Maolda nali

Raamadupoodin

Kiränik Traadi Mats lätt raamadupuuti, küsüs müüjä käest, midä tä osta soovitas.

«Ostkõ Traati!»

«No nii mats ma kah ei olõ, et raamadupoodist traati küsümä nakka,» kost kuulsa kiränik vasta.

Maolda nali2018-09-25T13:40:36+03:00

Muda Mari pajatus

Rahvaga tulnu ausalõ kõnõlda

Ma kuuli raadiost, et Eesti 200 ei taha avaligult üteldä, ku pall’o näid om ja kiä nä omma. Tuu om umbõs nigu vabamüürläisil. Sääl kah olõ-i tiidä, kiä nuu liikmõ omma ja pall’o näid om. A ku Eesti 200 taht hindäle inemiisi mano saia, sõs piässi iks rahvaga ausalõ kõnõlõma. Ütski harilik eestläne ei lää jo näide sekkä, ku olõ-i tiidä, kes sääl jo iih omma. Kõnõldas läbi paistuvast ja vahtsõst poliitikast, a peräh tulõ vällä, et iks nuusama vana näo. Ega Tarogi tiid mis vahtsõnõ nimi ei olõ, õnnõ jutt om vahtsõnõ.

Vahtsõnõ nimi om vähämbält üte kõrra külh toonu vahtsit tuuli. Rahvaliit oll’ iks põllumiihi partei, a sõs ku nimi EKREs sai, naati hoobis liinamiihi tugõma. Kohtumiihi päie linnutaminõ pututas iks liinamiihi. Mis põllumehel kohtuhe asja, timä hari põldu ja täl olõ-i aigu kohtuussi kuluta.

Muda Mari pajatus2018-09-25T13:39:52+03:00

Tossu Tilda pajatus

Esä unõjutt

Õdagu tullõn oll’ imä kodotöiest ja latsiga rahmõldamisõst väega är väsünü. Vähämbä latsõ unõjutulda magama minnä es taha, tuu jäi esäle kõnõlda.

«Kasahstani! Kasahstani!» hõiksi nä esäle, inne ku tuu suu vallalõ jõudsõ tetä. Ja esä kõnõl’gi toda juttu, midä latsõ olli ei tiiä mitutõist kõrda joba kullõlnu. Et om sääne maa Kasahstan, kon eläse suuri kõrvuga valgõ siili ja makõkürvidsä (arbuusi) kasusõ nurmõ pääl. Nuu nurmõ omma kah suurõ, nii et ütest otsast tõistõ and kaia. Noorõmb tütregene joonist’ eski pildi, kuis siil veerütäs nõnaga makõkürvitsät, hindäl kõrva tuulõ käen lapõrdaman…

Latsõ kasvi ja naksi koolin käümä. Nä sai teedä, et Kasahstan ei olõki määnegi Pipi-raamadu Kurrunurruvutimaa. Sääne maa om iks periselt olõman. Sääl oll’ näide esä olnu Vinne aigu sõaväen. Tutva värk!

Tossu Tilda pajatus2018-09-25T13:39:21+03:00

Pommiähvärdüs ja «surmapudõr»

Olli tuukõrd, kuvvõkümnendide algusõn, maalri Räpinä keskkooli huunõ ehitüse man. Õdakide läts’ meil, tütärlatsil, vahepääl igäväs. Tiidsemi, kon torumehe üümajal omma, ja ütskõrd tull’ kellelgi mõtõ näile kolli tegemä minnä.

Voltsõmi paprõst linnugi, kirotimi tsiiva pääle, et viie minodi peräst lindas maja õhku, ja linnutimi tuu sis näide vallalidsõst aknõst sisse.

Hindä käkemi kipõstõ pargi veeren puhma taadõ är.

Sedämaid tormatigi suurõ kolina ja «sarviliidsi» sõnnuga vällä, muidugi mitte otsma pommi, a tembu tegijät. Peimi aga puhma takan naaru uma kõrdalännü «nal’a» üle.

Et kunagi tulõ aig, ku mõnõl võigi pomm püksikarmanin olla ja tä tege ähvärdüse ka teos, es mõista tuukõrd unõngi nätä.

A pudrulugu tekkü tuust, et mõnõ torumehe olli Tal’nast peri ja mi opsimi näile võru kiilt. Nal’akampi sõnnu ja lausit kirotiva nä üles.

