Maolda nali

Kats tsuklõvat kruusi

Kats kruusikõist tsuklõsõ vii pääl. Üts jääs tõõsõst maaha.

«Mis juhtu?» küsüs edimäne taadõ kaiõn.

«Ooda veidü. Mul läts’ vesi kõrva,» kost tõõnõ.

Muda Mari pajatus

Aoluu värmi

Ma kuuli raadiost, et edimädse vabariigi aigu es olõki Eesti aolugu nii must-valgõ, ku inemise kõnõlõsõ ja kooliraamatih kirotõdas. Ma tiiä-i, midä sääl kooliraamatih kirotõdas, a parhilla om Eesti poliitiga külh kirriv ja segi nigu Kört-Pärtli särk pühäpäävä hummogu.

Mõnõ poliitigu meelest olõs mi täämbädse päävä aoluulõ vaia vähä rohkõmb must-valgõt värmi mano panda. Muido lätt inne valimiisi elo är väega äkilidses. Must-valgõ tõmbasi vast tuurõ maaha.

Tuu om väega lihtsä. Om jo olõmah aoluuprofesri Musta Aadu Keskeräkunnast ja vähä noorõmb aoluulanõ Valgõ Jaak EKREst. Nä võiva täämbädse päävä kotsilõ kah üte must-valgõ aoluu kirota.

Tossu Tilda pajatusõ

Edimädsele puhkusõlõ

Võromaa nuurmiis saadõti kaitsõväkke Ida-Virumaalõ. Sügüse lasti tä edimädsele puhkusõlõ.

Kodosõidu pääväl sai selges, et rongijaama jalaga astõn häste ei jõvva. Kimmämb oll’ telli takso. A Tapal eläs pall’o vinläisi, peräkõrd tulõ mõni Vitja vai Petja? Sõit jaama ei olõ pikk, a kuis kõnõlõmisõga saa…

Takso tull’ ja rongi pääle sai sõdurpoiss ao perrä.

Koton kõnõl’ nuurmiis umast tulõkist. «Taksojuht oll’ Misso miis. Kõnõl’ riigikiilt ja võro kiilt. Tundsõ väega häste mi sugulaisi, kes kah Missost peri.»

Ku Hemingway kirot’, et egän maailma sadaman või trehvädä eestläst, sis ma kirota: egäst Eestimaa nukast või löüdä võrokõsõ.

Tita-iso

Maaperre kõgõ noorõmb lats – parhilla joba suurõs saanu poig – uursõ imä käest: «Meil oll’ joba kolm poiga ja kats tütärd. Mille oll’ viil minno, kuvvõndat, vaia?»

Imä kostsõ vasta: «Tull’ suur tita-iso. Kai, et hulga titarõivit oll’ kapin alalõ viil…»

Poja põsõ lätsi rõõsas. Näost paistu vällä timä hää miil: tä oll’ oodõt lats. Köögin, kon imä perre pesämunaga juttu ai, oll’ velest mõni aasta vanõmb tütär kah. «Uskmalda, kuimuudu mõtlõs üts viie latsõ imä!» naard’ tütär. «A magamalda üü ja ilmlõpmalda titamõsu mõskminõ ei püsü jo kavva meelen.»

Mustlasõ ettekuulutus

Vana Jaan kõnõl’ 1958. aastagal säändse luu: 1945. aastaga kardokavõtmisõ aol oll’ tä kasupoig Jaan joba kolm vai neli kuud tiidmäldä kaonu. Tä uma poig Lembit pidi minemä sõaväkke, a hoitsõ kõrvalõ, oll’ nigu poolõldõ mõtsamiis.

Ütel pääväl tull’ näide tallu soomõ mustlanõ ja tahtsõ kaartõ panda. Perrerahvas oll’ tuuga nõun. Lembitulõ ütel’ mustlanõ, et ärku tä kotust vällä minku, muido tulõ pahanduisi. Ellalõ kuulut’ mustlanõ, et parhilla tä umast pujast midägi ei tiiä, a tuu eläs häste ja tulõ kodu vana-aastaõdagu vai vahtsõ aastaga edimädsen otsan kuun üte tõsõ mehe mustaverd naasõga.

