Maolda nali

Leping

Laivavärvmisfirma and sadaman umma tüüd üle. Vastjavõtja avastas, et värvitü om õnnõ puul laiva ja saa väega kur’as.

«A tuu oll’ meil jo lepingun niimuudu kirän: mi ütelt puult ja Eesti Merelaivandus tõõsõlt puult,» jääs laivavärvjäl õigust ülegi.

Muda Mari pajatus

Kalõvi kodotulõk

Ma kuuli raadiost, et «Kalõvipoig» om vahtsõst läti kiilde ümbre pantu.

Sada aastat tagasi ümbre pantu tekst oll’ vanas lännü ja aost maaha jäänü. Tuu om õigõ, et aoga piät ütte jalga käümä.

Näütüses kirot’ Lutsu Oskar saa aasta iist näütemängo «Kalõvi kodotulõk», kon oll’ päätegeläne ihnuskoi Pliuhkam. Tä tahtsõ, et ku Kallõv liinast kodo tulõ, las tuu tälle puskariajamisõ jaos vahtsõ toro. Viimäne aig om näütemäng täämbädse päävä perrä ümbre tetä ja laskõ Kalõvil no toro Lätist tuvva, ku tä säält kodo tulõ.

Tossu Tilda pajatusõ

Tütärlatsi pingirida nigu lillipinnär

Taa mälehtüs jääs 80ndihe aastihe. Sääne lugu juhtu üten Lõuna-Eesti keskkoolin. Koolilatsõ kanni sis vormirõivit. Mäletämi külh noid tütärlatsi sinitsit pluusõsit kruudiliidsi ündrikõga. Sis pidi kõik koolilatsõ vormirõivit kandma. A ütel tütrigul juhtu äpärdüs: mõsun oll’ midägi verevät timä pluusõ lillakasroosas muutnu. Oppaja lepse olokõrraga. Sniti perrä oll’ iks vormipluusõga tegemist.

Tuust juhtumisõst saiva herätüst tõõsõ klassisõsara. Nä osti poodist rõivavärme ja anni umilõ pluusõdõlõ vahtsõ vällänägemise. Koolin kaipsi kavala tütrigu: no midä tetä, ku mõsun sinine är kattõ! Ega tuuperäst vahtsõt pluusõt ostma lää-i… Väega popp oll’ kõllanõ, mis and’ sinitsega üten rohilidsõ. Klassin oll’ tütärlatsi pingirida nigu lillipinnär: mitmõn toonin lillat, rohilist, a sinist kah – noil, kes es viidsi värvega janti.

«Huvitav om viil tuu, et tegemist oll’ luudusainidõ klassiga,» ütel’ umast kooliaost kõnõlnu üts noist tütärlatsist, parhilla tubli pereimä.

Letialodsõ kaubandusõ kontroll

Vinne aol oll’ kombõs mõnõ konvõrentsi, istangi vai muu kuunolõki aol jaka avvo- ja tenokirju. Ütel säändsel istmisel olli ma uma tüü peräst. Pääle pääväkõrran ette nättüid juttõ naatigi rahvakontrolli aktivistele avvokirju kätte andma. Perämäne, kiä vällä kutsuti, oll’ väega väiku kasvuga meesterahvas. Sosisti hindä kõrval istjalõ: «Timä om letialodsõ kaubandusõ kontroll.» A tuu naas’ mu sõnno pääle kõva helüga naarma. Ülejäänü saalin olõja naksi vahtma sinnäpoolõ, kost naar tull’. Presiidiumilavva takast vahiti kah naarjat pahatsõlõ. Ma tei näo, et ei tiiä midägi.

Salahadsõ tiidmädü

Kodokäüjist ja näide kodo käümiisist om hulga juttõ. Umah kotoh ei olõ ma näist kunagi kedägi nännü. A ütel hämäräl õdagutunnil oll’ mul kodohoovih väega imelik nägemine.

