Maolda nali

Unõnäo tähendüs

«Näi unõn, et sa kinkset mullõ jõulus ilosa kaalakee,» ütles naanõ mehele. «Ei tiiä, miä tuu kül tähendäs?»

«Kül sa pia teedä saat!» kost miis kavala näoga.

Tulõ jõulupuulpäiv. Naanõ saa mehe käest paki. Värisevide kässiga arotas tä tuu vallalõ… Pakin om raamat «Unõnäo seletäjä».

Maolda nali2018-12-18T13:43:12+03:00

Muda Mari pajatus

Viha asõmõl viht

Ma kuuli raadiost, et vihastaminõ ei olõki väega halv asi. Vastapite, pall’o halvõmb ollõv tuu, ku vihha pikält hindä seeh hoita. Sõs võit vihast lahki minnä.

Ku iks süä täüs lätt, tulõ viha hindä seest vällä laskõ. Mõistlikku muudu, nii et tõisilõ inemiisile ja hindäle haigõt ei tii.

Kae kos nüüd juhtu: jõulu omma pia peräl, a ma kirota vihast. Kolmas advent jo läbi ja tuumapäiv õkva käeh. Viimäne aig om kõik uma viha är vällä valla ja rahu süämehe laskõ.

Inne kolmõkuningapäivä ei piässi kiäki inämb vihastama. Jõulu aigu võit vihaga õnnõ sanna minnä.

Muda Mari pajatus2018-12-18T13:42:37+03:00

Tossu Tilda pajatusõ

Raadio avit’ naist võtta

Abielopaar tähüst’ ummi hõpõpulmi üten küläliidsiga pidolavvan. Nä kõnõli, kuis näist paar sai.

Tütrik miildü poisilõ väega, a kõik poisi jutu timäga ütist ello alosta olli ku tuuldõ linnanu. Iks oll’ tütrigul kavaluisi, kuis poisist vallalõ saia. Ütskõrd, ku poiss tull’ jäl naasõvõtu-jutuga, ütel’ tütrik: «Õkva lää sullõ, ku soovit mullõ raadion juubõli puhul õnnõ!»

Raadio võtt’ õnnõsuuvõ vasta tuukõrd säitsmekümnendäst eloaastast pääle, a tütrigul oll’ tulõman kõgõst katõkümnes sünnüpäiv. Sääne asi võtt’ poisi murõligus. A nõunolõk oll’ jo olõman ja pää tull’ tüüle panda…

Tütrigu sünnüpääväl loeti raadion ette õnnõsuuv Maie-Loviisele timä suurõ juubõli puhul kalli noorõpõlvõ sõbra puult. Egäs juhus oll’ poiss tütrigu nimele mano pandnu tõõsõ, et olõs rohkõmb vanainemise muudu, ja eloaastidõ numbri jätnü ülepää märkmäldä. Läbi läts’! Tütrigul es olõ inämb kohegi päsemist. Edesi läts’ nigu lepädse riiga ütitsel meelel ütitsen koton.

Söögivahetunnin

Illos kommõ nõud, et söögilavvan ei pudrata. Sääne nõudminõ oll’ üles tähendät ka kooli iinkirjon.

Jutt om ütest väikust maakoolist Võromaal. Söögivahetunnin tükse üts ku tõõnõ lats midägi ütlemä. Ku jutukõmmin lavvan läts’ suurõs, segäsi kõrrapidäjä oppaja vahelõ: «Põrsa kah mõistva tassamba süvvä!» Tükk aigu oll’ ruumin vaikus. Nika ku üts julgõ jutuga poiskõnõ nimmas’: «Väiku kitsin um põrssil kah.» Poiskõnõ oll’ maalats ja tiidse häste, et immise man umma nissa otsõn tsiapõrsa kidsisese ja ruigasõ. Midä oll’ oppajal, kah maainemisel, säändsele tarkpääle vasta üteldä…

Tossu Tilda pajatusõ2018-12-18T13:42:11+03:00

Ammunõ aig

Egas 90aastanõ inemine ei ooda pühhi nii, nigu ütsäaastanõ. A latsõpõlvõ joulu-uutmist ei unõhta kunage. Mino nuurusaigo ei anna parhilladsõ aoga võrrõlda. Eesti riik oll’ tuudaigo nuur ja kinmähe vaesõmp ku põra.

