Maolda nali

Miä või juhtuda sis, ku sügüsedsel aol maja küttesüstem katski lätt

«Ott, tulõ ruttu kodo, radiaator tsilgus!» kõlistas naanõ rallimiis Tänaku Otilõ.

Muda Mari pajatus

Elo perän perismunnõ

Ma kuuli raadiost, et Eestist piät saama nutiriik ja mahheriik. Tuu om jumala õigõ. Tah Kagu-Eestih om tuuga joba pääle naatu. Ku mõtõlda munnõ pääle. Vanno kanakasvatuisiga om lõpp, kana viiäs är tapalavalõ. A vahtsit kanalautu saa-i ehitä, selle et inemise omma joba marru aedu.

Taa kotussõ pääl tulõgi mängu nutiriik. Ku innembä osti targa inemise vutimunnõ, sõs nüüd tulõ vahtsõnõ süük: nutimuna.

Hummogu tulõt sängüst vällä. Ma tiiä-i, kas peldikuh iks tohet mahheriigih kävvü. Ku vaia, käüt iks tassakõistõ är. Sõs istut lavva taadõ, võtat nutitelehvoni peio ja kaet paar minotit munapilti. Pääle kaet kohvipilti ja omgi hummogusüük olõmah. No ja tuul juhul olõki-i vast peldikuhe kah asja. Nutiriigih saat väega mahhelt är ellä.

Tossu Tilda pajatusõ

Sannapidol ilmast

Minevä aastasaa 70–80ndil aastil oll’ egäl hindäst luku pidäväl asotusõl kongi vii veeren uma sann, kon sai korgit küläliidsi vasta võtta vai sis kambakõisi pito pitä.

Ei olõ täpsele meelen, kas oll’ kinkagi juubõl vai mõni muu ettevõtminõ, a jäl oll’ põhjust sanna küttä ja söögi-viina paiga pääle vitä.

Pia olli tuuri üllen ja puhkõruum miihi kõvva juttu täüs. Peräkõrd kõnõli mehe õnnõ allpuul napa nall’u. Naasõ, kes olli kah sääl, kannati edimält nuu nall’a är. A sis nõsti nä hellü, kas tõtõstõ ei olõ inämb muust mulgata. Kõnõlgõ parõmb ilmast!

Säändse jutu pääle jäivä mehe vakka. Nika ku kõgõ kõvõmbal jutumehel sõna jäl suust vällä tulli ni tä ütel’: «Kõnõlõmi jah, kes kõgõ kavvõmb om pidänü ilma olõma!»

Tsukrukrati

Nuil inemiisil, kes olli latsõ pääle sõta, om häste meelen, ku rassõ oll’ tsukrut saia.

Ütel imäl õnnistu pekulandi käest terve kott osta. Kott saisõ tarõn saina veeren. Kotisuu oll’ kimmä sõlmõga kinni tõmmat, et latsõ valla es saanu võtta.

Imä pand’ tähele, et üts koti nukakõnõ oll’ likõ. Mõtõl’, et kott om maan niiskõs lännü, ja nõstsõ tuu tooli pääle.

A vahtsõl pääväl sama lugu – koti nukk iks likõ. Sis sai imä arvo, et tsukrukrati olli man käünü.

Perren kasvi kolm väikeist last. Imä mõtõl’, et tervet kotti nigunii ei jõvva nä tsukrust tühäs nutsuta. Suur makõhädä oll’ latsõ kavalas opanu. Olku pääle, tark vanõmb säändse as’a iist latsilõ vitsa ei anna.

Seo jutu kõnõl’ üts tuukõrdnõ tsukrukratt umalõ tütrele.

Kõrralik keretäüs

Lelläl olle üts väega huvitav riistapuu, minka tä topsõ tubakat pabirossihülsi sisse. Ma olli tuust väega huvitõt ja õks nõnnapiten man.

Päält kooli lätsi viil mõnõs tunnis karja. Põllu olli koristõdu, sõs oll’ karja kah kergemb kaitsa. Ma võtsõ köögikapi suhvlist peotävve pabirossõ kah üten, et sõs naabripoiskõsõga är pruuvi, kuis om.