Lindoran oll’ järgmädsel pääväl pido. Lembit läts’ õks: tä es piä mustlasõ ettekuulutust milleski. Pidol oll’ Tabina külä miilits Kivi. Kõo külä Evald tundsõ Lembitu är ja ütel’ miilitsäle: kae, mõtsamiis Lembit om siin. Lembit võeti õkva kinni ja viidi vallamajja ülekullõmisõlõ. Tä pässi õks terve nahaga, kuigi üleelämise olli suurõ.

Käen oll’ vana-aastaõdak. Ellal oll’ mustlasõ ettekuulutus õks väega süämen. Kell näüdäs’ joba vahtsõt aastagat, a pojast ei midägi. Kõrraga kuuld’ kopsmist ja oh imet: poig saisõgi ussõ pääl, mustaverd naanõ takan. Oh noid rõõmupisarit! Mis tuust, et tõsõ mehe naanõ.

Mustlasõ ettekuulutus läts’ täpipäält täüde.

Juhkami Tiiu

Unõnäon ku kinon

Uma elo joosul olõ ma nännü kistumada kirivit unõnägosit, miä lajan laastun või panda kolmõ jakko.

EDIMÄDSES. Nuu unõ, miä omma tähendüsega. Ku ma näe, et mõnd ihokotust valusahe tsusatas, sis jääs õkva tuu kotus haigõs. Ku ma olli 13-aastanõ, näie unõh, et soldani aiva minno vanaaoliidsi treppe piten takan, ni üts tsusas’ kahvliga küle sisse. Kõnõli tuust umalõ tsõdsõlõ, tä arvas’, et ma jää haigõs. Nii ollegi, katõ nädäli peräst jäie ma kõllatõppõ.

Aastit ildampa näie unõh, et minno tsusati valusahe väidsega õkva süämehe, heräsi hirmuga üles. Kah pia katõ nädäli peräst jäie süämelihassidõ põlõndikko.

Ku kiä tutva, kedä olõ-i kavva nännü, hinnäst unõn ilmohtas, sis vanast saie kirä vai näie periselt. Ku ma unõn näe määnestki plahvatust, sis periselt kah om määnegi plahvatus vai tulõga tegemist. Tuu üüse, ku Estonia laiv põhja läts’, heräsi ma kellä üte aigu. Olli unõn nännü, et hulga paprit hõl’os õhun suurõn ruumin ümbre. Üte seifi uss oll’ kah vallalõ, kost mugu linnas’ ja linnas’ paprit vällä. Terve üü es tulõki inämb und, nii kaeh, miä hummogu vällä tull’.

TÕÕSÕS. Egä aasta nakkasõ mul unõ nigu filmilindi juuskma – vahel värmilidse, vahel hirmsa ni uskmalda. Ku ma mehele noist hummogu kõnõlõ, sis tä naard, et no om tõtõstõ süküs käen. Miä viil, hingikuul näe ma unõn kadonukõisi sakõmbahe ku muido. Aja näidega juttu vai lää näid kaema. Sakõhe nä kõnõlõsõ, minka parhilla toimõndasõ. Mõni tege korvõ, mõni vaasõ, ni kõkkõ muud. Om ka nii, et pääle kadonukõisi unõn nägemist tulõ ilmamuutus. A ku ma näide käest küsü, konkottal nä sis parhilla omma, nä ei ütle, häösse tassakõisi nigu undsõ sisse.

Viil olõ ma sakõhe unõn nännü, ku kiä sugulanõ vai hüä tutva koolõs, sis umbõs 30–40 päävä peräst nä jätvä nigu hüväste. Mõni om kaenu väega hallõ näoga. Üts ütel’, et võtt lavvalina mälestüses üten. Üts vana tüüseldsiline iksõ kõva helüga ni ütel’, et tä om väega ütsindä. A kõik nä omma väega häätahtja, nigu rahu olõssi süämen.

