Maolda nali

Kuis saia miljonääris?

Kas om võimalik, et naanõ tege mehest miljonääri?

Om õks. A õnnõ tuul juhtumisõl, ku miis om inne olnu miljardäär.

Muda Mari pajatus

Koinirahaga ratsa rikkas

Ma kuuli raadiost, et sügüsest omma meil kõik inemise rikka. Kõigil om pall’o rahha, a rahakotti olõ-i vaiagi, selle et tuud rahha olõ-i nätä.

Moodulidsõh eesti keeleh üteldäs tuu kotsilõ virtuaalnõ raha, a inglüse keeleh koiniraha ja võro keeleh ettekujotõt raha. Egäl juhul piät inne kõik uma madradsi ala kor’adu kirsturaha internetih kelmele är andma ja sõs saat asõmõlõ sada vai tuhat kõrda rohkõmb tuud nägemäldä rahha.

Ku inemiisil inämb rahamurõt olõ-i, sõs olõ-i vast vaia ka valitsust. Sääl nigunii inämb kiäki tüüd tetä ei taha ja ministri pakõsõ minemä.

Kimmäle või lakja saata ka nii haigusõ ku tervüse kassa, nii tüüga ku ilma tüüldä kassa. Ku perisrahha olõ-i, sõs olõ-i kassat ka vaia. Asõmõlõ või tulla virtuaalnõ valitsus, kiä eläs umah vällämõtõlduh maailmah.

A tuust es saa ma arvu, kost ma tiiä, et ma olõ uma miljoni kätte saanu, ku tuud rahha nätä ei olõ?

Tossu Tilda pajatus

Kuna lätt inemine hinda?

Telepilt näüdäs’ uudist. Suurõtii ehitüsel tulli vällä inemise kundi.

Tuu kotussõ pääl oll’ väega ammudsõl aol olnu kalmuaid. Perän kutsuti sinnä tiiehitüse mano ka egäsugumaisi ammõtnikkõ, et as’a üle märgota.

Pereimä ja pereesä, kes uudissõsaadõt uman koton kaiva, naksi kah arru pidämä. Pereesä ütel’:

«Inemise eloaol tund timä vasta huvvi õnnõ massuammõt. A ku inemine om kas vai tuhat aastat tagasi är koolnu, ommava jaol maantiiammõt, muinsuskaitsõ ja eski politsei. Nätä õkva, kuna om inemine hinnan…»

«Tagunu lasku»

Saiõ viieaastadsõs, ku ristiesä Aotähe Nikolai kinkse mullõ sünnüpääväs karmaniväidse. Oll’ uhkõ tunnõ külh. Väits löüdse umalõ kotussõ pindsagukarmanin.

Ütel suvõpääväl avasti, et väits oll’ karmanist jalga lasknu. Alomistõ karmaninukka oll’ tä perrä jätnü mulgu. Tuju läts’ muiduki väega halvas ja tuu asi es jää imäl katõ silmä vaihõlõ. Nii tä küssegi: «Mis hädä om?» Vastsi, kuis asi oll’: «Kingit karmaniväits om kaonu.» Imä vasta: «Kuis sa iks kingidü karmaniväidse är kaoti?»

Nüüd naksiva mul silmä likõs minemä ja ikk oll’ väega lähkün, ku põruti uma argumendi lavva pääle: «Mis ma tetä sai, ku mul «tagunu lasku» om?»

Ja ega ma kõnõli õigust. Karmani nukan oll’gi mulk, midä ma joba tiidse, a imä es tiiä. Panni käe karmanni ja tsusassi näpu mulgust vällä.

Nüüd arvas’ imä: «Tulõda miilde, kon kävet ja midä teit!»

Naksi sõs miilde tulõtama, kon käve, mis tei, ja kõndsõ silmä maan. Es lääki väega pall’o aigu, ku karmaniväits oll’ käen.

