõmisõ tull’ nuu lausõ ka eesti kiilde panda. Eks tuu nõudsõ latsi käest miildejätmist ja hindä kokkovõtmist, et kõik häste lääsi. Esinemine läts’ ilosahe kõrda. Ruusa kuul esit’ katõkõnnit, luulõtuisi ja väiku latsõ teiva playback’i. Kõigilõ miildü, ku Jaagundi Margit kand’ ette laulu «Tii». Tuu tõi silmä ette Eesti kunagidsõ eurolaulu. Põh’alikku seto kultuuri näütämist oll’ huvitav kuulda ja nätä Vabarna Mareti iistvõtmisõl. Vaheaigu hoitsõ tujo üleväh Verska lats’kõsõ Kena Mariete karmoškamäng.

Lõunaaigu oll’ kõigilõ söögitarõh laud katõtu ja küläsüük oll’ mi latsi meelest väega hää. Aiteh!

Oppajilõ kinksevä vastavõtja veerändtunnilidsõ võimalusõ istu kohvilavvah, koh sai kõnõlda umist mõttist ja kogõmuisist uma keele oppamisõ man. Latsõ saiva spordisaalih rahmõlda, säält es taheta peräh inämp kuigimuudu är tulla. Sääl sai jo palli mängi, juuskõ ja liiku!

Uma keele päiv oll’ as’alik ja tarvilinõ, pand’ mõtlõma, mis um meil täämbädsel pääväl säänest, miä alalõ püsüs. Tuu um mi ütine Vana-Võromaa, mille piire kiäki muuta ei saa, tuu um mi ütine uma nuka kiil, edevanõmbidõ perändüs, midä püvvämi hoita ja edesi viiä.

Liiva Aasa


Vilustõ kooli latsõ üles astman. Liiva Aasa pilt

Uma keele pääväl opmah, laulmah ja tandsmah2019-02-12T12:27:39+03:00

Puukäsitüü alalõhoitja Kihulane

Vanaperälidse puutüü meistri ja oppaja Kihulasõ Meelis võrdlõs hinnäst mälupulgaga. Tuu tähendäs, et tä om korjanu hindä sisse tiidmiisi ja mõistmiisi, midä saa õigõl aol tarvita ja edesi anda. Parhilla saa Kihulasõ puutüüd nätä Vana-Võromaa kultuurikuan näütüsel.

Kuigi Kihulasõ Meelis om üles kasunu Pärnu liinan, om tä jo latsõst pääle tiidnü, et taht tetä puutüüd. Nii omgi lännü ja perämädse ütessä aastat om varrampa restauraatori ammõtit pidänü Meelissega üten käünü rahvaperädse puutüü opminõ ja oppaminõ. Noist perämädse viis aastakka eläs ja toimõndas tä uman esäkoton Kanepi kihlkunnan Koorastõ külän.

Puutüüd om Kihulasõ Meelis esi opnu. «Kahjus olõ seost põlvkunnast, kon vana meistre, kiä lihtside tüüriistuga vannamuudu käsitüüd mõisti, olli minejä ja es saa umma tarkust edesi anda,» kõnõlõs tä. Tuuperäst om tä võtnu süämeas’as ummi tiidmiisi edesi anda. «Kuigi ma õnnõ ei koolita, a esi kah kõik aig tii. Oppa tuud, midä mõista, esi mässa, proovi perrä. Proovi, kooni om selge, sis anna mõistmisõ edesi. Ja samal aol tii ka asju telmise pääle,» seletäs Kihulasõ Meelis ummi tegemiisi valla.

Etev hindäettehoitja

Umas kunstnigunimes (kuigi tä hinnäst kunstnigus ei piä) om Kihulasõ Meelis võtnu «Edev eremiit». Säändse nime pakk’ tälle vällä naanõ Janica, ku kullõl’ Meelisse ja fotokunstnigu Kalve Toomassõ umavahelist targutamist. Meelissele naas’ taa nimi miildümä.

«Mullõ ei olõ tähelepandmist vaia, olõ umaette käüjä. Tii asju, midä inämbüs ei tii. Etev olõ tuuperäst, et olõ missioonis võtnu taad asja edesi anda ja uuri. Sis tulõ tuust ka kõnõlda. Muidu ei pantasi tähele. Ku ma tii Koorastõ mõtsu vahel ummi asju ja ooda pikil silmil, kuna mullõ opilasõ tulõva, sis ma jäägi siiä uutma. Ma piä olõma etev!»

