Maolda nali

Naasõvõtt

Poig ütles imäle: «Mi läämi Mariga paari.»

Imä lätt hindäst vällä: «Mis sa kõnõlat?! Kon ti elämä nakkati?»

Poig vasta: «Mari om maailmavalo käen vaivlõja emo, timä ei tahaki ellä.»

Muda Mari pajatus

Pall’o hää olõ-i hää

Ma kuuli raadiost, et vanastõ oll’ inemiisil kats vainlast: riikevaihõlinõ imperialism ja neli aastaaigu. A tulõ vällä, et näil es olõki õigus. Minevä saandi inemise es olõ säänest suvvõ nännü ja mõtli, et tuu kuum suvi olõs väega hää. Oodõtas iks tuud, midä kätte ei saa.

Nüüd ma saa arvu, mille pall’o eestläse, kiä vällämaalt är siiä tagasi kolisõ, ütlese, et tahtva tunda nellä aastaaigu. Ku nädälist nädälihe om üts ja sama kõrbõilm, kuum ja vihmalda, sõs saa viländ külh. Las olla vaihõpääl üts pilveh, jaih ja vihmanõ päiv, sõs või jälki nätäl otsa taivah päiv pliiki. Egäst hääst as’ast saa viländ, ku tuud kõrraga ülearvo pall’o om. Taha õigõt Eestimaa suvvõ tagasi!

Tossu Tilda pajatusõ

Kihnu Virve rossitas

Vanainemise korjasõ uma tiidmise tuust, minkast raadio kõnõlas. Ku silmänägemine lupa, siis kaesõ ka telepilti.

Vana naasõ sai jäl kokko ja märgoti, mis om maailman uudist. Üts kuulut’, et raadio oll’ kõnõlnu: Kihnu Virve rossitas.
Tõõnõ tuu pääle, et olõ-i ime, Virve jo ütessäkümmend vana. Tuu, kes jutu üles võtsõ, selet’, et jutt om iks laivast. A tuu, kinkalõ ülti, tiidse: olkõ laiv vai laulja, rossõ vasta ei saa. Sääne om elo säädüs. Muidoki om maru hää, ku su päälmäne puul kavva helkäs. Ja tuud soovimi iks lauljalõ ja laulõ tegijäle Kihnu Virvele mi kõik.

Rassõ tüü

Miis läts’ tohtri mano. Tä nurisi, et tüüd om pall’o ja tüükuurma om nii rassõ, et mõos tervüse pääle. Mõnikõrd piät puulpäävästki mano võtma, ku tahat kõgõga toimõ tulla. «Tüüd om nii ullimuudu pall’o, et aigu olõ-i sälgägi sirota,» ütel’ miis.

Tohtri kullõl’ timä murrõ är ja küsse: «A midä ti pühäpääväl tiiti?»

«Pühäpäiv kulus spordilõ,» kostsõ miis.

«Sis om jo väega häste,» arvas’ tohtri rõõmsalõ.

«Joba hummogu istu tugituuli ja nakka telekast spordisaatit kaema. Jalgpalli ja kõkkõ muud. Pausi panõ söögiaol, perän lätt telekakaeminõ edesi. Niimuudu poolõ üüni vällä!»

Unõhtamalda kokkosaaminõ

Uma kolmkümmend aastat tagasi ollimi perrega Antslan laadal. Toda peeti liinan uulitsidõ pääl.

Saisimi latsõkõisiga keset platsi ja peime plaani, kohepoolõ edesi minemä naada.

Kõrraga karas’ mu ette üts päältnätä teismeline poiskõnõ. Tsusas’ mullõ paprõlehe peio ja ütel’: «Naa omma mu luulõtusõ!»
Kai tuud lehte, kon olliva trükidü luulõtusõ. Es viisi süvembäle kaia, selle et laat oll’ viil läbi käümäldä.