Kõgõ põnõvamp oll’ kotoh piparkuukõ küdsämine. Vanaimä kiitse nätäl aigo tsukropiitest siiropet. Ku maigoandjidõga tainas valmist sai, rullite tuu köögilavva pääle ohukõsõst. Mul ku latsõkõsõl lubate kah plekist vormõga kuukõ vällä lõiko. Vormi olliva süäme- ja tähekujolidsõ. Väega täpne tüü oll’ präänikide panni pääle panõk. Ku ahost tull’e joba hääd lõhna, nakas’ suu vett juuskma. Mullõ ante ahokuumõ präänikit maitsa kah. Tuu oll’ge uhkõ tunnõ – hindä tettü!

Suur ettevõtminõ oll’e kuusõ ehtmine. Poodist ostõte värvilidse joulukündle. A noist jäi veitüst. Ubinilõ pante värviline pail varrõ külge ja ripotõdi kuusõ külge. Präänikit kah. Olliva kinmähe ka joulukompveki, vassapikkudsõ magusa pulgakõsõ värvilidse paprõ siih.

Ku kolmõkuningapäiv müüdä saie, viide kuus vällä. Kõgõ inämb saige oodõtus kompvekijagamist, noid ostõte harva.

Olli vast viie aastanõ, ku kompvekiuutminõ lõppi ikuga. Mullõ antõ kolm tükkü. Paprõst välläar’otamisõga löüdse, et siih es olõke magusat pulka. Tull’ vällä, et veli Edgar, kes oll’e must katõssa aastaigo vanõmp, oll’ kompveki är söönü ja paprõ sisse panno leeväst siso.

Et minno trüüsti, ante mullõ kümme sente ja lubate lähkost poodist periskomme osta. Mõtle, et säändse sulitembo iist piässe antama rihma esä käest, a toda es juhto. Veli oll’ iks suur, olno suvõl võõridõ man palgalinõ, kuis sõs säänest rihmutat.

Pärnaste Leida

Ammunõ aig2018-12-18T13:41:34+03:00

Taasperilde matus

2018. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt

 
Oll’ 1966. aasta keväjäne lumõsulamisõ aig. Mullõ anti hummuku sõiduleht ja kästi viiä matusõmajast surnu Urvastõ kabõliaida.

Säädse sõs autu kõrda – pingi pääle, murtuisi latvugõ kuusõ kasti nukkõ sisse – ja sõitsõ Annõmõisalõ. Suurõ tii päält oll’ majani uma puul kilumeetrit.

Tuu tii oll’ rüüpit täüs ja väega muanõ. Ma sai säält läbi. Tsipa ao peräst tull’ kadonukõsõ uma sugulanõ. Tuu autu jäi mutta kinni ja traktor vidäsi majani. Sõs mõni kai jo mu pääle viltu. Mul lihtsalt vidi, et traktori api es olõ vaia.

Kombõ perrä kutsuti matusõlidsõ inne surnu ärsaatmist süümä. Sääl tetti väega halvastõ, et panti ka viinapudõli lavva pääle. Näil oll’ sääl Antslast pasunõkuur kah. Nuu olli väega makja viina pääle ja õga matusõlidsõki vähämb es juu.

Olli vällän, ku üts miis tull’ mu manu ja ütel’, et nä surnut võõra plika autu pääle ei panõ. Surnu viiäs uma sugulasõ kastigõ autugõ. Ma sai arvu külh, mille mehe mu pääle pahanu olli.

Ku talitus läbi sai, surnu ja saatja autidõ pääl, vidäsi traktor mi mõlõmbõ tii pääle. Surnu iin ilma kuusildõ ja ma takan, kuusõ pääl ja purjun matusõlidsõ kastin. Inne Boosõ risttiid ütel’ tuu, kes mu kõrval istsõ, et käänämi Antsladõ sisse ja võtami pilditegijä Harri kah pääle.

Surnuautu kaksõ õkva Urvastõ poolõ minemä ja mi kääni liina poolõ. Tuukõrd oll’ viil sääne aig, et ku kuusigõ autu vasta tull’, jäivä vastatulõva autu saisma ja lasi surnurongi müüdä. Mehe võtsõvõ kõgõ mütsü pääst ja saisativõ kah.