KOLMANDAS. Nuu unõnäo omma nii-üteldä üle mõistusõ nigu ulmõvärk. Noid tükü ma nägemä, ku om väega murrõlinõ aig vai ülepääkaala tüüd vai kõva eksämide aig. Üte sõnaga: stress. Sis om umaette oopõr ni tulõva mängo kõik tähtsä nõna, olkõ nä kohaligu «tsaari» vai kavvõ maa kuninga. Jo ammudsõst aost täämbädseni vällä. Kõnõlõ katõst kõgõ värvilidsembäst.

Ku mi Vinne riigi käpä all ollimi ja tuu käega näütäjä Brežnev pukin istsõ, näie, et olli Moskvan kongresse paleen (elo seen ei olõ käünü). Brežnev pidi kõnõt, sis vali klaaskarahvinist vett klaasi, astsõ puldist vällä, tull’ läbi saali ni andsõ mullõ juvva. Terve saalitäüs rahvast käändse kaala ja jõllit’ ku ilmaimet. Ku ma järgmäne päiv sõbralõ tuust kõnõli, ütel’ tä, et taa olõ õi midägi, timä om unõn Brežneviga üten sängün verevä vatiteki all maganu.

Tõõnõ uunikum-uni olle vast 15 aastit tagasi. Näie, et ma koskil lossipargin suuri puiõ all patsiirse, käevangun parhillanõ Roodsi kuning Carl Gustav. Vihma sattõ, kuning esi hoitsõ vihmavarjo. Kõnõlimi-kõndsõmi küländ pikält. Jutt esi olõ-i meelen, a tuu külh, et ma unõn jõudsõ mõtõlda: miä külh kuninga naanõ arvas, ku ma tä mehega niimuudu kangli alt kinni patseeri. Sis heräsi üles – kuninga pargist õkva umma sängü…

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Mõttõga inemise

Kae hindä ümbre ja näe, et kõik kotusõ omma mõttõga inemiisi täüs. Tarand näütüses. Ja sammamuudu tuu miis, kiä meeleavaldamisõl Tarandilõ jalaga persehe lei. Kõigil om elon määnegi mõtõ löütü: kiä kumardas rahha, kiä määnestki ideed, kiä kaits luudust. Ku inemisel ei olõ päältnätä määnestki mõtõt, om tä vähembält mõnõn küsümüsen puult vai vasta. Mul, tävveste mõttõlda inemisel, om tan mõttõga inemiisi siän peris keerolinõ.

Ma õnnõ süü ja situ. Elon olõ kõgõ rohkõmb kolm puud kasuma pandnu, umbõs sama pall’o kõrdo olõ vanainemist üle tii avitanu. Bussin kah ei paku hindäst vanõmbilõ istmist, selle et mul ei olõ bussi, om auto, suurõ moodoriga keskkunda tsurkja massin. Ku egä päiv bussiga sõitnu, trehvänü õks mõttõga inemiisiga kokko, vast olõs hindäle kah määndsegi mõttõ löüdnü, a auton olõt jo tõisist eräle. Mõttõlda inemine om nigu ask, säänest ei olõki mõtõt ütissõidukilõ laskõ.

Mõttõga inemiisi ütiskunnan omma riigli. Ku olõt 30, piät sa elämä uman majan vai vähembält kortinan, sul piät perreelo tävve huuga käümä. Ku olõt 40, piät sa olõma tippvormin as’atundja. Ku olõt 50, piät mõttõga inemine nakkama vanavanõmbas saama. Ku olõt 60, piäs nakkama otsõ kokko tõmbama ja ku silmän pitä seo nuka keskmäst eloikä ja tuud, määndses kuurmas omma vana inemise sotsiaalsüstemile, sis 70. eluaastas olõs mõistlik är koolda.

