Maaelo peräst murõhtaja Urmas

Utsali Urmas Setomaa veere päält Kangavitsa küläst om taloperemiis, harrastuspoliitik ja maailmaparandaja. Tä murõhtas maaelo häömise peräst Eestin ja löüd, et õigõ maaelo lätt edesi õnnõ sis, ku perretalo avvu sisse nõstõtas.

Veeremaal eläden tund Urmas teräväle, et Eestimaa jääs õks inämb Euruupa veeremaas: noorõ läävä vällämaalõ parõmba palga pääle ja maa jääs tühäs. Pall’o raamatit lugõnu Urmas võtt tuu kotsilõ kujondligult sõnna: «Mõtsah, kas puu kasus ilma juurilda? Ku juurõ läbi lõigada, puu kuios är. Nii om eesti rahvaga kah, ku maarahvas är kaos, kas sis rahvus jääs püsümä? Seo oht om kõgõ suurõmb, külä ja talo jääse tühäs, talonime õnnõ jääse. Eestläse rändäse maailma pite lakja. A kas om kunagi võimalik siiä tagasi tulla? Kohe nä tuu varandusõ pandva, mis näil kogutu om, ku ei olõ inämb umma maad?»

Söögikasvataja omma eesti kultuuri tähtsä osa

Urmas löüd, et söögikraami kasvatus om tähtsä osa eesti kultuurist. A söögituutjit ei tunnustõda.

«Eesti söögituutja piäs olõma kõgõ tähtsämb. Laulda, tandsi ja arvutin istu tühä kõtuga ei saa. Presidendi 20. põimukuu kõnnõh es olõ söögituutjist ja maaelost juttugi,» om tä kuri.

Lisas löüd Utsali Urmas, et ku Eestin tahetu tetä regionaalpoliitikat, sis saanu tuud asja aia veeremaad tugõva massusüstemiga. Timä meelest om elo vussi lännü tuuga, et riik om aastit ajanu liberaalsõt majanduspoliitikat. «Taa liberaalnõ majandaminõ om õnnõ sulikilõ, maa ja mõtsaparisnigõlõ kasulik. Määnestki kõrraldamist om vaia. Eurotsooni palgavahe ei või suur olla, ku om üts raha. Vana Euruupa om meist tennü tarvitamisriigi,» põrotas tä.

Taloao alostust tulõtas Urmas miilde niimuudu, et maa anti, a toodangut es olõ inämb kohegi müvvä, selle et kõik kotussõ olli äkki odavat söögikraami täüs. «Tuudi siiä esiki Euruupa söögiperri, mis olli saisnu: lihalõ es lää kärblänegi pääle.»

Perretalo ja taloperre

Utsali Urmassõ meelest om Eesti maaelo püsümise jaos vaia säändsit talosid, kon pere saa ütenkuun tüüd tetä. «Perretalo om seo, ku peremiis üten pernaasõga taloh tüütäse ja omma latsõ, kes kah avitasõ. Latsõ opva niimuudu tüüd hindama ja tüüd tegemä,» seletäs tä. Talo suurusõ kotsilõ löüd Urmas, et tuu pidänü olõma sääne, nigu tä kellelgi edevanõmbidõ käest peritü om.

Timä esi majandas uma perrega ligi 25 hektäri maa pääl. Talon om ütessä piimälehmä, nuurkari päälekauba. Ütsä lehmä piimä müügiga om kõrrast rassõmb är majanda. Näütüses tekk’ seo aasta masma naanu suuri autidõ mass piimä vidämise kallimbas.

Ummõhtõ om tä uhkõ, et om säändse perretaloga saanu tüü tegemise harinõmist latsilõ edesi anda. «Mu kõgõ suurõmb rikkus om tuu, et mu latsõ ja latsõlatsõ mõistva tüüd tetä, pääle arvuti kah. Latsõlatsõ mõistva joba massinidõ ja eläjidega ümbre kävvü, omma saanu tüü tegemise püsümist,» kõnõlõs Utsali Urmas.