Ütspäiv söögimajan tahtsõva suurmaputru pruuvi ja näütsi söögijagajalõ papõrd, kon suuv sulaselgele kirän: SURMAPUDÕR.

Näide õnnõs tuud putru es olõ – pässivä tuugi kõrd eloga.

Kolodinskaja Külli

Pommiähvärdüs ja «surmapudõr»2018-09-25T13:38:30+03:00

Lasõ su maha, raisk!

«Naka astma! Katõkümne sammu peräst lasõ su maha, raisk!» kärät’ vanõmbleitnant, haard’ kabuurist pistuli ja tõugas’ kaitsõriivi maaha. Iin oll’ kitsas mõtsavahetii korgõidõ lumõvallõga, sällä takan paistu tulõvalgõl õhutõrjõväeosa värähti kontrollpunkt. Naksi aigupiten astma…

Sõduri Leningradi oblasti Laadoga-viirsen kasarmun säädsevä magamaminekit. Inne kats siirsanti olliva kaonu. Olli tuu õdak kasarmun kõrrapedäjä. Kona siirsantõ ärolõkist kiäki medägi es tiiä, lätsi as’ast kõrrapedäjä ohvitseerile ette kandma. Kapten Baranov istõ kantselein, tühi viinaputõl ja ollõklaas iin. Ku olli poissõ kaomisõst teedä andnu, kässe ülemb kats siirsanti hindä manu saata. Anni käsu edesi ja jäi uutma, mis sünnüs. «Mõ uidöm. Po prikazu natsalnika,» hõiksiva siirsandi mullõ, tõmbsiva bušlati sälgä ja astsõva kasarmust vällä. Nüüd oll’ joba neli sõamiist kasarmust puudus. Mäe otsan saisvidõ radariidõ vaihõlt paistsõ nuur kuutsirp ja kraadiklaas ussõ kõrval näüdäs’ 28 pügälät külmä. Tävveline Leningradi blokaat!

«Kõrrapidäjä, kon sa olõt? Joosuga siiä!» kuuli kantsõleist kapteni rüükmist. «Tuu juvva!» Võti tä iist lavva päält karahvini, lasi mõsuruumin vett täüs ja veie tagasi, katõ tühä viinapudõli kõrvalõ. Baranov kallut’ kõrraga klaasi täüs ja kummut’ suu manu. «Jobannaja salaga!» röögät’, nigu olõs kihvti joonu, ja virut’ klaasi ja karahvini vasta saina purus. «Vinne karu vett ei juu! Tuu viina!» «Tak totsno,» ja lätsi tagasi Lenini tarrõ aolehte lugõma. Nii purjun ülembä käsk es olõ esiki Vinne sõaväen täütmises. Üüse tull’ väeosa kõrrapidäjä sõduriid üle lugõma. Kandsõ ette, et neli siirsanti ommava kapteni käsutusõn, a kapten esi maka kantselein põrmandu pääl. Maior paot’ kõrras ohvitsiire tarõ ust, saisat’ ja läts’ minemä.

Hommugu, ku olli valvõkõrra üle andnu ja paaris tunnis sängü hiitnü, raput’ minnu väeosa ülemb polkovnik Vinogradov. «Mis üüse sündü?» oll’ batja vihanõ. Kõnõli, miä tiidse. Tull’ vällä, et kats siirsanti olliva võtnu õdagu mu jao platsi päält raketi vedämise KRAZi ja tahtnuva tuuga rahvamajja pittu sõita. A aiva auto purjun pääga joba säälsaman kraavi küllüle. Sis võtsõva tõsõ KRAZi, a unõtiva vii sisse panda ja inne rahvamajja juusksõ mootor kokku. Tuu jäie sinnä maaha. Otsma saadõdu siirsandi võtsõva kolmanda autu ja aiva tuul kah mootori kokku. Nii es olõ hommugus mu platsi pääl inämb üttegi massinat, millega vaindlasõ vasta astu. Batja kutsõ mu kantseleide. Kõik ohvitseeri saisõva lavva takan pistü. Mul kästi üüsene asi viil kõrd üle kõnõlda. Ku olli jutu lõpõtanu, astsõ väeosa ülemb Belamori mahvva kapteni ette, haardsõ katõ käega paguniist ja tõmmas’ nuu üte ropsuga maaha. «Vanõmbleitnat Baranov, vällä siist!» Nii oll’ üte robahusõga saanu kaptenist vanõmbleitnant.