Küll mul oll’ häpe sõita purjun matusõliidsige läbi liina. Nä jo kõnõlivõ väega kõvastõ ja jumala õnn, et viil laulma es nakka. Mul olli matusõkuusõ pääl, selle pidäsive nii autu ku inemise kinni ja lassõvõ mu müüdä.

Urvastõn sai surnu kuigi iks havva manu. Ma sinnä lähküle es lää. Ku pasunõkuur mängmä nakas’, es saa ma arvu, midä mängiti. Egäüts ai umma jorru. Õnnõ keriguopõtaja pruuvsõ midägi laulda. Havva kinniajamisõ aigu näi, et naisil olli kah lapju käen. Üts pillimiis magasi pingi pääl.

A är tuu tüü tetti ja vanainemine sai puhkamõ. Ma olõ elun pall’u surnuid kabõliaida veenü, a säänest taasperi matust ei olõ rohkõmb olnu. Mu arvaminõ om, et inne tüü ja perän tekke, miä tahati.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Taasperilde matus2018-12-18T13:40:24+03:00

Mõtõ nakkas häädümä

Om kattõ sorti inemiisi, üte omma mõttõga inemise ja tõsõ omma inemise, kinkalõ om mõtõ ant. Edimädse omma kõik, kes tegevä midägi, mis näile rõõmu tege – kasvatasõ latsi, oppasõ inemiisi, omma määndsegi as’atundja. Mõttõga omma kõik, kes tegevä hindäle miildüvit asjo ja andva tuuga hindäle ja tõisilõ väärtüst.

Tõõsõ omma veidükese är vaonu keskiän mehe ja naasõ, kinkal suurõmb mõtõ om häömä naanu. Latsõ omma suurõ ja uma elo pääl, tüü, midä egä päiv tetä tulõ, ei paku inämb hingele midägi ja täüt õnnõ leevätiinmise tsihti. Ku kunagi oll’gi näil määnegi hää aoviidüs nigu raudrahakõisi vai markõ korjaminõ vai sõpruga korvpalli vai võrkpalli mängmine, sõs täämbädses pääväs om seo asõmõl miihil arvudi takan ollõ larpminõ ja naisil tunnõpikkunõ seriaalimaraton.

Hädä om tuun, et ku mõtõ häös, nakkas vaenõ inemine timmä takan otsma. Mõni nakkas juuma. A ku õdagu ministris vai väejuhis lakut, sõs hummogus om ministri ja väejuht su seest jalga lasknu ja sa istut õks sama mõttõlda tagaotsa pääl ku inne juuma nakkamist. Mis tetä?

Väega rassõ om leüdä määndsitki asjo, mis sinno jäl naardma ja süämest rõõmustama pandva. Säändsit asjo, minka sa kõik är unõhtat ja nigu väiku lats hõiskama nakkat. Ku hing om är väsünü ja herksüs om kaonu, sõs om inemise elolõherätämine väega keerolinõ.

Ja sõs visatas väsünüile pästerõngas – rahvuslus. Ja kõrraga ja lihtsä vaivaga om inemisel mõtõt küländ. Rahvuslasõs olõminõ ei nõvva esiki põhiharidust, ei olõ vaia hääd füüsilist vormi, süvvit tiidmiisi eläjäkasvatamisõst. Tulõ lihtsäle olla kõgõ tävvega rahvuslanõ ja hinnäst vasta säädi egäle inemisele, kelle esämaa-armastus sullõ ette antuist piirest allapoolõ jääs.

Ku mõttõga inemise loova uma olõmisõ ja tegemiisiga väärtüisi ja näil ei olõ määnestki tarvidust hinnäst kellegi vasta säädi, sõs tugitoolirahvuslasõ, kinkalõ mõtõ om ant, omma no nii süvvä mõttõga, et võtva hindäle õigusõ lubada edimäst sorti mõttõga inemiisi esiki õigõl aol maaha lüvvä.

Muusiän, sammamuudu tüütäs islamiterrorism. Harimalda inemisele andas kunstligult mõtõ ja pandas tä tegemä midägi, midä ütski periselt mõistusõ man inemine ei tii.