A jälleki tulõ tä tagasi rassõhuisi mano, miä perretalo ammõtlikku majandamist sekäse. Tä vaiõl’ hulk aigu massuammõtiga, kon soovitõdi talopernaanõ tüülises vormista. «A talopidämiseh piät olõma pernaanõ peremehega võrdnõ, ei saa üts tõõsõ tüüline vai sulanõ olla. Tuu om Eesti riigih paika pandmada!»

Suurõ tuutja võiva saia julgõolõgiriskis

Et väiku talo täämbädsel aol toimõ tulnu, om vajja suurõmbidõ talonigõga läbi saia. Urmassõlgi avitasõ suurõ taloniku uma tehnikaga maad harri, selle et väiku talo ei jõvva vahtsõt tehnikat osta.

A tollõn, et maa om lännü iks inämb suuri tuutjidõ kätte, näge Utsali Urmas ka julgõolõgiriski. «Ku suurõ välämaa firma tahtva maad osta, sis näil om lihtsämb tuud osta suurõumanigu käest. Ja sis kaemi päält, ku hiinlasõ vai kes tuutva söögikraami ja veevä vällä kah ja kutsva uma rahva tüüle,» ütles Urmas.

Parlamenti korgharidusõga majandust tundva inemise

Kõgõ taa jutu pääle küsü, kas Urmassõ meelest täämbädsen Eesti riigin ka midägi hääd om. Timä vastus om jälleki iroonilinõ. «Häste om niipall’o, et ei sunnita sinno tüüd tegemä. A ku tüüd nakkat tegema, sis karistõdas sinno massõga,» jääs Utsali Urmas hindä mano.

Kuis sis asi paranu? «Ma tahas, et tulõvadsõh parlamendih olnu rohkõmb majandust tundvit korgharidusõga inemiisi. Tsirkusõtegemise aig om müüdä! Parlamenti võissi minnä nuu, kes omma nõuh väikumba palgaga rahvast tiinmä, mitte minemä sinnä esi rahha tiinmä,» seletäs Urmas.

Urmas suuv, et timä juttu lugõnu ka pääministri Ratasõ Jüri. Nii et ku mõni pääministri nõvvoandja taad luku lugõma trehväs, olkõ hää, tekke taast ka valitsusõjuhilõ kokkovõtõ!

Rahmani Jan


Utsali Urmas om murrõn, et noorõ parhilla maal hindäle tegemist ei lövvä ja vällämaalõ parõmba palga pääle läävä. Niimuudu või Eestimaa peris tühäs jäiä. Rahmani Jani pilt

Maaelo peräst murõhtaja Urmas2018-08-28T12:53:44+00:00

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

18. kiri. Kohvikurahvast

 
Loi paari päävä iist artiklit, et eestläse ei ollõv kohvikurahvas. «Ka kos!» mõtli hindäette. Mu meelest miildüs rahvuskaaslaisilõ kohvikun istu külh. Kodotsõn Eestin vast mitte väega sakõstõ, a ku trehvätäs võõralõ maalõ, kon ilmataat pall’o sõbraligumb ku kodomaal, sis viidetäs kohvikun hää meelega aigu.

Kae vai esihinnäst. Ilm om tan lämmi, päivä eski ülearvo. Tuujaos, et päälelõuna kuigigi üle ellä, tulõ löüdä paik mõnusa terrassi pääl suuri puiõ var’on. Sääl om hää rahuligult ilma ja inemiisi kaia ja hinnäst jahhemba joogiga kostita. Ku päiv õdagulõ jõud – vai ka kesküü paiku –, om õks viil nii lämmi ja väläkohvikun või hämäräst üüst ja lõbusast rahvast mõnno tunda. Hindä meelest olõ ma külh «kohvikurahvas» ja eestläse hinnäst kõgõ tähtsämbäs pidävä ilmapildi perrä arva, et jo omma tuud tõõsõki.

