Maolda nali

Puhkus talvõl

Pandas paika aasta puhkusõgraafikut. Ülemb kuts tüütäjä hindä mano:

«Kas sullõ lämmi olu miildüs?»

«Ei!»

«A higidse naasõ miildüse?»

«Kos sa tuuga!»

«Häste. Sis saat puhkusõ talvõaos!»

Maolda nali2019-01-29T14:27:52+03:00

Muda Mari pajatus

Hiina piina

Ma kuuli raadiost, et ka katõkümne edimädsel saandil tegevä mõnõ as’a nii inemiisile ku riikele hiina piina. Näütüses siinpuul Atlandi ookeani tege brittele hiina piina Iiri piir. A tõsõlpuul Atlandit tege ameeriklaisilõ hiina piina Trampi piirimüür.

Nuusama hädä omma Eestimaal kah. Eesti ehitäs hindäle kah piirimüürü, mis om jo hää mito aastat meile hiina piina tennü. Raha kaos nigu mutimulku. Üts tark miis ütel’, et mi piiri pääl käü ülekargajidõ püüdmine jälgi perrä nigu vannol indiaanlaisil. A vahtsõmba tehnikaga piiri jaos kulus ülearvo pall’o rahha. Nii et tuud hiina piina saa viil kavvas.

Muda Mari pajatus2019-01-29T14:27:19+03:00

Tossu Tilda pajatusõ

Kliimapagulanõ

Memm ja taat käve kõgõ liinan katõkõisi käest kinni hoitõn. Ütist ello oll’ jo päält poolõ saandi elet. A as’al oll’ uma proosalinõ külg kah. Pikki aastidõga olli memme jalakõsõ kehväs jäänü. Tä kõndsõ väega tassakõistõ ni vässü är. Tuuperäst käü viimätsel aol taat ütsindä poodin.

«Mille nii? Kas memmekene om haigõs jäänü?» uursõ tutva murrõga.

«Ei olõ haigõ. Tä naas’ kliimapagulasõs,» ütel’ taat.

Edimält ai kõva tuul ja lumõlopp memme tarrõ. Sis tulli harinõmalda kõva külmäkraadi. Hää om istu lämmän tarõn tiidmisega, et nilbõ tii ja külm ilm jääse välläpoolõ kodosainu. A kavvas säänest hääd ärolõmist jakkus? Kevväi viil kavvõn…

Massinaga tii pääl hädän

Lõuna-Eesti sovhoosin sai nuur kar’akõrraldaja hindä kätte villise. Sõitmist oll’ tüü peräst peris pall’o. A tii olli säändse nigu olli. Ütskõrd ruusatiid pite sõitõn käänd’ massin kurvõn küle pääle. Nuur as’atundja naas’ murrõga ümbre sõiduriista kõndma ja märgotama, midä edesi tetä.

Parajalõ trehväs’ müüdä sõitma sõiduoppaja keskkooli aost. Tuu miis naas’ õkva kokutama, ku mõni asi tedä herkväle ai. «Ku-ku-kuradi Volts,» hõigas’ inneskine oppaja umma kunagist koolipoissi näten. «Kas ti sovhoosin sis kanalit ei olõki, et massinat põh’a alt kaia? Tan keset tiid ei olõ seo hää plaan,» lugi tä sõna pääle.

Tossu Tilda pajatusõ2019-01-29T14:26:27+03:00

Družba lugu

Taa lugu juhtu kavvõl Vinne aol mu kunagidsõ tüüseldsilidse Nikandrovi Jüriga. Tuul aol õs olõ poodist kõkkõ vabalt võtta. Kirotama pidi avalduisi ja uutma järekõrran, õt asjo saia.

Nii oll’ Jüril lugu Druþba moodorsaegõ, a peräkõrd naarat’ õnn ja vahtsõnõ rohilist värmi moodorsaag oll’ olõman. Palot’ mitu paagitäüt kütüst är, nigu oppusõn kirän, õt saag tüükõrran olõssi.

