Mõttõlõmisõst (meditiirmisest)

Mille om vaia mõttõlõmist, miä paistus nigu mittemidägitegemine

 
Ülikooli edimädsel aastagal panni hinnäst kirja meditiirmise koolitusõlõ. Olli mõttõlõmisõst tsipa lugõnu ja tahtsõ tuud pruuvi. Nigu joba ette arvssi, es astu ma kipõstõ vahtsõhe maailma, kon suurõn õnnõn ümbre lindõlõ. Perän pikkä loengit täüs päivä lätsi edimäste meditiirmistunni. Üten oppajaga naksimi opma hindä kokko võtmist hengämise jaos ja pää mõttist tühäs tegemist. A päält väsütäjät koolipäivä tull’ muidogi uni pääle ja tähelepandminõ vaiu lakja. Ma es mõista hinnäst kokko võtta ja mõtlõmist lõpõta.

Noist loengist sai hindä naha pääl tunda, mille om vahepääl vaia olla vaikusõn ja veidemb mõtõlda. Meditatsioon om peri idamaiõ kultuurist ja seod võidas mitund muudu ja mitmõ as’a peräst tetä. Laembalt võttõn om taa mõtõlus, mõistminõ olla esihindäga ja kaia hindä sisse. Seo and rahulidsõmba meele ja lask hinnäst parõmbalõ kokko võtta.

Üts mu sõbõr käve ildaaigu mõttõlõmisõ laagrin, kon opsõ Vipassana mõttõlõmisõ tehnikat. Tuu opmisõ man tetäs läbi kümnepääväne koolitus, kon oldas kõik aig vakka. Keeletü om egäsugumanõ kokkoputminõ tõisi inemiisiga ja meelelahutus, et saanu õnnõ tehnikat oppi. Säält tagasi tullõn ütelnü timä esä, et sääne vakkaolõk om ull’us, et näio lätt no viil puu otsa elämä kah, külmäs sääl talvõl är ja löüd niimuudu uma otsa.

Ka mu vanõmba kullõsõ minno innembä võõristusõga, ku meditiirmisest kõnõlõ. Mi kultuurin ei olõ säänest muudu, et istutas vakka, võetas hinnäst kokko hengämise ja seonsaman silmäpilgun olõmisõ jaos. A tuust om naatu õks inämb kõnõlõma. Tegijä ärimehe meditiirvä inne kipõrassõt tüüpäivä ja seod soovitasõ psühholoogi, et hindä kokkovõtmist paranda.

Varrampa olti pall’o inämb välän – tetti põllutüüd, peeti eläjit. Põllutegemise ja hainaniitmise man tei käe ütte kimmäst liigutust, a mõtõ roitsõ ümbre ja pää puhas’. Olõ esiki tundnu, kuis päält mõnõ füüsilidse tüü tegemist om pää nigu selgemb ja miil puhanu. Parhilla eletäs inämb liinan, kon ümbre om lõppõmalda sessendämist. Seo ei lasõ mõttõl sukugi puhada, kõik aig om midägi kaia ja miilde jättä. Päält tuu piiksatas kongi nutitelefon, miä hindä kokkovõtmist sekä. Piäki ei istma, jala ristin, käe põlvi pääl, ja OM-mantrat lugõma. Avitas tuust, ku võtta kimmäs aig, et segämäldä toimõnda ja mõttit kõrda säädi.

Kipõ elotempo peräst mõtlõ tihtsäle mitmõ as’a pääle kõrraga. Tii ütte tüüd, a samal aol mõtlõ, miä õdagus süvvä tii, kuna vanno sõpro näe, määne ilm hummõn tulõ ja määne sais jäi eelä jalgpallin. Tehniga ja nutimassinidõ abiga näe silmäpilguga, miä maailman sünnüs. Aja kõrraga juttu mitmõ inemisega, kiä omma tävveste esi paigun. Nii jääs veidemb aigu tunda är tuud, kon ma esi parhillatsõl momendil olõ ja kiä mu kõrval omma. Mi vanõmbilõ, kiä pelgäse, et mi kolimi puu otsa elämä, om sääne sessendämine võõras. Näide latsõpõlvõn säänestmuudu läbikäümist es olõ. Kõnõldi noidõga, kiä lähkül. Kavvõmbal olõvilõ sõprulõ saadõti kiri, miä om hoobis pikemb ja rahulikumb tegemine ku SMS-e saatminõ, midä no kipõstõ toksitas.