Ma olõ 49 ja elä tõõsõpoolõ kortinan. Perreelo läts’ ka pall’o ilda käümä, as’atundjas es õnnistugi saia. Tippvorm om, a mis ma tuuga tii, tuu juusk lihtsäle müüdä külge maaha… Ma ei olõ ütegi as’aga õigõl aol nakkama saanu, pelgä, et esiki tuu kõgõ lihtsämb, inne 70. eloaastat ärkuulminõ käü mul üle jõu. Ütspäiv saa 98 vanas, liinaosavanõmb tulõ tordiga õnnõ suuvma, aokiränigu küsüse, kuis mul läts’ kõrda nii vanas ellä. Mis ma näile sis ütle? Et ei tiiä, es tiiki nigu midägi, õnnõ sei ja sitsõ…

No lugõja mõtlõs, et mis tä virises, võtku kätte ja muutku hinnäst. Lugõjalõ om kõik lihtsä, timä mõtlõs, mille ma ei lää ja ei lüü esi kah Tarandilõ jalaga persehe vai mille ma ei roni esi kah meeleavaldamisõl puki otsa ja ei lasõ hindäle jalaga persehe lüvvä. Olõs tuu nii lihtsä! Ma olõ jo pruuvnu hinnäst muuta, a hinnäst om viil rassõmb muuta ku ilma. Ilm muutus ütskõrd esi, külmakraadi muutusõ lämmäkraadõs, täämbä om pilven, hummõn om selge, a ma olõ 49 aastat uutnu ja ei lövvä hindä mant muutusõpoigagi.

Õnnõ süü ja situ. Ja filosofeeri põhjusõ ja tagajäre üle. Ja mõtlõ, et mille mul ei olõ kuigimuudu õnnistunu rohkõmb süvvä ku sittu. Ku mõni mõttõga inemine saa terve elo õnnõ sittu. Ja mõni viil suurõmba mõttõga õnnõ süvvä…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
tippvormin mõttõlda tegeläne

 

 

Jaigi Juhani kingitüs kodokoolilõ Itaaliast

Võromaa kiränik Jaigi Juhan, timä tõõnõpuul ja viil ka Koidula Lydia tütär käve 1933. aastaga keväjä reisi pääl Euruupan. Muiõ maiõ hulgan käüti Itaalian.

Jaigi Juhan. Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Itaalian ollõn es jätä Jaik kaemalda Vesuuvi ja Etna tuld purskavat mäke, kost viil todaaigugi tull’ tuld, tossu, tuhka ja esiki laavat. Vesuuvilt ja Etnalt tõi Jaik, nigu ka pall’o tõõsõ turisti, üten esimuudu suvõniire: kõvas lännüid laava- ja kivitükke, klaaspurgin Vesuuvi tuhka 1906. aastagast, miä egäl säitsmendäl pääväl oll’ olnu esisugumanõ. Tuu oll’ olnu kõrd pruuni, kõrd halli, kõrd musta värmi. Mõnõl pääväl oll’ tuu olnu peenükene nigu jahu, sis jälleki sõrrõ nigu liiv vai teräline nigu moonisiimne.

Ka Vesuuvi kõvas lännü laava oll’ mitund värvi. Üts näist, pruun nigu kõrvõnu turvas, oll’ peris vana ja säändse massi seest kaivõtigi kõrd Pompei liin vällä. Tõõnõ oll’ must-kõllanõ ja väega väävlit täüs.

1933. aasta jõulukuun and’ Jaik neo suvõniiri üle aolehe Wõru Teataja toimõndusõlõ, et säält toimõndõdu nuu edesi Tsooru algkooli juhatajalõ Pilli Heindrichilõ. Nuu olli mõtõldu tarvitamisõs koolioppusõ man.

Sääne sis oll’ Jaigi Juhani kingitüs umalõ kodokoolilõ, minkast pikembäle kirot’ aoleht Wõru Teataja nr 138 5. jõulukuust 1933.

