Maolda nali

Suvõl omma kõik mõistligu inemise maal ja puhkasõ

Telefon kõlisõs. Küsütäs: «Kas Mona Lisa om koton?»

«Ei,» vastatas. «Mona Lisa om maal.»

Muda Mari pajatus

Kas jalgpall om parõmb ku seks?

Kuuli raadiost, et jalgpall ollõv parõmb ku seks ja et naisilõ ei miildü jalgpall. Ku nuu kats tarkust kokko panda, sõs piät arvo saama, et naisi meelest om ihorõõm iks jalgpallist parõmb.

Kas kiäki tiid kedägi, kiä tiid säänest naist, kellele miildü-i mehe? Ja kiä sääl jalgpalliplatsi pääl ümbre juuskva? Iks mehe: pikä ja lühembä, valgõ ja mustõmba. Kõik omma häste vormin ja suuri silmiga. Esieränis ku kohtunik näide poolõ näpuga näütäs, ajasõ kõik silmä peräni: «Ma?»

Kõgõ ilosamba omma viil nuu valgõs tettü pääga niigri. Kavvõst jo nätä, ku platsi pääl juuskva.

A Vinne värk iks Vinne värk. Seo aasta ollõv jalgpallivärehti kõvõra. Eski ku maailma kõgõ kimmämbä mehe sinnä palli pesvä, läävä palli iks värehtist müüdä. Mis tan muud, ku värehti omma süüdü.

Ku tunnõ viisi saat telekast kimmit miihi kaia, aja iks naisil iho jampsi täüs. Õnnõs jääs mängõ vaihõlõ niipall’o aigu, et vanamiis kah tugitoolist vällä aia ja perrä pruuvi, kumb iks parõmb om.

Tuu om no selge, mille naasõ jalkat vahtva. A mille miihile jalgpall miildüs?

Tossu Tilda pajatus

Sõaväkke minek

Parhilla om jäl käen tuu aig, ku nuuri miihi kaitsõväkke kutsutas. Imä, kink poig pia Eestit tiinmä lätt, kõnõl’ mälehtüse umast nuurusaost.

Aastanummõr oll’ sis 1984. Püssä ala kor’ati ka tudõngi. Sügüsedse võtmisõ aigu jäi näide edimäne kursus nuurist miihist peris tühäs, õnnõ kats mehepoiga jäeti tütrigile silmärõõmus. Üts noist oll’ sõaväen är käünü. Kursaveli Võromaalt oll’ kah kimmäs minejä, a sis löüti täl väiku tervüsehädä ja üteldi, et lätt keväjädse satsiga. Poiss oll’ õnnõ parõmba rõiva nigu ülikunna ja kuluva maaha möönü: sõaväest tullõn nuu jo inämb sälga ei mahu. Möömäldä jäi vana ärvinnünü dressi, millega tä vahtsõ keväjäni koolin käve. Ku minek kätte jõudsõ, jätt’ Võromaa poiss kursasõsaridõga sündsäle hüväste. Tä arvas’, et katõ aasta peräst omma kõik tütrigu nigunii mehel. «Tollõ üteainu, kes om viil vaba ja vallalinõ, võta ma naasõs,» lubasi poiss. A katõ aasta peräst es olõ ütski tütrik mehele lännü. Poiss oll’ suurõn segähüsen ja ütel’, et timä sortma ei nakka – kõik tütrigu omma kinä. Las om nigu om.

Hanna ja sarviga

Kaika Lainõ kõnõl’ mullõ ütskõrd säändse jutu.

Tä oll’ matussil, kon matõti tihkõt talupernaist. Ku koolnut hauda lasti, oll’ kirstust visanu sinist savvu ja havva veeren tä kõgõ umatsõmba olli hanna ja sarviga.

Lainõ oll’ viil küsünü keriguopõtaja Jürjo käest, kas timä ka näkk’ toda.

Jürjo oll’ tuu pääle vasta ülnü, et säänest asja või nätä õnnõ timä, Lainõ.

Aidma Hele

Jumala liha

Mi inemise omma väega tõsidsõ. Ei taheta sukugi nall’a ja naaru. Ega tuuperäst, et elo rassõ ja rahha vähä, ei piä viil naarmist är unõtama.

Jaanipäiv sai müüdä, suur suvi käen. Õdagus tahassi määnestki lihha kütsä. Sõida Põlvahe Selverihe. Mõtlõ, et täämbä võta letist vallalist lihha. Mu iin sais noorõmbapuulnõ suur miis. Om nätä, et tä ei mõista, määnest tükkü võtta. Müüjä om väega lahkõ, pakk iks ütte ja tõist, nõst kahvliga lihha, a miis mõista-i otsusta. Äkki tsuskas provva müüjä kahvli üte ilosa lihatükü sisse, tõtõstõ, esi olõs kah tuud tahtnu, ja ütles: «Taa om jumala liha.»

