Maolda nali

Pinivorst

Miis om tulnu poodist kotitävve söögikraamiga, naanõ sort kotti ja pist tänitämä: «No midä sa jälki kokko ostnu olõt? Tuud, midä vaia, sa osta ei mõista, a egäsugutsit ull’uisi külh! Mis seo om? Lemmikeläjä vorst! A meil jo ei olõki lemmikeläjät!»

«Ah, mis sa haugut!»

Muda Mari pajatus

Paradiisivärehti omma vallalõ

Ma kuuli raadiost, et Eesti riik omgi paradiisi poolõ minemäh. Poliitigamiis Talviku Artur lubasi tetä uma vahtsõ eräkunnaga Eesti säändses riigis, koh kõik inemise omma rahul. Säänest riiki muidoki siiämaani maa pääl viil olõmah ei olõ. Vast õnnõ taivah. A paradiisih kah es olõ kõik eloga rahul. Mille muido Eeva tuud ubinat näpmä nakas’.

Talvik lupa nüüd maa ja taiva kokko, a mille tä meid sõs paradiisi es vii, ku joba oll’ eräkunna iihotsah? Midä tä sõs uutsõ? Ma ei usu üttegi poliitikut, kiä lupa väega hääd ello. Eloh piät iks vaiva kah nägemä, sõs om, midä uuta, ku ütskõrd taivahe päset.

Tossu Tilda pajatusõ

Arvamisfestival

Keskiän abielopaarilõ miildü suvõl kävvü välän tiatrin, kontsõrtõl, laatu pääl ja muiõl kokkosaamiisil, midä suvitsõl aol om pall’o. Inämbältjaolt kutsutas säändsit rahva kokkokutsmiisi festivalõs.

Väega kavvõlõ ei saa minnä, selle et bents mass kah rahha. Niimuudu jäi käümäldä arvamisfestivalil Paidõn, kukki huvvi olõs olnu. A ütski õdak es jätä nä käümäldä tsuklõman Võro lähkün järven. Tuu ei massa jo midägi. Päälegi, timahavvanõ suvi oll’ nigu tsuklõmisõs luudu.

Üte õdagu tundsõva nä jäl suurt mõnno viin olõmisõst. Näist kavvõmbal oll’ järven kolm naist. Vii seen kost helü väega häste, oll’ sääne tunnõ, nigu olõs juttu aetu kõrva man. Kõgõpäält kõnõldi, ku kallis kõik om lännü. Sis võeti pikembält ette latsikasvatus. Et kas naabri ummi võsukõisi iks õigõlõ kasvatasõ. Tull’ vällä, et naabri tiiä-i latsikasvatamisõ kuntsist tuhkagi. Kiteti lämmind suvvõ, a mahategemist oll’ kah. Vihm om taivalõ jäänü, hirmsa pall’o tulõ esi pindremaalõ vett valla. Teemasit oll’ viil, nigu üldäs – sainast saina.

«Näet ku häste, nüüd om ka arvamisfestivalil är käütü,» ütel’ miis autoroolin kodotii pääl.

Boonust kah!

Mu hää koolisõsar Tal’nast käü egä aasta uman vanan kodoliinan. Võro liinapäivil om tä iks platsin. Seo aasta juhtu, et ku tä liina sünnüpäävätordi mant tükükeist suuhtõ pand’, tsusas’ tedä keele alt hüürläne. Sala mutuk oll’ hindä tordi ala är käknü. Tuu õdak lõppi mu armsal koolisõsaral EMOn, mis täl plaanin es olõ.

Niimuudu sai koolisõsar topõlt boonusõ. Lisapalakõsõ, tuu tähendäs hüürläse üten tordiga, ja tohtridõ hoolitsusõ, et elovaim iks iho sisse jäänü.

Kuis sõbra nõu perrä talitõn puhada saa

Seod luku kuuli ma uma äiäpapa Zilmeri Viktori käest. Asi juhtu nõuka-aol, koskil säitsmekümnendide aastidõ keskpaiku, tuuaigsõ Valga rajooni Tahe sovhoosi Harglõ osakunnan. Sääl oll’ üts miis (nimme olõ õi illos nimmada, selle et tuud miist ei olõ inämb elävide kirän) moido autujuht, a egä sügüse panti tedä kombaini pääle.