Aknõst paarkümmend meetrit kavvõmbah hõl’osi kats poolõmeetrise läbimõõduga kerrä. Nä es olõ nii helle ku päiv, kisksõ rohkõmb sinnä seebimulli muudu. Näide vahemaa oll’ paar meetrit ja nä olli maast nii meetri jago korõmal. Võtiva tsihi küünü poolõ ja kattõva mu silmiväläst. Jõudsõ vahepääl joba mõtõlda, et nä omma ku tulnuga. Pei hinge kinni, et kuna nä mullõ perrä tulõva ja mu üteh võtva. Näid ei piä jo ei ussõ, ei aknõ, ei luku, ei riivi. Sis tulli nä tagasi ja lätsi samma tiid, kost inne tulnu olli. Midägi õnnõs es juhtu!

Laanekivi Õie

Luupainaja

Sa olõt hullõmb ku luupainaja! Nii üteldi inemise kotsilõ, kiä uma jutu vai tegemiisiga tõsõ närvi ai. Kost tuu ütlemine om tulnu? Vanal aol panti riijalasõ PAINU ala, hobõsõ luuki PAINUtõdi esi kotoh ja suusanõnaki kääneti PAINU all ülespoolõ. Arva, et säält om tulnuki tuu nimetüs LUUPAINAJA.

Luupainajat kiäki nännü ei olõ. Inemise mano tulõ tä sis, ku inemine om jäänü sälä pääle magama. Ku üles heränet, ei saa kätt, ei jalga liiguta ega hellügi tetä. Ja olõtki pikäle nigu kapstatünnü kaasõ all, millele kivi om vaotusõs pääle pantu. Ku kavva tuu sääne olõk kest, kas sekondi, minodi vai esiki rohkõmb, ei tiiä ma üteldä. Sis rasõhus kaos, helü päses vallalõ ja saat joba ka külge käändä. Olõtki saanu luupainajast vallalõ!

Luupainajat olõ ma esi minevä süküs tundnu.

Laanekivi Õie

Talinah pidol käümine

Taa lugu om mu sõbrost ja juhtu 1960. aastaga sügüse. Mõlõmba sõbra omma jo taivaidsi teie pääl, näide jutt om mul ilostõ meeleh.

Ollimi kolmõkõistõ väega hää sõbra. Ma, Mare ja Lainõ. Marel tulle mõtõ Talinahe pidolõ minnä. Täl olle sääl kavaliir, kellega tä peräh ka paari läts’. Lainõl opsõ sõsar edimäst aastat kaubandustehnikumih ja tä olle nõuh üteh sõitma, õt sis saa sõsarat kaemah kävvü ja kotost söögikraami viiä. Sõsar olle koskil Balti jaama lähküh eräkortõrih üüriline. Mul õs olõ kedägi, kelle poolõ minnä, ja rahha olle ka vähä ja õs lääki. Ku sõbranna tagasi tulliva, seletivä, kuis näil Talinah käük läts’.

Võrost sõidõti rongiga Talinahe. Edimält läts’ õgaüts ummi asju ajama ja lepüti kokko õdagunõ kokkosaaminõ ja pidolõminek. Sõidõti trammiga Sossi kluppi. Tandsumuusikat olle tennü Loobi Uno uma pundiga. Mare olle tandsnu kõik õtak uma poisiga. Lainõt olle naanu tandsutama üts illos ja viisakas nuurmiis.

Vahepääl kutsõ tä Lainõt puhvõtihe limonaati juuma. Kõvõmbat kraami tuul aol õigõlõ õs juvva. Tõist kõrda olle mintü jälleki puhvõtihe. Poiss oll’ tahtnu Lainõlõ hääd sokolaati osta ja käsknü klaasi alt näüdädä, määnest tä või osta. Lainõ olle näüdänü küländ kalli tahvli pääle.

Poiss jäi sappa saisma, Lainõ saisõ kavvõmbah. Puhvõt olle tõsõ kõrra pääl. Äkki nägi Lainõ, et alomadsõ kõrra pääl rõivahoiu man olliva Mare uma poisiga rõiva sälgä pandnu ja lätsivä ussõst vällä. Lainõ olle tormanu alla, sai uma rõiva kätte ja juusk’ kah vällä. Väläh õs olõ inämp kedägi nätä.