Ütli: «Tiiät, mullõ luulõtusõ sukugi ei miildü!» Inne ku ma arvugi sai, oll’ papõr krapsti mu peost kaonu. «Sõs ma sullõ taad ei annaki,» ütel’ pahanõ poiskõnõ, ja kaonu tä oll’gi.

Mõne ao peräst naati kellestki Urvastõ usutavalt andõkast ja umaperätsest värsisepäst kõnõlõma. Nüüt jõudsõ mullõ peräle, et olli noorõ Contra är põlanu.

Tammõ Aili

Ku piät tuksi minemä, sis lätt

Ma võti taa kirätükü kirotamisõs õks hää hulga aigu huugu. Muido vast ei olõs pruuvnugi, a loi Umast Lehest naid eloliidsi kirotuisi ja mõtli, et kõnõlõ uma luu kah är.

Parhilla olõ ma joba 65 saamah, a tuul aol olli pääle EPA kooli lõpõtamist saadõt uma kodosovhoosi zootehnikus.

1984. aasta augustikuu üts riidi oll’ Vahtsõliina sovhoosih nigu õks harilik tüüpäiv. Ma olli tuudaigu peenembä nimega veisekasvatusõ zootehnik ja kamandi päämidselt lehmiga. Päiv sai õdagulõ, sattõ kõvastõ vihma ja tormas’ hirmsahe. Puulpäävä pidi olõma mi kursusõ kokkotulõk kongi kesk Eestit ja kursusõsõsar pidi minno hummoku kell 10 auto pääle võtma, et sis üteh kohalõ sõita.

Tei ma kotoh ummi toimõnduisi, ku kellä 10 paiku õdagu helist’ mullõ üte lauda brikatiir, et üts lehm om kar’a man jalaluu är murdnu ja võsu veereh pikäle maah. Ma kül ai vasta, et helistägu päätohtrilõ, tuu om iks timä otsusta, mis lehmäga saa. A brikatiir kõnõl’, et tä om joba kõigilõ tohtriilõ ja pääzootehnikulõ helistänü, a kiäki es võta trupkatki vasta.

No märgoti sis ma, midä tetä: eläjäst hallõ ja kallilt arvõl kah viil. No ai sis tüürõiva sälgä ja marssõ tüükua mano massina perrä. Tuudaigu oll’ mi tüüautos Moskvitš (nn piiraguauto).

Sõidi sis üte tohtri ussõ taadõ. Miis oll’ joba pisu toda vägevämpä kraami putnu, a õks mõistusõ man. Küsse nõvvu, midä tetä. Jõudsõmi otsusõlõ, et lehm tulõ är tappa ja liha külmkambrihe panda.

Lätsi ma sis sõbrast jahimehe mano, tuu võtsõ uma katõraudsõ ja mi lätsimi lehmä otsma. Vihma sattõ hirmsahe ja välki lei kah, a üles mi lehmä kar’amaalt võsu veerest löüdsemi. Sõbõr lõpõt’ vaesõkõsõ maisõ piina, a kuis suur lehmätükk kar’amaalt nilgmiskotusõhe saia, tuu tull’ nüüt kõrralda. Üü oll’ samah joba käeh. Märgotimi, et majandil om üts nõstuk (TUK). Midägi es olõ tetä, aimi mehe üles ja tõimi lehmä tsigala küüki.

Nüüd oll’ järgmäne hädä käen: kes lehmä är nilg ja lihas puut. Oll’ meil külh üts säändse tüü tegijä kah, a timä naanõ ütel’, et miis om pur’oh ja ei liiguda lilligi. Esi es olõ ma kah tuu tüüga kursih ja nii pandsõ jäl «piirakulõ» helü sisse ja sõitsõ sama tohtri mano.