Tuu aasta, ku seo asi juhtu, tundsõ tä, et om umbõ väsünü ja ei jõvva inämb kombaini juhti. Suvi oll’ väega kuiv ja tuulinõ. Kastõ tull’ õdagu väega ilda maaha ja hummogu varra oll’ jälki lännü. Mõni üüse es tulõki kastõ maaha ja sõs pidi kombaini roolin olõma pümmest pümmeni. Tää kaivas’ ütspäiv sõbralõ, et ei jõvva inämb. Miis ütel’, et läässi vai kõttki vallalõ, sõs saanu puhada ja veidükesegi hinge tõmmada. Sõbõr soovit’ pärmi süvvä, tuu pidi kipõlt kõtu vallalõ avitama. Miis võtsõgi sõbra nõu kuulda ja sei pärmi. Kuna kogussõst juttu es olõ, sõs ostsõ tä viis pulka pärmi, segäsi tsukrõga är ja sei sissõ. No läts’ kõtt tõtõstõ vallalõ. Nii vallalõ, et miis lassõ üüse sängü. Ku naanõ tuud näkse, võtsõ tä ahoroobi ja lei suurõst vihast mehe käeluu katski. Tuu sügüse es piä tuu miis inämb tõtõstõ kombaini ruuli istma.

Zilmeri Hele

Tuhat säidsesada nelikümmend neli

Tuu olle 2013. vai 2014. aasta sügüse (täpsele tõtõstõ olõ-i meeleh), ku tundsõ, et olõminõ vanah tüükotussõh olle minno otsani tühäs tennü. Tahtsõ midägi muud ku kontorih tuuli nühki, no ja eks himo oll’ pikembä rahatähe perrä kah. Umanuka naasõ kutsiva minno kar’alauta proovilõ, et näil nii inemist vaia. Tüüd ja puhast sitta olõ-i ma ilmahki pelänü, lätsigi.

Kaiõ ja pruuvsõ tüüd suurõh laadah ja sääl, koh lehmä poignõsõ ja tervüst praavitasõ. Mu oppajas trehväs’ üts nuur, a väega as’alik tütärlats. Kõgõ muu man tull’ juuta ka õkva sündünüisi ja veidü vanõmbit vaskit. Sai teedä, et vaskat ja lehmä ei lasta kõrraski kokko ja emäpiimä saasõ vask’ kah õnnõ ütsainumanõ kõrd. Edesi naatas näid juutma pulbrisegoga. Tuu tiidmine oll’ mu jaos suur üllätüs ja mõistatus ütteaigu.

Vähä suurõmba vask’a olli ütehkuuh aiakõsõh, a nuu peris väikukõsõ egäüts eräle lahtrih. Üts näist nägi väega närb vällä. Küsse hindä oppaja käest, mille tä nii armõdukõnõ om. Tuu selet’, et kõik vask’a ei kannata tuud piimäpulbriseko ja taa päävavannunõ vask’ vaagus nüüd elo ja surma vaihõl. Ja nii ollõvgi, et riigli laadatüü kõrraldusõ kotsilõ omma paigah, luudus tege uma tüü ja vaskit koolõs peris tihtsähe.

Ma kaiõ tuud vask’akõist ja süä läts’ väega hallõs. Istsõ sinnä sulgu vask’a kõrvalõ põhu pääle maaha ja naksi eläjäkeist ilestämä. Mul oll’ tuus nunn’otamisõs aigo, selle et ma olli sääl jo rohkõmb huvilinõ ku tõsinõ tüütegijä. Kõnõli vask’alõ, ku tubli elläi tä om ja ku illos olõssi koskil kar’amaal hall’a haina pääl suurõs kassu. Naksi kuiki esihindäst vask’a kõtuviiri tasoma. Tei tuud peris kavva, selle et mullõ paistu, nigu olõs elläi tuust kergendüst saanu. Peräkõrd pasand’ vask’ hinnäst är. Täpsele nii nigu tä sääl kura puusa pääl pikäle oll’, nii tä ka lask’ ja edesi pikut’.