Aimi naabriga kar’a kokko, a kar’ah olle hoobis naabriplika. Sis ma pandsõ pabirossi palama nigu täüsmiis kunagi. Paksõ «daamilõ» kah, kiä kai minno halva näoga ja ütel’: «Hindäl tatt ripakilõ ja kõrvatagudsõ likõ, mängit täüsmiist!»

Ma pahasi är ja lätsi kar’aga muialõ. Suidsu kisksõ õks kõik är.

Õdagu, ku karja kodo ai, tull’ imä mullõ vasta ja kõnõl’, mis minno kotoh uut. Paistu, et timäl oll’ minost nigu hallõ. Ülejäänü maa astsõ eläjide takah nigu surmamõistõt – sammu olli väega rassõ.

Esä joba uutsõ laudaussõ man: «Võta püksi maaha! Tiiät külh, mille iist ma sinno karista!»

Saiõ õks kõrralidsõ triibu tagaotsa pääle. A ma olli vakka, õnnõ silmävesi juusksõ. «Et sjoo olõs viimäne kõrd!»

Es avita esä sõna midägi: õks opsõ suidsutamisõ selges. Saiõ mitu kõrd maaha kah jäetüs, seeni ku periselt õnnistu.

Takastperrä mõtlõ, et tuu keretäüs oll’ mul iks periselt vällä teenit karistus.

Oleski Villem

Lehmä puhtõ

Seo lugu juhtu 1986. aastagal Rammuka küläh. Tuul aol tüüdi ma liinah, a imä tädiga elli maal ja pei ka muidogi lehmä. Nädälivahetusõl kävemi uma perrega näil abih.

Sügüsist tädi roitsõ kõgõ lehmäga ümbretsõõri. Koh olliva hal’õmba hainalapi, sääl lassõ tä lehmäl kõtu täüs süvvä. Ütskõrd ristikhaina ädälät, a tuust pahandusõs avit’.

Memm vinnas’ külh lehmä kodo, a eläjä kõtt oll’ punnih katõlõ poolõ lakja. Selgele nätä, et täüs mis täüs. Sõs joodimi imäga pudõli päävälilliõlli lehmäle sisse, es avida. Elläi kapõrd’ õnnõ jalgu pääl. Sõs joodimi sisse asonigu viina, tsipakõsõ nigu tõmmas’ tagasi, a peräh õks avida-s tuu kah.

Ütekõrraga sattõ lehm nigu mürähti pikäle, jala tillile, silmä punnih pääh. Nii sõs mi lehmäkene oll’gi siist ilmast lännü. Ikimi külh, a mis tuu inäp avit’.

Kõlistimi tõpratohtrilõ. Tuu pidi tsehkendämä akti kindlustusõlõ. Suurõ uutmisõ pääle joudsõgi tohtriherr peräle ja ütel’, et säädüs näge ette inne matmist lehm lahasta. Meil imäga oll’ miil nii haigõ, et tuud tseremooniat inäp kaia es jovva. Annimi tõpratohtrilõ pudõli kangõmba kraamiga, et tuu viimädse tüü är jätäsi.

Tohtriherr täütse sõs akti ja timse mu mehega tuud «hääd» kraami.

Niikavva kutsi ma põkatsiga naabrimehe, kiä lehmä mõtsa vidi. Esi lätsi lapjuga takah. Ma es jõvva viil mõtsanigi, ku põkats jo tagasi virot’. Kääni kah sõs otsa ümbre ja lonksõ kodo. Tull’ vällä, et naabrimiis tahtsõ kah lehmä puhtil jagonik olla ja selle sääne kipõ tulõk. Tä oll’ kõva pillimiis kah, haardsõ kotost «kortsu» ja juusksõ puhtilõ. Ku ma kodo joudsõ, kumard’ tõpratohtri joba minno tandsma. Es taha timmä pahanda ja keerotimi valsi maaha.