Järgmädse hummogu löüdse, et «tagunu lasku» asõmõlõ oll’ vahtsõnõ ja kõvõmbast rõivast karman ummõldu. Sääl oll’ umalõ kimmä kotsi löüdnü ka karmaniväits.

Reiliku Kalev

Õhvakõsõ bussisõit kokkoostu

Mu tutva Krantsiku Madis kõnõl’ mullõ, kuis taa lugu juhtu. Usu vai är usku, a siski om tõtõstõ sündünü.
Umal aol oll’ Võrol autokolonni ütisüs, kon olliva veo-, kauba- ja transpordiauto, a ka väiko PAZ-bussi, mis teenindivä rajooni kolhoosõ ja asutuisi. Madis tüüt’ kah mõnda aigu tuu bussikõsõ pääl.

Ütel suvitsõl pääväl olli ülembä andnu tälle käsu Haani kanti minnä ja sovhoosi sööklast põllutüüliidsi lõunasüük termossidõga põllu pääle viiä.

Süük viidü ja asi kõrda aetu, tull’ naada liina poolõ tagasi sõitma. Tii pääl tull’ tõisigi inemiisi pääle, nii nuuri ku vanõmbit.

Üte talo värte man pidäsi üts memmekene bussi kinni ja pallõl’ hinnäst kuun õhvakõsõga bussi pääle võtta. Täl kokko lepütü, et vii eläjä kokkoostu. Muidoki küsse Madis sõitjidõ käest lupa ja ku tuu käen, avitõdi eläjäkene tagaussõst sisse ja läts’ sõidus.

Suu pääl läts’ joba rahvas maaha, kes surnuaida, kes puuti. Loomvarun järve otsan nakati õhvakõist tsurmma edimädse ussõ poolõ, selle et taasperi es taha tä sukugi inämb liiku. Kõik läts’ häste kooni trepi edimädse tuhvini: sis lei eläjäkene jala harku ja kõtust vallalõ, nii et bussi edimäne jago oll’ peris nilbõ.

Ega midägi, mis juhtu, tuu juhtu. Eidekene avit’ iist ja Madis takast, nii sai õhvakõnõ iks maaha ja kokkoostu poolõ minemä.

Madisõl oll’ tego, kuis buss ruttu puhtas saia, selle et õdaguspoolõ oll’ viil vaia sõita liini pääle, et rahvast liinast kodo viiä. Tä sõitsõ sis kohegi Juba küllä mõtsa vaihõlõ kraavi viirde ja mõsksõ bussi mitu tunni.

Bussi saanu puhtas, a hais jäänü peris kipõ.

Õdaguspoolõ, ku tä rahvast liinast kodo vei, tõmmas mõni külh nõna vingu, et mis hais, mis hais. Madis ütelnü: «Maainemise hais piät iks bussin olõma, ku maamehe ja -naasõ sõidun.»

Tuupääle oll’ õnnõ naaru pitsitet ja muheld, olõ es kiäki pahanu. Külh nä olli kah elon nännü ütte ja tõist.

Johansoni Madis


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ka rikka ossõndasõ

Ma olõ sääl Noa restoraanin käünü, kon nüüt 33 inemist salmonelloosi saiva. Esiki kats kõrda. Tipprestorani – ma hoia näist harilikult kavvõmbahe, ma olõ võrokõnõ, mullõ söögiga tsurkminõ ei miildü. Edimäne kõrd pidi sõbõr sääl umma sünnüpäivä, seimi tõprapõskõ ja ei saa ütelda, et hää es olõ. Tõpral om sääne kõhna mol’o, pääle kaiõn es ütelnügi, et sääl takan midägi süvvä om, a om. Esiki sisefilee ei olõ nii hää ku üts pehmeshavvutõt tõpramol’o.

