Maolda nali

Inneskinõ ja tulõvanõ eksnaanõ

Sõbra istussõ kuun. Üts kaibas, et tä eksnaanõ ai Soomõn autoga kassi ala ja no nõudas tuu lõikusõs 4000 eurot. «Kost sa seo raha no eksnaasõ jaos võtat?» omma sõbra murrõn. «Ja midä su tulõvanõ eksnaanõ tuust arvas?» tävvendäs üts sõbõr umalt puult.

Muda Mari pajatus

Om nii va?

Ma kuuli raadiost, et koskil Eestimaal omma viil postkontori olõmah. Ja no pandas osa noist kinni. Ma olõ jo är unõhtanu, miä tuu postkontor om. Kõik as’a saami aia umah küläpoodih. Ku vanastõ postkontor viil tüüt’, sõs läts’ kõgõ segi, mis päiv ja mis kelläni tuu vallalõ om. Tuuiist puut om egä päiv hummogust õdaguni vallalõ.

A Omniva võissi vähä rahha külh vällä kävvä ja vahtsõ saandi massina tüüle panda. Ku leeväpätsi osta, sõs tege müüjä aparaadiga piiksu ja saatki raha är massa. A ku mullõ om pakk tulnu, sõs tulõ müüjäl kõik esi puutrihe sisse tsoksi, mis paki pääl kiräh. Nii teküs eski maapuuti järekõrd.

A maapuut om üts hää asi külh. Saat ka rahha vällä võtta, ja redelit ei piäki üteh võtma, et rahamassina mano küünüssi. Om nii va? Vai om Swedpang?

Tossu Tilda pajatusõ

Edimädse kuluva

Tutva naistõrahvas kõnõl’ umist edimäidsist firmapüksõst. Tuu oll’ aig, kon säänest moodukaupa oll’ ilmadu rassõ saia. A nuur inemine iks taht moodulinõ olla. Sünnüpääväkingitüses saadu raha iist õnnahtugi peräkõrd püksi är osta. Firma oll’ Lee Cooper ja massiva sada ruublit. Liinatütrik oll’ väega uhkõ.

Tull’ suvi ja tütrik sõitsõ maalõ vanatädile küllä. Muidoki tõmmas’ tä jalga Lee Cooperi. Päält katsakümneaastanõ memmekene es olõ inne säändsit imeasju nännü. Tä kumbas’ noorõ sugulasõ püksõ ja küsse, mis nuu kah massiva. Ku tütrik nimmas’ hinna, lei vanatädi kässi kokko ja vangut’ pääd: «Sada ruublit paklaidsi püksõ iist!»

Parhilla omma teksapüksi egäpäävädse as’a. Masva mõnõst eurost mõnõsaa euroni, olõnõs, kost ostat.

Hiiri ja rottõ külbet uba

Maaperren kasvi uba üts suvi väega häste. Ku saak oll’ üles võet, kõdritsõt ja suurõ kotiga vüürüste nõstõt, pand’ pernaanõ tähele, et jämme kott olõs nigu kõhnõmbas jäänü. Kuis sis, koti sisse oll’ mulk jüret. Hiiri ja rottõ tüü!

Upa oll’ pall’o, nii et jakku õks perre söögilavva pääle kah. A keväjä lei maja ümbre rõõmsahe rohilidsõs. Ku eläjäkese talvõs tagavarra urgu vidi, pudõni osa upõ maaha. Ja no olli nä kasuma lännü. Pernaanõ es kaku näid vällä. Näüdäs’ küläliisile ja kitt’, kuis ka hiire ja roti omma talo hääs tüüle pantu.

Laulutsirk

Krabi kandin Paganamaal omma egä aasta Paganamaa päävä. Tuu aasta olle ilm vihmanõ ja rahvast väega es liigu. Nii pidivä tegeläse esi hindäle aoviidüst löüdmä.

Kats velle, kelle perrenimi olle Tuvikene, ronisiva Paganamaa torni ja laulsõva tävvest kõrist Paganamaa valssi.

Tuu pääle kostu ütlemine: «Kiä ütel’, et tuvikõnõ ei olõ laulutsirk?»