Hõiksi tuu lats’kõsõ kah kaema. Tuu tull’ ja ütel’, et ega taa nigunii elämä ei jää, selle et tä piät vask’alõ viil tuud pulbrijuuki andma, kasvai vägüsi. Ma sõs ütli, et jätämi andmada, et ega inemisel om kah hää kõtuhädäga dieeti pitä. Ei tohtvat juutmalda jättä, ütel’ timä. A kes tuu näge ja tiid, ku mi ei kõnõlõ, ütli ma. Tä esi olõs kah hää meelega jätnü tuu joogi andmada, a kaamõra olõvat ülleh ja kõkkõ saavat perrä kaia. Otsustimi siski andmada jättä.

Järgmäne hummok olle samah laadah proovivõtmisõga nüsmine. Tahtsõ nätä, kuis tuud tetäs ja ai hindä kah hummogu varra jalgo pääle. Päälegi tahtsõ väega teedä, kuis vask’a tervüs om. Tüüline olle sõs kül joba tõõnõ, a tä tiidse, et ma tulõ. Kõgõpäält lätsi vask’at kaema. Tuu olle suluh pistü ja nägi pall’o krapsakamb vällä. Nunn’otimi jäl veedü ja sõs tull’ naada hinnäst tüüga kurssi viimä.

Noist proovipäivist kül tüükotust vällä es kasu, a üts illos mälestüs jäi vask’ast, kelle kõrvaklambri nummõr oll’ 1744.

Epiluug. Mõni kuu ildamba trehvsi ma tuud laadanoorikut ja küsse tä käest, kuis tuul vask’akõsõl lätt. Oh tuud rõõmu, ku tä ütel’, et vask’ viidi joba ammu tõistõ vask’alauta tublis lehmäs kasuma.

Õkva Margit


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Firma iist ei taha koolda

Eesti 100. aasta juubõlimöllun tull’ miilde hirmsa ütlemine: Eesti eest surema. Seo ütlemise autor om Koidula, timä oll’ laulutekstin valmis Eesti peräst sada surma surõma. Otsõ Guuglist, Kruusimaa Tarmo, Kojamiis, ütles, et tä om õkvalt valmis Eesti iist kuulma, Valgu Heints kahitsõs vanan uudissõn, et 1988ndal oll’ rohkõmb inemiisi valmis Eesti iist surma minemä ku 2007ndal, et isiklik hääolo om inemise är tsurknu.

Koidula om okei. Laulun või kõkkõ. Ma esi olõ luulõtusõn kirotanu, et hüppä naisiplaaþi kotsil linnukist ilma laskõvar’olda alla. Et illos surm, inne lõppu näet kõrras tissi ja tussi. Laul om laul. Koidula «sada surma» om sammamuudu nall’akas. Kõik, mis ei olõ võimalik, om nall’akas.

Ma olõgi tuu «hääolo» puult är tsurgit inemine, kiä ei olõ valmis Eesti iist surõma. Ma ei olõ ülepää valmis är kuulma, ma olõ terve hindä alalõ hoitmisõ instinktiga inemine. Ma olõ nännü inemiisi, kes omma väsünü ja tahtva är koolda ja sõs nä harilikult koolõsõgi, a mul olõ-i parhilla määnestki huvvi är koolda. Tõsõs om ütlemisen «Eesti iist surõma» sääne kõva ärplemise maik man. Roolijoodik võtt kah inne sõitmaminekit pitsi, selle et tä tiid, et vahelõjäämise võimalus om väiku. Kruusimäel võimalus Eesti iist är koolda viil tükk maad väikumb.

Ma näe kattõ umaette Eestit. Üts, väikumb pruuv kõgõst väest tõist, suurõmbat hindä sisse är mahuta. Üts om inemiisi Eesti, mille osa ma arva, et ma olõ, ja tõnõ om poliit-Eesti, miä om inemiisi-Eestist kavvõndahe lännü. Ja ku no poliit-Eesti sai 100, mille ma tuu pääle häitsemä pidänü minemä? Inemiisi toimõndamisõ jäle parhilladsõ poliit-Eesti maa pääl küünüse 9000. aastani inne Kristust. A noh, firmajuubõl om kah asi, ei vaidlõ …