Tohtrõ küsse naabrimehe käest, kas tä õks matsõ lehmä maaha. Naabri naardsõ vasta, et kos tä sõs matsõ, kül võsuh tsirgu ts’aunva. Tõpratohtri ütel’, et kimmähe piät matma. Naabrimiis sis võlssõ, et är sai matõtuski, inne ollõv nall’a tennü.

Nii sõs peeti puhtit edesi. Ildampa lätsimi mehega lehmä matma, a es olõ eläjäst muud perrä jäänü ku sarvõ ja sõra.

Liira Singa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Et olõs keskkunda ja tüüd

Nüüd, hää inemise, olõs veidükese api vaia. Elorikkusõ eräkund tulõ avita är luvva. Tuujaos om näil 500 inemist vaia kokko saia, aigu om väega veidükese perrä jäänü ja egäüts saa seo man hindä võrra avita.

Parhilladsõ saisuga omma tulõvidõ riigikogo valimiisi lavva pääl õnnõ viledsä variandsi. Keskeräkund – sotsi vai Reformieräkund – EKRE, kohegi vaihõlõ sääd hinnäst viil mõnõ kotusõga Esämaa ja või olla, et ka Eesti 200. Edimädsega koolõsõ kõgõpäält ettevõttõ ja sõs inemine, tõsõga koolõs inne inemine ja sõs ettevõttõ. Esämaa laul õnnõ hosiannat nigu õks, nõst trahvõ ja sais kõvõmba kõrra iist, tuu tähendäs, et lask, nigu õks, tühä persega piiru. Eesti 200 om kah’os viil midägi tävveste segäst. Pääle Reinsalu, kiä ots vahtsõt tüükotust, kon umma piidsapoliitikat edesi aia.

Mullõ lätt keskkunnateemä väega kõrda, ma olõ luudusõn suurõ osa umast aost ja ma tiiä, et illos luudus ei tähendä õnnõ pääväminengit ja -nõsõmist. Seo, mis om inne ütsäkümnendit mi maal perse käänetü, om suurõst luust persen seenimaani, vahtsõt jamma tulõ kõik aig mano ja midägi ei muutu nii kavva, ku ei olõ iinotsan inemiisi, kiä saisu õigõlõ hinnada mõistnu. Hääd om kah juhtunu, a ku kaia, ku pall’o aigo läts’, et Sindi pais maaha saasi võetus ja Pärno ku Eesti võimsamb lõhekalajõgi inneskidses saasi tettüs, sõs kujotagõ ette, ku pall’o lätt egä järgmädse tarviligu sammu pääle. Ja ku üts asi peräkõrd kõrda saa, sõit säält läbi joba Rail Baltic ummi tselluloosivagonidõga. Andkõ no andis, a keskkunna-asjoga ei saa liiku tassakõistõ ja rataskaari nigu täi likõt m…i pite.

Seo, mis Peipsi ja Lämmäjärve ammõtlidsõn kalandusõn sünnüs, om üts otsalõppõmada majanduskuritüü. Kõrra antas määnegi keskkunnaammõtnik kohtuhe säädüsevastalidsõlõ kalalõ papridõ tegemise iist, antas kolm aastat ähvärdüisi ja kõik lätt vannamuudu edesi. Sammamuudu mõtsandus. Suumlaisil om hulga mõtsa, a millegiperäst nä ei rao umma maad lakõs. Nä ostva puu sisse ja möövä pääle tüütlemist vaheltkasuga edesi.

Peris nii jah ei saa, et piämi umma luudust üllen ja ei tii määnestki ettevõtlust. A om nii väega vaia, et Tuumpääl olõs inemiisi, kiä avitasi tuu piiri õigõ kotusõ pääle tõmmada. Nii et inemiisil olõs nii keskkunda ku tüüd. Mullõ om üteldü, et jah, lännü Elorikkusõ inemiisiga kokko, a sääl om tuu Talvik. No ja mis sõs, ma olõ Talvikuga kah kunagi kõnõlnu. Tävveste normaalnõ miis.