Ma ei jõvva naaru pitä, ütle mehele: «Kae, täämbä õdagu saati süvvä jumala hindä lihha!»

Müüjä, kiä tuud kuuld, saa väega kur’as ja põrotas: «Nii üteldäs!»

Ei tahaki inämb osta säält letist lihha. Lää hoobis võta riiulist karbiga vorsti küdsämises. Mine proovi viil nall’a tetä!

Tammõ Aili

Pinivargus

Seo jant juhtu sõs, ku kolhoosi olli joba lakja lännü ja Vinnemaa veeren kaivõti küläteid läbi, et õkva siiä- ja sinnäpoolõ ei saasi nii lihtsäde.

Elli tuukõrd Viitka lähkün talun. Pidäsi sääl eläjit. Oll’ illus süäsuvõ ilm. Ma tulli õdagu kodu ja kai, et üts pini om kaonu. Mul oll’ näid tuukõrd peris kolm tükkü. Üts püssü kotun, a taks Murka ja suur valgõ karvanõ Karu käve vahel poodi ja lautu man koosõrdõmõn.

Süütse uma eläjä är ja sõitsõ poodi manu uurma, vast kiäki nägi midägi. Mõnõ mehe istsõvõ poodi kõrval ja jõiva olt. Nä olli nännü, et pini olli mõlõmbõ sääl käünü. Üts oll’ viil nännü, kuis Murka hüpäs üte rohilidsõ Moskvitši pääle. Lätsi kaupmehe käest uurma. Oll’ nelläpäiv. Sõs oll’ kaubapäiv ja rahvast kävve pall’u. Tä lugõsi mullõ ette kõik, kes sääl autidõgõ kävve. Inämbüs Vinne poolõ päält. Ja tä tiidse kõiki, kes kon külän Vinne poolõ pääl eläs.

Ah et rohilinõ autu, kohe Murka pääle kobisi. Juhat’ mullõ sõs tiid. Kässe sõita Savihuuvi Tiidu koduni. Hääd kätt jääs Vahingõ järv ja säält om Natalkino küllä nätä. Sõitsõ piiri viirde. Jäti autu sinnä. Jala sai säält piirikraavist üle.

Jõudsõ küllä. Mitte üttegi inemist ega esiki pinni es näe. Õnnõ üts hobõnõ, kellege oll’ kah poodin käütü, sei keti otsan. Mõtli et küsü tuu vanamehe käest, kon tuu rohilinõ autu om. Koputi kül ussõ pääle, a kiäki es tii vällägi. Külän nigu es eläki pääle hobõsõ kedägi. Mis mul muud üle jäi ku esi külätanumit piten otsi. Ütekõrragõ nakas’ üts pini kavvõmbõl haukma. Naksi helü perrä mineme ja mõtli, et tuu kül Vinne pini ei olõ. Nu pakõsõ kuun pererahvagõ är, ku võõras küllä sisse tulõ. Noh ja näigi. Autu saisõ muru pääl ja sääl kõrval võrkaid ja Murka aian ketti pantu.

Kedägi nätä es olõ. Pitsiti hindä aiaposti ja saina vahelt läbi ja haruti Murka vallalõ. Tuu hüpel’ ja kilgas’ suurõst rõõmust. Nigu ma muru pääle tagasi sai, näi, et säälsaman aia kõrval üts vanamiis ragu haku piinüs. Imelik, et ma tedä inne es näe, ku saisõ ja kai, kuis aida päsede. Tarõst tull’ noorõmb miis vällä ja oll’ kuri, et mille ma tä «sabaka» vällä lasi. Patsut’ viil hindäle küle pääle ja kutsõ Murkat hindä manu. Kos tä sõs läts’! Tiirut’ suurõ kaariga müüdä. Ma olõs tälle mõnõ «hää» sõna ütelnü, a ei mõista niipall’u vinne kiilt. Tullimi säält lihtsäle tulõma. Murka tiirut’ iin ja takan. Võtsõ üte kalkuni ka viil ette ja ajasi tuu küläst vällä võpistikku. Ma es keelä kah.

Külä oll’ kah ellu tulnu. Egäl puul olli «baaba» vällän: kes ukõrd’ pindre pääl, kes ajasi juttu. Üts küsse mu käest, kuis ma mõistsõ sinnä otsma tulla. Niipall’u ütli, et poodi mant opati. Tuju läts’ õkva hääs, et Murka kätte sai. Sõitsõmi sõs kodu.