Tuu ai sis kaadsa jalga ja ütel’, et läämi käümi mehe hindäga kõnõlõmah. Võtsõ viil pooligu viinapudõli kah üteh.
Sõita tull’ meil kümmekund kilomeetrit ja õnn oll’, et välki lei, muido olõs õkva tii pääl risti olnu puu otsa põrotanu. Saimi puust õks kuigi müüdä vingõrdõdus, a nilgjamehe ülesajamisõga oll’ külh tego. Saatsõ meid õgalõ poolõ parõmbihe paikuhe ja viil kavvõmbahegi. A ku tohtri tälle pitsi pääparandust paksõ, sai mehel õkva tõnõ olõminõ ja ronisi meil ilostõ «piiragu» kuuti.

Kellä viies hummoku oll’ meil liha külmkambri man ja sis ollimi jäl hädäh. Kambri oll’ pikne läbi löönü ja külmä ei kongi. Märgotimi, et läämi no är magama ja hummoku proovimi kõnõlda poodijuhatajaga – nuil sääl suur külmkambri olõmah.

Katsa aigu hummogu (puulpäävä) sai poodijuhatajaga as’a kõrda aetus ja ku ma ütsä aigu kodo jõudsõ ja mõtli, et mõsõ hinnäst puhtas ja säe kursusõ kokkotulõkis valmis, tull’ imä mullõ vasta ja ütel’, et uma tsiga om nii haigõ, et tulõ är tappa.

Järgmäne tegemine oll’gi joba tsiatapmisõ kõrraldaminõ. Kursusõ kokkotulõkil jäigi tuukõrd käümäldä, poodi külmetüs läts’ kah hukka, a liha saimi siski Vinnemaalõ är sokuta. Nii et ku hädä sullõ sälgä lüü, sis õks mitmõkõrdsõlt.

Lillemetsa Arne


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Suur pauk kattõ är

Ma ei saa arvo, mille tuud vällälastut raketti niimuudu takan otsiti. Ma saa arvo, et tä massõ mitusada tuhat, a ku tä maaha sattõ ja plahvat’, sis linnas’ tä jo jupõs. Ainumanõ mõtõ om, et nä tahtva tuud määndsengi autoteenindüsen üles pessä, är pahtõlda ja värvi ja sõs maaha müvvä. Perän om jäl üts hääuskja ostja hädän.

Sõaväeläse ei olõ kõgõ terävämbä pleiädsi ilman olnu. Levvät katskidsõ raketi üles, a ega pauku inämb raketi sisse tagasi ei panõ, tuu om joba är käünü. Vai om tehniga niipall’o edesi lännü, et saa paugu raketi sisse tagasi panda? Sõs vast omgi niimuudu, et om tett kats otsmismiiskunda: üts kamp ots raketti, vai mis täst perrä om jäänü, ja tõnõ kamp ots pauku. Vast om õks meil sääne paugukamp, vähembält võinu olla, kaitsõliitlaisist ja kodotütrist kasvai. Ma es tahtnu usku, et pauk niisama är kaos. Kõgõst, mis mi seon elon teemi, jääs jälg. Ei olõ niimuudu, et asi om ja sõs tedä õkva inämb ei olõ.

Energiä jäämise säädüs ütles, et energiä ei häö ega kao, a muutus ütest liigist tõistõ. Tõisi sõnnoga, pauk om uma olõmisõ poolõst kavval. Ütel aol om tä raketi seen vakka, sõs pand põmaka är, nii et kumisõs, ja sis om tä silmä alt kaonu. Om mõnõn tõsõn olõkin, nii nigu ka vesi või olla ijä, lumõ, tossu ja pää kujol. Ja ku sa teda üles ei levvä, või tä sul jäl ütel pääväl paugu kujol tagasi olla ja pand sällä takast litaka är.

Peris hirmsa asi om seo elõ. Kõik aig ooda pauku. Vaikus ei paistu kah inämb kuigimuudu turvalinõ, ku mõtõlda, mis sääl takan olla või. Kuis ülepää saa säändsen olokõrran tüüd tetä ja produktiivnõ olla?