Antoni Annika

Piimäpukk

Olli kolhoosi viimädse aasta. Mi saimi hindäle talukotusõ Viitka taadõ mõtsa viirde. Naksimi sääl eläjit pidämä. Meil oll’ tuukõrd kolm lehmä, a midä es olõ, oll’ piimäpukk. Suuri kardu oll’ rassõ autu pääle vinnada.

Miis mõistsõ häste puutüüd ja mõtõl’, et mis tuu sõs om – teemi är. Prussõ oll’, laudu oll’, a es olõ õigit naklu. A meil oll’ kotun kastitäüs hobõsõravvanaklu. Noidõ abiga tegi miis ilusõ puki. Trepi ja käsipuu ja esiki istmise jaos pingi üles, kon oll’ hää piimäautut uuta.

Meile tull’ piimäautu väega varra, nii hommuku 5–6 vahel. Kül oll’ sääl illus istu ja kaia, kuis päiv üles tulõ vai kuis ümbretsõõri tuiskas

Meil oll’ kolm pinni. Nuu tulli kah kõgõ üles puki otsa ja sääl mi sis oodimi piimäautut.

Tuust aost om joba pall’u aastit müüdä ja ma olõ mõtõlnu, et meil oll’ kül vast ainumanõ piimäpukk, mis sai kokku klopsitus hobõsõravvanaklugõ.

Ei olõ aastit sinnä kanti saanu. Vaivalt tuu pukk inämb alalõ om.

Niklusõ Mare

Hädäh märdisantõga

Seo sandiõdak võisõ olla umbõs 1958. vai 1959. aastagal Rammukal. Ma olli sõs 4–5-aastanõ. Tuul aol elli küllih väega pall’o nuuri ja küläh kõik ütstõõsõ lähküh. Noorõmb rahvakiht kogokunnast leivä punti, säivä hindäle sandirüü sälgä, joonistiva piaaigu vanakur’aga üttemuudu näo päähä ja joosi märti vai katri.

Esierälidselt hirmsa olliva viil sandiimä ja -esä. Nuu es paistu inämb inemise muudu vällägi. Sandiimä pidi korjama sandilatsilõ rahha ja sandiesä jagi viläõnnõ. Oll’ ka võetu kõva pillimiis kampa. Inne aknõ takah laulti ja peräh lüüdi tarõh tandsu.

Mi puult käve tädi õga aastak santmah. Külä pääl üteh taloh säädse kõik hindäle «hirmurõiva» sälgä: kasuga, mütsü paheldõ, mändsegi musta haladi viil üle pää, nägo hüdse ja nõõga kokko püürtü, osajako näost punadsõ peediga võõbatu ja kirsavoi jalah. Tädil olli unõhtõdu kinda kodo ja tull’ tagasi, a sandirõiva olliva jo säläh. Ma hiitü hirmsahe, et pagulanõ, panni suurõ joosu ja ikuga imä poolõ plagama. Viimäne selet’ kül mullõ kõik är, a hirm es kao kohegi.

Õdaku pümmega laulti ilostõ ja tõmmati lõõtsa aknõ takah. Santõ oll’ määnegi 30–40 inemist. Imä tegi ussõ vallalõ ja lasksõ «küüdsekülmetäjä» vüürüste. Sääl nä tandsõ häste ja pia tunnikõsõ är.

Mullõ paistu kõik sandi jälle ja hirmutaja. Tarõuss jäi vallalõ ja ma pagõsi vatiteki sisse, õnnõ nuka alt näi tuud tseremooniat.

A oh hätä, üts sandõst oll’ vast arvo saanu, et ma pelgä, vai niisama karas’ mu sängü mano ja kisksõ mu käkmiskotusõst hindäga tandsma.

Rüükmä ma inäp es nakka, a püksi lei püüdlit külh. Imä muidogi andsõ sandõlõ rahha, nigu kombõs oll’ õgah taloh.

Peräh tädi kõnõl’ viil, et üteh taloh oll’ tedä helü perrä är tuntu ja irvitet: «Misso Milda kah saa-i kostki täüs, esi tüütäs pullilaudah, saa kõvva rahha ja santmah õks käü.» (Misso oll’ Milda talo nimi kah.)