Et olõ inemine ja mine panõ hinnäst kipõstõ kirja. Väega pallõ. Mu peräst, hindä ja ummi latsi peräst.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
propagandist

 

 

Näütemäng maajumala pojast

Tudõng Voolaisõ Paulopriit. Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

1933. aastaga 20. rehekuu aoleht Wõru Teataja kirotas ütest põnõvast näütemängost, miä tuul aol valmis sai. Näütemängo kirotaja oll’ Räpinäst peri kirämiis Voolaise Paulopriit.

Kolmõpildilidse näütemängo tegemise sünnüse Lutsi maarahva kesken Latgalen 40 aastakka tagasi, tuu tähendäs sis 1890. aastil.

Tuul aol käve Lutsin rahvaluulõ-uurja Kallasõ Oskar. Säändse suurõ mehe tulõk pand’ lihtsä rahva imehtämä. Suurmiis kõnõl’ maavärgist, es aja muud usujuttu, es lüü ristimärki ette, a iks paigapäälidse usu- ja võimumehe avvosti tedä ja aiva timäga pikki juttõ maaha.

Lutsi rahva suun muutu Kallasõ Oskar mütoloogilidsõs inemises, kinkast kõnõldi egäsugumaidsi jutussit. Osa pei tedä nõias, osa kuningapojas.

Näütemäng, minkast lehelugu kirotas, kõnõlõski noist imejutõst, midä Voolaise Paulopriit kokko om kor’anu.

Näütemäng om kirotõt katõn keelen: üts tävveligult lutsi keelen ja tõnõ eesti keelen, kohe om sisse pant hulga lutsi keele sõnno ja ütlemiisi.

Aoleheartikli märk viil är, et näütemäng passis esieränis hõimupäävä näütemängos ja säändsist om siiämaani suur puudus olnu.

Ruusmaa Arthur

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Tahtsõ kraanajuhis, a lätsi vannokodo

 
Mul oll’ hädäste kortinat vaia ja loi aolehest kortinaga tüükuulutuisi. Vanastõ oll’ iks nii pall’o tüükotussit saia, et terve lehe tagomanõ külg oll’ kuulutuisi täüs.

Mõtli, et lää kraanajuhis. Sääl lubati kõigi mugavuisiga kortinat. Lätsi sis ülembä mano, kõnõli jutu är. Mul kästi tuvva tohtri käest papõr, et olõ iks terve mõistusõga, ja nägemise kotsilõ kah papõr, et kellelegi kraana külest midä päähä ei lasõ sata. Mõistus üteldi õigõ kõrran olõvat, a nägemise kotsilõ üteldi, et lähküle ma külh näe, a korgõst kraana otsast jääs kaemist veitüs.

Ega sis midägi, loi mugu kuulutuisi edesi ja löüdse, et vannokodo um meditsiiniõtõ vaia. Kortin oll’ kehvä külh, üts tarõ ja tuugi ahoga küttä ja katskidsõ ussõga. Võti sis tuu tüü ja kortina vasta. Parõmb iks ku mitte midägi.

Vannokoton umma targa inemise

 
Näüdäti sis tüü kätte. Midägi hullu es olõ. Roho jaka, mõnõ haava rohitsa ja egä päiv inemiisi kaeman kävvü. Kokko oll’ sada katskümmend vanainemist. Üts kõrd oll’ sängühaigit, tõnõ säändsit, kinkal kõndmisõ man api vaia, ja kolmas kõrd säändsit, kes hindäga toimõ saiva. Ma iks mõtli, mille säändse inemise umma vannokodo tuudu vai tulnuva.

Kõgõ rassõmb tüü oll’ kullõminõ. Nä kõik tahtsõva mullõ umma eloluku otsast lõpuni är kõnõlda. A mu tüüpäiv oll’ kümme tunni – tuugi üle päävä – ja muud tüüd oll’ kah vaia tetä. Ku aigu oll’, sis iks kulssi.

A targa olli külh nuu vanainemise. Ma es olõ viil kolmõkümmendki täüs ja õkvalt oppusõs oll’ näid kullõlda. Ega kõik oppusõ es jää miilde ja es piä vast tarvilikus kah miilde jättä. Kae, ku seon iän piässi säändsen kotussõn tüütämä, sis kullõsi külh hoolõga.

