Suvõülikooli kultuuriprogramm: suurõ pilve uutva Godot’d
Ku naada timahavast suvõülikooli kultuuriprogrammi kaema, tulõ kõgõpäält hindäle selges tetä, mis asi kultuur ülepää om. Kultuuris või laembalt pitä kõkkõ, miä om inemise, mitte luudusõ luudu. Väega kitsalt võttõn om kultuur esteetiline ja vormipuhas hindä vällänäütämine. Tuu om nii-üldä korgkultuur, millele om Euruupa traditsioonin aoluulidsõlt vasta säet rahvakultuuri. Ja kuiki täämbädsel pääväl ei peetä inämb ütte tõsõst parõmbas, tetäs näil sõski küländki täpsehe vaiht.
Seokõrdsõ suvõülikooli kultuuripuul käänüs tsipa korgkultuuri poolõ. Esteetilist naudingut saa nii tiatrist ku muusikast. Korgkultuuri saisukotusõ päält jääse inämb silmä ansambli Suurõ’ Pilvõ’ kontsõrt ja ilmakuulsa näütemängo «Godot’d uutõn» võrokeeline ettekandminõ.
Suurõ’ Pilvõ’ näütäs maailmamuusiga ja kultuuriteooria kontekstin tähtsät asja – kuis rahvakultuurist saa korgkultuur. Näide muusiga inspiratsioonis omma vana rahvaviie. Ansambli liikmõ omma kõik uma ala tävveligu tipu, näide sõrmi alt ja suiõst tulõ vällä puhas ilo. Viil inämb suurõndas seokõrdsõ esinemise väärtüst tuu, et ansamblit ülearvo pall’o esinemän ei näe. Ülikoolirahval om eräkõrdnõ võimalus kuulda säänest muusikat, midä om kõgõ parõmb pruuki nigu hääd veini – õnnõ veidükese kõrraga, a tuu iist egäst suutävvest mõnnu tunda.
Tõõnõ ilmasõda oll’ Euruupa kultuurilõ suur šokk. Ilmakõrd oll’ pää pääle kääntü. Tiatrielon nakas’ pääle Tšehhovi- ja Ibseni-aigsõ dramaatilidsõ tiatri tagasitõmbaminõ ja üleminek postdramaatilidsõlõ tiatrilõ. Tuu üleminekiga sündü noidõ katõ ummamuudu vahevorm – absurditiatri, mille pääteosõs om jäänü edimäst kõrda 1953. aastagal lava pääle jõudnu Becketti «Godot’d uutõn». Absurd oll’ päält sõta kuum teema, ku niimuudu saa üteldä. Esieränis Prantsusmaal, kon filosoof ja kiränik Albert Camus uman esseen «Sisyphose müüt» absurditeooria tävvehüseni arõnd’. Et tuu teema õigõ pia tiatrihe jõudsõ, oll’ loomulik. «Godot’d uutõn» kotsilõ om üteldü, et Beckett kirot’ näütemängo, kon mitte midägi ei juhtu, ja tuud kats kõrda. Ega tuu om õigõ kah: kats vanamiist uutva kedägi Godot’d, kiä mitte kunagi peräle ei jõvva. Ku nakata seolõ kõgõlõ määnestki tähendüst mano mõtlõma, joosõt õigõ pia ummikuhe. Kõik tähendüse võiva olla ütteaigu nii õigõ ku ka võlsi. Tuu om ka Camus’ perrä absurd – kotus, kon inämb vastussit olõ-i. A tuu ei tähendä, et seo iist piät pagõma, vastapite: julgõmba jääse tuud kotust uurma ja kes tiid, vast märgotasõ esiki midägi vällä.
Või-olla paistus «Godot’d uutõn» absurdist läbi uutmisõ hindä kannatus ja ilo. A tuu sünnüs õnnõ sis, kui oodõtav seod kõkkõ iks väärt om. Seoaastast suvõülikooli kultuuriprogrammi kaiõn paistus, et om külh. Ja meil om viil vidänü tuuga, et ku mõni force majore vaihõlõ ei tulõ, jõud mi Godot joba pia nädäli peräst peräle.
Rahmani Hebo