Tõnõ kõrd kävemi naasõga. Massi söögi iist umbõs 14 eurot, tuu raha iist oll’ taldrigu pääl tikutopsi-suurunõ lihatükk, paar rohilist vart ja ümbre söögi oll’ tõmmatu määndsegi pruuni as’aga tsõõr. Tuust aost pääle ma kutsu säändsit tipprestoraanõ tavotirestoraanõs. Üts lõvvatäüs süvvä, tavotitsõõr ümbre tõmmat, süü ja massa.

A Tal’na jõukamb inemine ei hooli õnnõ söögist, teda ei huvida õnnõ tuu, miä taldrigu pääl om, tähtsä om tuu kah, kiä kõrvallauan ist. Ku om 14 euro iist tikutopsitäüs süvvä, sõs om kimmäs, et vaenõ umma perset sinnä kotussõhe ei viä. Rikkil om hulga mõttit, kuis hinnäst kuun kävven vaesist eräle hoita. Kõgõpäält tippklassi tavotirestoran, sõs tühä kõtuga kodominek ja perän kokkosaaminõ salmonelloosiravil. Ja edesi suur sitmine, ohkminõ ja ossõndaminõ.

Ka rikka ikva! Ku nä salmonelloosi saava. Sis ossõndasõ ja pasandasõ nätäl aigu toda tikutopsitäüt süüki vällä? Väega pikk pasarada ei tulõ tuust ütest topsist. Vai ku om väega piinü inemine, sõs om ka piinü pasarada? Nii et vinütäse tuust tikutopsitävvest paar-kolm tsiiru ümbre maja är? Vai laskva piinü inemise takast niiti? Nigu härmävidäjä?

A hengevalu või külh olla. Istut poti pääl, silmi ette tulõ illos õdak mere veeren, ilosa inemise laudu takan, ilosa kleidi ja sõs tulõ arvosaaminõ, et kõik nä istva parhilla ütsindä poti pääl ja vahtva peenükeisi pupillega kahhelkivvi.

Seo om kõik kultuur, ma olõ seost joba varramba kirotanu. Süümiskultuur om kõgõ vanõmb inemise kultuuri osa ja sitmiskultuur om vannusõ poolõst õkva järgmäne. Õnnõ aastatuhandiga om süümiskultuur nii kavvõlõ edesi lännü, et inemise istva ütenkuun tavotirestoraanõn, kaesõ alla tulõjat päivä ja mekutasõ tõpratartarri. Sitmiskultuur om jäänü sinnä, kon tä algusõn oll’, ei olõ määnestki ütist ja seltskundlikku tegemist taast as’ast vällä arõnu.

Ega restoraan süüdü ei olõ, hää tavotirestoraan ja ilosa ja hää söögi kah. Jummal esi õks nuhklõs inemiisi. Vaest om joba vaesusõga nuheld, mis sa tuu rikkaga õks muud tiit ku lasõt kõtust vallalõ.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
kultuuriteoreetik

 

 

Tarton Võro asja ajaman

Kuigi Võro oppajidõ seminär sai tüüd tetä õnnõ ütesä aastakka, aastil 1921–1930, jätt’ tä mikandi kultuuri- ja hariduslukku tähtsä jäle. Seo kooli lõpõtajist sai ehtsä «maasoola».

A seminär panti 1930. aastagal kinni, põhjusõs muutusõ Eesti hariduspoliitikan. Seminäri juhataja Käisi Johannes ai kül iks umma koolivahtsõndust edesi. Ütes timä tähtsäs tegemises oll’ oppajidõ suvõkursuisi ja pedagoogiliidsi nädälide kõrraldaminõ Eesti esi paigun. Noist võti kõgõ ossa ka Võro oppajidõ seminäri lõpõtanu.

Üts sääne suvõkursuisi kotus oll’ Tarto. Täämbädse pildi pääl om nätä Eesti oppajidõ liidu tävvendüskursust Tarton 1938. aastaga põimukuun, lektor om Käisi Johannes.