Jõudsõ sõs kätte puulpäiv ja Jüri võtsõ kats abimiist, portõmassina ja põrot’ mõtsa puid tegemä. Jõudsõ ilosalõ mõtsa, kon mõtsavaht oll’ är märknü puu, mis tulli maaha võtta. Tõmmas’ Druþba käümä, pand’ sae vasta puud, and’ gaasi, a tuu asõmõl, et püürde kõvõmbas lännü, tegi saag põrra-põrra ja jäi saisma. Tehnigamiis oll’ Jüri kõva, a saag mõtsan inäp käümä õs lää ja nii tull’gi ilma puiõldõ kodo sõita. Koton läts’ mõnõ tõmbamisõ pääle Druþba saag jäl ilostõ käümä ja oll’ nigu tüükõrran. Järgmäne puulpäiv läts’ miis jäl mõtsa, a inne pruuvsõ sae kõrranolõkit. Saag läts’ ilosalõ käümä, ja viil mitu kõrda.

A mõtsan juhtu sama lugu mis edimäne kõrd: saag käümä õs lää ja tull’ tühä massinaga kodo tulla. Sama jant juhtu viil kolmandalgi puulpääväl. Kavva sa sõidat mõtsa ja tagasi, massat massina iist, kaet abimehe, a tolku õi midägi. Nii hüpäs’ki Jüril täü üle massa ja tä vei sae tagasi puuti, kost sai paari nädäli peräst vahtsõ orantsi värmi sae. Vahtsõ saegõ saiõ puu lõigatus.

Kas tuul aol olli kah rohilidsõ olõman, olõ õi meelen, a edimäne saag oll’ vast rohiliidsi tett ja nuid saetegijit om täämbä hädäste vaia. Sõs jäänü mõnigi mõts kasumõ.

Reiliku Kalev

Družba lugu2019-01-29T14:25:52+03:00

Üümajalinõ

Seo lugu juhtu veidü rohkõmb ku kümme aastat tagasi Mikidämäe alõvigu kortõrmajah mu tädi kortõrih. Jätä päätegeläse nime hindä tiidä, selle et nuuril miihil iks juhtus ja ei taha kedägi kompromitiiri. Ku inemine hinnäst är tund, sis om häste, a ku ka ei tunnõ, sis võiolla lihtsäle ei mälehtä. Nuurmehe sünnüaasta piäsi olõma 1984 vai 1985.

Oll’ kõgõ harilikumb puulpäävä õtak suvõ lõpuh. Tädi ja tädimiis säivä magamaminekit ja tädimiis käske tädil kortõri ussõ lukku käändä. Nii tädi ka tegi ja pia olliva mõlõmba unõküläh.

Tädimiis pidi hummogu tüüle minemä ja ai kargu edimädsenä ala. Jõudsõ kalitorri, pand’ tulõ palama ja suur oll’ imehtämine, ku nägi, et latsitarõh maka kiäki. Poja eläse mõlõmba pääliina lähküh. Läts’ sis tädi mano ja ütel’, et väiga imelik, poig om üüse kodo tulnu. Tädi ai kah hinnäst sängüst vällä ja arvas’, et tuu ei saa kuigi nii olla. Säänest asja es olõ viil kunagi olnu, et poja nii kodo tulli, et tuust inne juttu es tii, ja ku tulliva, sis iks kõgõ perrega. Jala otsõva sängüveere alt sussõ, a silmi iih virvend’ jo pilt, kuis kiäki kakõnu, haisvidõ ja väiga roppõ rõividõga om poja sängüh. Mõtõl’, et ku iks väega ropp vällä näge, sis nakkas õkva tänitämä ja pess kasvai politsei abiga tarõst vällä. Pilt, midä tä ussõläve päält näkk’, es olõ sukugi sääne. Kuna säng oll’ tarõh pikuldõ ussõga, sis kõgõpäält kaiva vasta lumivalgidõ sukkõga jala. Sinnäni es olõ tekk lihtsäle küündünü, selle et puhkaja oll’ peris pikk ja tekk oll’ üleväst otsast pia kõrvuni kistu. Tekk oll’ tädil sängõ otsa mano kokko pant ja üümajalinõ oll’ tuu ka ilosahe üles löüdnü. Noidõ lumivalgidõ sukkõ peräst es nakka tädi tedä üles ajama. Mõtõl’, et lask rahuh edesi maada, kül tä ütskõrd iks heränes. Panniva tarõussõ kinni ja lätsivä küüki kohvi juuma.