Järgmäne õdak, ku tüült tulli, tull’ tuu oinas (baran) trepi pääl vasta ja võtt’ mul olast kinni. «Tulõt üten!» «Kohe?» «Varsti näet,» tsisist’ viinahaisunõ ohvitsiir hilläkeiste. Sõavägi kasvatas inemist käsust vahepääl ka kinni pidämä. Lätsimi üle riviplatsi, kasarmidõ vaihõlt läbi, värähtist vällä. «Siirsant tulõ mukka üten. Tä ei tulõ täämbä tagasi,» ütel’ Baranov valvjalõ. Kõva vedru tõmmas’ valvõputka ussõ mi sällä takan pauguga kinni. Nii ollimigi katõkõistõ pümmen üün. Saiõ arru, et mehel om medägi plaanin. Lätsimi kõrvuisi, iks edesi, kavvõmbadõ väeosast. Kõrraga haardsõ ohvitsiir kabuurist relva ja kärät’: «Naka astma!»

Paarikümne sammu peräst jäie ma saisma. Oll’ kuulda pistuli vinnatõmbamist. Käändse hendä aigupiten ümbre. Värähti latõrna paistõl oll’ nätä mu poolõ tsihitüt kätt. Üte silmäpilgu joosul jõudsõva õgasugudsõ mõttõ pääst läbi kävvü. Arvssi, et ega tä minnu maha õks ni lihtsäle ei lasõ. Naksi aigupiten tagasi astma. Kas elo vai surma poolõ, es tiiä. Ku manu saiõ, röögät’ vanõmbleitnant: «Ma kässe saista, kurradi litapoig!» «Mu lasõt sa maha, a esi läät tribunali ala ja tuu om pall’u hullõmb ku kõrraga surma saia,» seledi poolõ helüga, küünüdi käe vällä ja tõuksi relva aigupiten kõrvalõ. Saisimi sääl lumõhangi vahel ütstõõsõ vasta. Kuulda oll’ ennedä mi rassõt hingämist. «Järgmäne kõrd tii lõpuni,» litsõ vahtsõnõ vanõmbleitnant läbi hambiidõ, tõugas’ värisejä käega pistuli kabuuri, leie mu olaga kõrvalõ ja nakas’ astma.

Värähtin ütli valvurilõ: «Es piä kül tulõma, a olukõrd muutu. Panõ kirja, et ma olõ väeosan tagasi.»

Silla Silver


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Lasõ su maha, raisk!2018-09-25T13:36:59+03:00

Ikk tulõ pääle

Lats jälki haigõ. Kae, kuis tä ikk ja kuis tatt juusk ja hindäl lätt kah silmänukast likõs. Taivas om sama hall nigu tujo, tuul liigutas maan kõllatsit lehti ja kuigi hallõ om kõik.

Ega mul ütsindä, elo omgi sääne… Loi Facebookist, et Randjärve Laine om, es saaki arvo, kas joba lännü vai õkvalt minegi pääl, a jutt oll lahkumishüvitisest. No miä sünnüs, nuur inemine, võinu viil kabluta ja ilman ümbre kaia, a ei, ku minegi pääl, sõs minegi pääl. Ikk tulõ pääle, riigikogost antas minejile lahkumishüvitist 20 000 eurot, a mis sa tuuga tiit, ku sa siist joba lännü olõt. Vai õkvalt minegi pääl! Mõnitasõ meid, riigialambit, ja niisama mõnitasõ ummi tüüseldsiliidsi…

Kulturiinemiisiga om sammamuudu. Kultuuritegeläse ei tiiä, kellele rahha anda, kaesõ sõs ärminejide pääle ja andva preemiä mõnõlõ ärminejäle. Preemiäle pandas viisakalõ nimes elotüüpreemiä. Avvohinna saaja saa tuu kätte, a ega tä ull’ ei olõ, saa arvo külh, et seo om periselt lahkumishüvitis, ja sõs nakkas viil suurõmb piin, ku siist ilmast ärminemine harilikult inemisele tege.

Mullõ mastas lahkumishüvitist, ütskõik kas sõs 20 000 vai 100 000 eurot, ja ma saa-i seod rahha ei hindäga üten võtta, ei investiiri… Hirmsa! Niisama ei olõ mul aigu ega jõudu seod rahha är kuluta… Viil hirmsamb! Istu uma sängü pääl rahapakkõ otsan, varbaotsa külmä, ja ei suta vällä mõtõlda, midä üskäsadanu õnnõga tetä.