Ma saa kõlista vai videon nätä sõpro Ameerikan ja õkva ellä üten sündmüisile tõõsõl puul maakerrä. A seo väsütäs. Ku om võimalus olla kõrraga nii-üteldä paiga pääl egäl puul maailman, om vaia mõista olla ka õnnõ tan ja parhilla. Olõgi arvo saanu, et tähtsä om mõista meditiiri. Seo avitas mõttit kõrrasta, hinnäst tähtsä jaos kokko võtta ja löüdä kipõstõ juuskvan elon rahhu.


Oroperve Carmen,
bioloogiatudõng

Mõttõlõmisõst (meditiirmisest)2018-07-16T14:46:05+03:00

Leesalu Diana: heng ütles, et taha midägi kodokandin tetä

Ummist tegemiisist kõnõlõs Põlvast peri tiatritegijä Leesalu Diana (35), kiä om üts Eesti hinnatumb lavastaja ja dramaturg.

Kost ti peri olõti?

Olõ kasunu ja koolin käünü Põlvan, a mu imä puult vanavanõmba omma peri Mikitämäe kandist. Suurõ jao koolivaheaigõst ja nädälivaihtuisist olli latsõpõlvõn sääl kah. Väikust paigast peri olõminõ ja tsipakõsõ ka seto kultuuriga kokkoputtuminõ om tennü must kimmäle tõistmuudu inemise, ku ma olõs olnu põlidsõ pääliina inemisenä. Tunnõ taad esimuudu olõmist uma parhilladsõ kodoliina sõpru ja tüüseldsiliidsiga läbikäümise man külh.

Kuimuudu elo ja inemise pääliinan tõistmuudu omma? Pallo ti täämbädsel pääväl kodokanti trehväti?

Vahe om väega suur. Kõik taa elorütm muutus, ku ma Põlvahe käümä tulõ. Tal’nan lää ma jo esi kah seo tormamisõga üten. Saman mullõ Tal’na hullumiilsüs ja vaeldusrikkus veidükese miildüs kah. Ma olõ esi sääne püsümäldä inemine, kiä piät tegemä kõik aig väega pall’o ja ütekõrraga. Ja tuujaos and Talliin inämb võimaluisi.

A samal aol om tähtsä teedä, et mul om määnegi kotus, nii-üldä nullpunkt, kohe tagasi tulla. Koton, Põlvan, imä man. Kon saa ummi tegemiisi pääle kõrras kõrvalt kaia ja asju pääle perrä märki. Tsipa tunnõ, et võinu kodopaiga kultuuriello kuigimuudu midägi anda. Ma ei olõ seod jo õigõlõ tennügi. Paari lavastusõga olõ pallõlnu ka Põlva kultuurikeskustõ sõita, a seo om kõik. Kül elo näütäs, a heng ütles, et tulõvigun tahassi tan midägi tetä.

Leesalu Diana. Vahuri Siimu pilt

Kuis jõudsõti tiatri mano?

Olli joba Eesti maaülikooli lõpõtanu ja tüüti keskkunnainvesteeringide keskusõn. Päältnätä oll’ jo kõik häste – tüü es murra kunti, tüüseldsilidse olli kinä, palka sai häste. A õks es tunnõ ma hinnäst sääl häste, rahulda olõk oll’ seen. Seo kellä ütsäst viieni kontorin istmine ai minno ullis, oll’ kõik aig sääne üttemuudu olõk, luumisõ jaos es olõ aigu. Ja sis kuigi täpsele õigõl aol trehvsi internetist lavakunstikooli vastavõtmisõ kuulutusõ pääle. Ma es tiiä inne, et lavakan ka näütekiränikkõ opatas. Nii es võta ma perrämärkmises aigu. Tundsõ, et midägi mu elon piät muutuma ja seo paistu õigõ välläpäsemise muudu.

Tiatrikooli lõpõtigi dramaturgi ala pääl, a Tal’na liinatiatrihe kutsuti minno hoobis lavastajas. Kooli aigu naas’ lihtsäle seo puul tiatritegemisest inämb miildümä.

Midä ti pahilla tiatrin tiiti?