Mullõ miildüs seo maa, seo maa keele, seo maa mõttõga inemise, nii nigu tõsõ maa, tõisi maiõ keele ja mõttõga inemiseki. Kõik aig omma miildünü, a no jääs seost veitüs. Tugitoolirahvuslasõ omma rahvuslusõ är rüüvnü.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
mõtlõja

 

 

Mõtõ nakkas häädümä2018-12-18T13:36:09+03:00

Väiku pedäjä jõulusuuv

Tan ma sis olõ ütsindä mõtsan lumõmütsü ja -kaska all. Pildi pääle om mu võtnu Saluveere Enno 1956. aastagal.

Täämbädses olõ uhkõ mõtsapuu tõisi kesken ja paku rõõmu luudusõlõ ja inemiisile. Mu lemmikaig om täüskuu paistõn tähti täüs taivas ja ku om tsipa tuult, tegevä ossa uma mänguga ilosit, a ka hirmutavit pilte.

Mu jõulusuuv om: inemise, hoitkõ luudust ja tuu man ka illo ja tervüst! Kõigilõ Uma Lehe lugõjilõ soovi rahulist jõuluaigu. Tundkõ rõõmu mõtsa ilost! Tsärret aastavaihtust ja vahtsõs aastas innekõkkõ tervüst, tervüst ja tervüst. Kõik muu tulõ tuuga üten.

Ruusmaa Arthur,
kah 1956. aastagal vällä last

Väiku pedäjä jõulusuuv2018-12-18T13:34:35+03:00

Jõulujutt: Häste lõppõnu jõulutsukõlus

Sjoo lugu juhtu paar aastat tagasi jõulõ paiku. Pererahvas läts’ tutvidõ poolõ ja jäie tagasi tulõmisõga tsipa ilda pääle.
Näide majavalvja ja suur sõpr kolli tõugu pini Lola mõtõl’, et kasutas juhust ja käü õigõ tiiru külä pääl uudisit kullõman. Löüdsegi aia sehen mulgu ja ronisi säält vällä.

Ilmataat olle vahepääl joba talvõ näku näüdänü, a sõs mõtõl’ millegiperäst ümbre ja lassõ sügüsel edesi minnä. Perrä olle jäänü inne veidü lumõputru ja tsillõmbidõ lumbikõisi pääl ohkõist jääd. Selge tuu, et pinil, kiä kõik aig hoolõga majja valv ja latsiga mäng, om vällänpuul kotu pall’u uuri ja uudista. Lipas’ tsipa jänese jälgi pite, sõs tiirut’ kitsi jäleraa pääl ja ku viil külä pinne uudissõpost ette jäi, läts’ aig väega ruttu edesi.

Kõigi noidõ põnõvidõ asjuga olle Lola joba kotust peris kavvõn. Külmäl ja vaiksõl üül kostus helü kavvõlõ ja nii olle häste kuulda, ku pererahva autu kodu tagasi jõudsõ.

Kae nüüd läts’ pinil kipõs. Es taha tä jo näüdätä, et elämine valvmada om. Kõgõ õgvõmbat tiid pite nakas’ Lola kodu poolõ tagasi juuskma. Tii pääle jäie kõrkjid täüs likõ kotus ja sääl keskel viil parralt lagja oja. Kimmäs jalgualunõ kattõ, jää läts’ katski ja Lola löüdse hinnäst kaalast saadik jääkülmäst viist. Rabõli mis tä rabõli, a kimmä maa pääle es õnnõstu inämb saia.

Pikä karvaga kask ligusi läbi ja jõudu jäie kõik aig vähämbäs. Viimätsen hädän lassõ tä valla hädäkisa: auu-auu-au-au-uuu.
Tuud kuulsõ ka pernaanõ, kiä olle õkva löüdnü, et pinni aian ei olõki. Aig olle veidü üle kesküü. Taivas pilven, maa must, hädänolõja ja pernaasõ vahel tundmalda kõrkjarägästik. Siiä olle vajja abijõudu ja kõrralikkõ lampõ, millega tii pääle valgust näüdädä.

Naabrimiis olle veidü napsunõ, a nõun õkva appi tulõma. Kohalõ jõudsõ ka ülejäänü abivägi. Naasõ mättä otsan juhendaman ja mehe lampõga kõrkjidõ sehen müttämän – peris närvesüüjä olõminõ.