Taa kohvikun käümise kombõga om sama lugu nigu küsümisega, kas inne oll’ muna vai kana. Ma usu, et ku om paik, kon hää olla ja naabrimehega trehvädä, kül sis inemise käävä kah. Ja seo olõ-i säänestmuudu uskminõ, nigu tihtsäle mi riigi juhtmisõ man ette tulõ, et inemise uskva ja näil olõ-i umalõ usulõ muud põhjõndust pääle seo usu hindä. (Näütüses Jesse Maris usksõ puultõistku aastakka tagasi, et eestläse ei lää Lätti viina ostma ja usk täämbädse pääväni, et nä sääl ei käü!) Mu usk tulõ tuust, midä olõ uma silmäga kodokandin nännü.

Ku kats nuurt inemist võtva kätte ja tegevä Eesti kagunukka säändse kohviku, et esiki mulgi ei piä pall’os spetsiaalsõlt kaema tulla, sis muutus ka kohalik rahvas kohvikurahvas. Tuuperäst olõ kimmäs, et eestläse omma kohvikurahvas nigu egä tõõnõgi ja neo, kiä mõistva tetä uma kohviku säändses, kohe tulla tahetas, ei piä kundõdõst puudust tundma.

Să ne înth’lnim în cafenea!*

* «Trehvämi kohvikun!» rumeeniä keeli.


Epleri Rain

Rumeeniä raport2018-08-28T12:59:59+00:00

Sada aastat haisulda riiki

Raadion kõnõldi, et Eesti maarahvas oll’ vanal aol iks väega ropp ja roojanõ. Ihho kergendedi laudah eläjide man. Külmäga võeti talvõl hindä mano rehetarrõ nii lehmä, lamba ku eski kana. Arvada või, et sääl haisupuudust es olõ. Pikäpääle läts’ elo parõmbas ja eläjä kattõ tarõst ni täämbädses omma eläjä ka laudast är häönü. Selle om ka maainemiisi nõna är kaotanu tuu haisu seeh elämise võimu.

Sada aastat tagasi, ku ilmasõa aigu teivä sakslasõ siiä edimädse väläpeldiku, sai maarahvas ka edimäst kõrda värski õhu käeh sital kävvü. A hais iks jäi.

Kuimuudu inemise täämbä kotoh noid iholiidsi asju ilma haisulda ajava? Kas om määnegi vahtsõnõ sitapott vällä mõtõldu, mis nudsi kõik kraami kõrraga ihost minemä ja haisu seeh ei piäki inämb istma? Vai piässi tuu nummõr katõ tegemise kotoh kah är kiildmä. Ma anna hää meelega allkirä tuu toetusõs. Saa-aastanõ Eesti võissi iks haisust peris prii olla.

Muda Mari

Sada aastat haisulda riiki2018-08-28T12:50:16+00:00

Vasikiide, varsu, põrssiide ja tallõkõisi kaitsõs

Aastiid tagasi tahtsõ ma Tartun ütte vasikanahka parki. Vasik oll’ pia neli kuud vana, aga väega häste kasunu, nii et nahk oll’ küländ suur. Mul es lähä kõrda vastavõtjalõ selges tetä, et tegemist ei olõ lehmänahaga. Nii tä kirjä pand’ki ja määnestki vahepäälset olõkit lehmä ja vasika vahel tä es tunnista. Ma pruuvsõ küll sellätä, mia om õhvakõnõ (kiräkeeli sis mullikas), aga vastavõtja ütel’, et ma ajabõv udujuttu. Nii pidi sis mu zootehnikuharidus hindä maha salgama, et nahk saanu pargitus. Tegelikult vist loetas alla nellä kuu veis siski vasikas, aga nahal jo sünnüaigu pääl ei olõ.

Nahast katstõist, aga hallõ lugu om tuu, et eesti kiilt lastas kujunda säändsiil ammõtnikõl nigu nahaparkja, liharaguja jne. Ma saanu aru, ku jutt om mõnõst erialasõnast, aga vasik, lehm ja õhv omma tävveste avaliku tegeläse, kel sällä takan pikk aolugu. Niisama ka põrss, kesik ja tsiga (immis vai orik (kult)); aga ka vars, sälg ja hopõn.