Ildampa kõrraldõdi sandipido, kohe olli kutsutuva kõik nuu inemise, kiä sandõlõ rahha andsõva. Laud oll’ söögest loogah olnu, kodo-olut ja muud kangõmbat päälekauba. Tralliti pia hummokuni Hino kontorih ja tõõnõ päiv perrä üteh taloh.

Kiä santõ sisse es lasõ, nuil oll’ rassõ saatus: korsna topiti kinni, puupaku veerütedi ussõ ette, vankri moro pääl kääneti kummalõ jne.

Liira Singa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ei tunnõ umma riiki är

Häid uudissit, täämbä õnnõ häid omgi! Vellil ungarlaisil naas’ masma säädüs, et kodolda inemine ei või inämb uulidsa pääl maada. Kaiõn naid kodolda inemiisi tulõ tunnista, et tegemist om mõistligu otsusõga. Kiä naid kodolda inemiisi õks uulidsa pääl nätä taht. Väega õigõ sõnnum Ungari puult.

Kõrrast parõmbas lätt. No tiatri lõpõt’ tüü, seod tulõ võtta ku mi, konservatiive tüüvõitu. Kõnõlamada õigusõ masmapandmisõst, selle et varga muudu nä tuu tiatri vana Baskini käest rüüvse. Konservatiivele miildüse tiatri väega, a õnnõ kvaliteetse tiatri. Läämi kultuuriteemaga edesi!

Ossinovski ütel’, et ollõv suur vaih, kas kultuuriministri om Saar või Madison. Ummõtõgi kõrd om Ossinovskil õigus…

Kaemi toda õigust. Edimäne olõs feministe, pederastõ, transvestiite, suguhaigidõ, pagulaisi ja surrogaatimmi kultuuri ministri, tõnõ pand kogo kultuurirusigu rahvusligu agenda edendämise pääle.

Kaemi perrä! Poeedi ja kiränigu. Ku kodomaa ei mõoda sinno rahvuslist, esämaalist luulõt ja kirändüst luuma, sõs konservatiive juhitun riigin sääne kirändüs ei ilmu! Õnnõ konservatiivsest ütiskunnast saava tulla vahtsõ Tammsaarõ ja Tuglasõ. Kirotagõ maaelost. Tuu, et Laar maaelo vällä koolõt’, ei tähendä, et maaelost kirota ei saa. Sõs kirotati ulmõt. Kuis inemise maad harisiva ja armastus tull’. Kunstnigõ-purkisitjidõga om lühkene jutt – tootvalõ tüüle. Ma anna näile kolm värvi kätte, sinidse, musta ja valgõ, ja ku kunstnik ei suta noidõga eestläses olõmisõ mõtõt edesi anda, sõs saadami tä planku värvmä. Jutu lõpp. Üte vikakaarõ su pilte päält levvämi, sõs sõidami sullõ tüühobõsõ riistaga takast sisse. Ja sõs läät paraadilõ, tagaots pal’as, ja egäüts and sullõ sinnä jalaga.

Ja mis Natsi-Saksamaa võlssi tekk’? Hitler ehit’ riigi teid täüs. Mi teemi samamuudu nellärialidsõ Tal’na-Tarto tii valmis. Ja kaemi, ku ilmakõrd veidükese muutus (ja ilmakõrral om kombõs muutuda), sõs mi pühimi Kalevi-Liival tolmu päält ja ravimi kõik naa feministi, pederasti, transvestiidi, suguhaigõ, pagulasõ, surrogaatimä, kiränigu ja purkisitja terves. Kuuliga. Suurõ mulgu veeren. Ja ku näile mulla pääle ajami, sõs tulõ vikakaar. Sõs mi kusõmi sinnä sitapatarei pääle tuu vikakaarõ ja sinnä tä jääs. Heil Hitler!

Seo ei olõ mu lugu. Luu edimädse kolm lõiku kiroti maaha EKRE haridusõlda poliitigu Madisoni Jaagu Facebooki lehe päält. Joba lugõmisõ aol nakas’ hirmsa. Ülejäänü om kunstilinõ ja loogilinõ Madisoni välläütlemiisi edesiarõndaminõ. Nii vai naa, ei tunnõ är umma riiki, kon ma elä. Mõni asi om tan vahepääl õks väega vastamiilt.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kiränik

 

 

10 sendi peräst kohtuhe

Vabariigi aigu oll’ Võro liina üts suurõmb tüüandja Judeikini lavvatehas parhillatsõn Vabrigu uulitsan. Oll’ vaia hulga palkõ ja noid parvõtõdi Vagula ja Tamula pääl. Tuust om häste kirotanu Raidaru Vole uman raamatun «Poisid tänavalt». Palkõ veeti ka hobõsõga, a 1930. aastil naati autidõga vidämä.