Ruusmaa Arthur

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Liiva õnnõtus

 
Olli üüvalvõn. Kõrraga juusksõ sisse miis ja ütel’, et tä tõi uma autoga Liiva kurvõn olnust õnnõtusõst mehe.

Lätsimi raami ja tüül olõva rahvaga vikasaanut autost vällä võtma. Mitte koskilt es olõ kinni võtta. Egält puult luu paindu.

Perän kuulimi, et mehel olli luu 22 kotusõst katski. Muidoki es jää tä elämä. Nigu meditsiinin üteldäs, täl olli elos pasmalda vigahusõ.

Sääl Liiva kurvõn um aastidõ joosul peris pall’o õnnõtuisi olnu. No sis ummõhtõgi jõuti niikavvõlõ, et viimädse tiiremondiga tetti sõidurito vaihõlõ tara. Vast tuu päst mõnõ elo.

Kiirabi vai uma auto?

 
Vanastõ tuudi rohkõmb uma autoga, no õnnõs kiirabiga. Küländ hulga avitas üten tuu, et inemiisil omma telefoni. Vanastõ es olõ mobiile ja tõisi telefonnõgi es olõ egäl puul.

Ka kiirabi umma kipõmbas lännü. No umma näide sõidu kõik ekraani pääl nätä ja saadõtas tuu massin, mis kõgõ lähembäl um. Vanastõ oll’ egäl rajoonil uma kiirabi.

Siski juhtus iks viil, et mõni tuu liinan kah uma massinaga vikasaanu traumapunkti.

Üts sääne lugu. Vanõmb miisautojuht oll’ latsõlõ otsa sõitnu ja tõie tä üsäga tohtri mano. Latsõl olli seereluu katski ja jalg liiku, nigu esi tahtsõ.

No um kiirabil massinit rohkõmb ja vähämbält liinan piässi iks nä är uutma.

Imäl um vallus

 
Ku joba õnnõtuisist kõnõlda, sis viil ütest. Kiirabi tõi kontrolli neläaastadsõ tütärlatsõ. Saimi tuujidõ käest tiidä, et auto sõidi kokko ja latsõ imä sai hukka.

Ku tohtri küsse latsõ käest, kas sul um koskilt vallus kah, sis vastas’ tuu: «Imäl um vallus, mul ei olõ.»

Tedä oll’ nii hallõ kaia ja kullõlda, et lätsi tõistõ tarrõ ja iksõ päätävve. Säändse as’a ei lää kunagi meelest.

Kõgõ pikemb kalitor

 
Niisama ei lää mul meelest järgmäne lugu.

Ilda õdagu joosiva traumapunkti vanõmba, umbõs poolõaastanõ elolda lats üsän. Nä panniva latsõ lavva pääle ja rüüksevä. Nä olli hindäst nii välän, et es saa sõnnagi kõnõlda, mis juhtu.

Aigu es olõ, et selgust saia. Võti latsõ üskä ja joosi pikkä kaltori pite reanimatsiooniosakunda, vanõmba takan.

Perän kuuli, et oll’ hällisurm. Tuud tulõ ette õnnõ paar protsõnti ja täämbädseni ei tiiä kiäki, millest tä tulõ. Vanõmba olli väega är hiitünü ja tennü latsõlõ kunstlikku hingämist. A nii väikulõ võit kunstlikku hingämist tetä õnnõ väega väiku õhuhulgaga.

Kõiki asjo saa kõnõlõmisõga kõrda aia

Ku ma lats olli, sis vanaimä lugi piiblit. Nigu ma mälehtä, oll’ sääl pääle kümne käsu viil sääne jutt: «Inne maailma lõppu tulõ aig, ku riik lätt riigi vasta, rahvas rahva vasta, suguharo suguharo vasta, esä puja vasta, veli vele vasta. Elo lätt nii hääs, et ei mõistõta inämb, midä är tahta.»