Aga noist ma kõnõlda es tahaki. Tahtsõ tulõta miilde, et om olõman tallõkõnõ, voonakõnõ ja lammas. Kas tuu om nüüd reklaami süü, aga põrõlt kuulutasõ kõik lambapidäjä, et möövä tallõliha. Edimäne mõtõ om: mis nimä tuust saava, võtku parõmb mõni kodujänes, suurus jo umbõs tuusama. Tõnõ mõtõ tulõ kõrraga: vana lammas jäi rüükmä, tuud piät nüüd nüsmä nakkama. Aga võta näpust, lambapiimä ei müü kiäki. Peräkõrd, ku olõt kõrraldanu poolõtunnilidse ülekullõmise, saa selges, et müvväs tegelikult voonakõisi liha. Tuud söönü vai esiki, tuu ei jää suun ringi käändlemä. Tallõliha ma süvvä ei suta, olgu ma muidu kuitaht suur rüüvli.

Päält sõta tull’ müügile Lastõvorst, tuud ma kah suhvõ es võta.

Pulga Jaan

Vasikiide, varsu, põrssiide ja tallõkõisi kaitsõs2018-08-28T12:49:52+00:00

Jakkusi meil mõistust taad kõkkõ hoita

Ma käve pagulaisi kaeman. Ei, mitte peris pagulaisi, a etendüst «Pagulased».

Edimält sattõ kül paarkümmend tsilka vihma, a tuu pääle kaemalda olliva kõik ria rahvast täüs. Mi kandist olli eski Helju ja Elvi uma perrega. Ku külä vaihõl kokko ei saa, sis tulõ minnä küläst vällä näütemängu kaema.

A näütemäng oll’ illos. Häste vällä säetü. Üttegi tühjä kotust püüne pääl es olõ. Kõik aig toimõndaminõ käve.

Kõgõpäält tull’ küllä Kristjan, kellel oll’ liinaelost viländ saanu. Tä tahtsõ maatüüd tetä ja perän täl tuu õnnistugi.

Sis viil paistu silmä maanaasõ mõistusõga tädi Luulõ, kes mõistsõ käsilde maatüüd tetä ja kellel oll’ pagulaisistki hallõ.

Taloperemiis Taavi ja pernaanõ Aigi luutsõva pagulaisi kostitamisõ iist pall’o priirahha saia, a nii kavvõlõ asi es lääki. Inne kattõ maa päält elektri ja kõik naa piinü vidinä ja massina jäivä saisma. Es jääki muud üle ku tädi Luulõ vana tüüriista vällä otsi ja tüüle naada. Ütitselt ehitedi pliit, mis and lämmind, kon saa süvvä tetä ja mille iin um perrel hää istu ja juttu aia.

Etendüse lõpp oll’ kah huvitavalt vällä mõtõld. Püüne päält kaiva kõik esinejä rahva poolõ ja ütli: «Säält nä tulõva. Nii pall’o ilosit inemiisi.»

Sõidi kodo ja mõtli tii pääl, et um iks väega häste teema üles võtõtu; mi kõik olõmigi pagulasõ. Mi ei mõista rõõmu tunda ja rahul olla tuuga, mis meil um. Iks mi nurisõmi, et rahha um veidü ja elo um vilets. Tahassi nigu viil parõmbat.

A periselt meil umgi prõlla kõik häste, eski väega häste.

Elektri um, massina tüütäse, süvvä um, haiguisi ravitas ja riik and viil egätsugumaisi toetuisi, et parõmbahe är ellä. Ku meil jakkusi õnnõ mõistust taad kõkkõ hoita ja kaitsa.

A kas mi olõmi tuu pääle mõtõlnu, et ütel pääväl või periselt kah nii trehvädä ku etendüsen, et mi taast hääst ilma jäämi. Ja kuis sis ellä ja eloga toimõ tulla.

