Maolda nali

Hää palsam

Vanamiis ja vanamutt omma sannan. Vanamiis löüd andsagu pudõli. Küsüs, mis tuu om. «Seo om palsam,» vastas vanamutt.

Vanamiis uur viil pudõlit ja pitsitäs säält tsipa peo pääle.

«Noh, tulõ siiä, ma palsameeri su är!»

Muda Mari pajatus

Taha umma rahha tagasi

Ma kuuli raadiost, et tuu massulda bussisõidu raha tulõ massumasja tengelpungast. Et kor’atas kõiki inemiisi käest massu kokko ja sõs jaetas vahtsõst bussisõidu iist lakja. A ku ma sukugi bussiga sõida-i, sõs kohe tuu mu raha jääs?

Ma sõidassi külh kellä kümne aigu paar piätüsevaiht poodini ja sõs kodo tagasi. A mi küläst sõitva bussi õnnõ hummogu varra ja õdagu ilda, ku puut kinni om.

Simsoni Kadri võissi viil paar ammõtnikku tüüle võtta, kiä sõs kuu lõpuh mullõ tuu är pruukmalda raha tagasi annassi. Avaldusõ või ma egä kuu vahtsõst kirota.

Vai piät egä inemine iks tuu raha är kulutama? Nigu hambidõ ravitsõmisõ raha, muido olt ilma. Ei tiiä, mito kilomiitret ma üte kuuga är sõitma piässi, et umma ossa maaha sõita? Mõnõ päävä kuuh iks levvässi, et hääd alostust tukõ ja bussiga sõitmah kävvä.

Muda Mari

Tossu Tilda pajatus

Kasaritsa miis ja võõramaa sõna

Kasaritsa miis käve uma autoga ilma pite sõitman. Naanõ oll’ kah üten. Poolamaal müüdi elämiisi man värskit kurkõ, tomatit, marju – ütesõnaga säänest kraami, mis parhillatsõl aol pindre pääl ja puhman kasus.

Säälsaman värtide ja sainu pääl näiva nä plakadi muudu silte, kohe oll’ suurõlt kirotõt: JAJA. Naanõ mehega naksiva märgotama, midä tuu võisi tähendä. Poola kiilt nä jo es mõista. Peräkõrd arvas’ Kasaritsa miis, et sääl talon eläse nii lahkõ tütrigu, kes omma kõgõga nõun. Tuu sõna tähendäski nõunolõkit.

A naasõl jäi mehe tark jutt hinge vaivama. Ku nä olli jäl koton Kasaritsan, kai naanõ internetist perrä, kas sääne sõna poola keelen ülepää midägi tähendäs. Tsipa internetin nuhkmist ja asi selge: jaja tähendäs poola keelen kanamunnõ.

Tossu Tilda

Külänaisi umakohus

Vinne aol otsõ rahvas iks parõmbat paika, kon tüüd, kortinat ja suurõmbat palka saanu. Liiguti ütest paigast tõistõ.

Egä kõrd, ku küllä tull’ vahtsõnõ inemine, oll’ ka uurmist ja puurmist. Vahtsõnõ tulõja panti proovilõ ja avitõdi vai sis halvustõdi, ku oll’ põhjust.

Üten Põlva maakunna peräpõrgun mõisa viinaköögi majan oll’ kortõri saanu tsiatalitaja. Tiieti, et tä oll’ varrampa joba mitmõn paigan elänü.

Vahtsõ tsiatalitaja tulõkiga naas’ pääle imelik asi. Nigu magnõtiga naksi mehe timä mano jõmisõma käümä. Oll’ sis avansi- vai palgapäiv vai niisama õtak.

Üts nuur naanõ kurtsõ tõisilõ, et miis olõs nigu är tettü. Ei tiiä kon hulk, kodo tulõ varra hommuku! Kats naabrinaist võtsõva hoolõs mehe jälgi aia.

Näivä, et tull’gi miis ja käkse uma võrri puhmõ vaihõlõ. Naasõ jäivä uutma. Ikäv näil es olõ, pandsõva sadula sisse nõklu ja uutsõva mehe tulõkit. Oll’ luuta, et tä istus sadulalõ ja võtt ka huu inne joosuga sisse.

Oll’gi nii. Miis tull’ vällä, ringut’ ja võtsõ võrri. Juusksõ veidükese ja hüpas’ sadulahe. A sis röögät’, võrr läts’ tii viirde kraavi, miis esi hüpel’, oias’ ja kobisi tagapuult.