Mullõ paistus, et sääne aig umgi jo kätte jõudnu. Osa riike umma vainujalal, osa jo taplõsõ. Ja mille peräst: kellele ei miildü tõsõ usk, kellel um viil varandust vähä ja kes taht tõist niisama kiusada.

Olõki ei vaia kavvõlõ mõtõlda. Mi nigunii naist tõisi riike kultuurõst arvo ei saa. Kaemi no vai siiäsamma Eestimaalõ.

Õnnõs umma eestläse nii löüge usurahvas, et usu peräst meil külh tüllü ei tulõ. Egälütel um uma usk. Ja ku usku sukugi ei olõ, sis võtt eestläne kätte ja lätt mõtsa. Tuu mõtsa kohhin ja puiõ vägi tege mõistusõ selges ja meele hääs. Vällä tulõt nigu tõnõ inemine, pall’o parõmb ku inne.

A ku mõtsa lähkün ei olõ, nigu näütüses Tal’nan, sis lätt asi vussi. Rahvas lätt mõtsa asõmõl uulidsa pääle. A sääl um ruumi veidü ja sis nakkasõ nä tõnõtõist tänitämä. Mõni taht rohkõmb kõnõlda, a tõisilõ tuu ei miildü. Sis tulõ tõuklõminõ ja ku ette jäät, saat viil mõnõ vopsu kah vai jalaga pehmembähe paika. Hää viil, et kõik rahvas ei olõ liinast. Mõnõl maamehel um viil niipall’o mõistust, et naada rahulikult tõisi kõrralõ kutsma.

Ega suurõn liinan olõs kah elo rahulikumb, ku meil ei olõssi nii pall’o parteisid, kes egäüts mõtlõs ummamuudu. Ega kõiki asjo saa jo kõnõlõmisõga kah kõrda aia. Ku ei jõvva üte pääväga kokko leppü, sis vaidlõ vai mitu päivä. Naid vaiõluisi kah nii pall’o es olnu, ku mi esi egäle poole es tüknü. A eestläne taht iks üle ilma kuulsa olla, nii hään ku halvan.

Vanastõ oll’ eestläne kuulsa ku kõva tüümiis. Võtami vai Tammsaarõ «Tõtõ ja õigusõ», kon Andres müttäs maaga, et tetä täst põllumaa, kon villä ja kardokat kasvata. A naabrimiis Pearulõ tuu timäst tüükämb väega es miildü ja oll’ vaia naada tõist kiusama. Tulõ vällä, et jo vanast aost pääle um olnu au sehen eestläse tüükus, kadõdus ja jonn.

Ega taa rahvidõ rändämine um niisama. Meil võimõkust um, a kõik um uma tüüga saadu ja kes tuu sis taht tõsõlõ niisama är anda. Ma esi arva, et mõnda peret võissi jo avita, a et terve riik kokko juusk, toda vast um iks pall’o.

Urmi Aili


Mõtsa kohhin ja puiõ vägi tegevä eestläse mõistusõ selges.

Käsitüümeistri Viksi Heli

Rõugõ kihlkunnan Viitinä lähkül Muduri külän eläs käsitüümeistri Viksi Heli, kiä tege peenükeist käsitüüd: tä kuda piili pääl ilosit käterätte. Uma käsitüüpisiläse om Heli saanu kotost Haanimaa Trolla küläst, kon aost aigu om käsitüüd tettü.

Uma edimädse käsitüü tekk’ Heli neländän klassin. «Sis tetti koolin käsitüünäütüs ja oppaja tiidsevä, et meil koton koetas kaldsuvaipu. Lätsi kodo, ütli imäle, et meil kästi tuvva vaip näütüsele. Imä ütel’: istu piili taadõ, nakka kudama,» tulõtas Viksi Heli uma käsitüülisetii alostust miilde. «Edimäne vaip sai kül häste lainidõga, a umatett iks oll’!»