Judeikinil oll’ uma mõts kah ja esimuudu lugu juhtu üte haovidäjäga. Tuust kirotas 1933. aasta 28. märdikuu Wõru Teataja. Üte haounigu man oll’ paar jämmembät kõolatva. Haovidäjä visas’ nuu vankri pääle ja tahtsõ kodo viiä. A tii pääl tull’ vasta mõtsapraakli Laatseri Siimon, mõõtsõ puutükü är ja lubasi anda mõtsavargusõlõ säädüsligu käügi, kuigi kah’o oll’ vaivalt 10 senti.

Täämbäne Nuti Villu tett pilt näütäs mõtsatöid 1960. aastil, a sama häste passis seo pilt kujotama, kuis tetti mõtsatöid Judeikini mõtsun.

Ruusmaa Arthur


Pilt Põlva talorahvamuusõumi pildikogost

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Kips

 
1981. aastal es olõ viil valmis kipse nigu prõlla. Sis teimi kõik kipssideme esi valmis. Raputimi marli pääle kipsipulbrit ja käänimi kokko. Pulbrit tull’ panda parasjago. Ku pulbrit sai veidü, sis jäie kips nõrgas ja läts’ katski. Ku väega pall’o, sis juusksõ marli vaihõlt vällä, ku likõs tetti. Tuu kipsipulbri tolmas’ nii hirmsahe, et ollimi mütsü ja maskiga, silmä õnnõ paistu vällä. Säändse tolmudsõ käsitüü pääle kaemalda saiva iks kõik haigõ är kipsitedüs ja terves tohtõrdõdus.

Prõlla um iks väega kerge, selle et umma valmiskipsi olõman. Mugu keri tarvilik jago, tii likõs ja panõ pääle. Ja kipsi ala pandas polstri kah, midä innembä es olõ. Sis panti kips pall’a naha pääle ja ku tu är kuivi, olliva kõik karva kipsi külen kinni. Sis es saa muido näid valla, ku pikä sukavardaga urgitsõn.

No omma jo eski sünteetilidse kipsi olõman. Noid võit likõs tetä, ei olõ hirmu, et nä är ligonõsõ nigu vanastõ. Ainumanõ um tuu, et näid ei soovitõda värskile hätile, ku haigõ kotus viil paistõtas. Ka katskidsõ naha pääle nä ei kõlba, selle et sünteetika ei lasõ nahal hingädä.

Riista

 
Vanastõ es olõ viil ütekõrdsit süstlit ega muid riistu. Noid tull’ har’aga mõskõ ja kuumkapin kuumuta, egä asi uma kõrra perrä. Nii tull’ ka haavalappõ suurõst marlikangast parras lõigada ja tupsõ näpu vaihõl veerütä. Tuu oll’ hää tüü, käe käve ja suu jutut’. Perän tulli nuu lapi ja tupsu niisama kapin är kuumuta.

No ei piä inämb säänest tüüd tegemä, selle et umma jo olõman steriilse paki esimõõduliidsi lappõga.

Vanastõ valõti riistu pääle puhast piiretüst. Ka lahtidsõn pindsetipurgin olle piiretüs. Sis võisõ külh üteldä, et piiretüst juusk’ ujan sõna kõgõ õgvõmban mõttõn. Tihtsäle olliva nuu purgi nigu võluväel tühäs auranu. Kes näid tühäs tegemän käve, jäigi tiidmädä. Vahel trehvsimi pääle, ku mõni miis pääd parand’.

No inämb puhast piiretüst vaban tarvitusõn ei olõ. Tuu asõmõl umma desinfitsiirmisainidõ pudõli, mink sisu inämb juvva ei kõlba.