Kuis ma traumapunkti tüüle lätsi

 
Käve sis tõist kõrda meditsiinikoolin ja opsõ velskris. Ütskõrd, ku olli praktikal traumapunktin, kutsõ minno sinnä tüüle mu vana koolisõsar, kes sääl esi tüüt’.

Kõrvalt kaia tundu tüü huvitav ja võti tuu pakmisõ vasta. Esi pelksi külh, et ma ei mõista jo kipsigi tetä. Perän tüü man sai selges, et tuu kipsi tegemine oll’ muiõ asjo man viil kõgõ kergemb. Tüü oll’ mu läbemäldä loomulõ õkvalt paras, olõ-õs ikäv. Egä päiv oll’ esimuudu ja üüst ma ei kõnõlõgi. Nigu tohtri esi ütlivä: üü umma tan kuuma, esieränis suvõl.

Tal’na Võro seldsi kuunkäümise huuaig läts’ käümä rehekuu alostusõn

Tal’na Võro selts tuu neli kõrda aastan kokko Tal’na ja Harjumaa võrokõsõ, kiä tahtva kuun kävvü, tõõnõtõist nätä ja küläliidsi kullõlda. Seo sügüse edimäne kokkosaaminõ oll’ 7. rehekuul, külälises oll’ Uma Lehe toimõndaja.

Liikmit om Tal’na Võro seldsil 100 ümbre. Kokkosaamiisil käävä umbõs poolõ. «Taa om sääne rühm, mis om mõtõldu Harjumaa ja Tal’na võrokõisi jaos, et tan kokko saia, ummi sugulaisi ja klassiseldsiliidsi nätä ja lihtsäle võro keeleh kõnõlda. Kullõlda küläliisi – egä kõrd om meil küläline, kes om Võromaaga köüdet vai peris Võromaalt. Ku küläline om är kullõldu, tulõ ütine kohvijuuminõ,» seletäs Tal’na Võro seldsi iistvidäjä Nopri Tea.

Kuun käü Tal’na Võro selts Tal’na keskliinan Sakala uulitsan, kon om kuunkäümise kotus ka tõisilõ kultuuriseltsele. Kokko saias neli kõrda aastan. «Ei olõ vaia väega tihtsäle kokko saia, inemiisil om muud tegemist kah. Meil om nii: rehekuu, jõulukuu, urbõkuu ja lehekuu edimäne pühäpäiv kell kats. Lisas om jõulupido ansambli ja jõuluvanaga,» kõnõlõs Nopri Tea.

Päält suurõmbidõ kokkosaamiisi saava tegüsämbä Tal’na võrokõsõ üten lüvvä huvitegevüsen. «Meil om kolm huvitsõõri. Kõgõ rohkõmb om hindäle nimme tennü naisi lauluansambli Liiso, kes võtt ossa Võromaa tähtsämbist ettevõtmiisist ja käüse tan Tal’na liina pääl ja Harjumaal kah üles astman. Sis om meil naisi näpotüütsõõr Nopõ Näpo, timä tege meil egä lehekuu näütüse. Ja sis om näütetsõõr Tungel, tuud vidä Valgu Jaanis, filmimiis,» tutvustas Nopri Tea Tal’na võrokõisi seldsi päämiidsi tegemiisi.

Rahmani Jan


Seldsi kokkosaaminõ 7. rehekuul. Suvitsist tegemiisist and rahva iin arvu seldsi juht Nopri Tea. Rahmani Jani pilt

Käsitüükündlide tegijä Osulast

Esä Feodoril, kiä om küländ tunnõt tegeläne vinne kirändüsest, oll’ üts unistus. Tä unist’, et täl võinu olla Samaaran väiku kündlevabrik. Piaaigu säändsesama unistusõ omma teos tennü Ani Reimo ja Piirisilla Agur, kinkal om väiku kündlekoda Võromaal Osulan.