Ilma Mare poisilda tä õs tiiäki, kuis Balti jaama saia. Lainõ läts’ trammipiätüste. Viimäne tramm olle õkva är lännü. Väläh oll’ külm ja Lainõl olliva jalah õnnõ pidokängä. Üttegi autot õs olõ kah nätä. Tuul aol olle autit ülepää veidü. Lainõ oll’ võtnu hädäga trammitii tsihis ja naanu jalaga astma. Olle joba tükk aigu kõndnu, jala olli nakanu külmämä. Viimäte oll’ üts auto sõitnu. Lainõ pidi auto kinni, õt küssü, kas tä õigõlõ poolõ lätt.

Tull’ vällä, õt olliva miilidsä. Lainõ olle näile är seletänü, õt jäi trammist maaha ja ei tiiä, kuis Balti jaama mano saasi. Õnnõs olliva miilidsä Balti jaama lähküst jaoskunnast. Nii olle Lainõ saanu sõsara poolõ.

Pererahvas olliva üleväl ja pidänü pernaasõ sünnüpäivä. Lainõ olõvat kah lavva taadõ süümä pantu. Oodõti viil pernaasõ poiga, kes elli kohki muial. Pikk päiv sälä takah väsüt’ Lainõ är ja tä tahtsõ minnä tõistõ tarrõ sõsara mano magama.

Nii ku tä lavva takast olle üles saistanu, lännü uss vallalõ ja sisse astnu tuusama poiss, kelle tä puhvõtihe jätse sokolaati ostma. Mõlõmba olliva är hiitünü, ku ütstõist näivä. Lainõ olle ruttu tõistõ tarrõ kaonu. Hummogu õs julgõ tarõst vällägi tulla.
Päivä lätsivä sõsaraga liina pääle ja Lainõ ollegi jäänü niikavvas liina pääle, ku tulle aig rongi pääle minnä.

Ma küsse Mare käest, mille nä Lainõ maaha jätsevä, ku esi är kodo lätsivä. Nä olliva kaenu, õt Lainõl om saatja olõmah, ja õs taha sekä.

Puderzelli Linda


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Viil üts avvosammas

Pätsi samba pandva Tammsaarõ parki. Mullõ tulõva Pätsiga miilde 80ndide lõpu ja 90ndide algusõ võro esämaalidsõ joodigu. Üü läbi röögiti: ma tahassi koton olla, ku Päts om president. Paar laulu oll’ viil: aitsihh-aitsahh, aitsahh, ai velle. Ku rohkõmb purjo jäädi, sõs laulti vallavanõmbast ja vallavaesõst. Perän tuud tull’ harilikult vinnekeeline laul, miä lõppi nii: mõ kulturnõi narod…

Mu jaos omma kõik neo laulu ja motiivi ütstõõsõga pundin. Ku laulat ütte, sõs olõt valmis ka tõist laulma, maolda olõk jääs maolda olõkis. Ku panõti Tammsaarõ parki Pätsu kujo, sõs kirotagõ sinnä jala pääle «mõ kulturnõi narod» kah. Vai «vallavanõmb vallavaest» jne…

Sammas tulõ tetä kellelegi vai millelegi, mis om ka inemiisile kõvastõ hääd tennü. Ja sammas tulõ tetä kimmäle kõrraligus turismimagnetis. Kes tulõ sul Ameerikast vai Kuubalt Pätsu kujjo kaema? Mitte kiäki. A Ameeriga vabahusõsammast käüdäs kaeman, Egiptusõn vaarao kujjõ niisama. Kõik, kes sõitva Jeruusalemma, tahtva ikumüürü nätä. Muidoki aja Pätsi kujo kah ikma. A noid ikjit om käpätäüs.

Sammas tulõ tetä pornolõ. Õkva niimuudu! Pornot kaes inämbüs inemiisi ümbre maailma, maailman om nii pall’o pornosõpru, ja om peris kimmäs, et nä nakkasõ mi tett samba mano ristikäüke tegemä. Egält puult tulõva, istva samba mano ja kaesõ, mis elo meil tan parhilla om. Ja kõik klapis, meil omgi tan ausalõ üteldä tävvelik porno.