Ruusmaa Arthur


Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Ilm om hukan

Minevä aastasaa keskpaiku oll’ meil harilikul suvõl 20 kraati ja kuumal suvõl 25 kraati lämmind. Nüüt um ilm peris hukan, seo aasta um hainakuun olnu 30 kraadi man lämmind. Säänest kuuma nii kavva aigu kõrraga ei mälehtägi.

Põllumehe ikva, et vili jääs kehväs ja kardohkil jo päälse kõlladsõ ja mõnõl sordil peris pruuni. Koton aian jõvva kah ei inämb kasvõ är valla. Kõik kasvukõsõ pallõsõ vett.

Mu vanaimä oll’ suur ilma ettekuulutaja. Timä jutu perrä pidi kuum hainakuu tähendämä sama külmä vahtsõaastakuud. No tuu um poolõ aasta peräst nätä.

Vanastõ sait luudusõ perrä ette kuuluta. Nüüt um luudus peris hukka aetu ja är tsurgitu naidõ taiva ja maa massinidõga. Tossu ja sutu omma kõik kotusõ täüs ja kasvuhuunõ-efekt mugu kasus. Prügümäe umma kah nii korgõs aetu, et läävä seo kuumaga jo esi palama, olõki ei vaia häötä.

Ku vanast panti värski vorst paprõ sisse ja kilepakkõ es olõki, sis nüüt um pia kõik lihakraam kottõ sisse kinni keevitet. Egäl väikul vorstiviilul um mitu kõrda suurõmb ja paksõmb pakk ümbre.

Ega inemine esi ei teesiki prahti, a kos sa saat, ku poodist piät säändside pakkõga kaupu ostma. Käüt kõrra vai paar poodin är ja umgi prügükast täüs. Toda nigu ei pandaki tähele. A ku võtat ohkõsõ kilekotikõsõ mõnõ tsilkja as’a jaos, sis um õkvalt rüükmine valla, et tsurgit luudust.

Kumb iks rohkõmb luudust tsurk, kas ohkõnõ kotikõnõ vai paks pakk?

Sõidi üts hummok Tartun üle Ihastõ silla ja Emajõgi haisas’ seo kuumaga nii hirmsahe, nigu olõssi saisvan ujan olnu tsolgivesi. Mõtli sis, et pelätäs toda tselluloositehast, a ilma tehassõldaki haisas.

Meil piässi nüüd külh elo hää olõma. Kirotõdas, et Eesti um vaesidõ riike seest vällä päsenü. A iks viil mõnõ inemise taplõsõ ja varastasõ. Jo sis ei olõ kõik rikkas saanu, et ligimädse varra himostasõ. Mis tetä, ilm um iks hukan.

Urmi Aili

Leevil tetti valla väläjõusaal

21. hainakuul peeti Leevi külän kodokandipäivä. Seokõrd oll’ kodokandipäiv pühendet Leevi kooli 90. aastapääväle. Tuul puhul tetti aktuisi ja kokkotulõkit. Viil mängiti kodokandipääväl orienteerumisbingot, ummi tegemiisi näütsi Kaitsõliit ja Noorõ Kotka. Valla oll’ tett ka kodokandimuusõum ja sai kävvü mitund kodoaida kaeman.

A kõgõ esierälidsemb oll’ õks väläjõusaali vallategemine. Kesk Leevi küllä om no maa külge pant mitu massinat, minka saa tetä jõuhar’otuisi. Neo massina olõ-i mõtõld õnnõ latsilõ, ka suurõ inemise võiva sääl värskin õhun ummi lihassit triini.

Rahmani Hebo


Rahmani Hebo pilt

Noorõ näütlejä unistus umast tiatrist

Seo keväjä Eesti tiatri- ja muusigaakadeemiä lavakunstikooli lõpõtanu Truuba Markus (24) toimõndas parhilla uman kodopaigan Vanan-Roosan, kõrraldas sääl elektroonilidsõ muusiga festivali Kõu ja unistas tuust, et tulõvigun võinu Võrol olla uma tiatri.