Äkki kostu oja puult peris inemisekiilne appikutsminõ. Akar naabrimiis, kiä hindäle telefoniga tiid näüdäs’, olle ülearvu rutakas ollu ja kah vette sadanu. Kungõli oja veeren, jala üte ja käe tõsõ mättä pääl. Valgust andnu telefon olle vette sadanu ja muud täl üle es jääki, ku appi rüüki. Tuu rüükmise pääle ütlivä naisi närvi üles ja nä helistivä pästmismassina vällä. Parõmb pellätä ku perän ikkõ.

Tõisil õnnõstu likõ kambajõmm kimmä maa pääle tuvva ja naisi hoolõ ala anda. Naasõ veivä hädälidse kipõlõ lämmäle tarrõ rõivid vahetama, et tuu kopsupõlõtikku es saanu.

Pini pästmine läts’ edesi. Ega inämb pall’u aigu es olõ. Mitu kõrda vajju joba nõna vii ala ja külm nakas’ umma tüüd tegemä. Lõpus saadi üts pikemb roigas, miä küündü pinini. Viimätse jõuga haardsõ pini käppi ja hambidõga tuust kinni ja nii saadi ta kimmämbä maa pääle tõmmada.

Kohalõ jõudsõ ka pästmismassin ummi miihiga. Nä avitiva pini pervest üles tuvva. Nüüd korjati uma likõ ja kuiva kamraadi kõik autu pääle, tennäti pästjid ja sõidõti tarõ manu rõivid vahetama ja kuuma tiid juuma.

Lola saiõ kõrraliku massaaþi, ku tedä rättega kuivas hõõruti ja perän viil fööni lämmä õhuga kuivati. Peris mitu päivä olli reisisellil jala tuust külmäst tsukõlusõst kangõ. Või üteldä, et lugu lõppi õnnõlikult, a tõist kõrda külh ei taha säänest asja läbi ellä. Kas Lola kah tuust kõgõst oppust võtsõ, näütäs meile tulõvik.

Antoni Annika


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jõulujutt: Häste lõppõnu jõulutsukõlus2018-12-18T13:32:28+03:00

Vabariigiga ütevana Meieri Arnold

1918. aastagal kuulutõdi vällä Eesti Vabariik. Sama aasta lõpun sündü Meieri Arnold. «Elopõlinõ jahimiis» om sõnapaar, miä poiskõsõst pääle Karula kihlkunna Kaika kandi mõtsun jahti pidänü Arnoldi kotsilõ vast kõgõ inämb üteldä passis.

Kats nädälit inne saa-aastadsõs saamist om Arnold väega tragi. Tä hüppäs tooli päält pistü ja lask tarrõ pite ümbre nigu poiskõnõ. Silmänägemine ja kõrvakuulminõ omma kehvembäs jäänü, a midägi väega hullu kah ei olõ. Ka meelenpidämine olõ-i kõgõ parõmb ja nii vastas Arnold mitmõ küsümise pääle Põrgupõh’a Vanapagana muudu: «Ei mäletä.»

Kuus klassi Kaika kuuli

Arnold kõnõlõs umast kooliaost. Koolin käve tä kodo lähkül Kaika algkoolin, kon sis oll’ kuus klassi. Tä ütles, et todaaigu opsõ Kaika koolin 105 last. Midägi esierälist kooliaost miilde ei tulõ. Ull’uisi õks tetti kodo man järve veeren. A midägi halva tuust es sünnü.

Katsa- vai ütsä-aastadsõlt naas’ Arnold jahin käümä. «Jahimiihiga lätsi, poiskõnõ. A mul es olõ püssä sis, olli kõva ajaja,» seletäs Arnold.

Õigõ pia lubasi esä Arnoldilõ püssä kah ja sis läts’ õigõ jahinkäümine valla. Edimädse jahieläjä olli orava. «Oll’ noid päivi, ku sai neli-viis tükkü. Esä nilgsõ orava är, ma möi naha maaha,» tulõtas Arnold miilde. Tuukõrd masti oravanahast kats kruuni, mis oll’ suur raha. Kon noid nahku kokko ostõti, kas Antslan vai muial, ei olõ Arnoldil inämb meelen.