Õdagu pääle lehmänüsmist lätsi küüni ala kaema, mis Murka tege.

Tä oll’ mullõ süämest tenulik, et ma tä är pästse. Litsõ hinnast sääl hainaunigu otsan nii ligi ja tükse lakma. Mul lätsi õkva silmä likõs. Egas elläi ull’ ei olõ. Kül tä sai arvu, ku väega ma tedä hoia.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kasvatuslik vaeldus

Olõ latsõpuhkusel. Inne seod oll’ aasta ja ütessä kuud latsõpuhkusõl mu tõõnõpuul. Timä läts’ tüüle ja pässi. Õigõlõ pässi õnnõ tuu, miä timäst perrä om. Latsõpuhkus ei olõ nall’aasi.

Edimädse latsõ puhul olli ma kimmäs, et taa om ime. Kai ekä tä sammu, olli täl samal aol takan ja iin, tei kõik, et väikust imest saassi suur. Es saa, sai täst tävveste harilik inemine, nigu ma esi. Ma olõ kavvõl immest, olõ tävveste harilik miis. Õnnõ tuu vaih om, et ku harilik miis kaes päävän internetist kats tunni pornot, sõs ma raiska tuu ao ilmaportaalõ kaemisõ pääle. Ja ku lövvä kostki kõrraligu ilma, panõ kalalõminegi plaani paika. Kõrralikku ilma võit löüdä kolm-neli päivä kuun, kõrralikku inemist parõmb är otskugi.

Kae umalõ väikulõ pojalõ otsa ja olõ targõmb. Tä kaes mullõ ummi suuri silmiga otsa ja pruuv minno är pettä, mäng jälki tuud kistumalda imeht, midä mu suur poigki umal aol näüdäs’. No olõ ma targõmb, ma tiiä joba kõrraga, et tä pruuk minno hindä tarbõs är ja täst kasus tävveste harilik inemine, ei inämbät.

Lats ikk. Lasõ täl ikkõ nii pall’o, ku tä taht. Seo ei olõ pikk aig, ku saat niisama ilma põhjusõlda ikkõ. Õigõ pia, paarikümne aasta peräst, inemine, omma sul tüülepingu ja pangalainu ja perrämassu ja sääne värk. Sõs käüt kohtukubija man ikman? Ku kohtukubijal su suust ja nõnast juuskja tatt üle viskas, and tä su võla inkassofirma kätte. Sul ei olõ elon nii pall’o silmävett ja tatti, et inkassomehe lavva pääl paprit läbi leota!

Loi lehest, et vangimajaammõt pruuv Paulusõ Assarit är murda. Et sundva tedä kraamma. Paulus muidoki ei kraami. Sõs pandas Assar paaris nädälis kartso, sõs sunnitas vahtsõst kraamma, miis jäl ei kraami, lätt vahtsõst kartso ja nii edesi. Kulkõ, Assar om 60 ümbre? Nall’a tiiti? Tedä olõs pidänü murdma kõgõ ildamba sis, ku tä oll’ 1,9, nigu mu lats põra. Nüüt om joba ilda. Ku ti arvati, et aasta ja ütsä kuu vannudsõ inemise murdminõ om lihtsä, sis ti essüti! Ma esi olõ murdumisõ veere pääl. Esiki 1,9aastadsõ latsõ kasvataminõ om ildas jäänü, ma olõs pidänü joba sõs, ku tä viil kõtun kasvi, tälle läbi kõtunaha põhisäädüst ette lugõma ja ähvärdüses kühvlit ja harja umavahel kokko pesmä.

Saman võinu mõistlikku kasvatuslikku vahetust tetä. Paar päivä nädälin kasvatanu Viru vangimaja mu väikeist poissi ja ma võtnu tuus aos Assari hindä mano. Niimuudu olõs kõigil veidükese vaeldust.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
latsõpuhkaja

 

 

Talomehe-pangapidäjä

Eesti riigi tulõkiga naati kõvva põllumajandusõga tegelemä. Et saanu ehitä ja vahtsõt tehnikat osta, tuujaos oll’ rahha vaia. Maal tetti ütispanga, kohe rahvas sai rahha panda ja kost lainu võtta.

Täämbädse pildi om tennü 5. hainakuul 1936 Zopa Gustav. Pildi pääl om Varstu ütispanga nõvvokogo ja juhatus.