Ei noh, loogilinõ, ku mõtlõma naada, sõs täämbädse päävä tehniga ja tiidüs om nii edesi lännü, et pauk või-olla ei olõki kohegi kaonu. Tä om parhilla kah viil õhun, a tä om häste är sumbutõt. Tä om kõik aig olõman, a mi lihtsäle ei kuulõ. Ja naid sumbutõduid paukõ või õhun mitu olla. Peris pall’o! Kooni seenimaani vällä, et või esiki küssü, kas äkki vaikus ei olõki muud ku üts suur ärsumbutõt pauk…

A ku nii piässi olõma, mis sõs saa, ku ütel pääväl ei olõki inämb määnestki sumbutamist, 24/7 om kõrvun õnnõ üts pauk. Tuu suur pauk, millest universum tekkü, om kah mu meelest seenimaani üles leüdmäldä. As’a omma niimuudu, et ku tä muutu universumis, omgi universum järeligult üts suur ärsumbutõt pauk ja om õnnõ ao küsümüs, kuna tä ütel hääl pääväl tagasi paugus muutus.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
universumi tegünemise pääle märgotaja

 

 

Hobõsidõga tetti imeht

Ku nüüt peetäs Eestin egä nädälivaihtus määnestki festivali, sis esisugumast aoviidüst otsiti ja pakuti inneskidsel aol kah. Nii kõrrald’ Nursi patarei 27. põimukuul 1933 suurõ ratsapido. Patarei tahtminõ oll’ nõsta Võromaa rahva huvvi hobõsidõ ja näide mõistmiisi vasta. Pääle patarei kuunsaisu võti võistluisist ossa eräratsamehe.

Pidokava oll’ pikk. Pall’o nall’a ja naaru paksõva niinimmadu pühäpääväratsamehe. Ehtsä tõmbõnummõr oll’ häire. Tuu tähendäs, et hobõsõ olli iist võedu ja mehe unnõ suiknu, ku näil tull’ signaali pääle hinnäst lahingus valmis panda. Läts’ nii, et joba paar minotit pääle häiret oll’ patarei valmis vainlasõlõ tuld andma.

Päältkaejilõ paksõ huvvi ka suurtükke tõkkõsõit. Kõik näüdäs’, et patarei hobõsõ omma väega hääd oppust saanu.

Rataspidost kirot’ Võru Teataja. Lõpõtusõs and’ aoleht teedä, et kuna pido rahvalõ miildü, sis tulõs säändsit päivi edespitegi kõrralda.

Ruusmaa Arthur


Ratsasporti tetti Eesti aol Võromaal kah: pildi pääl om võrokõnõ Kalliveri Jaan 1935. aastal Tondil võistlõman. Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Umakeeline laul Euruupa süämen

Umakeeline laul helisi piimäkuu alostusõn Umal Pidol Kubja pedäjide all, a kats kuud ildamba sai tuustsamast lauluvarast ossa kullõja Praha uulitsidõ pääl.

Tšehhi pääliinan peeti hainakuu tõsõn poolõn riikevaihõlist folkloorifestivalli, kon Eestit tekk’ tõisi siän tutvas Tarto üliopilaisi luuduskaitsõtsõõri segäkuur (edespite: tsõõri kuur) võrokeelitside laulõga. Tsõõri koorin löövä üten noorõ tiidrü ja üliopilasõ. Kuur luudi 1999. aastagal ja om pühendünü koorijuhi Lorvi Sirle iistvõtmisõl ossa võtnu kõgõst viiest Umast Pidost.