Kaabsoo firmamärgiga kündle omma Võromaal ja muialgi joba küländ tunnõdu. Nime ummilõ kündlile panni mehe kotusõ perrä, kon kündletegemine käümä läts’. Tuu om väiku Kaapsuu külä Osola lähkül, midä täämbädsel pääväl eräle küläs ei peetägi. «Taa nimega tahtsõmi inemiisile näüdädä, et ka keset mõtsa om võimalik midägi tetä,» kõnõlõs Piirisilla Agur kaubamärgi saamisluust.

Mõtõ kündlit tegemä naada tull’ näil 2015. aastagal, ku tuukõrdnõ Sõmmõrpalo vallavalitsus kuulut’ vällä meelüssekonkursi. Sinnä konkursilõ tetti edimädse kündle, mis es taha külh häste palla, a ummõhtõgi oll’ huvi kündletegemise vasta üles herätet. Edesi naksi nä uurma, kuimuudu ja mis matõrjaalist saanu tetä säändsit kündlit, miä es haisanu ega ajanu tahma ja nännü ilosa vällä. Tuu otsmisõga jõuti kasvusteariini mano. Kasvusteariinist tettü kündle palasõ niimuudu, et jätvä hindäst perrä topsi muudu võrgulidsõ saina.

Tuu om kül hää matõrjaal, a tuust om küländ rassõ kündlit tetä. Säändsit kündlit tetäs muial ilman kah, a kiäki ei ütle, kuimuudu täpsele. Nii tull’gi edimält tükk aigu pruuvi, kuimuudu kõrralidsõ kündle vällä tulnu. «Edimädse kats kuud pruuvsõmi, sulatimi fööniga kündlit vormist vällä, inne ku retsepti paika sai,» seletäs Piirisilla Agur.

Edesi tull’ kaia, kon ummi kündlit müvvä saanu. Käsitüü tegijile om hariligult laat sääne kotus, kon umma tüüd pakku. Nii säädsevä ka Agur ja Reimo sammu laadu pääle. «Edimädsel kõrral, Uma Pido käsitüülaadul Põlvan, väega suurõ huuga es lää. A järgmäne kõrd, Võro perimüstandsu festivalil, ostõti kõik kündle är. Inemiisile miildüse naa värvi ja tuu, et ei aja tahma,» tulõtas Piirisilla Agur kündlemüügi alostust miilde.

Laadu pääl käävä kündletegijä siiämaani, inämbüs Kaabsoo käsitüükündlit müvväski laatõ pääl. «Laada andva koskil poolõ müügist. Edesimüüjä möövä 20% mi kaubast, ülejäänü ostõtas är õkva tüükuast vai veebipoodist. Veebipoodi müük käü esieränis kõvva aasta lõpupoolõ, ku inemise kingitüisi otsva,» seletäs Ani Reimo.

Matõrjaali kündlide tegemises telvä Osola kündlemeistre vällämaalt. Kasvusteariin tulõ Malaisiast, taht Saksamaalt ja värvi Hollandist. Et matõrjaali omma kalli ja tegemine võtt aigu 24 tunni, om ka valmis kündlil küländ korgõ hind. Ani Reimo kõnõlõs, et ostja saava tuust väärtüsest arvo ja hinna üle pall’o ei nurisõ.

Siiämaalõ ei olõ kündleäri tegijile viil kasumit toonu, a seo aasta lõpus loodõtas joba nulli saia. Kaabsoo kündlide ostjit tulõ õks mano ja joba omma Agur ja Reimo saanu võtta hindä kõrvalõ kündlit tegemä ka üte tüülise, et jõudnu rohkõmb är tetä.

Määndsit kündlit täpsembäle Osulan tetäs, tuud saa egäüts uuri tegijide käest mõnõ laadu pääl. Näütüses seo pühäpäävä Lindora laadun Vana-Võromaa käsitüütelgi all.

Rahmani Jan


Kündletegijä Ani Reimo ja Piirisilla Agur uman kündletarõn Osula külän. Riioli pääl om nätä esi värvi ja kujoga kündlit, midä tan tetäs. Rahmani Jani pilt


Kaabsoo kündle. Rahmani Jani pilt