Sis kai kässi – nuu olliva tavotiga. Naasõ olli sadula ka tavotiga kokku tõmmanu. Miist sääl tsiatalitaja man inämb es nätä.

Raudkatsi Ene

Latsõpõlvõ kassi

Mi olli sõsaraga ütevana, tuuperäst teimi latsõn kõiki asju kuun. Vahel õks kiusassi ja iksõ kah. Seo lugu sündü, ku mi olli kuus aastakka vana, imä ütel’ – säitsmes pääl.

Latsi aru saatsõ ekä tegemist, mis sündü tarõn, muru pääl vai nurmõn, juhtu kas hindä vai eläjidega. Meil elli tuukõrd mitu kassi, a ütel õnnõgi olli poja, egä aasta kats vai kolm kõrda. Tuu virk vesihall imäkass oll’ kõgõ parõmb elläi. Tä es räugu konagi köögiussõ iin süüki, käve esi nurmõn, mõtsan, tarõ pääl vai oja veeren ja tull’, hiir suun, tagasi umma saaki näütämä. Väega virk oll’ tä sis, ku poja naksi joba kõvva süüki süümä. Tä tõi näile hiiri, kiä vahel viil joosi, nii et väiku kassi sai püüdä ja mängi.

Tuu vesihall pedäsi hinnäst nigu maja peremehes – üttegi võõrast pinni vai kassi es lasõ tä muru pääle tulla, ku täl poja olli. Ai uma karva suurõs, tekk’ kurja hellü ja hüpäs’ küüdsiga pinile vai kassilõ nõnna, nii et vainlanõ pagõsi hirmuga.

Mi hoitsõ väega kassõ ja kassipoigõ. Ku näil silmä joba pään, võtimi üskä ja tõimi tarrõ. Vahel vahtsõ näid mitu tunni, ilesti ja kaiõ, määne om kõkõ ilusamb. Mõni oll’ imä muudu hall, mõni kirriv, musta-valgõt karva, mõnõl käpäkese valgõ, muidu must, mõni peris valgõ. Vahel lätsimi sõsaraga tüllü, ku mõlõmba tahtsõ hindäle ilusampa, et olõs nigu uma vai. Mamma ütel’ külh, et kassipoigõ ei või väntsütä, nä läävä rojus, a mi lubasi näid häste hoita. Tõimi väikeisi kassipoigõ tarrõ, teimi näile hällü truuba kõrvalõ nööri otsa köüdetü räti sisse. Sääl mi näid hällüti ja kussuti, ku nä esi iksõ. Mamma ütel’ külh, et kassiimä taht näile süvvä anda, viige vällä.

A mi arvssi, et vana kassi hindä võit sisse tuvva. Sis rüükse kõik kassi, nuu, kes hällün, ja vana kass, kes ussõ takan vällä tahtsõ, kooni pahandus sängü ala tull’. Kassipoigõ tull’ vahel nii pall’u, et pandsõ mõtlõma. Vanaimä püüdse näid salaja uputa, mille peräst mi jäl iksõ. A kavva sa õks nii pall’u kassõ kasvatat.

Ütskõrd suvõ algusõn olli väiku karvapoja kaonu. Imä ütel’, et Variku esäne kass murdsõ nä är. Või taad ikku, murõt ja pahandust, mis meil sõsaraga oll’. Imäl sai ka kogõmalda tuud ültüs Variku kassi pääle. Mõnõ päävä peräst oll’ Variku-imä uma katõ lehmäga mõtsa veeren, kon kasvi lehmile hää hain ja vesi kah viil kraavin. Sis tull’ meil sõsaraga sõaplaan vana naistõrahvaga õiõndama minnä. Mi olli õigust täüs ja pahanu, ku kraavi viirde jõudsõ.

«Ti kass sei mi kassipoja är! Tuu oll’ suur kuritüü ja tõi meile pall’u murõt.»

Variku-imä es mõista suurt kosta, kas saiõgi mi jutust arru. A meil oll’ süä õigust ja kurjust täüs ja mi pahandi edesi: «Ti piät mi kassipoja vällä masma, ütskõik kona!» Imäkene hiitü är ja ütel’: «Kae kos omma karistaja ja prokuröri!»