No nüüd kisk’ piaaigu perretülüs. Tädimiis ai iks pääle, et viimäte es käänäki tädi ust lukku, kuis muido võõras inemine tarrõ sai. A tädi ragi ku rauda, et kimmähe pandsõ. Viimäte löüdsevä kompromissi. Ju sis tädi õnnõ üte kõrra võtind käändse ja vähä kõvõmba tõukamisõga karas’ki uss vallalõ.

Es saa nä viil kõttugi täüs, ku kuuliva tarõh kobinat. Pia läts’ uss vallalõ ja kalitorih saisõ tävveh hiilgusõh üüsene küläline. Kai väiga pelgüisi altkulmu ütele ja tõsõlõ poolõ, hõõrd’ silmi ja küsse, koh tä om. Tädile tekk’ pilt nall’a ja tä küsse, kohe külämiis minnä tahtsõ. Midägi tuu küläline ühmäs’ kah, a tädi es saa arvo. Tä taksiirse võõrast mõnda aigo ja arvas’ tä är kah tundvat, a es nakka võõralõ umma tarkust jagama. Läbi naaru ütel’ tädi, et üümaja iist tulõ iks rahha kah massa. Värisevide kässiga kobist’ küläline tagomadsõst karmanist uma kukru vällä ja nakas’ki rahha otsma. Sis ütel’ tädi, et edimäne kõrd om massulda. Küsse viil, koh külälisel jalavar’o omma. Võõras arvas’, et kalitorih, ussõ takah. Lätsivä sis kaema, a sääl es olõ midägi.

Nigu tädi arvas’, nii oll’gi. Nuu jalavar’o olliva edimädse kõrra ussõ takah, tädi eläs kolmanda kõrra pääl.

Kiviti Kadri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üümajalinõ2019-01-29T14:25:03+03:00

Kingitüst uutva poiskõnõ

Mullõ miildüs väega kingitüisi saia. A toda juhtus harva, et midägi kingitäs. Viil harvõmb juhtus, et kingitäs midägi säänest, mis sullõ tõtõstõ rõõmu tege. Naanõ kinkse mullõ õkva kängä. Mul om elon egäsugutsit kängi olnu, rassõ om järgmädse paari üle rõõmusta. A kingidü hobõsõ suuhtõ teedüperäst ei kaia.

Jõulõ aol kingitäs harilikult sukkõ ja T-hammit. Vahel teksapükse. Kõik omma kingitüisi ostõn nii praktilidsõ, et mul tulõ ikk pääle. Ku sa olõt suurõs saanu, sõs käävä su umadsõ sukka ümbre nigu rõivapuuga. A miis jääs surmani poiskõsõs, timäle om mängoasjo vaia ja egä sullõ hääst süämest kingit rõivatükk, köögimassin vai tiatripilet muut sinno kõrrast täüskasunumbas ja kuivõmbas ja õnnõtumbas.

Kingitüisi tsiht ei olõ mitte inemine rõivilõ panda, a tälle rõõmu tetä. Ma oodi nelikümmend ja rohkõmb aastat ja ku rõõmu es tulõ, leüdse hädäst tävveste tüütävä välläpäsemise.

Kaegõ, maailm om võrgupuutõ täüs. Sa valit kas Soomõst, Inglüsmaalt vai kostki muialt hindäle kingitüse vällä, sõs lüüt hamba risti ja massat krediitkaardiga är. Seo om kõgõ valusamb. Sõs nakkas pakk tassakõistõ su poolõ tulõma. Täämbädsel pääväl saat internetist perrä kaia, kon su kraam parajalõ om, kas tä om joba pakki pant, kas tä om joba posti viid, määndsen kotussõn tä parajalõ videles.