Takastperrä või üteldä, et hulk pruuvõ, miä om tettü Tarton Vanõmuisõ uulidsa aoluulidsõn opihuunõn tuu hääs, et võrokeeline laul häste kõlama nakanu, ei olõ olnu tühi vaiv: tsõõri kuur kuulsõ vällämaal pall’o lämmind kässiplaksutamist. Kuraasiga laulti: «Võro liin om ilma naba, pinil om hand ja poodin om saba…» (Ilvese Aapo «Võro kiil»). Viil kanti ette Rahmani Jani «Puupää rock’n’roll», Rips-Laulu Pireti säet «Taivaheminek» (sõna: Kolga Raimond) jne. Pääle tuu kõlasi festivalil koori esitüsen Tormise Veljo ingerisoomõkeeline sari «Unustatud rahvad. Ingerimaa õhtud».

Kabuna Kait, tsõõri koori vilistläne

Kodukandipäivä peeti võru keelen

Kangsti küläplatsi pääle tull’ hainakuu viimäne puulpäiv ümbrekunna küllist kokku pia veeränd tuhat inemist, et uma kandi rahvaga kodukandipäiv maaha pitä.

Säändsit kokkusaamiisi olõmi pedänü egä viie aasta takast. Timahava pühendimi kodukandipäävä Eesti juubõli- ja Euruupa kultuuriperändiaastalõ. Et umma kultuuriruumi tukõ, kõnõlimi terve pidu võru keelen ja vardan lehvse võrukõisi lipp.

Alustimi tuuga, et pandsõmi mi kandist kiudutõduisi perride mälestüskivi man kõigi kadunuisi mälestüses palama kündle. Edesi kõnõldi paikkunna inemiisi tegemiisist, pakuti taludõ toodangut ja käsitüüd. Kõkkõ kraami sai ka üten osta. Huvilidsõ saiva kaia küläseldsi kroonikaraamatit ja välläpanõkit aoluust.

Latsilõ näüdäti, midä vanast kotun kässi vaihõl tetti. Tammiku käsitüütalu pand’ Eesti 100. sünnüpäävä avvus vällä sada paari sukkõ. Tuuma lambakasvatustalu näüdäs’ ummi lambit ja tallõkõsõ olliki latsi jaos kõgõ suurõmb tõmbõnumbri.

Õdagu joosul sai kullõlda lõõdsakuninga Ojasaarõ Toomasõ ja tä opilasõ Hordo Kertu pillimängu, kaia Harjumaa segärühmä Kapak rahvatandsõ ja noid ka oppi. Tegemiisi, võistluisi ja mängõ jakku egän iän huviliidsilõ ja ütitselt süüdi EV100 sünnüpäävätorti. Simmanil tandsiti Wismari Poistõ pilli perrä.

Võtsõmi pästeammõdi hoiatust suurõ tulõohu kotsilõ tõsitsõlõ ja tuld seokõrd palama es panõ. A õdagunõ väiku vihm oll’ piduliidsile peris värskendüses.

Aituma kõigilõ, kiä kodukandipääväst ossa võtsõva ja mi ettevõtmist tugõsiva!

Visseli Malle


Tammiku talu tõi EV100 avvus näütüsele sada paari sukkõ. Pilt eräkogost

Vahtsõnõ muromäng Rõugõn

Ku sul om paar sõpra ja tegünes mõtõ hinnäst näidega kuun värskin õhun liiguta, sis hää võimalus tollõs om Rõugõn Ööbikuoru keskusõ lähkül, kon perekund Karu om uma hainamaa jalgpalligolfi jaos valmis säädnü.

Jalgpalligolf om sego katõst nii-üldä muromängust – jalgpallist ja golfist. Pall om vaia lüvvä mulku raa lõpun nii, et lüüke olõs võimaligult veidü. Perreesä Karu Taavi ütles sissejuhatusõs õkva, et seo mäng passis üttemuudu häste kõigilõ põlvkundõlõ – latsist vanavanõmbidõni. «Ei olõ vaia ka määndsitki erioskuisi. Tuujaos, et jalgpalligolfi mängi, ei piä mõistma ei golfi, ei jalgpalli,» võtt tä järgmädse pinge maaha.