Ku kassipoja joba suurõmba olli, piimä laksõ ja leibä seie, sis kävve mi sõsaraga näid tõisilõ pakman. Harva läts’ õnnõs mõni esäne poig är anda, poiskõsõ naari mi üle ja paki meile ummi kassipoigõ vasta. Nigu ärimehe, nõudsõmi mi kah väikese kassi iist tasu – suurõ nõgla vai nagla vai sõira. Mõnõn paigan olli kutsiga, nuu olli kah väega ilusa, a naabripoisi käsi meil kodu minnä.

Perän latsõpõlvõ om mul olnu pall’u kassõ, a tollõ ao kassi omma kõgõ parõmbalõ meelen.

Patte Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Mõttõlda soovitusõ

Modell, näütlejä ja ettevõtja Kardashiani Kim, kiä om teedüperäst räppär Westi naanõ ja väega pall’odõ naisi iidol, jaga sotsiaalmeediän umalõ ilmadusuurõlõ avvostajidõ hulgalõ vagiinahuuldusõ soovituisi, määndsit ma Uma Lehe lugõjalõ väega es soovitanu. Mõnõ puhul võit uma vagiina sinnäsamutsõhe käändä, mõnõ soovitusõ puhul raiskat jälki ilma as’alda pall’o rahha.

Selge tuu, et vagiina iist tulõ huult kanda. Esiki nahksaapa tulõ likõ ilmaga huuldamisvahendiga üle pritsi, sõs ei tulõ likõ sisse. A ku säänest spreid vagiina pääle laskõ, võit kihvtitüse saia. Sääne sprei om tulõohtlik. Ku timäga vallalidsõ tulõ man vagiinat pritsi, võit uma vagiina halvõmbal juhul palama panda. Väega kardashianilik nõvvuandminõ muusiän!

Kardashian esi soovitas ananassimahla juvva, sõs nakkas vagiina häste lõhnama. Ananassimahl ei olõ esihindäst ohtlik, a inne juumist soovida ma vagiina är mõskõ. Lihtsäle vii ja seebiga. Piäsi halvast lõhnast pästmä külh. Ananassimahl ütsindä ei avida. Sa võit tä hindäle kasvai vagiina sisse valla, a ku sa perän ei mõsõ, nakkasõ säält äädigakärbläse vällä lindama.

Kardashian soovitas võtta E-vitamiini, et vagiina limaskesta kimmämbäs tetä. Kaegõ, limaskest om limaskest, timä om sääne, nigu om. Sa võit lihassit kimmämbäs tetä, a limaskest saa olla õnnõ limanõ vai kuiv. Kimmä limaskesta saat õnnõ sõs, ku uma vagiina är pargit. A kohe sa säändse mütsüga läät?

Kardashian soovitas tupõkuulõga vagiinat trammi aia. Tupõkuulõ om tarvitõt aastasato vaagnapõh’alihassidõ kimmämbäs tegemises, a Kardashian om edimäne, kiä tuppõ tupõkuulõga pingutas. Üttegi mittekirurgilist vahendit tupõ pingutamisõs ei olõ olõman. Terve ananassiga võit pruuvi, ku tä hindäle kuigimuudu sinnä sisse saat. Väega pingulõ lätt, a õdagus omma õks äädigakärbläse platsin.

Põratsõl aol ei olõ midägi häbendä, kõik uudissõ omma tähtsä! Kardashiani jutt ilmus saman kotussõn, kon president Trump Merkeli Angelat nuhklõs, tuu iist, et Merkel ei taha kattõ protsõnti SKPst kaitsõkulutuisi pääle raisada. Kats protsõnti Saksamaa SKPst om nii suur summa külh, ma arva, et joba mõtõ tuu ärandmisõst tõmbas Angelal jalguvaihõ trammi. Vaivalt Angela pääle tippkokkosaamist ananassimahla pruukma nakkas. Tä võtt vast õks paar pitsi viina, võtt kässi värisemist veidükese vähämbäs.

A Kardashianilõ soovitanu vagiina huuldusõ protsõduurõ edesi tetä. Fantaasiapõld om viläline. Räppär Westile soovitanu hindäle Kardashiani asõmõl vahtsõnõ vagiina hanki. Sääne, mis olõssi joba algusõst pääle trammin ja es haisanu.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
huuldusspetsiälist

 

 

Jaigi sünnüaastapäiv

1999. aastaga 15. hainakuul tähistedi Sännä mail pidolidsõlt tast peri kirämehe, aokiränigu ja haridustegeläse Jaigi Juhani (13.01.1899 – 10.12.1948) 100. sünniaastapäivä. Timäle tetti tuul pääväl valla mälehtüskivi, vallategemise man olli ka Jaigi tütär Ilo ja poig Koit üten naasõ Anuga. Seo pildi tekk’ Jakobi Kaido.