Või-olla tellisi vällämaalt kõgõ raha iist määndsegi vahtsõ roho? A ku ma terves saa, vast tulõ sõs kõik lahkumishüvitis tagasi massa? Ja ku terves ei saa, sõs olõ kõik raha niisama är raisanu? Sääne sundsais või panda inemiisi petmä. Kimmähe om pandnugi. Periselt ei piä ärminejä ärminejä olõmagi, mäng rassõt haigust, saa uma lahkumishüvitise kätte ja sõs lavastas uma surma ja eläs kongi Valka veereliinan. Om hindä perrekunnanimele s-lõpu võtnu, lobistas odavat Läti viina sisse ja mügistäs naaru, ku mi tan timmä takan ikõmi. Kõik ei olõ säändse sala, a osa jäl kimmähe omma. Kaegõ, ku mitu kõrda Elvist om egäl puul maailma pääl nättü. Vai Nuude Matit!

Ma usu, et Randjärve Laine oll’ ausa inemine ja tarvit’ umma lahkumishüvitist nii, nigu piät. Tuu tähendäs, et es tarvitagi. A ku ti tedä kongi nägemä trehväti, sõs olõs külh mõtõt kaitsõpolitseile kõlista. Lihtsäle ütleti, et üts lahkumishüvitist saanu kadonukõnõ tutõrdas liina pite, korgõ kundsa all, loki pään, ja sõs kapo kaes, kas saa koolnu persest peeru vai mitte…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
hallõ süämega riigialamb

 

 

Ikk tulõ pääle2018-09-25T13:33:35+03:00

Urvastõ mälehtäs Lindsaarõ Tulliot

1988. aastagal panti vahtsõst pistü hulga mälehtüssambit, miä hoitva meelen Eesti Vabahussõta ja eestläisi vabahusvõitlust. Urvastõ kandi inemise tei mälehtüskivi uma kodokülä poisilõ Lindsaarõ Tulliolõ. Timä tapiva kodomoro pääl maaha taganõja Punaarmee soldani 8. hainakuul 1941. Tullio oll’ uma kodomoro pääl julõnu üles tõmmada sinimustvalgõ lipu.

Täämbädse pildi pääl om mälehtüskivi pidolinõ vallategemine 25. süküskuul 1988. Kivi vallategemisest võtt’ ossa ka Võro vaba sõltumalda kolonn nr 1. Kivi vallategemise man kõnõl’ kolonni liigõ Kallasõ Heino, sõnna sai ka Susi Elmar ja Raudvasara Valdur.

Ruusmaa Arthur


Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Urvastõ mälehtäs Lindsaarõ Tulliot2018-09-25T13:31:40+03:00

Haigõmaja

Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.

Ilosa inemise ehk kuis must haigõpraavitaja sai

 
Ütel õdagul oll’ Tsolgo koolin söögis margariiniga leib. Margariin oll’ õkva müügile tulnu ja vahtsõnõ asi, mis oll’ iks vaia är pruuvi. Tulõmusõs oll’ tuu, et järgmädsel pääväl olli ma ja viil paar internaadiseldsilist kõtuvaluga Võro haigõmaja latsiosakunnan.

Ku jo tervembäs saimi, naksimi hindä ümbre tõisi inemiisi kah nägemä.

Kõgõ rohkõmb um mul tuust aost miilde jäänü illos nuur siuhkõ ja uhkõ hiusõlakaga arstitädi Endla. Ütskõrd, ku tälle tull’ perrä sama illos arstiuno, kes, nigu selges sai, oll’ timä miis Urmo, kaivas’ Endla, et täl pää väega valtas. Et tä um joba nii pall’o tunnõ üttejärge tüül olnu. Mul oll’ sis nii kah’o tuust ilosast arstitädist.

Sis ma mõtli, et ku ma suurõs saa, taha ma kah arstis saia ja osa tüüd esi är tetä, et tõisil kergemb olõs.

Arsti must es saa, a sõski astsõ meditsiinikuuli ja opsõ ões.

1974. aasta keväjä Võrol praktikal

 
Inne kooli lõppu olli Võrol praktikal. Haigõmaja osakunna olli lajan Leegeni uulitsan mitmõn puumajan. Olli sis egän majan veidükese aigu.