Paari nädäli iist tull’ Tal’na liinatiatri lavamulgun vällä mu dramatiseerit ja lavastõt «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad». Seo oll’ tõtõst suur ettevõtminõ. Kolmõ ja poolõ tunni seen oll’ lava pääl piaaigu nelikümmend näütlejät, sadakund kostüümi, aoluulidsõ tandsu ja mõõgavõitlusõ, suurõ massistseeni. Seo lavastusõga oll’ aastak aigu tüüd, kolm perämist nädälit oll’ väega kipõ. Adrenaliinipohmell, miä perän etendüst pääle tull’, nakkas viil nüüd tassakõistõ perrä andma. Suuri töie man om peris harilik, et mõni aig taha-i inämb midägi tetä, peris tühäspitsitet tunnõ om. A sis nakkat jäl tassakõistõ kaema, lugõma, vahtsidõ asju pääle märkmä.

Olõti varõmb ka raamatit kirotanu. Kuimuudu teil taaga lugu om? Kas tulõvikun om luuta viil mõnõ ilmumist?

Perämädsel aol tõtõstõ olõ kirotanu õnnõ tiatrilõ. Tsipa vaivas, et olõ-i löüdnü aigu muiõ asju kirotamisõs. A kül egä asi tulõ umal aol, jo sis ei olõ tung viil nii suurõs kasunu. Ku ütel pääväl tunnõ, et ilma inämb ei saa, sis kirota.

Miä om ti jaos luumisõ man kõgõ tähtsämb?

Mu ala man om kõgõ parõmb tuu, et saa esi valli, määndsit teemasit ette võta. Miä mu jaos tähtsä om ja pututas. Päält tuu omma väega tähtsä inemise, kinka ütenkuun tüütä. Tähtsä om, et noidõ inemiisiga tekkünü sünergiä, ütine nägemine lõpptulõmusõst.

Võimalik, et seo kõlas esierälidselt, a periselt om loomingu man väega tähtsä kõrd, järepidämine ja mõnikõrd mõistminõ hinnäst sundi, mõistminõ hindäle vaim esi tarviligul aol pääle kutsu.

Paistus, et noorõ omma teile miilt pite. Mille nii?

Ku ma uma romaani kiroti, olli ma esi kah jo peris nuur. Ja seo om harilik, et inemine kirotas vähembält edimäidsin töin tuust, midä esi tiid ja tund, om läbi elänü. Saman om noorõ inemise man, timä hindäotsmiisin, timä maailmaga lepmisen midägi esierälidselt meelütäjät. Ütskõik, ku vanas ma saa, «Kuristik rukkis» jääs iks arvada mu lemmikraamatus.

Määndse täämbädse päävä noorõ inemise ti meelest omma?

Ma tahassi olla optimist ja usu, et noorõmb põlvkund om üles kasunu turvalidsõn keskkunnan, kon omma suurõ vabadusõ valli ja võimalusõ hääs haridusõs. Vahepääl iks tege murõt tuu, et tehnika arõng pidurdas fantaasiavõimõt ja loomingulisust, a usu ja looda, et seo lätt müüdä. Viil miildüs mullõ, et noorõmb põlvkund ei olõ nii kalõhunu ja kinniline, ku vahepääl paistus vanõmb põlvkund.

Midä ti tiiti vällänpuul tiatrit, vabal aol?

Tüü omgi mu aoviidüs. Ku esi ei lavasta, käü kinon vai tõisin tiatriin kolleege tüüd kaeman. Loe loomuligult nii pall’o ku võimalik, otsi vahtsit matõrjaalõ ja teemasit, püvvä hinnäst ilmaeloga kursin hoita. Tõisilõ inemiisile om lugõminõ vast tüüst vaba hetk, a ma loe kõgõ seo pilguga, kas seod saas vai olõs vaia lava pääle tuvva. Seriaalõ miildüs kah vahel kaia, naa omma täämbädsel aol lännü prohvis ja ägedäs. A esiki tuul aol tii ma periselt tüüd kah, opi ja arõnõ.

Määnest parhilla laval olõvat tükkü soovitati inemiisil kaema minnä ja mille?

Ku valli mu hindä lavastuisist, soovita kaia Tal’na liinatiatrin «Inimesed, kohad ja asjad». Mullõ paistus, et seo kõnõlõs tähtsist asjost ja Võigemasti Evelin tege sääl väega väärt rolli. A noilõ, kiä harva tiatrilõ trehväse, tennü ma peris kohustusõs Nüganeni Elmo lavastõt «Karini ja Indreku» – «Tõe ja õigusõ» 4. osa. Seo om kül joba ütsjago vana lavastus, a mu jaos om seo kõgõ suurõmb meistriteos, midä olõ tiatrin kunagi uma silmäga nännü. Ma arva, et seo om lavastus, miä pand’ minno tiatriga köüdet ammõdi pääle märkmä. Muudmuudu seletä ei mõistaki, seod piät lihtsäle esi nägemä.