Tuukõrd istuti perreliikmõ mälehtüsparki ka elopuid ja Rõugõn tetti valla Jaigi Juhani loomingulõ pühendet kujo «Kaarnakivi», mink autor om skulptor Kirsipuu Tiiu. Ettevõtminõ lõppi mälehtüsretkega Jaigi Juhani ja Sännä trubaduuri Adsoni Arturi ratu pääl.

Tulõva aasta saa Jaigi sünnüst 120 aastakka.

Ruusmaa Arthur

Pilt Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Orava koolin oll’ rahvidõvaihõlinõ folkloorilaagri

29. piimäkuust 2. hainakuuni peeti Orava koolin rahvidõvaihõlist latsi folkloorilaagrit, kon muiõ tegemiisi hulgan sai valmis ka etendüs eesti ja udmurdi märdikombist.

Laagrin oll’ katõssa last Udmurdimaa pääliina Iževski kunstõ koolist, niisama katõssa Orava kooli folklooriansambli Käopojad liigõt ja neli last Kohtla-Järve Järve gümnaasiumist. Laagri teema oll’ maskõ sälgä säädmine ja santmisõ kombõ, miä sis perän ka lava pääle säeti.

Iževski kooli folkloorioppaja Begiševi Mihail, kiä etendüse valmis saamisõ iist huult kandsõ, pidä tähtsäs perimüskultuuri oppamist õkva säändside kimmä lõpptsihiga laagridõ vormin. Tiatri om timä meelest hää vorm, mis saa kokko köütä laulmisõ, perimüstandsõ opmisõ ja rahvamuusiga. Lisas and tuu Begiševi meelest perimüsele laemba tähendüse ja konteksti, latsõ nägevä perimüst läbi loomuligõ tegemiisi, kon om egäl as’al uma kotus.

Laagrilatsõ astsõ Võromaal üles kats kõrda: Piusa külästüskeskusõn ja Suurõ Muna kohvikun. Etendüisi anti ka Ida-Virumaal Iisaku muusõumin, Kauksi puhkõkeskusõn ja Kohtla-Järve keskplatsi pääl. Välläsõit nii kavvõndalõ miildü latsilõ väega.

Säänest laagrit peetäs joba aastit vaeldumiisi Eestin ja Udmurdimaal. Orava ja Kohtla-Järve noorõ jäivä pääle laagri lõppu põnõvusõga uutma kutsmist tulõval aastal Udmurtian peetäväle laagrilõ.

Taali Kati


Folkloorilaagri latsõ märdisandikostüümen võrokeelitsit sõnno opman. Taali Kati pilt

Kunsti seen kasunu Kirke

Nuur luujaheng Rumvolti Kirke (15) om hää näüde tuust, kuis loomingulinõ ja kimmäs kodo and latsilõ võimalusõ hinnäst vällä näüdädä.

Kunst, muusiga, kirändüs, a ka näütüses sulgpall – kõik nuu omma kunstnigupaari Rumvolti Aivari ja Jõgi-Rumvolti Ruti tütre Kirke elon väega tähtsä. Määne timä nägemine naist asjust om ja kas ka timäst kunstnik või saia, tuud ma timä käest uurma lätsigi.

Päämidselt iks kunstnik

Ku pallõ Kirkel kõgõpäält kõnõlda, kiä tä sääne om, ütles tä õkva: «Olõ katõ kunstnigu tütär, esi kah piaaigu kunstnik. Mul om olnu kats näütüst, üts sis, ku ma olli viil peris väiku, 2009. aastaga suvõl. Tuu päälkiri oll’ «Kirke värviline maailm» – nuu olli säändse latsõligu pildikese. Tõnõ näütüs päälkiräga «Hüpe» oll’ minevä aasta. Sääl oll’ kats eräle jako: üten olli tsehkendüse ja esiki üts maal, a tõsõn puust tsirgu.