Tõsõl pääväl om sul joba meelest lännü, et sa timä iist hingehinda massit. Kolmandal pääväl om hingen sääne makõ uutminõ, et olkõ tegemist kasvai sitatüküga, parhilla su jaos tähtsämbät asja ei olõ. Nelländäl pääväl lätt söögiiso är. Viiendäl lõpõtat vällänkäümise, selle et pakk või egä minot tulla. Kuvvõndal-säitsmendäl pääväl istut õnnõtulõ koton ja vahit ütte punkti. Sõs tulõ vaihõlõ nädälivaihtus, ku ütski pakk mitte sentimeetritki ei liigu, sõs proomit lihtsäle ilma ikulda toimõ saia ja sõs…

Sõs järgmädsel pääväl tulõ SMS vai kullõri kõnõ ja sa saat uma pakiga kokko. Raha masminõ om meelest lännü, kõik kannatusõ niisama. Istut tarõn lavva takan, arotat pakki vallalõ ja tunnõt perädüsuurt õnnõtunnõt. Seo om lühkene. Puul tunni hoiat kingitüst näpu vaihõl, sõs panõt tä kappi, kohe inämbüs asjo jääseki umma aigo uutma.

Päält tuud tulõ hinge tühi tunnõ. Selleperäst om hää plaan paar päivä inne paki perälejoudmist vahtsõnõ pakk är telli. Ma tiiä naid asjo, ma olõ proff. Mul istus parhilla üts pakk katsandat päivä Inglüsmaal Weybridge’in ja tõnõ kolmandat päivä Helsingi logistigakeskusõn.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
võrgupuutõ kundõ

 

 

Kingitüst uutva poiskõnõ2019-01-29T14:23:33+03:00

Ruusmaa Arthur (22.10.1956 –15.01.2019)

Seo kuu keskpaigan tull’ väega kurb uudis: mi ilmast om är lännü Ruusmaa Arthur. Muiõ tegemiisi kõrval ka Uma Lehe rubriigi «Vana pilt kõnõlõs» pikäaolinõ kokkosäädjä.

Ku vana pildi rubriik 2011. aastaga süküskuul alost, oll’ edimält plaanin, et lugõja saatva siiä ummi vanno pilte. Siski juhtu nii, et taast sai Arthuri nukakõnõ. Arthur mõistsõ mõtõlda aolehe rütmin ja otsõ vällä vanno lehejuttõ ja pilte, miä õkva lehe vällätulõki päävä vai aoga kuigimuudu köüdet. Nii sai Uma Lehe lugõja aastit teedä ammuilma unõhtõduist asjust, inemiisist ja sündmüisist.

Uman perämädsen jutun «Väiku pedäjä jõulusuuv» suuvsõ Arthur pildi pääl olõva pedäjä suu läbi kõigilõ kolmõkõrdsõt tervüst. Timäle hindäle tuud kah’os inämb es jakku.

Abivalmis. Tuu om umahus, määndsena Arthurit iks mälehtämä jäämi.

Uma Lehe toimõndus


Ruusmaa Arthur. Pilt Uma Lehe arhiivist

Ruusmaa Arthur (22.10.1956 –15.01.2019)2019-01-29T14:21:11+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Miis, kiä peläs’ ütsindä olla

 
Üts üüsene lugu. Kiirabi tõi mehe, kinkal oll’ eloiso otsa saanu ja kiä oll’ hinnäst veidükese žiletiga randmõst nüsinü.

Sai sis är ummõldus. Säändse haigõ hingega inemise saadõtas psühhiaatrilõ pästmises. Vai tõisi sõnnoga üteldä, eloiso parandamisõs.

Helisti tüükõrraldajalõ ja ütli, et vaia om autot haigõ sõidutamisõs. A auto oll’ sõidun ja tuud pidi kavva uutma.

Ma istsõ lavva takan ja miis mu lavva man. Mul jo veidü kõhedu nii kavva tõnõtõsõlõ otsa vahti. Ütli sis mehele, et autoga lätt aigu, vast tä lätt ja istus seeni kalitorin.

«Ma ei julgu ütsindä olla,» ütel’ miis tuu pääle surmtõsitsõlõ vasta.

Kuri miis

 
Olli tuupäiv köütmistarõn tüül. Pidi tulõma tõisi jutu perrä kuri miis, kes millegagi rahul es olõ. Täl oll’ päähaav ja ma pidi tuu är köütmä.