Küsse Rahmani Hebo

Leesalu Diana: heng ütles, et taha midägi kodokandin tetä2018-07-16T14:42:58+03:00

Võtami rahulikult ja jäämi inemises!

Käve ildaaigu Rumeeniä pääliinan Bukarestin ja kõik oll’ nigu iks põnnõv ja tõistmuudu, a mullõ jäi silmä üts asi, miä ma arva, et võinu iinkujos olla kõigilõ ka tan – rumeeniä inemine. Näil om sääl seo olõminõ lihtsämb ja rahulikumb: uulidsa pääl kõndva inemise aigopite, poodin mu käest väikeisi sente kiäki es taha ja tõõsõn poodin noid mulle arvõst tagasi kah es anta. Saman es olõ nii, et kiäki millestki ei hooli. Ku oll’ api vaia, sis tuud panti õkva tähele.

Nii et või-olla ei olõki vaia kõiki juhissit ja direktiive egä kõrd nii täpsehe täütä, ku nä maru ulli omma vai väega tähtsä olõ-i – tõõnõkõrd on inemises jäämine ja rahulikumbalt võtminõ pall’o suurõmb väärtüs.


Rahmani Hebo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Võtami rahulikult ja jäämi inemises!2018-07-16T14:30:11+03:00

Vana-Võromaa turismivoldik

Kokko om säet voldik, miä tutvustas Vana-Võromaa sannakombit, paigapäälist süüki, pillitraditsiooni ja muud umanäolist. Säält löüd ka Võromaa kaardi, kohe omma pääle märgitü vana kihlkunna ja tähtsamba kultuuriväärtüse. Voldik anti vällä eesti, võro, soomõ, inglüse, läti ja vinne keelen.

UL

Vana-Võromaa turismivoldik2018-07-16T14:27:43+03:00

Võrol tulõ latsifestival

28.–29. hainakuul peetäs Võro liinan latsifestivali. Katõ päävä seen om üle liina pall’o huvvipakvat – mitmõsugumadsõ atraktsiooni, etendüse, seiklusõ, silmämuutmisõ, tsirkus, multiga ja pall’o muud. Tegemiisi jakkus egän vannusõn latsilõ ja latsõmeelitsile.

Inämb teedüst saa: vorulastefestival.ee

UL

Võrol tulõ latsifestival2018-07-16T14:25:54+03:00

Valmis om saanu vahtsõnõ võrokeeline latsiraamat

«Teedu ja Peedu, süümä!» om nal’alinõ raamat kõgõst tuust, miä süüki ja süümist pututas. Kirivide pilte ja lustiliidsi johtumiisiga saa selges, miä süvvä sünnüs, miä ei, kuimuudu om viisakas lavva takan hinnäst üllen pitä ja pall’o muud. Teedu ja Peedu tegemiisist om soomõ keelen vällä antu 19 ja eesti keelen neli raamatut. Taa om edimäne Teedu ja Peedu raamat võro keelen.

Võro kiilde pand’ raamadu Toomiku Siiri.

UL

Valmis om saanu vahtsõnõ võrokeeline latsiraamat2018-07-16T14:25:18+03:00

Hurda avvohinna saiva timahavva Allasõ Tiia ja Saukasõ Rein

21. hainakuu pääväl antas Põlva rahvaharidusõ seldsin üle Jakob Hurda rahvuskultuuri avvohinna. Timahavvadsõ avvohinnasaaja omma folklorist ja Hurda-uurja Saukasõ Rein ja võrokeelidse koolioppusõ kõrraldaja Allasõ Tiia, kelle tegemise aokirändüsen, kultuurikõrraldusõn ja projekte vidämisen omma avitanu võro kultuuri tähtsäs tetä ja alalõ hoita. Avvohinna välländmist tugõva Eesti Kultuurkapital, Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp ja Põlva vallavalitsus.

UL

Hurda avvohinna saiva timahavva Allasõ Tiia ja Saukasõ Rein2018-07-16T14:24:44+03:00

Varustini Andrese «Sandisuu ei võlsi» Rõugõn ja Sulbin

6. hainakuul tetti Rõugõ kunstikuurin ja 7. hainakuul Sulbi kohvikun valla Varustini Andrese, tõõsõ nimega Parmu karikatuurõ ja koomiksidõ näütüs.