Riik omgi firma. Las tä olla, nii om kombõs. Hää om, et om. Riigil om rahaplaan ja piiri. Keelegi om tä inemiisi-Eesti käest võtnu ja umas riigikeeles pandnu. Inemiisi-Eestil ei olõ piire, inemiisi-Eesti om pall’o suurõmb. Inemiisi-Eesti pand Soomõn küprokit, kakk Iirimaal kalkunit, opp maailma parõmbin ülikoolõn, eläs ja toimõndas egäl puul. Poliit-Eesti kultuuri hoiõtas Kumun ja Eesti rahva muusõumin, inemiisi-Eesti kultuur ei lõpõ esiki mitte Ikla piiripunktin, tuud om luudu Pariisin, Londonin ja egäl puul muial. Ja luvvas edesi. Ja ku mi kõnõlami välläkuulmisõst, sõs mi kõnõlami periselt tüüjõu puudusõl tekkünüst firma pankrotist. Inemiisi-Eesti ei kao õnnõs kohegi. Ei olõ hirmugi.

Ma ei taha firma iist koolda. Ja ma pallõ tuu iist väega andis, et hääolo om minno är tsurknu. A ku inemise iist om vaia koolda, sõs olõ valmis. Mati Nuudegi laulsõ umal aol: ennast õrnalt lõhki lõikan, oma sisemise ilu sulle toon.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
hää elo puult är tsurgit luulõtaja

 

 

Tarkusõpäiv

1. süküskuu pääväl nakkas pall’odõ latsi elon pääle vahtsõnõ aig. Tulõ hüväste jättä latsiaiaga ja minnä umalõ edimädsele koolitiile.

Umast nuuruspõlvõst om meelen, et seos aos oll’ koolivorm kõrda tettü, vahtsõnõ rannits kätte saadu ja niimuudu sai koolitii alostusõ. Koolõn olli uma kombõ, kuis edimäne koolipäiv tetä, et miilde jäänü. Üts päämiidsi oll’ seo, et kooli aulahe aktusõlõ vei sinno üts lõpuklassi opilanõ, kiä avit’ õigõ paiga löüdä ja oll’ toes, ku vaia. Kõgõ targa jutu man jäi miilde, kuis uhkõ kõllatsidõ kaasiga aabits kätte anti. Edesi minti klassi, kon saadi tutvas tõisi opilaisi ja oppajaga.

Oll’ ka tõisi kombit. Nii oll’ Võro edimädsen põhikoolin 1967. aastagal sääne kommõ, et edimädse klassi latsõ lätsi umal edimädsel koolipääväl kooliaian kasunu «imepuu» mano, kon egä opilanõ löüdse uma märgüsraamadu, minka sai kooli ja latsivanõmbidõ vaihõl köüdüst pitä. Tuu oll’ parhilladsõ e-kooli umaaignõ variants. Pakleri Mati omgi täämbädse pildi pääle üles võtnu mommendi, kon 1.b klassi latsõ otsva puu päält märgüsraamatut. Pildi pääl om nätä ka tuuaigsõt koolivormi.

Ilosat kooliaasta alostust kõigilõ edimädse klassi opilaisilõ ja tõisilõ, kiä tarkust takan nõudva!

Ruusmaa Arthur


Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Triigi kolm paprikat

 
Kõgõ rohkõmb janti om reisu pääl söögiga iks sääl maal, kon sa õigõlõ kiilt ei mõika.

Portugalin om nii, et kõgõpäält tuvvas lavva pääle iilruug. Ütskõik, kas sa tellit vai ei. Ku tahat, sõs süüt ja massat, ku ei taha massa, är putku. Inämbältjaolt om väega rassõ himotegijäle vastu panda – tuu viimäne käü nii Eesti ku Portugali kotsilõ…

Sõs om Portugalin viil nii, et portsu ommava nii suurõ, et targõmb om üts katõ pääle võtta. A no tuud kõrraga ei julgu kiäki tetä, edimält iks pelgät, et veidü saa. Perän, ku vats jo põlvi vaihõl ripõndas, nakkat julguma.

Ku söögest iks sukugi arvu ei saa, om sakõst abis Guugli tõlkmismassin. A tuud ei või joht egä kõrd usku. Sa proovi panda «õpetajanna» vinne kiilde ja kae, mis vällä tulõ!

Nojah, mi olli Portugalin ja menüüde oll’ kirotõt «Coelho». Ma olli iks mõtõlnu, et Coelho om kiränik, a mille tä nüüd tan menüün tilpnes. Tull’ vällä, et coelho om portugali keeli jänes. Nii et Paulo Coelho om hoobiski Jänesse Paul?! Sa mõtlõ, ku kasulik om menüü lugõminõ, määnest tarkust säält võit saia!