Huvi tiatri vasta sai Markusõl algusõ põhikooli aol, ku tedä tiatritsõõri mängmä kutsuti. «Käve põhikoolin Varstun, sääl Laube Ene tekse ütte võrukeelist näütemängu. Minnu võeti sinnä mängmä. Tuu rolli iist saie ma õkva ka avvuhinna ja tuust aost pääle tiidse, et must saa näütlejä,» tulõtas Markus uma näütlejätii alostust miilde.

«Edesi kävemi Mändmetsa Lea juhendamisõl näütetsõõriga koolitiatridõ festivalõl ja niimuudu tuu huvi tiatritegemise vasta mugu kasvi. Ku ma Parksepän keskkoolin olli, sis sai teedä, et Tagamõtsa Tarmo tege Võrol Draamastuudiot, sai ka sääl käütüs.»

Lavakuul olõ-s miilakminõ

Edesi vei tii Markusõ lavakunstikuuli. Tä tunnistas, et koolielo ja pääliinaga harinõminõ oll’ alostusõn peris rassõ. Kõgõst tuust vidi tedä läbi suur tahtminõ.

«Pidi lavakoolin kõgõpäält är opma, kuis opminõ ülepää käü, kuimuudu hinnäst üte as’a jaos kokko võetas. Ma es olõ innemb pall’u lugõma kah harinu, elu muutu iks väega kõvva. A ma tahtsõ väega näütlejäs saia, olli kõgõs valmis, et koolin püssü. Ja siiämaani paistus, et om õigõ asi. Kahtlusõ loomuligult käävä as’a mano, a nüüd, ku olõ saanu tan viil suvõl puhada kah, sis om sääne tunnõ seen, et tahas’ joba jälki midägi tiatriga köüdetüt tetä.»

A midä sääl lavakoolin täpsembäle tetäs? «No iks rassõt tüüd. Opitas esihinnäst tundma, mõtõstama valla tuud, miä sünnüs ilman, mi ümbre ja mi seen. Ku tuust kuigimuudu arvu saat, sis opit tundma piire ja võimaluisi hindä ümbre.»

Uma Lehe jutõst sai pistüjalakomöödiä

Noorõ näütleja ülesastmisõ omma jäänü viil päämidselt koolisainu vaihõlõ. Pääle tuu om tä tennü rolli teleseriaalin «Kuum jälg» ja tedä saa nätä ka tulõva aastaga vällä tulõvan filmin Pääsukese Johannõsõ elost.

«Ma, jah, õkva lõpõti, olõ-i vällänpuul kuuli pall’u tetä jõudnu. A opmisõ aol sai nii mõndagi tettüs. Näütüses anti meile sääne ülesannõ, et tull’ üte välläandõ terve aastaga kõik numbri läbi lukõ, säält üts artikli valli ja tuud esitä. Ma loi sis Umma Lehte, midä ma varõmb olõ es väega pall’u tennü. Sai seost väega hää kogõmusõ, kõgõ inämb miildü mullõ Ruitlasõ jutu. Noide perrä sai üts pistüjalakomöödiä kokku pantu,» seletäs Markus.

Tuu pistüjalakomöödiä kandsõ tä koolin ette ja esi arvas, et tull’ vällä külh. Kes tuud uma silmäga nätä taht, saa Markusõ ülesastmist kaia 10. põimukuul Kaika suvõülikoolin Kaikal.

Elektroonilidsõ muusiga festivali kõrraldaja

Joba viiendät aastagat om Võromaal Kikkaojal elektroonilidsõ muusiga festival Kõu. Markus om üts tuu ettevõtmisõ iistvidäjist. «Egä suvi om meil tan festival. Tuul aol pühendägi hinnäst õnnõ seo luumisõlõ. Mullõ väega miildüs, seo om nigu puhkus ja tüü kõrraga, midä saa üten külärahva ja sõpruga tetä.»