Tuul aol tarvitõdi kõllast kseroformpulbrit, mis oll’ plastpudõli seen. Korgi seen oll’ väikene mulk ja säält raputit pulbrit veidükese kõrraga.

A kiäki oll’ tuu korgi valla käändnü ja unõhtanu vahtsõst kinni käändä. Nigu ma tuu pudõli ümbre kääni, nii juussõ kõik pulbri pudõlist vällä. Miis oll’ üle pää ja kõik rõiva takkaotsa pulbrit täüs.

Tuu oll’ nii nal’akas kaia, et naksimi kõik naarma. Mõtli, et mis nüüd külh saa. Ütli mehele, et ajagu rõiva säläst är, ma mõsõ nä puhtas.

Ja uskmada, et kuri miis es olõki kuri.

Haigõmaja2019-01-29T14:19:18+03:00

Midä silmän pitä talvõl kelgumäe ja suusaraa pääl

Suurõ pühä ja rassõ söömäao umma sälä takan ja nüüd tulõ pall΄odõl meist jako saia liikmispuudusõst ja ülearotsõst kihäkaalust. Talv pakk hindä liigutamisõs häid võimaluisi, kül suusaraa, vissiplatsi ja kelgumäe pääl. A spordiga üten luuras ka rida ohtõ.

Eestimaa um valgõ puhta lumõkõrra all. Valgidõ lumõmütsega puu saisva nigu piltpostkaardi pääl ja kutsva inemiisi luudust imetlemä. Ega sis muud ku suusa ala, kelgu kätte ja talvõst rõõmu tundma! Tuu um väega torrõ tegevüs. Esieränis suurt rõõmu tundva tuust latsõ.

Mi kõik mälehtämi jo vanaimäaigsit oppuisi, et ku vällä läät, panõ lämmä, parõmb viil õhku läbi laskva rõiva sälgä ja villadsõ suka jalga. Niisama ei tohe higitsenä tuulõ kätte saisma jäiä. Kuigi mi arvami noid oppuisi häste tiidvät, tulõ egäl aastal ette külmehtüshaiguisi ja ka suusaraa ni kelgumäe pääl vikasaamist.

Tuuperäst omgi prõlla paras miilde tulõhta, kuis ja midä vikasaamisõ puhul tetä. Lihtsä ja kimmäs viis um latsiga üten kelgumäel kävvü ja näil silm pääl hoita, et õnnõtuisi veidemb olõssi. Latsõ esi ei mõista ohtõ ette nätä.

Ku õnnõtus um siski juhtunu

Ku latsiga um õnnõtus juhtunu, inämbähe iks luu katski lännü, ei tohe vikasaanulõ inne süvvä ja juvva pakku, ku tohtri um latsõ ja röntgenipildi üle kaenu ja sis juumisõs lua andnu. Tõsitsidõ häti kõrral, ku luid um narkoosi all vaia paika säädä, tulõ täüskõtu vai juumisõ perrä viis-kuus tunni uuta, et saassi narkoosi tetä, muido võit ossõndama naada. Sama riigli om ka suurilõ inemiisile.

Ku õkvalt ei saa arsti kutsu, tulõ haigõ kotus lahassõlõ panda ja midägi külmä pääle säädi. A rõivas vaihõlõ, et nahka är ei külmehtä.

Ku jalg um jakust välän, või tetä sinnä pääle külmä kummõlitsäi vai vii ja viinaga poolõs mähüsse. Mähüsse pääle ei tohe määndselgi juhul kilet panda, muido lätt haigõ kotus kile all lämmäs. Niisama ei tohe vika saanu kotussõ pääle määri lämmistäjit spordikreeme ja muid nn reumasalvõ, selle et vika saanu kotus taht jahutamist. Et jalg väega paistõhe es lännü, tulõ tä nõsta korõmbahe, kasvai pad’a pääle.

Külmehtüse vasta avitasõ sann ja rohotsäi

Ku olõti talvõst rõõmu tundmisõ aigu külmä saanu, avitas kõgõ parõmbahe kuum sann vai vann. Perän tulõssi minnä sängü lämmä teki ala ja juvva kuumlämmind piimä vai rohotsäid miiga.