Latsõpõlvõn miildü Helile imä kangakudamisõ käsiraamat. Sääl olli ilosa mustri, midä tä kõik aig paprõ pääle ümbre joonist’. «Sis ütskõrd üteldi, et no tulõ hindäl kah naada sõlmma ja kudama. Seletedi, et must om maa ja valgõ om taivas ja nii taa mustri kanga pääl om. Nii et joba sis, ku väiku olli, ajasi ma noid mustriid hirmsalõ takan.»

Heli kuda päämidselt käterätte ja sannarätte. Om kudanu ka põrmandurõivit, tugitooli- ja sohvakattit, sallõ. Plaan om naada kudama aknõrõivit.

Käsitüü tegemist pidä Heli hindä hobis. A om olnu aig, ku tä käsitüüd ka peris ammõdi poolõst tekk’. Majandidõ lagonõmisõ aigu oll’ tä mõnõ ao kuundisõn Uku tüül. Täämbädsel aol om tä Vana-Võromaa käsitüütsõõrin, kon ütitselt kõrraldõdas koolituisi ja laatu pääl käümist.

Ummi koetuisi kirju kotsilõ ütles Viksi Heli, et nuu omma päämidselt peri tä imä käsitüüraamatust ja säändse kirä omma kõigin Baltimaiõn levinü.

Latsi oppamisõ tüü

A peris tüüd tege Heli latsiaian. Tä om Rõugõ latsiaia keelepesärühmän oppaja abi. Tuu tähendäs, et kõrra nädälin omma näide rühmä tegemise kõik võro keelen. «Meil om üts võrokeeline päiv nädälin, a mu suust nä kuuldva taad kiilt egä päiv,» seletäs Heli.

Heli jutu perrä võtva väiku latsõ peris häste umma kiilt ja kultuuri vasta. Rühmän om noid latsi, kiä kuuldva võro kiilt koton, a ka noid, kiä ei kuulõ. Heli meelest om sääne keelepesärühm keele hoitmisõ man küländ suurõs abis ja latsõ saava umakeelitside salmõga pidodõl ja konkurssõl üles astu. «Latsõ võtva tuud lõbuga,» kinnütäs Viksi Heli.

Üts hobi viil

Päält käsitüü om Helil viil üts hobi: tä käü orienteeruman. «Jala ja pää mõlõmba piät jagama. Ku pää kehvembäle jaga, lätt mõtsan rohkõmb aigu,» kitt Heli umma sporti. Suvõaol käü tä läbi hulga võistluisi, talvõl om rahulikumb aig.

Spordihuvi om tä umakõrda kokko köütnü reisihuviga. Umal riisikol käü tä üten tõisi huviliidsiga vällämaa võistluisil kah. Nii om Heli jõudnu orienteeruma Suumõ, Ungarihe, Šveitsi, Itaaliahe, Taanimaalõ ja kogoni Uus-Meremaalõ. Noid vällämaal käümiisi nimetäs Heli lõbus, orienteerujidõ laulupidos. Päält spordi tegemise saa säändside reise aigu nätä ka tuud maad, võistlusõ kõrraldõdas iks nii, et katõ võistlusõ vaihõlõ jääs paar päivä aigu. Helile omma noidõ reise päält miilde jäänü mäe Itaalian ja Ungarin, lossituur Taanin ja pall’o muud. Kõgõ esierälidsembä luudusõga paik oll’ muidoki Uus-Meremaa, kon om hulga vulkaanõ ja noidõ peräst mõnõn rannan esiki liiv peris musta värvi.

Käsitüüjutu mano tagasi tullõn löüd Heli, et tuu tüü, midä käsitüü tegijä tegevä, tege mikandi inemist ja ello rikkambas. Käsitüümõistmiisi ja võro keele alalõ hoitminõ om Heli jaos tähtsä. «Taa om uma,» om Viksi Heli kimmäs.

Rahmani Jan


Viksi Heli sais ummi kangastelgi (piili) kõrval. Tan sünnüs Haanimaa käsitüüliidsi perren põlvõst põlvõ edesi antuisi kirjuga käsitüü. Rahmani Jani pilt