Neli opipoissi pikäaolidsõl oppusõl

Nii omgi lännü, et Kihulasõ Meelisse man käü opman neli nuurtmiist, kinkalõ tä ummi tiidmiisi süvembäle oppas. 2017. aastaga suvõl kutsõ tä üles, et ots meistrioppõhe inemiisi.

«Võti hindäle neli opilast, kiä viil seo aasta lõpuni opva. Tähtsä om, et opilaisil olnu selge, midä nä ummi tiidmiisiga edesi tegevä ja neo neli omma suhtumisõ poolõst kangõ tegeläse,» seletäs tä.

Eestin kasus hää puu

Matõrjali ummi töie tegemises vali Kihulanõ vällä hoolõga. Ku tä mõtsa pite kõnd, kaes tä puid tuu silmäga, midä noist tetä saanu. «A mitte tuu mõttõga, et kõrraga jala päält maaha võtta. Ma käü mõtsan nii, et ku mul kunagi om vaia midägi tetä, sis ma tiiä, et tuu puu kasus sääl. Ma võta tä sis, ku vaia. Ja proovi ka mõtõlda, mis seost puust viil saasi. Lihtsä om ülejääki küttes lõigada, a vast saa midägi viil: pingi vai midägi muud,» kõnõlõs Kihulane.

Eestin kasus Kihulasõ Meelisse meelest väega hää tarbõpuu. «Hää tiheda süüga. Meil om maastik sääne, kon puu ei kasu kipõstõ. Maa om segämõtsu jaos hää ja segämõtsan, kon egäüts konkuriir tõõsõga, kasusõ kõgõ parõmba puu tarbõriistu tegemises ja ehitämises,» seletäs puutüümeistri. Tä tiid, et midägi tarvilikku om tettü ja saa tetä egäst puuliigist.

Taht maailma muuta
Kõgõ seo kitmise man om ka midägi, miä Kihulast kurvas tege. Eestimaa mõtsu puu om külh hää, a õnnõ sis, ku tedä kassu lastas. Seo om timä meelest parhilladsõl aol vallus teema.

«Ma saa arvu, et mõtsa raku om vaia, a minno sekä hirmsalõ, et seod tetäs üteülbälidselt. Lihtsäle niidetäs mõts maaha. Seo ilma tehniga, mõtlõmisõ ja tiidmiisi man võinu hoobis tõistmuudu mõtsa tetä. Saanu tetä nii, et sa ei saa arvugi, et om mõtsa raotu, et alalõ püsünü ühendüstii, eläjide liikmise tii, mõtsakooslusõ. Ei piä ekä kaigast rahas tegemä tuuperäst, et täämbädse päävä tüüstüs tege eski saepurust müüblit,» om Meelis kurb.

Ja kuigi perämädsel aol paistus, et inemiisi mõtlõminõ nakkas luudust hoitvambas muutuma, pelgäs tä, et innemb jõutas suur jago mõtsa maaha rako. «Seod suurt tarbimislaiva, mink parda pääl mi kõik ka esi olõmi, om rassõ tõistõ tsihti sõitma panda. Ma ei ütle, et kongi om grupp inemiisi seo laiva pääl. Mi kõik ummi tarvitamisõ harinõmiisi ja elostiiliga olõmi esi seo laiva pääl. Ma ei panõ kimmäle süüd ammõtnikkõ vai mõtsamiihi pääle, mi kõik piämi piiglile kaema. Egäüts võinu uman koton kaia asjo riioli pääl ja kapin ja märki, ku pall’o om tuud, midä sukugi vaia ei lää. Mõttõviisi muutminõ või küländ kipõstõ muuta ka ilma parõmbas,» löüd Kihulasõ Meelis.

Näütäs puid ja inemiisi

Vana-Võromaa kultuurikuan saa parhilla nätä Kihulasõ Meelisse näütüst «Puud ja inimesed». Tego om kumardusõga kuulsalõ etnoloogilõ Viirese Antsulõ, kiä elli vanas ja sutsõ pikä eloga hulga häid tarkuisi raamatulõ panda. «Olõmada esi puutüüline, mõistsõ tä vanno tiidmiisi kirja panda ja vällä anda häid raamatit. Ütest noist omgi näütüs mõttõ saanu: esi puuliigi, miä meil kasusõ, ja näüte tuust, midä näist tetä saa,» seletäs Kihulane.

Näütüst saa kaia tulõva kuu keskpaigani, kultuurikua aadrõss om Katariina allee 11, Võro liin.

Rahmani Jan


Kihulasõ Meelisse tüükua aknõ päält peegeldäs vasta talvinõ Koorastõ maastik. Rahmani Jani pilt

Puukäsitüü alalõhoitja Kihulane2019-02-12T12:26:05+03:00