A porno müü häste. Seod ei olõ mõtõt õnnõ hindäle pitä. Porno om inemiisile rohkõmb hääd tennü ku ÜRO vai Punanõ Rist. Võtami näütüses kasvai kõik seksuaalkuritüü, mis jäivä tegemäldä, selle et kur’ategijä olli hinnäst inne kuritüü tegemist maaha rahustanu. Dalai-laamalõ om väega rassõ sammast tetä, hiinlasõ nakkasõ õiõndama, a pornosammas ei sekä kedägi. Meil olõs õkvalt hää riikevaihõlinõ uudis. Ku president kõnõlas viil monumendi vallalõtegemise mano robotidõ seksuaalsõst rahuldamisõst, olõssimiki hindäle üte perädü hää turismimagneti tekütänü.

Ja sõs om meil uma vahtsõnõ edulugu. Mis kuradi Estonian Air või Nordica. Mis Skype? Porno! Ku es olnu pornot, lännü Kalõvipoja Soomõn ullis. Naasõ-latsõ Eestin, esi kuiõ kaupa kavvõl. Kõik hindätapmisõ ja hukutaja vihahuu, mis om pornoga hindärahuldamisõ läbi är jäänü.

Ku ma pidänü valima Pätsu ja porno vahel, sõs ei olõ tan küsümistki!

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kiränik

 

 

Rahvakallendri tähtpäivi pidämine

Timahavanõ aasta om rahvusvaihõlinõ rahvakultuuri ja -kombidõ alalõhoitmisõ ja tutvastegemise aasta.
Eestimaal om iks vannust kombist kinni peetü. Nii ka 1950.–1970. aastil, ku Eesti maakoolõn oll’ kombõs rahvakallendri tähtpäivi pitä ja üten tuuga tekkü ka väiku etnograafianuka ja koolimuusõumi. Pall’o tuul aol kooliopilaisi kor’adu as’a ja mälehtüse omma täämbä löüdnü uma kotussõ Eestimaa muusõummõn.

Täämbäne pilt om tett Võro liinan Võrosuu koolin 1960. aastagal. Pildi pääl tutvustõdas tuhkapäävä kombit. Säändse päävä olli pühendedü ka tõisilõ pühhile ja omma pall’o üten avitanu, et kombõ täämbädse pääväni püsünü omma.

Ruusmaa Arthur


Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Suu- ja sõrataud

 
Oll’ aig, ku mi teie pääle panti suu- ja sõrataudi piätämises desinfitseeridü kasti.

Ütskõrd sõitsõ latsi spordikooli buss vasta säändse kasti viirt nii, et buss läts’ põllu pääle ümbre.

Kiirabi naksi sis meile noid vika saanuid tuuma iks mitmõkaupa. Kokko tull’ näid 31 tükkü. Neli olli suurõ ja ülejäänü olli latsõ, muadsõ ja veridse.

Sis naas’ peris paanika. Näid oll’ nii pall’o, et andsõ kirja panda ja miilde jättä, kes um kes.

Sis tulliva meile haigõmaja päält tõsõ osakunna kah appi.

Rassõlt vika saanuid, kes haigõmajja panti, oll’ viis last. Õnnõs olli tõisil vähämbä hädä. Tuu päiv pidi ma õdagu katsani tüül olõma, a saiõ kodo kesküü paiku. Päiv väsüt’ külh, a süä oll’ rahul, et saiõ iks tävvega tarvilik olla.

Edimäne lumi ja iä

 
Tuust ei olõki mõtõt pikembält kirota, selle et tuu um aastast aastahe üttemuudu. Iks um talvõ tulõk uutmalda. Sis käü traumapunktin 80–100 inemist üüpäävän.

Ütskõrd jõulupuulpääväl, ku oll’ iä teie pääl ja matusaian käüjit niideti nigu vikahtiga, oll’ kokko eski 120 hädälist. Kiäki meile siski appi es tulõ. Meil oll’ kõrraga tüül kats õtõ, üts-kats huuldajat ja üts tohtri.

Sis andsõ meil näid lappi ja kipsitä kooni hummoguni vällä.

Kiä um tähtsämb?

 
Seo üle um nii pall’o vaiõldu, a as’alda. Egälütel um uma arvaminõ.

Kalitorin ist imä latsõga. Latsõl um plaastri otsa iin, silmäga nätä, et nahk katski. A verd inämb ei joosõ.