Kõu sai algusõ hääst mõttõst ja pasvast paigast. «Sõbra Küti Lauriga tull’ mõtõ, et võinu säänest festivali pidämä nakata. Sis turgaht’ päähä, et mul om maal täpsehe hää kotus tuu jaos olõman. Olli inne esi elektroonilidsõ muusiga pitõl käünü ja sääne muusiga oll’ nakanu hindäle kah miildümä. Hainakuu edimädsel nädälivaihtusõl om tuu ettevõtminõ egä aasta olnu, seokõrd siis 6.–8. hainakuul. Seo aasta käve nii 500 inemist. Uma kandi rahvast kahjus väega ei käü, tulõva iks üle Eesti kokko nuu, kinkalõ sääne muusiga miildüs.»

Festivali plats om täüs egäsugutsit andsakit vidinit. Satipannõst om kokko pant ufotaldrik, palkõst tettü nal’akas kupli, põllu veeren sais tävveste ütsindä üts uss. Pallõ Markusõl noist lähembält kõnõlda. «Puust kupliga om sääne lugu, et külä pääl üts sõbõr tahtsõ tetä Da Vinci silda. Tuu om sääne sild, mink kokkupandmisõs üttegi nakla egä kruvvi ei pruugita. Kiäki sis uursõ lähembäst ja sai teedä, et palkõst olõs võimalik sammamuudu kupli ehitä. Teksemigi sis seo niimuudu, et kinni midägi es lüü, a ku tä valmis oll’ saanu, sis leimi iks nagla ja kruvi kah sisse, et kiäki taad ümbre tougada es saanu. Uss om noidõ jaos, kes põllu pääle tahtva minnä. Tuu ufotaldrigu ehit’ külämiis, säält tull’ festivali aigu tossu kah vällä ja LED-tulõ palliva seen. Kuna meil om sääne põlvõ otsan tettü festival, sis teemi kõkkõ ummi jõudõga. Ettevõtminõ viil kasus ja egä aasta proovimi iks vahtsit põnõvit asju festivaliplatsi pääle vällä mõtõlda.»

Unistus umast tiatrist

A tiatri om iks Markusõ kõgõ suurõmb huvi. Põra om tä vabakutsõlinõ näütleja ja tulõvikun taht kimmähe Võrolõ uma tiatri tetä. «Pääle lavakooli lõpõtamist jäi jah vabakutsõlisõs, a ma ei pelgä. Kursusõga nakkami nüüd Tartun tegemä tükkü nimega «Kraepelin». Kraepelin oll’ üts parhillatsõ ao psühhiaatria rajaja ja opas’ Tartu ülikoolin, tekse sinnä mano eksperimentaalpsühhiaatria labori,» kõnõlõs Truuba Markus.

«A mu suur unistus olõs Võrol tiatrit tegemä nakata. Lavakoolin iks võrokõisi om, Seimi Agur lõpõt’, nüüd sai Käosõ Kaarli sisse. Tassakõistõ teküs noid inemiisi, kellega kuun võinu tetä. Või-olla viie vai kümne aasta peräst saami siiä uma tiatri,» unistas tä.

«Ku ma esi tan maal elä ja olõ, sis tüüd om nii pall’u, et mõtlõ, kas inemiisil iks om aigu tuu kõrvalt viil tiatrin kävvü. A ma looda, et om. Tulõ pruuvi, miä rahvalõ inämb miildüs, miä siiä kanti kõgõ parõmbalõ passis. Muiduki tahas inne mõnõ aasta vanõmbidõ kolleege käest kah kogemust saia, kaia, kuis tuu tiatrielu käü. Viil tahas oppi.»

Rahmani Hebo


Nuur näütlejä Truuba Markus Kikkaojal mäe otsan, kon peetäs muusigapito Kõu. Rahmani Hebo pilt