Egäl hindäst luku pidäväl inemisel piässi olõma koton kas esi kor’atuisi vai ostõtuisi maarohtõ, mis avitasõ külmehtüse puhul. Talvõl um viil väega hää süvvä sibulat ja tsesnakut miiga. Lastõl avitasõ palanikku häste maaha võtta tsukruga kurõmar’a. Hääs rohos um ka palohka-, sitkamar’a- ja vabarnasahvt.

Ka külmehtüsevastadsõ tsäisegu, nigu or’avits ja punõ, kikkapüks ja naisipuna, vehverment ja saialill, paisõleht ja pähnähäitsme umma väega hää juvva. Viil parõmb um, ku tsilgutat tsäi sisse sidruni- vai muu tsitrusõvilä mahla kah mano.

Urmi Aili


Latsõ kelgumäe pääl. Epleri Raini pilt

Midä silmän pitä talvõl kelgumäe ja suusaraa pääl2019-01-29T14:17:25+03:00

Terävä sulõga pinisõbõr Annika

Paganamaa veere pääl Tagakolga külän eläs Antoni Annika, kiä kirotas juttõ ja luulõtuisi, käü Krabi külätiatriga näütlemän ja pidä suuri pinne. Minevä aasta lõpun sai Annikal valmis raamat «Draakonineitsi hingepärlid», kon seen nii eesti- ku võrokeelist kraami.

«Kirutaminõ nakas’ pääle tenu Uma Lehe jutuvõistluisilõ. Saadi sinnä jutukõisi, korssi näid ja sis määnegi moment Roodsi Eesti Pääväleht löüdse Facebookist mu jutukõsõ. Ma mitu aastat kiruti näile kah juttõ. Ja sis pall’u ütlivä, et mul om naid nii pall’u juba, et tekku ma raamat. Sai kirästüsega kõnõldus ja edimäne raamat «Elu om illus» vällä antus,» seletäs Antoni Annika. Edesi korju viil juttõ ja luulõtuisi, noist sai sis tõnõgi raamat.

Kuimuudu vahtsõnõ raamat uma nime sai? «Ma olõ draakoniaastal ja Neitsü tähtkujun sündünü. Ja egä kirätüü om mul hingest tulnu, määndsestki hingelidselt pututanust juhtumisõst sündünü ja iks umaette pärl,» kõnõlõs Annika. Raamatun om jutukõisi nii eesti ku võro keeli. Mõni jutt om katõn variantsin. «Ma ei olõ tuust keelevärgist esi kah arvu saanu. Tulõva lihtsäle sõna päähä ja nakkat mõtlõma. Jutu tulõva eesti keeli rohkõmb, a luulõtus tulõ täpsele nii nigu tulõ. Mille nii, ei tiiä,» ütles Antoni Annika.

Jutu ja luulõtusõ omma Annikal päämidselt luudusõst, a kirja pand tä ka muid juhtumiisi. Pall’o omma kirätüü jaos mõttit andnu eläjä. «Vahepääl, ku siin eläjit pidäsi, tull’ juttõ rohkõmb, nüüd omgi tunnõ, et matõrjal saa otsa. Kotust vällän ei käü, eläjit kah ei olõ. Lihtsäle pleiätsist juttu vällä ei ime. Ma olõ pruuvnu, a ei tulõ midägi hääd. Piät olõma mõtõ vai juhtuminõ,» seletäs tä.

Annika om peri Varstust, a elänü joba päält 30 aasta Tagakolgan. Tä om opnu latsiaiakasvatajas, a ei olõ saanu tuu ala pääl pall’o tüüd tetä: tull’ ummi latsi hoita ja sis vahepääl tallo pitä. Parhilla om tä huuldaja kolmõlõ naabrilõ ja umalõ pojalõ. Tä ütles, et vanõmbil inemiisil ja noil, kel autot ei olõ, om maal küländ rassõ toimõ tulla. Nii vidä ja juhendas Annika ummi hoolõalotsit, kül tohtri ja poodi mano ja ammõdiasotuisi pite. Nal’atamiisi kuts tä tuud tegemist «mutitaksos».