Õnnõs ei saa sis inämb vahti nutitelehvonni ja meil um aigu hindä kõrval tõist inemist kah nätä ja tähele panda. Sis um aigu umavaihõl kõnõldõn ütstõõsõlõ otsa kaia ja naarahtadõn mõnõ hää sõnagi üteldä vai tõist avita, ku vaia.

Urmi Aili

Jakkusi meil mõistust taad kõkkõ hoita2018-08-28T12:49:22+00:00

Päivik, püksirihm ja paldõrjaan

Kohe kaos latsi koolirõõm ja midä võinu ja saanu koolin parõmbalõ tetä?

 
«Naaku pääle 12 aastakka or’aaigu!» ütel’ mu ülikoolin opva tutva umalõ väikulõ sõsaralõ, kiä edimäste klassi lätt. Tsill’okõnõ tütrik saa es suurõ sõsara nöksmisest arvo, selle et kuuliminekit oll’ tä uutnu joba mitu aastakka. Innekõkkõ tuuperäst, et koolin ei piä magama ja ei olõ nii pall’o larmi, ku oll’ olnu latsiaian.

Kuigi om niimuudu lännü, et edimäste klassi mindäs rõõmuga. Sis midä klass edesi, toda veidembäs rõõm kuuli minekist jääs. Om tuu sis niimuudu moodu peräst, igävüsest, hirmust pingutamisõ ja hindamisõ iin vai millegi muu peräst. Inne 1. süküskuud tsibises sotsiaalmeediä hol’apildest, minkast mõnõ hään, tõõsõ halvan mõttõn kuuli nüükvä. Säält om tulnu ka seo luu päälkiri – kooliaos om vaia valmis panda päivik, püksirihm ja paldõrjaan. A mille om nii, et kuul, kon kimmä vannusõni om vaia sunniviisilidselt kävvü, saa sakõstõ vaivalättes ja opilaisil kaos koolirõõm?

Teoorian om kuul väega põnnõv ettevõtminõ, miä piäs ette valmistama uma elo pääle minekis. Matõmaatikan opitu pinnasuurusõtiidmiisi saa tarvita tarviligu tapõdikogusõ vällärehkendämises, inglüse keelen opitu sõna avitasõ löüdä ja hoita kokkoputmiisi vällämaaga, luudustunnin tetäs selges, määne om hooramari ja määne mustik.

Teoorian om teooria ja praktiga üts ja tuusama, a praktikan teooria ja praktiga kats esi asja.

Nii tulõgi vällä, et viiarvõ masmist olõ-i opitu mitte ütengi tunnin, eelektrijuhtmidõ vaihtus olõ-i lihtsä, hääd massinat om rassõ löüdä ja esihindäst mõista om õigõkirotus jäänü kõrraligult opmalda.

Kodo and edimädse koolitunni

Kuul piäss inämb olõma väärtüisi edesi andja praktilinõ tiinäütäjä, miä avitas tetä otsussõ, määne ala hindäle tulõvikun valli. Säälsaman ei tohe är unõhta, et edimädse ütiskundlidsõ mõistmisõ piässi kotost üten tulõma. Nii eläjit ku mulda tulnu oppi luudusõn, mitte pilte päält. Luudusõn käümise rõiva ja arvosaamisõ hindä üllenpidämisest sääl piäsi koolilats kotost üten saama.

Kooli rühmätüüs antu rassõ ülesandõ pidänü midägi periselt selges oppama. A kõigi rühmäseldsiliidsi ülesandõ mano ütenhaardminõ ja mõistminõ läbi kävvü esi tüüpi inemiisiga võinu olla kotost üten antu.

Kooli ku eräalavaliku tugõja ülesannõ om tuuvõrra mõosamb, midä inämb ja sügäväle sutt tä tutvas tetä esi valdkundõ. Tansaman läävä tunni igäväs sõs, ku teema ei nakka opilasõga kõnõlõma ja päähä tulõva mõttõ, mille ma piä seod nii pall’o opma, ku mul taad vaia lää-i. Tegünes olokõrd, kon üts opitunn om ilmadu pikk, a õdak inne kontrolltüüd lätt väega rutulidsõlt müüdä.