A kõgõ rohkõmb um miilde jäänü haavaosakund. Koka Heino oll’ sis osakunnajuhataja ja Nurga Eha oll’ vanõmbõdõ. Sääl olli nii avarii- ku kirurgilidsõ haigõ ütenkuun.

Ütskõrd tuudigi sis avariilt üts vanõmb miis, kel oll’ nägo verine. Naksi verd är pühkmä ja silm karas’ pääst vällä õkva mullõ peo pääle. Kül ma sis hiitü. A miis ütel’ väega rahulikult: «Peläku ei, latsõkõnõ, taa mul klaasist silm. Sa tii iks umma tüüd edesi.»

Sis ütskõrd juhtu viil sääne asi, et ma pidi noid klaasist ja metallist pritse kiitmä sterilisaatoriga gaasipliidi pääl. A meil koton maal oll’ puupliit ja ma näie toda gaasipliiti edimäst kõrda. Panni sis pritsi viiga kiimä ja lätsi esi muid asju tegemä. Tükü ao peräst naas’ tulõma vänget roho- ja ravvahaisu. Lätsi ruttu kaema. Vesi oll’ kõik är keenü, pritsi olli mustas kõrvõnu ja põh’a külen kinni.

Mul oll’ nii suur hirm, et no külh aetas haigõmajast minemä ja jääski kuul lõpõtamada.

A kõgõ hullõmb oll’ tuu, et kiäki es ütle mullõ üttegi halva sõnna. Olõsi vai sõimatagi saanu, olnu hindäl pall’o kergemb.

Kae määndse hää ülembä olli Võro haigõmajan.

Haigõmaja2018-09-25T13:30:03+03:00

Peipsi veeren sibulit jahtman

Seo suvi oll’ väega kuum ja mul pindre pääl kuiviva sibula är. Jõvva es kõkkõ valla, hää, ku kurgiki vett saiva. Vet tuu viga oll’ tõisil kah.

Sõidimi sis tüü mant bussiga Peipsi viirde sibulit otsma. Küssemi tii veerest ütest talost, kost saa kõgõ parõmbit sibulit. Saimi tiijuhatusõ Kolkjahe, kon elävät Kostja, kes tiidvät sibulist kõkkõ ja kellel ummava alasi kõgõ ilosamba sibula. Buss mahtu vaivalt küläuulidsa pääle är ja lätsimi sis Kostja poolõ. Kostjal olliva kuuma sibulapiiragu lavva pääl, säändse suurõ ja hää sibulahõnguga. Väega hää olliva, es olõ kipõt sibulamaiku, innembä olliva makõ.

Sibula olliva kõik lämmän ruumin lae ala palmikihe köüdedü ja ripnõma pantu. Küssemi, kuis tä naid sibulit kasvatas, et nä nii ilosa suurõ umma. Tuu pääle võtsõ Kostja lapju ja näüdäs’ meile ummi pindrit ja toda, kuis näid kaivõtas. Et Peipsi veeren um puul meetrit rammusat järvemuta ja sis tulõ liivanõ põhi, kaivõtaski nii sügävähe, kooni liiv vällä tulõ. Tuu liivanõ osa jääs pindre vaihõs ja muanõ osa nõstõtas pindre pääle. Nii saava peris korgõ pindre. Kostja um tark miis ja kõnõl’ viil, kuis kah’otegijit-mutukit är pettä. Et sibulakärbläisi är pettä, pand tä katõlõ poolõ sibulit üte ria põrknit, sis ei levvä kärbläne sibulit üles. Keväjäst sügüseni kidsutas haina kolm kõrda ja egä kõrd pandas tuu hain pindre vaihõlõ lagonõma. Sügüse veetäs viil puulehe kah sinnä pääle, visatas pindre päält muld pääle ja jäetäs keskelt korgõmbas, et keväjä tiiät, kohe pinnär tetä.