Üts süük, midä mi viil pruuvsõ tõlki, sai vastusõs «väiku imätse». Tuud mi es julgu telli. Mi telse hoobis söögi «Bife tres pimentas» – Guugli ütel’ tuu pääle, et «triigi kolm paprikat». Triikmine tundu nigu vähä tutvamb värk.

Üts kotus, kon mi seimi, oll’ Sai Cao!. Tuu tähendäs «Pini vällä!». Tuud es tõlgi Guugli, tuud ütel’ mi peremiis. Et sääl ollõv hää küük ja et kotusõpääline rahvas käü sinnä süümä. Kotusõpäälitsit tulõ usku, säändside kotussidõ pääl ommaki kõgõ hää söögi, a sääl om üts hädä kah – kõik om õnnõ tuu kandi keelen…

Nojah, mi sei ummi triigitüid paprikit, mis periselt olli kinä lihatükü, ku üts tõnõ miis küsse, kes mi olõ ja kost mi tulõ ja kas mi tripas’t olõ joba söönü. Mi es olõ. «Või jummal, tuud ti piäti pruuvma, tuu ei olõ süük, tuu om aolugu.» Miis oll’ iku veere pääl. «Tuu om Portugali aolugu!»
Mehe helü läts’ kõrrast hallõmbas. Ma arva, et ütsjagu süüd oll’ lisas aoluulidsõlõ tripas’õlõ tširibidil kah. Tširibid om kotusõpääline puskar.

Järgmädsel pääväl lätsimi aoluku otsma. Miis oll’ ütelnü, et tripast saat egält puult. Tutkit! Koolõ vai nälgä tuu aoluu takanajamisõga.

Õnnõs mi löüdse caldo verde, rohilidsõ supi. Tuu om kah kotusõpääline hitt nigu vinho verde, rohilinõ veingi. Ja mi küsümise pääle tõiõ kelneripoiss viil tripas’õ kah platsi – ollõv viimäne ja tuud tettävät õnnõ pühäpäävä. Kae sõs, ku pidulidsõlt Portugalin aoluuga ümbre käüdäs!

Tull’ vällä, et aolugu om rupskiruug ja rohilinõ supp om pudrus tett kardokasupp üten lehtsaladi vurhvi paigapäälidse kapsta ribakõisi ni suidsuvorstijuppõga.

Nii et Portugali aoluuga saimi mi lõpus iks küländ kipõlõ ütele poolõ…


Mustmaa Ulvi

Ummamuudu prügükast Viitinäl

Viitinä järve veeren om üts arvada suvilaumanikust liinamiis uma prügükasti pääle kirotanu sõna LIINAMEHE. Või mõtõlda nii, et tuu om üte liinamehe (suvila) prügükast. Õigõ kah: ku külä pääl teedäs õnnõ ütte liinamiist, sõs nimetiidüslikult ütelden eristäs sääne nimi tedä tõisist väega häste. A ku tuul mehel trehväs näütüses olõma naanõ, kinka nimi om Liina, sõs om tegemist üte umbõ nall’amehega. Kah’os olõ-õs kedägi koton, et kõgõ kotsilõ täpsembähe perrä uuri, a illos võrokeeline silt om tä mõlõmbal juhul.

Fastrõ Mariko


«Liinamehe» sildiga prügükast. Fastrõ Mariko pilt

Pääsoliblik kuuru vällä

Löüdse hainakuu perämädsel pääväl tilli päält viis libliguvakla (röövik). Pildi naist vaglust tei edimädsel põimukuul. Korssi nä är ja panni plastkarpi elämä. Anni näile egä päiv värskit tilli söögis. Nädäli peräst naksi vagla tuppõ minemä (nukkuma). Kastsõ noid aig-aolt hummokidõ, et nä väega är es kuionu, luudusõn om jo hummogu kastõ. 21. põimukuul löüdse edimädse välläkuurunu libligu. Seo om pääsusaba, mi rahvusliblik, kedä mi kandin om perämädsel aol veidembäs jäänü.

Piiri Ain


Piiri Aini pildi