Näütlejäpisiläne jo noorõst pääst

Päält kirotamisõ om Annika üles astnu ku näütlejä. Parhilla om Krabi külätiatrin, a algust tekk’ tä näütlemisega joba Varstun. «Ütle ullilõ, et tuu om hää, ku tõisi ette ronni, sis ronit kah vahepääl,» muigas Annika.

Kuigi säändse lava pääl ülesastmisõ väsütäse, andva nuu ka vahtsõt väke mano. «Egä inemine taht, et tälle ola pääle patsutõdas ja üteldäs, et oi ku häste. Ku saat rahva iin Mürgü Marje kirotõduid sotsiaalteraapiliidsi etendüisi mängi, kõnõlda kitsaskotussist ja probleemest läbi huumori, lätt hindäl kah elu kergembäs, saat nall’aga võtta säändsit raskit asju. Ja ku näet, et tuut inemiisile rõõmu, naardas, mõos tuu hindäle kah häste,» ütles tä.

Annika om kirotanu ka mõnõ näütemängu latsilõ, Varstu latsiaia telmise pääle. Tä seletäs, et latsi jaos kirotõdu näütemängu piät olõma lihtsä, kirotajal tulõ latsõ muudu mõtõlda. Nii ommaki Annika latsinäütemängõ tegeläisis saanu mõtsaeläjä ja jõuluvana, kõnõldas kingitüisi saamisõst. Nuu omma latsilõ tutva as’a.

Kasvatas suuri pinne

Om viil üts teema, minkast Annikast kõnõldõn müüdä kaia ei saa. Nuu omma pini, täpsembäle suurõ Kaukaasia lambapini. Parhilla om täl moro pääl kats säänest majavalvjat. «Pini omma mullõ kõik aig rohkõmb miildünü ku kassi ja muu eläjä. Nä omma mu eläjä,» kõnõlõs tä.

Edimädse kaukaaslasõ otsa trehväs’ tä nii, et läts’ Võro lähküle suitsuvorsti müümä ja ostjal olli parasjago pinil kutsigu. «Ja ma tulli säält kutsikaga är: edimäne Kaukaasia lambapini kutsik, tõupapridõga ja hirmkallis ja kõik,» tulõtas Annika miilde. Pini kasvi suurõs ja naas’ tõisilõ perreliikmile hambit näütämä, es tunnista kedägi pääle Annika. «Tä jäi auto ala. Ma olõ esi mõtõlnu, et hallõ oll’, a õnnõlik tuun mõttõn et vähembält mi pere es kannata, tä olõs võinu purra. Seo om peris kuri tõug. Järgmiidsi olõmi mõistnu parõmbalõ kasvata,» seletäs tä.

Ummi pinnega om Annika käünü ka näütüisi piten, päämidselt Eestin, a ka lähembin riiken. Perämädsel aol om näütüisil käümist veidembäs jäänü, Võromaa näütüsel tä iks käü.

Valgõ kutsik Horvaatiast

Annika parhillatsist pinnest üts, tuu valgõ, om tuud Horvaatiast. Illos kutsik jäi Annikalõ internetin silmä. Interneti tõlgimassina abiga sai horvaadist umanikuga kokko kõnõldus ja autoga kutsigu perän käütüs.

«Meesterahvas om mul kaugsõiduautojuht, harinu pikkä maad sõitma. Ütli tälle, et sõidami perrä. Miis oll’ nõun ja nii mi tä autuga siiä tõimi,» seletäs Annika. Kutsik massõ päält tuhandõ euro, ärtuuminõ viil pääle, nii et ei olõ pinne kasvataminõ määnegi otav lõbu.

Kõigi ummi tegemiisi kotsilõ ütles Annika, et tä ei lää kunagi asjulõ ligi räüsäga, a iks kaes ja märgotas. «Mul om kuraasi veidü, olõ ettekaeja, olõ-i hindän kimmäs. Raamadu kirutamisõga om niisama: ma kõik aig mõtlõ, kellele naid vaia om. A tegemäldä kah ei jätä!» löüd Annika iks lõpõtusõs uma kuraasi üles.

Rahmani Jan


Antoni Annika uma katõ kaukaaslasõga lumitsõn kodoaian. Rahmani Jani pilt

Terävä sulõga pinisõbõr Annika2019-01-29T14:15:40+03:00