Periselt um tuu jo nii lihtsä, a ma, ullikõnõ, panõ haina väetüsemullaunikuhe. Tii suurõ ja korgõ unigu, kohe vesiroti pesä tegevä. Seo keväjä tahtsõ jürjenide jaos pinnärd tetä ja aiõ tuu unigu lakja. Sääl all olli suurõ vesirotioosõ ja lisas mu tulbisibulilõ tull’ säält vällä kats pangitäüt võiulilli juuri. Kae, kon oll’ rotõl söögitagavara veetü, joba nigu inemiisil sahvrihe. Selle es näe moro pääl üttegi võiulilli. Egä võiulill umgi jo tervüses, esieränis hää umma tuust siirup ja mesi. Seo sügüse viä ma kah kõik varrõ, mis aiaviläst ja lillest üle jääse, pindre vaihõlõ ja lehe kah viil pääle, nigu Kostja opas’.

Ostimigi sis noid sibulapalmikit ja ma osti viil siimnesibulit kah, midä keväjä maaha panda. Viil ütel’ Kostja, et siimnesibulit piät hoitma üle talvõ tarõn lämmän, muido ku külmä saava, läävä pütske. Taa Peipsi sipul pidi olõma lisas hääle püsümisele viil lühkese kasumisaoga, et meil iks sügüses valmis saanu. Kuigi mi sügüse umma kah jo pikembäs lännü. Ja keväjä piät sibula maaha pandma lehekuu keskpaiku.

Niisama piät sibulaga lilli, nigu nartsissi, joba nüüd maaha pandma, muido ei juurdu külmi tulõkis är. Tulbi tulõva panda seo kuu lõpun ja tsesnak rehekuu algusõn. Nii et tüüd aian viil jakkus.

Urmi Aili

Peipsi veeren sibulit jahtman2018-09-25T13:26:28+03:00

Jaapanlasõ avastasõ Võromaad

Võromaalõ trehväs kõrrast inämb jaapanlaisi. Iks näet sotsiaalmeediän pilte, kon võrokõsõ üten jaapanlaisiga sanna man istva vai mõtsan hulkva. A midä kavvõ külälise siist Võromaalt löüdvä?

Vast kõgõ suurõmbas jaapanlaisi «maalõtuujas» või pitä Kiidi turismitalo peremiist Piho Aigarit. Joba kümme aastakka käävä Kiidil Jaapani tudõngi. Kats kõrda aastan, urbõkuun ja süküskuun, tulõ 10–12 tudõngit nädälis Kiidile ja nä pandas… maatüüd tegemä! Jah, Aigar and ummilõ küläliidsile sitavigla kätte, võtt näidega üten kardoka är, pand nä puid lahkma, mahla pressmä, sanna kütmä vai mõnt muud tarvilist tüüd tegemä. Ja kõgõ tuu man jääse kavvõ külälise viil nii rahulõ, et tulõva tõõnõkõrd tagasi.

Seo kuu ehiti jaapanlasõ Kiidile suvõköögis pinokua. Koda sai valmis ja lõpõtusõs keedeti suurõn paan suurmaputro ja süüdi tuud ütenkuun. Piho Aigari jutu perrä jaapanlaisilõ lihtsä Eesti süük miildüs. Suurmapudõr paistu tsipa harinõmalda, a viisaka jaapanlasõ sei taldrigu ilosalõ tühäs.

Tüü sai valmis. Seo kuu keskpaigan aviti jaapanlasõ Kiidil valmis ehitä pinokua-suvõköögi. Piho Aigari pilt

A miä tuu om, miä jaapanlaisi Võromaal köüt? Joba neläs kõrd Kiidil ollõv Takami Aki ütles, et kõgõ inämb iks rahu ja luudus. «Olõ kasunu liinan, ei olõ pall’o luudusõga kokko puttunu. Tan om illos luudus, taivas, vaikus ja rahu. Ja mullõ periselt miildüs luudusõn tüütämine. Ja inemise – Aigar ja timä pere. Ma taha siiä tagasi,» kõnõlõs Aki.

Muidoki olõ-i maatüü ainumanõ asi, midä Aigar ummilõ kavvõst tulnuilõ küläliisile vällä pakk. Ütenkuun opitas söögitegemist, käüdäs pall’o matkaman ja sõidõtas ilosit kotussit pite. Üts põnnõv asi jaapanlaisi jaos om ka üle piiri Lätin käümine – Jaapanin jo üttegi maisõmaapiiri ei olõ. Ka rahvatandsuõdagust olõ-i küläliisil päsemist, opitas är mitu vanna Eesti tandsu. Ja ku keväjä om viil lumi maan, pandas külälise ka lumõlavvaga sõitma.