Kalitorin ist ka vähä napsunõ miis, kel nõna all neerukauss, kohe tsilgus verd.

Kiirabi tuu pur’on mehe, kes um maaha sadanu ja kelle pääst juusk verd.

Sis uut kalitorin viil üts imä suurõmba poiskõsõga, kel um käeluu katski.

Ja viil pall’o tõisi hädäliidsi.

Kedä sis piässi kõgõpäält tohtõrdama?

Ma esi arva, et inne piässi verejoosu kinni pandma. A kalitorin arvatas, et latsil um iinõigus.

Periselt um kõigil ütesugunõ õigus.

A meid um nii veidü, et kõiki kõrraga ei saa vasta võtta. Selle umgi eräkõrralinõ tüü keerolinõ, et vaihõpääl ei olõ üttegi haigõt ja sis tulõ näid kõrraga pall’o.

Võissi olla sääne kodonõ valvõ, et ku kipõstõ vaia, saasi õkvalt appi tulla.

Henge lännü reis Lätimaad pite

Käve märdikuu tõõsõl nädälivaihtusõl Võro reisibürooga Lätin. Oll’ väega huvitav reis.

Kõgõpäält kävemi Gauja rahvuspargin Unguri mõisan (Ungurmuiža). Ku muido umma mõisa tettü inämbältjaolt kivist, sis seo oll’ puust ja barokkstiilin.

1728. aastal ostsõ tollõ mõisakotusõ parun Johann Balthasar von Campenhausen, kes oll’ ammõdi poolõst sõaväeläne. Tä oll’ kavva tiinnü Poolan, a ka muial Euruupan. Pääle aoteenistüst 1730. aastal tä lasksõgi tuu mõisahuunõ päämaja ehitä. Edimält ehit’ edimädse kõrra, a et täl oll’ kokko ütessä last, sis perän ehit’ viil tõsõ kõrra kah pääle. Tä lasksõ maaljameistril Georg Dietrich Hinschil sainu pääle pildi tsehkendä ja eski lakkõ olli tettü tsirgu sinidse taiva all lindaman.

Pääle päähuunõ olli sääl viil tsäimaja, koolimaja ja latsi hindä ehitet väikene mängumajakõnõ. Latsi tüükasvatus oll’ jo vanastõ avvu seen. Parun lasksõ latsil esi tuud majakõist ehitä. Päivä latsõ ehitivä, nii häste vai halvastõ, kuis nä mõistiva; a ku õdagu magama lätsivä, lasksõ paruniherrä peris ehitäjil latsi ehitüse är lahku ja nii kavvõlõ kõrralikult ehitä, ku latsil oll’ tettü. Ja nii egä õdagu. Latsilõ jäi tüürõõm ja arvosaaminõ, et nä esi olli nii tubli ja ehitivä nii ilosa mängumajakõsõ valmis.
Sis kävemi viil üten talon veine maitsman. Sääl oll’ tettü eski tsirelihäitsmist ja angõrhainast raviveine. A kõgõ huvitavamb oll’ tuu, et ubina ja pirni olliva puu otsast pudõlihe kasuma pantu ja suurõst pääst vein pääle tettü.

Riian kävemi portsõlanimuusõumin, kon oll’ egäsugutsit ülekullatuisi viiriga serviise ja suuri värviliidsi vaasõ ja vaagnit.
Õdak oll’ illos ja lämmi. Jalotimi Riia keskliinan. Kävemi vabahussamba man kah.

Tõõsõl pääväl kävemi Riian Läti riiklikun oopõri- ja balletitiatrin kaeman Johann Straussi balletti «Ilusal sinisel Doonaul». Es olõki kavva balletti nännü. Osti iks kavalehe kah, vast muido ei saa sisust arvo. Loiõ tuu vinnekiilse seletüse är. A ballett oll’ illos ja kõik emotsiooni olli häste edesi antu, et olõs ilma lugõmalda kah arvo saanu. Tuu lugu oll’ katõst ilosast tütärlatsõst, kes mõlõmba olli armunu nuurdõ muusikuhe.

Pääle etendüst tundsõ, nigu olõssi mitukümmend aastat noorõmbas lännü, nii läts’ tuu esitüs hinge.

Urmi Aili