Noidõ tsirkõga om esieräline lugu. Mu esä tüütäs Maarja külän ja ma olõ kah mõnikõrd timäga sääl üten käünü. Näil om puutüükoda, kon tetäs võiuväitsi ja muud säänest kraami. Näi, et näil jääs pall’o puud üle ja tuu lihtsäle palotõdas är. Mul oll’ õkva luumisõn rassõ aig, näütüse jaos töid vaia. Sääl matõrjaliunigu iin sõs halgaht’ki, et nuu jupi nägevä vällä nigu tsirgu – üts nigu hähn, tõnõ nigu tialanõ ja nii edesi, tull’ õnnõ pääle joonista. Tsirkõ tegemine käügi niimuudu, et võta puutükü, sõs tii põhja valmis – silm, tsiib, hand. Edesi tulõ joba mustri. Kae ja mõtlõ, et kõik värvi iks umavahel häste kokko käünü. Ku tsirk valmis joonistõt, panõ konksi kah külge ja omgi valmis.»

Uma nägemine kunstist

Kirke kunstnigus kasuminõ om olnu loomulik protses. «Ku kasut säändsen perren, sis iks lätt nii. Egäl puul om kunsti nätä. Mul om hää miil, et vanõmba olli nii targa, et es panõ minno kunstikuuli. Nä esi külh omma käünü, a sis tiidsevägi, et tuu või latsõ är tsurki. Nii veidükese omma nä esi minno muidoki opanu, a iks inne kaiõn, kas ja kuimuudu ma tuud tetä taha. Mõnikõrd om siski veidü hallõ kah, et olõ-i kunstikoolin opnu, ku ei tiiä mõnda tehnikat. A no sis ma esi proomi ja märgota. Iks om hää, et saa ummamuudu tetä, olõ-i tõisi mõttit päähä pantu.»

Kirke tett puust tsirk. Rahmani Hebo pilt

Kirke ütles, et täl om vidänü, nuurt kunstnikku om häste vasta võetu. «Midä rohkõmb aigu müüdä lätt, toda rohkõmb om kunstnikkõ. Niimuudu om rassõ löüdä midägi säänest, midä kiäki viil tennü ei olõ, löüdä umma esierälist stiili. Mul hindäl om näütüses niimuudu, et fotorealism mullõ ei passi. Ku veidü noorõmb olli, sis tahtsõ külh, et mõistnu niimuudu tsehkendä, nigu as’a periselt omma. Pruuvsõgi tuud, a ku joba vällä nakas’ tulõma, sis sai arvu, et tuul ei olõ jo suurõmbat mõtõt, ku näet nii pall’o vaiva õnnõ tuujaos, et lõpus saas foto valmis. Põra käü mul luuminõ hoobis niimuudu, et võta pleiädsi ja paprõ kätte, määnegi edimäne mõtõ om olõman, a sis ma nakka tuud visandama ja arõndama, nii et või-olla lõpus tulõ vällä hoobis midägi vahtsõt.»

Miä om kunsti mõtõ? Kirke vastas: «Kunst saa edesi kanda tundit ja mõttit, niimuudu parõmbat muudu, et kellelegi ei sunnita midägi pääle, a egäüts saa ummamuudu arvo, ja tuu omgi hää.»

Viil tõisigi aoviidüssit

Päält kunstitegemise jääs Kirkel aigu ka muud tetä. Paistus, et muusiga miildüs tütärlatsõlõ väega. «Ma olõ kõva kandlõharidusõ saanu: opsõ Lepassoni Kadri man kuus aastakka väikut kannõld, lisas mano küläkannõld ja rahvakannõld, tsipakõsõ esiki kromaatilist kannõld. Pääle tuud karmoškat kah. Olõ mõtõlnu bändi tegemise pääle, a eks tuu om nätä.»

Kirke laud om raamatit täüs. Küsü tä käest, määndse kiränigu tälle kõgõ inämb miildüse. «Noh, Salinger om väega hää, eesti kiränigõst miildüse Under ja Liiv. A mu lemmik om põra Smuuli Juhan ja timä luulõtusõ, nuu omma nii kurva ja ilosa.» Kirke luulõtas esi kah. «Ku ma väiku olli, sis loi egäsugumaidsi esi rahvidõ muinasjuttõ ja nuu mullõ väega miildü. Ütskõrd lövvi luulõtusõ ja kai, et noidõ seen om pall’o veidemb sõnnu, a nii pall’o inämb mõttit. Pruuvsõ sis esi kah perrä. Edimädse luulõtusõ kirodi vast 12aastadsõlt. Loi tuu esäle ette. Tä arvas’, et peris hää, tekkü ma viil. Esä näüdäs’ mullõ haikusit kah ja tuust aost pääle om luulõarmastus õnnõ kasunu.»