Piho Aigar kõnõlõs, et võrokõsõ ja jaapanlasõ omma küländ üttemuudu mõttõilmaga. «Jaapani ja Eesti ütesugumanõ luudususk ja inemiisi tagasihoitja olõk om peris üttemuudu. Ja poolõ sõna päält ütstõõsõst arvvosaaminõ,» tuu Aigar vällä päämidse punkti.

Piho Aigar löüd, et kõgõ tähtsämb om ka turismiettevõtjal jäiä esihindäs ja mitte kedägi mängi vai pruuvi maru põnõvit asju vällä märki. Õigõ om küläliidsile näüdädä peris ello, nigu tan egä päiv eletäs. «Ma tii tan ummi asju, olõ täpsele tuu, kes ma olõ. Kütä sanna innegi, muud olõ-i vaiagi,» seletäs Piho Aigar.

Egä kõrd tegevä Jaapani külälise Kiidil ka uma kultuuriõdagu. Sääl tetäs ja näüdätäs Jaapani süüke ja opatas Jaapani tandsu. Väega suurõlt Piho Aigar noid õdagit vällä kuulutanu ei olõ, inämbüisi saava noist ossa inemise, kink man ütenkuun käüdäs. A ku kiäki seod luku lugõ ja tund, et tahtnu jaapani kultuurist inämb tiidä, sis tä või julgõlõ Piho Aigarilõ kõlista vai kirota ja küssü, kuna järgmäne kultuuriõdak plaanin om.

A päält tuu, et jaapanlasõ Võromaal käävä, käävä ka võrokõsõ Jaapanin. Tansaman kõrvalluun kõnõlõs muusik Kalkuna Mari, määndse omma timä kokkoputmisõ Jaapaniga ja kuimuudu kultuuritegijä plaanva Võromaa jaapanlaisi miilde viiä.

Rahmani Jan


Pilvepiiri pääl. Jaapanlaisist Kiidi turismitalo külälise Munamäe tornin. Piho Aigari pilt

Muusik Kalkuna Mari:

Jaapanin käümine om nigu tõsõ planeedi pääl käümine. Sääl om kõik tõistmuudu – tõnõ kultuur, tõsõ söögi, kiil, kombõ, mõttõviis. Jaapani süük ja söögikultuur miildüs. Kuumaviilätte, vulkaani ja vägevä mäe miildüse. Inämbüs mu sõpru Jaapanin omma muusigu vai kunstnigu ja näide kunst om tõtõstõ armõdu hää, tipptasõmõl, väega häste läbi tunnõtõt. Seo kuts luuma. Mi saami jaapanlaisi käest oppi tenolik olõmist ja nüansitunnõtust ja süväle minekit – seo and elolõ pall’o inämb värvi. Vasta saami pakku avarust ja vaikust, umaette olõmist, midä Jaapanin om pia ilmvõimalda löüdä, a midä egäl inemisel ja esieränis kunstnigul väega vaia om. Kogõmust ja olõmist luudusõn. Väega tähtsä asi, midä võrokõnõ saanu jaapanlasõlõ opada, om «Aigu om!». Selle et jaapanlaisil om kõik aig kipõ ja nä omma hirmsa tüülahkja, esiki puhkust antas näil hulga veidemb ku meil. Harinõmalda, a äge asi om seo, et ku saat Jaapanist hindäle sõbra, sõs tuu om kõgõs elos. Sama asi, ku saat hindäle fänni – tuu om su fänn kõgõs elos. Tuu om õkva ku üts säädüs. Jaapanlasõ mõista-i tõisildõ.

Rehekuun om Eesti festival Jaapanin. Meid lätt sinnä suurõmb punt: ma, Bartosiki Tuulikki, Trad.Attack! ja viil hulga disaineriid. Festival eesti muusiga ja disainiga tulõ kolmõn Jaapani liinan – Tokyon, Koben ja Sakun – ja pääle tuud tuuritasõ kõik artisti viil eräle Jaapanin ümbre. Usumi, et tuust tulõ äge asi! Tsiht olõ-i tsill’okõnõ – viiä Võromaa ja Eesti inämbide jaapanlaisi miilde ja kaardi pääle.


Jaapani raadio- ja festivalirahvas minevä kuu lõpun Mari man. Verevä mütsüga om Jaapani popdiiva Wednesday Campanella. Pilt Kalkuna Mari eräkogost

Jaapanlasõ avastasõ Võromaad2018-09-25T13:24:50+03:00
Go to Top