Kunstnik kõnõl’ Sulbin ummi töie kotsilõ niimuudu: «Inämbüs naid pilte omma Õhtulehen är ilmutõdu, osa om niisama kah tettü. Mul om sääne lemmikpaik nigu Sandisuu, geniaalnõ kotus. Ma esi olõ Rebäseküläst, a ku ma olõs pandnu, et «Rebäsekülä ei võlsi», tuu olõs nigu poliitigu lämmi õhk olnu. Eelä istsõ kunstikuurin, sääl kah olli kõik väega pahanu, mis tuu riik tege rahvaga. Omgi niimuudu, et Eesti sai 100 ja ma esi 50 ja sis sääne rida tull’ kokko, kõik hädä, mis inemiisil omma. Teosõ sünnüsse niimuudu, nigu lehetüü iks käü. Kellä 12 aigu ma helistä toimõndajalõ ja kõnõlõmi läbi, mis teema omma. Sis nakka tsehkendämä. Ma naksi tsehkendämisega pääle 1993. aastagal, kõgõpäält oll’ Kaubaleht, tuu läts’ pankrotti, sis oll’ tunnõt Post, tuu läts’ kah pankrotti, ja sis 1996. aastagal võeti minno Õhtulehte. Naa pildi omma paprõ pääl. Saa ka niimuudu, et trüki palaja (lõuend) pääle vällä, a noid olõ-i kongi hoita. Ma käsilde ei tsehkendä midägi, mul om sääne vaakumlaud, tii tuu pääl. Kae õnnõ ekraani, üte käega joonista, tõsõga, ku midägi lätt võlssi, võta maaha ja jäl edesi. Sis om kogunu sääne arhiiv. Mõnõ tegeläse omma, kes mulle väega miildüse. Om Sandisuu, sis omma kats vanamutti, sis omma Sandisuu bussipiätüse joodigu. Periselt eläse Sandisuun väega tubli inemise, seo om lihtsäle hää nimi.»

Rahmani Hebo


Varustini Andres. Rahmani Hebo pilt

Varustini Andrese «Sandisuu ei võlsi» Rõugõn ja Sulbin2018-07-16T14:23:48+03:00

Suvõga tsuklõ saan Lõuna-Eesti järven

Võti hindäle plaani ujju timahava saan Lõuna-Eesti järven. Tsukõlnu olõ joba 63 järven.

Ütskõrd keset külmä talvõ, sõs, ku oll’ õkva käümän kõva pidu Eesti hällüpäävä avvus, mõtli ma, midä võinu Eestile umalt puult kinki. Mõtõ linnas’ õkva suvõ manu. Võrumaal om häste pall’u ilusiid järvi, midä olõ joba ammu nätä tahtnu. Köüdetült Eesti Vabariigi aastapääväga oll’ paslik pruuvi suvõ joosul tsukõlda kokku saan Eesti, vai viil parõmb, saan Võrumaa järven.

Õkva tuu radokuuõdagu võtimi kätte kaardi ja naksimi kuun terve perrega otsma kokku järvi üle Võrumaa. Sõs tull’ vällä, et peris Võrumaalt kõiki järvi kokku ei saa ja otsustimi läbi kävvü ka mõnõ põnõvamba järve Otõpää puul ja Tartu takan. Sai kokku nimekiri saast Lõuna-Eesti järvest kodutsõst Lõõdlast Peipsini vällä.

Parla, ku puul suvvõ om läbi, om tsuklõman käütü inämb ku puulin järvin. Edimäne järv 12. lehekuul oll’ Lõõdla järv, nelläskümnes piimäkuu viimätsel pääväl oll’ Tamula ja viieskümnes Pangodi järv Tartumaal. Ütski mu käümine olõ-i ollu sama nimekirä perrä, miä talvõl tettüs sai, kõnõlõmalda vussilännüst järekõrrast. Ma olõ-i mõnõn planeeritün järven saanu sukugi tsukõlda, a samal aol olõ löüdnü hulga järvi, midä ei olõs mõistnu kaartõ perrä otsigi.

Mõnõ plaani võetu järve jääse läbi käümäldä selle, et ütski avalik tii ei vii järve manu vai mõnõ krundi pääl olõ-i kotun pererahvast, kink käest lupa küssü. Õnnõ üts järv om jäänü käümäldä musta vii peräst.