Vanõmbõdõ

 
Traumapunktin oll’ meil sääne vanõmbõdõ, kes kõik aig tahtsõ hirmsahe kontrolli, kas mi iks kõrralikult kraamimi. Tä oll’ nii krutskit täüs, et käkse kiräklambrit asju taadõ är, et nätä, kas mi nuu uma kraammisõga üles levvämi. Sis oll’ sisse säetü egätsugutsit asjo valvmisõ vihkõ, näütüses kääre üleandmisõ vihk. A tudõngipoissõlõ nuu lisatüü es miildü. Nä kiroti ütele vihulõ pääle: vanõmba õe üleandmisõ vihk. Tuupääle kattõ nuu ülearvulidsõ vihu är.

A välänpuul tüüd oll’ tuu vanõmbõdõ väega hää ja lahkõ inemine.

Lindora laadu pääl jäi silmä…

Egä nuka pääl müüdi lambalihha. Tuu oll’ edimäne asi, mis timahava Lindora laadu pääl silmä naas’. Eestimaal umma no külh vist kõik lamba maaha lüüdü ja lihas tettü. Lisas lihalõ oll’ viil tettü lambast konserve, pasteete ja vorsti. Tsialihha oll’ veidemb. Mõni tsiga vast viil eläs kongi. Suidsulihha ja lepäsuidsulihha oll’. Ei tiiä, mis näil vahet um? Vanastõ suidsutõdigi kõik liha lepäpuiõga. Osa lihha oll’ purkõ vai karpõ sisse tettü nii pasteedis ku konservis.

Sõira oll’ kah pall’o. Oll’ harilikku, oll’ tsesnaguga ja verevä piprõga, nii et suu jäi valla, ku maidsit. Kallo oll’ kah pall’o püvvet ja är suidsutõt, eski suidsurääbüst oll’ saia. Egäüts paksõ umma söögikraami maitsa, nii võisõt laada läbi kävvü ja kõtu massulda täüs süvvä.

Laadu pääl oll’ kuulda nii vinne, läti ku eesti kiilt. Vinläse möivä Irboska taari ja olt. Eestläisil oll’ müügil kalli hinnaga eeder. Lätläisil oll’ pall’o savitüüd, koetuisi korvõ, tuulõ ja muid asju. Eestläisil oll’gi inämbältjaolt söögikraam. A oll’ ka sannapinke ja muid puust müüblitükke, nii et võisõt hindäle terve elämise kokko osta. Ja egäsugust muud pudi-padi. Vanna killa-kolla mutriist kooni autojuppõni vällä ja latsilõ oll’ mitmõsugutsit kirivit asjo.

Pall’o pakuti mett. Oll’ tatrigu-, pähnähäitsme-, kanarigumett. Kost tuu mesinik täpsele tiid, kohe tuu mehiläne lindas ja määndse tutu päält tolmu korjas?

Lätläisil oll’ pall’o makjuisi, oll’ halvaad ja egäsugutsit kompvekke. Oll’ saia ka karvatsit tekke, karvamütse ja lõpmalda hulga sukkõ ja kindit ni langa näide kudamisõs. Kongi pakuti seljankat ja hernesuppi ja tõsõn paigan lämmit piirakit ja kohvi.

Ilma rahalda sai Kaitsõliidu lavva päält hilgadsi. Tuu oll’ kõgõ suurõmb kingitüs. Mul es olõki viil seo süküs hilgatsit kuhti külge panda.

Eläjit ma rohkõmb es näe, ku üten puurin magasiva kats armast kutsikut. Ega noid müüjit oll’ nii pall’o ja asjo tuhandit, et vast jäi mõni asi nägemäldä kah.

Ma esi osti verevä soosti seen kalla, lambalihakonservi ja umatettüt tsialihakonservi klaaspurgin.

Ilm oll’ kah õnnõs peris hää. Ku eelmine õdak sattõ Põlva kandin paks lumi maaha, sis laadu pääl oll’ mõtsaalonõ nii illos rohilinõ, nigu olõssi kevväi käen. Lummõ es näe rohkõmb ku mõnõ laatu sõitnu auto katusõ pääl. Paar kraati oll’ lämmind kah, paras jalotamisõ ilm.

Ainumanõ asi, mis mullõ silmä jäi ja minka ma rahulõ es jää, oll’ prahti täüs tiiviirne mõtsaalonõ.

Urmi Aili


Timahavanõ Lindora laat 28. rehekuu pääväl.