Tuu oravajahiga juusk’ tä kõik kodokandi Kaika mõtsa läbi. A tuu, et poiskõnõ püssäga mõtsa pite juusk, es miildü kõigilõ. Tuukõrd pei mõtsa üle vahti mõtsavahi ja osa noist olli peris kur’a. «Mõni naard’ ja ütel’, et panõ õnnõ. A mõni ai takan. Üts ull’ mõtsavaht ai minnu tihtsäle takan,» kõnõlõs Arnold.

Ku kuul läbi sai, läts’ tä esäle appi mõtsa vaigutama. Tuu iist sai kah rahha. Ja muidogi tull’ kõik aig talotüüd tetä. Eesti ao kotsilõ ütles Arnold, et tuu oll’ illos aig. «Kes tüüd tekseve, eläsivä kõvastõ kõik.»

Arnold käve ka sõaväen, kon tull’ olla 18 kuud. Edimält Võrol, a ku allohvitseeris nõstõti, sis oll’ tä jaoülemb Tarton.

Elo kõgõ pikemb reis

Ao muutu ja tull’ sõda. Sõa aigu oll’ Arnold hindä mäletämise perrä koton ja avit’ essä majapidämise man. A päält sõta viidi tä Vorkuta vangilaagrilõ. «Mul ei olõ meelen, midä nä mölisivä,» ütles tä hindä vangivõtmisõ põhjussõ kotsilõ.

Vangilaagrin oll’ Arnold 11 aastakka. Ku alostusõn panti tä tegemä tüüd, midä es taha, ja süümä vangimajasüüki, sis oll’ rassõ. A tä mõistsõ tõisiga häste läbi saia ja küländ kipõstõ läts’ elo sääl kah kergembäs. Vangilaagrin tekk’ Arnold päämidselt puutüüd – ussi ja aknit. «Noid sai tettüs nii, et jummal hoitku,» seletäs tä. Tuu oll’ umaette ja rahulik tüü.

Arnoldi elo vangilaagrin tei lihtsämbäs söögipaki, miä kotost saadõti. Noid tull’ kuun kolm-neli tükkü ja Arnold saatsõ vahepääl esiki sõna, et nii pall’o ei massa saata, ei jõvva kõkkõ är süvvä. Kotost tulnu söögipaki, kon seen liha ja mesi, pästsevä Arnoldi vangimajasöögist. A kost kodorahvas nii hulga lihha võtsõ, et tälle saata, om Arnoldi jaos siiämaani mõistatus.

Ku tä vangist valla sai, tull’ inne kodo jõudmist ette viil üts suurõmb pingutaminõ. Tä pidi minemä jalaga rongijaama, miä oll’ laagrist 100 kilomiitret kavvõmbal. Tuu minek oll’ kinnikülmänüt Petšora jõkõ pite, kohvri riikese pääl. Arnold ütles, et tull’ tuu maa katõ pääväga är, üüses sai jäiä tutvidõ mano naisilaagrilõ. «Sis olli nuur ja es olõ midägi raskust,» löüd tä takastperrä.

Kodo- ja mõtsaeläjä

Koton läts’ elo edesi tüü, perre ja eläjäpidämisega. Arnoldi sõnno perrä om tä eläjit pidänü ka varguisi, tuul aol ku ammõtligult pitä es või. Talokraami käüti möömän Leeningraadi turu pääl.

A kõgõ kõrval om timä jaos iks tähtsä olnu mõtsan jahin käümine. Timä püssäkuuli ette om jäänü hulk põtru, tsiko, hirvi. Mõtsaeläjit om lastu nii riigile ku hindäle. Jahin käve Arnold viil 94-aastadsõlt, 2013. aasta sügüse. A sis läts’ tervüs kehvembäs ja inämb ei olõ püssä kätte võtta saanu.

1993. aastagal matt’ Arnold uma tõõsõpoolõ Vilma. A elojõudu oll’ timän viil nii pall’o, et võtt’ õigõ pia vahtsõ naasõ, hindäst pia 20 aastat noorõmba Laine. Tä kolisi Kaika kandist är Nursi kanti Laine mano, a ammõtligult om iks viil Antsla valla hingekirän. No omma nä ka Lainega jo pia veeränd aastasata kuun elänü ja kuigi perämädsel viiel aastal om naasõl tulnu elämise ja Arnoldi iist inämb huult kanda, kitt Laine Arnoldit väega.