Tuusjaos, et sada järve kokku saia, saa-i kõik aig mõtõlda ka liivaranna pääle. Ma olõ tsuklõma lännü veskitammi ja suumättide päält, üle pää hainu seest ja kalajärve viiregulaatori päält. Olõ vette lännü nii päävä, vihma, tuulõ ku külmembä ilmaga. Inämbüste läämi järvi otsma terve perrega ja üte õdaguga tsuklõmi nellän vai viien järven. Ku olõt õdagus viien esi viin ligunu, om peris külm, a vahtsõl pääväl tulõ iks jäl minnä. Koskilõ sõitma minnen võta ma egä kõrd ujumisrõiva üten, et saas õkva järve karada, ku mõni tii pääl ette tulõ.

Seoniaoni, ku viil hulga järvi om läbi ujumalda, om mu meelest kõgõ ilusamb järv Mustjärv Heisrin – väiku salahanõ paradiis tsuklõjilõ, kalamiihile ja kihulaisilõ; kõgõ mõnusamba siiditsembä viiga om Väikjärv Haanin; kõgõ mõnusamb järveviir mitmidõ atraktsioonõ ja partsõga om Põlvan; kõgõ ilusamb pääväminek om ollu Tamula järve veeren Võrul; kõgõ rohkõmb imehtüst paksõ vanna ruusakarjääri tett hellesinidse viiga Rauli järv Sangastõ-Otõpää tii veeren.

Aituma kõigilõ maaumanikõlõ, kiä omma mu ettevõtmisõ hääs kitnü ja lubanu mul uma krundi päält järve tsuklõma minnä. Kiä taht mu järveseikluisist inämb lukõ, kaegu viil https://hippsaar.wixsite.com/mysite/blog.

Saarõ Hipp


Jutu autor kargas õkva Vahtsõkivi järve tsuklõma. Timahavadsõ suvõga plaan tä tsukõlda saan mi kandi järven. Fastre Mariko pilt

Suvõga tsuklõ saan Lõuna-Eesti järven2018-07-16T14:22:05+03:00

Mõnistõ muusõumin saa savvusannan kävvü

Minevä puulpäävä oll’ Mõnistõ talorahvamuusõumin Kuudsil kütet sann. A seokõrd es olõ tego hariligu puulpääväga. Rahvas oll’ kogonu muusõummi, et ütitselt vahtsõst vallalõ tetä vana savvusann.

Kokkosaamisõ alostusõn kõnõl’ muusõumi pernaanõ Tulviste Hele tuust, kuimuudu ja kelle abiga sanna vallategemine võimaligus sai. Seo sann om ehitet 1926. aastagal ja oll’ pruukmisõn 1980. aastidõni koolimaja lähkül. Sis vidi naabrimiis tä muusõumi kõrvalõ, a muusõum es jõvva sannaga midägi ette võtta. No tetti lõpus sannalõ vahtsõnõ vundament, vahetõdi vällä alomadsõ palgi, lüüdi pääle vahtsõnõ katus ja tetti keres sisse.

Tulviste Helel oll’ hää miil, et jälki om üts vana sann hindäle vahtsõst elo sisse saanu.

Võro instituudi direktri Kuuba Rainer ütel’, et sann sai pistü pääasjaligult iks inemiisi, mitte raha toega, ja kinkse muusõumilõ Kalve Toomasõ meisterdet puust seebialussõ.

Rõuge vallavalitsusõ puult tennäs’ Kõva Marju muusõumirahvast, et nä saisva hää Võromaa kombidõ alalõhoitmisõ iist.

Viil inne, ku lava pääle minnä sai, õnnist’ vanno sannakombidõ as’atundja Veeroja Eda muusõumi vahtsõ sanna sisse laulu ja kombõtäütmiisiga.

Taa sann olõ-i niisama muusõumieksponaat. Huviliidsil om võimalus sannan kävvü. Ligembät teedüst saa Mõnistõ muusõumist (kodoleht monistemuuseum.ee).

Rahmani Hebo


Sanna pidolinõ vallategemine. Sanna saamisõst kõnõlõs muusõumi juht Tulviste Hele. Rahmani Hebo pilt

Mõnistõ muusõumin saa savvusannan kävvü2018-07-16T14:20:23+03:00
Go to Top