Esiki varustusõ pääle ei piä mõtlõma. Uma perre latsõ, kiä mängu ette näütsi, anni pallilõ huugu pall’a jalaga, a muidogi ei olõ keelet jalavarjõga tulla. Palli omma kohapääl olõman ja paprõ punktõ arvõstamisõs saa kah perrerahva käest. Või-olla ei piä eräle kogoni rõõmsat miilt üten võtma: mäng haard üten ja tege tujo nii vai tõistõ hääs.

Jalgpalligolfi Rõugõlõ tuuja esi saiva mänguga tutvas, ku seo keväjä koolivaheaol perrega Saksamaal ümbre sõidi. Üten pargin prooviti mängi kah. Vahtsõnõ muromäng naas’ nii miildümä, et ku kodo jõuti, kaeti umma hainamaad õkva vahtsõt muudu.

Paar-kolm nädälit võtsõ aigu mängorato paprõ pääl plaanminõ, niitmine ja takistuisi ehitämine. Viimädse man tull’ terve talopojatarkus appi: käüki läts’ saisva kraam nigu vana kaosalvõ ja autokummi.

Rõugõn om ütessä rata, kokko 350 miitret. Raameistri omma vällä märknü ka soovitusligu lüümiisi arvu, millega võissi pall mulku jõuda, no kokkovõttõn olõnõs kõik iks mängjäst hindäst. Kõgõ mõistlikumb om mängu alosta pundiga, kon om 3–5 inemist. A ku tulõ suurõmb seltskund, saa tuu ka mitmõs jaka ja ütstõsõ perrä raa pääle laskõ.

Milles mitte ka piknigukorvi üten võtta, vaihõpääl kiilt kasta, pruukosti hampsada ja sis vahtsõ tsõõri pääle minnä. Esiki latsõ hällüpäivä saa säändsel moel värskin õhun pitä.

Seo suvi om õdagist vällänolõkit katõ käega tugõnu. Tuud heldüst om perekund Karu tegüsäle är pruuknu. Palliveerütämine golfiraa pääl üten latsi ja hulga sõpruga om olnu ka näile hindäle küländ sakõ õdaginõ aoviidüs. Nigu Karu Taavi ütel’, om pümehüsen mängen näütüses api tuust, ku palli omma valgõ.

Perrerahvas om pidänü ka rekordiarvõt. Nätäl aigu tagasi oll’ seo 35 lüüki. Tuu tähendäs, et nii veidü lüüke om olnu vaia, et ütessä rata riiglide perrä algusõst lõpuni läbi tetä. Tuud või egäüts muiduki egä kell ümbre toukama minnä.

«Maal piät teküs olõma. Ja ku mõnoga tetä, sis õnnistus kah,» oll’ Karu Taavi vastus imehtüse pääle, et iks jakkus näide perrel värskit plaanõ, midä maal ette võtta. Veidüpruugituid mõttit om näil naasõ Rõõmu Grethega tsähvätänü jo varrambagi, ku mõtõlda kas vai puupilte pääle, midä näide perrefirma tege.

No saa jäl üte ettevõtmisõ kotsilõ üteldä: mõtõldu – tettü. Mitte mõtõldu – mõtõldu, nigu kah sakõst tüküs minemä.

Rõugõ om suvõaol esiki köütvä kant, a om üte ligitõmbaja mano saanu: sääl omma jo kinä järvesilmä, om söögi- ja magamiskotussit, om, midä kaia, no om ka üts võimalus man, kuis lahhelt aigu müüdä saata.

Kabuna Kaile


Perreesä Karu Taavi ja noorõmb põlv Emil, Kirke ja Anni (jäi fookusõst vällä) näütsi ette, kuis jalgpalligolfi mängmine käü. Kabuna Kaile pilt


Rõugõ jalgpalligolfi rada droonipildi pääl. Tanilsoo Jaanusõ pilt