Kooli vähämb vaivalidsõmbas muutmisõs om vaia, et mõttõmalli saasi vahtsõs. Kasvai niimuudu, et ku oppaja kitt opilaisi, sõs om seo normiperäline tego. Ja ku opilanõ, esieränis keskkooliopilanõ lätt pääle tunni oppajat väega hää tunni iist kitmä, sis es võetu tuud nii oppaja ku tõisi opilaisi puult ku pugõmist.

Nii koolin ku elon om vaia vaiva nätä

«Läbi rasõhuisi tähti poolõ», «Rassõ oppuisil, kerge lahingun» omma ületsen pruukmisõn ütelüse, midä kõnõldas aktuisil. Mõlõmbast jääs kõlama sõna «rassõ». Õkva niimuudu ku elon, om vaia ka koolin vaiva nätä. Ku hinne saias kätte õnnõ tuu iist, et inemine om kooli nimistün, sõs olõ-i koolil ja sääl edesi antaval määnestki mõtõt. Egä inemine piäs iks pingutama, opma, arõnõma, perrä uurma. Ull’õ ja häti toonuid otsussit nii erä-, riigi- ku ka maailma mõttõn om tettü tuuperäst, et olõ-i mõistõtu hinnada ja kaalu väärtüisi, midä koolin opitas.

Inemise muudu oppus

Mälehtä hindä kooliaost, et aig-aolt iks käve inemise välästpuult kuuli kõnõlõman. Vahepääl olli neo külälise igävä, vahepääl põnõva. Pääle külälise käümist vai klassi välläsõitu tetti viktoriin, et latsõ iks veidükesegi kullõlnu.

Ütskõrd oll’ meile liikmisõnnõtuisi ärhoitmisõst kõnõlõman üts miis, kiä oll’ õnnõtusõn hälvähünü. Klass oll’ nigu klass iks – kiä kullõl’, kiä tahtsõ kodo saia. Ku ülesastja lõpõt’, ütel’ tä, et eksämit tä meile ei tii. Mi eksäm om är tettü 15–20 aastaga peräst, ku saami õkva kõik kuun klassikokkotulõkilõ minnä ja ei piä alostama matusaiast, et kinkalõgi kündlit panda. Klass jäi väega vakka. Inemine and’ köütväle, a sõski rahulikult edesi oppust tuust, miä oll’ teemas ja timä hindäga köüdet. Tä and’ uma näüdüsse ja läbielämisega opilaisilõ õkva neo tundmisõ ja tarviligu tiidmise, miä olli tuu koolitunni tsihis.

Iks om niimuudu, et määndse tundmisõga asjo võtat, säänestmuudu peegeldäse nä ka vasta. Nii hään elokeskkunnan ku parhilla olõ-i sagõhõhe vaia murõt tunda, kuimuudu jäiä ello sõs, ku halva ilma peräst vili hukka lätt. Hariligõn perrin kasujidõ latsi kõgõ suurõmb murõ või olla tuu, kuimuudu saia kontrolltüü iist hää hinne. Päält esihindä uutmiisi omma latsõ pääl ka vanõmbidõ ja oppajidõ uutmisõ. Uutmiisi täüdeminegi luutusõn ja pingutamisõ pääle teküse halva tundõ ja mõttõ. Vast omgi kuul ku vaivaläte hoobis mõttõvaligu küsümüs?


Kikka Liis,
üliopilanõ

Päivik, püksirihm ja paldõrjaan2018-08-28T12:48:22+00:00

Pääliinan käük

Olõ-i täämbädsel aol pääliina minekis suurt midägi märki vajja. Autolõ helü sisse ja minekit. Nii teimi miiki uma perrega ütel põimukuu pääväl. Hää iks vahepääl ilma ja inemiisi nätä.