Vastakaalus loomingulidsõlõ poolõlõ miildüs Kirkele sulgpalli mängi. «Pia saa kats aastakka mängitüs. Käü võistluisil kah, tulõva aasta tahas GP-le jouda. Tuu om sääne üle-eestiline suurõmb sulgpallivõistlus, kon mängvä nuu, kiä joba häste mõistva. Mullõ hirmsahe miildüs ja Võrol om maru hää treener kah.»

Kohe edesi?

Õkva põhikooli lõpõtanu Kirke olõ-i viil kimmäs, kas taht gümnaasiummi jäiä Võrolõ vai minnä Tartohe. Mõlõmbal variantsil omma uma hää ja halva küle. «Ma ei tiiä viil, kas lää Võro gümnaasiummi vai sis Tartohe Treffnerihe vai Härma kuuli. Veidükese tahtnu siiä jäiä, tan om iks kodo, uma aid ja kõik. A ma käve ildaaigu Tarton ütel luulõõdagul ummi luulõtuisi lugõman ja sai väega pall’o inspiratsiooni. Õkva nigu mu inemise olliva sääl. Millegiperäst tükise siist inämbüs säändsit nuuri är minemä.»

Uman kavvõmban tulõvikun taht Kirke iks kunstnik olla. «Mul om sääne suuv, et tulõvikun elä majan, miä om üteliidsi mu galerii, kon sis võinu näütüse olla. Tuu võis saia ka säändses inemiisi kokkosaamisõ kotussõs, kohe egäüts om oodõt ja kon õdagist mäng muusiga ni kõik tundva hinnäst häste.»

Rahmani Hebo

Rumvolti Kirke uman kodoaian: aid om Kirke lemmikpaik, tä saa säält kõvastõ inspiratsiooni. Rahmani Hebo pilt

Suvinõ kirändüsnõu

Kuigi suvõl tahassi kõik aig vällän aiamaa pääl passi vai mõtsu piten roita, sõs egä kõrd olõ-i tuu jaos kõgõ parõmb ilm. A lugõmisõs passis õkva sääne ilm väega häste. Vihmatsidõ päivi jaos löüd siist väiku soovitusõ kõigilõ, kiä võro kirändüse vastu huvvi tundva, a ei tiiä, kost alosta.

Kaplinski Jaani
«Mõtsa ja tagasi»
(2014)

Ummamuudu reisikiri, raamat roitmisõst, saman mitte kongi kavvõndal, a peris uma kodoaia takan mõtsan. Kaplinskilikult hää ja märgotaja, kõnõlõs inemise ja mõtsa umavaihõlidsõst läbisaamisõst, miä ka täämbädse päävä sündümiisi valgusõn kimmähe tarvilinõ lugõminõ om. Seod raamatut võit löüdä vast egäst Võromaa raamadukogost.

Kõivu Madisõ
võrokeelidse näütemängu

Kõivu Madis kirot’ võro keelen näütemängu «Omavahelisi jutuajamisi tädi Emmaga» ja «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl». Kõivu näütemängõn omma päämidse as’a inemiisi kõnõldu luu, miä aoluusündmüisi seen viil suurõmba tähendüse mano saava. Näütemängu löüd raamatust «Näidendid II» – taa raamat om saia Võromaa keskraamadukogon ja Mikitämäe raamadukogon.

Saarõ Evari
«Kõnõla mõtsan mädänü puuga»
(2014)

Kiä luulõ vastu huvvi tund, tuu võinu lukõ Saarõ Evari luulõkoko. Säält löüd lugulaulõ ja mõtõluisi Võromaast, võrokõsõs olõmisõst, võro keelest ja seoilmaaigsist küsümüisist. Saarõ Evari luulõ om tundõlinõ ja illos, mõnikõrd ka peris vallus. Raamadu saat Võro instituudist ja peris mitmõst raamadukogost kah.

Laanõ Triinu
«Vana katkine kass. Vana katskinõ kass»
(2016)

Lugu seost, mis juhtus kassõga, ku nä ütel pääväl vanas omma jäänu ja «katski» läävä. Kirätükk passis nii latsilõ ku suurilõ. Hää raamat ka noilõ, kiä võro keelen hinnäst viil väega kimmähe ei tunnõ, selle et lugu om kirja pant nii võro ku eesti keelen. Raamat om olõman piä egän Võromaa raamadukogon.

Rahmani Hebo