Korgõ iä retsept

Miä om avitanu Arnoldil säändse iäni ellä? Vast poiskõsõst pääle mõtsan värsken õhun ümbre trampminõ, löüd tä.

Suidsumiis oll’ tä kõrras sõaväe aigu, ku tahtsõ mehemb olla, muido ei olõ suitsu tennü. Viina om iks üten jahimiihiga võetu, a küländ mõistligult. Ka süümisega om olnu nii, et pia kõik elo om päämidselt lihha süüdü. Nii ei mõistaki Arnold muud retsepti anda, ku eloaig tettü rassõ maatüü ja puhas mõtsaõhk. Ja vast ka hää läbisaaminõ inemiisiga ja halva unõhtaminõ.

Rahmani Jan


Piaaigu saa-aastanõ Arnold uma perämädse veerändsaa aasta hää ingli Lainega. Rahmani Jani pilt

Vabariigiga ütevana Meieri Arnold2018-12-18T13:30:32+03:00

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

24. kiri. Armsa ja harinu egäpääväelo

 
Inemine harinõs kipõstõ ja ehitäs suurõ maailma sisse hindä jaos väiku ja selgembä ilma. Mi kõik võitlõmi vähämbält mõttõn igävüse ja üttemuudu eloga, a ummõhtõgi otsimi samal aol turvatunnõt, midä sääne egäpääväelo pakk.

Reisil ollõn avitas õnnõ mõnõst pääväst võõran liinan elämisest, ku joba kujonõsõ vällä harinu tii puuti, trammipiätüste, restoraani. A ku hinnäst kõgõ perrega terves aastas vällämaalõ kolit, sis saa suurõ liina sisse poimitu väiku esihindä maailm kodos.

Ku teil mõni tutva vai sugulanõ eläs pikembät aigu näütüses säändsen eksootilidsõn kotusõn nigu Rumeeniä, sis om lihtsä mõtõlda: «Oo, täl om sääl Must meri, suusamäe ja Dracula, uulitsidõ pääl laulva ja tandsva mustlasõ, päiv paistus kõik aig ja midä viil…» Vai sis kujota ette, et vällämaalõ kolinu eläs ohtlikku ello ja piät egä päiv toimõ saama korrumpeerunu politseinigõ, kõrilõikajist kur’ategijide ja olõmalda meditsiinisüstemiga.

Peris elo om kõvastõ proosalidsõmb. Pere heränes hummogu üles ja süü hummogusüüki. Vahel trehväs mõni eksootilidsõmb süük, a hariligult püvvetäs tetä tuud, minka oldas harinu. Sis läävä latsõ latsiaida vai kuuli ja vanõmba pruuvva päävä joosul midägi as’alikku är tetä, tihtipääle tulõmusõlda. Egä paari päävä takast tulõ poodin kävvü – iks tuun üten ja saman. Kõrra vai paar kuun süvväs õdagusüüki restoraanin, hariligult valitas tuhandidõ võimaligõ siäst iks tuu, kon joba käümä harinõtu ja ettekandja tutva.

Sääne kipõstõ tegünejä egäpäävätside harinõmiisi mustri tege mi ello lihtsämbäs ja luu turvatunnõt. Ummõtõ mass seo mustri seen elämist hindä jaos selges mõtõlda, et sis vahepääl midägi tõistmuudu tetä. Olõ sa koton vai vällämaaal, mõnikõrd mass sisse astu kodopoodist üle uulidsa olõvalõ puuti vai jättä äripäävä hummogu kell tirisemä pandmalda ja kõgõ perrega sisse maada. Kõik vahtsõnõ ja tõistsugumanõ hiidütäs tsipa, a ku tuust pelgämisest üle saami, võimi avasta midägi väega hääd.

Mi Rumeeniä aig saa aasta lõpuga seos kõrras läbi. Om olnu väega põnnõv ja hää ja lõpus iks väega kodonõ ja egäpääväelolinõ. Kodo om hää tulla, samal aol om ka tsipa kah’o seost kotost är tulla. Võta nüüd kinni, kas omgi minkastki kah’o vai om seo lihtsäle inemisele umanõ pelgüs vahtsõ iin, miä vanan hään koton uut.


Epleri Rain

Rumeeniä raport2018-12-18T13:25:23+03:00