Et liinan om autoga halv sõita, om mõistlik massin kohegi kavvõmbalõ jättä ja rongiga edesi sõita. Nii miiki. Mikandi lähembäle pääliina Riiga saa rongiga häste Siguldast, kost om tunnikõnõ sõitu. Ku rongi pääle tull’ paar jaama ildampa vinne kiilt kõnõlõja meesterahvas täüs kikkaseenekorviga, jõudsõ mullõ õigõlõ peräle tuu, minkast seo kuiva ja kuuma suvõ man puudust olõ tundnu.

Riia liin pidä umma sünnüpäivä umbõs samal aol ku Võro liingi. A mi ollimi ildas jäänü, keskliinan panni ansambli joba pille kokko. Nigu õks, oll’ vabahussamba man kõrralik auvalvõ. A kavva sa õks kaet noid püssämiihi, kiä hinnäst sukugi ei liiguta.

Turu pääl müüdi päält kikkasiini ka puravikkõ. No es olõ inämb suurt midägi mõtõlda. Kodo jõudõn säi järgmäne päiv sammu mõtsa poolõ.

Käve läbi sirmikukotussõ. Ei midägi. Puravikukotussõn sama lugu. Kikkasiini mõnõn paigan oll’, mitte seenekotussõn, a samblõ seen esi paigun. Ja mõni hussitanu makõsiin kah.

Ummõhtõgi and’ tuu pääliinan käük usu ja julgusõ, et õigõ pia, vast seosama lehe trüküst jõudmisõ aigu, mass ka meil mõtsa minnä ja seenekotussõ viil kõrd üle kaia.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Pääliinan käük2018-08-28T12:45:23+00:00

Hää tomadiaasta


Timahavanõ suvi om olnu väega miilt pite tomatiilõ. Kõik kitvä, et tomatiid om hulga ja nä omma häste kasunu. Kimmähe om kõigil kilemajan ka uma nunnu ehk määnegi väega suur tomat. Pildi pääl om üts suurõmbat sorti tomat, miä kasvi Võro vallan Liinamäe lähkül. Tomat kaalsõ 817 grammi, inne ku timäst tomadisupp sai. Fastrõ Mariko jutt ja pilt

Hää tomadiaasta2018-08-28T12:43:35+00:00

Esieräline pildivõigõlus kuts luudusliidsi pühäpaiku üles võtma

Rahvusvaihõlidsõlõ Hiisi pildivõigõlusõlõ oodõtas fotosiid pühämõtsust ja tõisist luudusliidsist pühäpaigust. Võigõlus taht väärtüstä põlitsidõ väepaiku kultuuri- ja luudusperändit, naidõ parhilladsõ saisu üles võtta ja juhti inemiisi pühhi paiku kaema ja hoitma.

Võigõlus tulõ joba 11. kõrd ja teemas omma luuduslidsõ (mitte ehitedü-istutõdu) pühäpaiga: pühä mõtsa, mäe, puu, kivi, viikogo ja muu. Vahtsõnõ om seokõrd tervüse-avvohind, miä andas pildi iist, kon pääl tervüsega köüdet tegemise vai as’a pühän paigan.

Pilte saa saata kooni 15. rehekuuni, ligemb teedüs: maavald.ee.

UL

Esieräline pildivõigõlus kuts luudusliidsi pühäpaiku üles võtma2018-08-28T12:42:53+00:00

Suurõtiimuusõumin peetäs vanavanõmbidõ päivä

9. süküskuul kellä 13–15 peetäs suurõtiimuusõumin Varbusõl vanavanõmbidõ päivä. Küllä omma oodõdu kõik vanaimä-vanaesä üten latsõlatsiga. Vanavanõmbilõ ja latsõlatsilõ om tuu päiv pühendet eräle ekskursioon ja tetäs viktoriini.

UL

Suurõtiimuusõumin peetäs vanavanõmbidõ päivä2018-08-28T12:42:21+00:00