Ruusmaa Arthur


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Latsõ vei kultuuriperändit nutimaailmaga kokko

20.–22. piimäkuul sai nutiga latsõ Võromaalt ja muialt Eestist kokko Krabil. Maaha peeti timahavanõ koolinuuri häkaton, mink teema oll’ kultuuriperänd nutimaailman.

Häkaton tähendäs programmiirmismaratoni, kon ütekõrraga mõtõldas kambaga vällä määnegi vahtsõnõ asi vai puutriprogramm ja tetäs tuu ka valmis. Koolinoorõ seo kolmõ pääväga programmiiri es jõvva, a jõudsõva vällä märki ja ette kanda uma mõttõ, kuimuudu tarvita kultuuriperändit nutimaailman.

Põnõvamba plaani, miä nutilaagrin vällä märgotõdi, olli: puutriprogrammi abiga vana ao töie ja mängõ oppaminõ; võrokeelitside sõnno ärarvamise mäng; rahvarõivakirju opmisõ värviraamat; pühäpaiku ja aoluu tundmaopminõ puutrimängu abiga.

Lisas rühmätüüle sai latsõ Krabil oppi tüütarrin ja nätä-kullõlda põnõvit küläliisi.

Rahmani Jan


Üü-ülikuul koolinuuri häkatonil «Kultuuriperänd nutimaailman. Rahvalaulust, -muusikast ja -pillest kõnõlõsõ tunnõdu perimüsmuusigu Hainsoo Meelika ja Õunapuu Lauri. Rahmani Jani pilt

Suvõvõrokõsõ: Vaino Külli ja Urmas

Timahava alas’ kuvvõndat kõrda suvi Vainodõ perrele, raamadupidäjäle Küllile (44) ja telemehele Urmassõlõ (44) Orava kandih Haan’kasõ küläh. Näide suvõkodo Ojaperve talo om umma nimme väärt – huunõ omma riah Tudõrna uja perve pite.

Kõnõlõmi Külli ja Urmasõga juttu päiv pääle Kagu-Eesti eelarvamusfestivali. Urmas oll’ sääl mõtsateemalidsõ arotusõ vidäjä. Ka Vaino Urmasõ juhit telesaatõ «Suud puhtaks» edimäne saadõ oll’ mõtsast.

Mõtsateema süämen

Urmas kõnõlõs, mille mõtsateema om tälle süämehe lännü. «Tuu mõtsavaiõlus om tähendüslik, mis muut mi Eesti asjast kõnõlõmisõ kultuuri. Oll’ vaia säänest teemat, koh mõlõmbal poolõl om õigus. Om küsümüs, kohe poolõ tuu vahtsõnõ tasakaal kallus. Ma arva, et ei tohe pelädä läbi arotamisõ uma arvamisõ muutmist. Kõgõ rumalamb om panda uma arvaminõ luku taadõ.»

Urmas mõtlõs, et ku vahtsõnõ mõtsandusõ arõngukava valmis saa, muut tuu ka Eesti poliitikide suhtumist. «Ma arva, et tuu arõngukavaga ei saa olla säänest asja, et ku kava suurõ arotamisõga valmis saa, sõs riigikogo komisjon tuu tävveste ümbre tege.»

Säändside kõnõlõmiisi man nigu eelarvamusfestival pidä Urmas kõgõ tähtsämbäs, et inemise tulõva kokko ja kõnõlõsõ ütstõõsõga. «Muido käü kõnõlõminõ õnnõ meediä kaudu ja kullõldas õnnõ noid, kedä tahetas kullõlda. A tast ei saa är minnä, piät kullõma. Sammamuudu om «Suud puhtaks» saatõga.»

Nii Külli ku Urmas omma Tal’nah sündünü ja kasunu. Imä puult om Urmas saarlanõ ja olõs võinu maakodo sinnä kaia, a Saarõmaalõ sõit olõnõs väega pall’o praamist ja tüü peräst om parõmb, et tulõk ja minek om hindä perrä.

Aokirändüst Urmas opnu ei olõ. Ku nä Külliga keskkooli lõpõti, naksi kõrraga perreello elämä ja tull’ tüüle minnä. «Hää aokirändüs sünnüs läbi kogõmusõ,» löüd Urmas. «Tüü om minno opanu terve elo. Olõ olnu raadioh, teleh, tennü lehte ja aokirja.»

Puultõist aastat om Urmas vidänü saadõt «Suud puhtaks». Saatõl om kats toimõndajat, a helistämise tüü tege iks Urmas esi, sõs saa jo inemiisi saisukotusõ selges. «Pia egä saatõ man om inne kokkosaaminõ as’atundjidõga. Vet mi opimi kõik aig saadõt parõmbas tegemä. A tuu otsus oll’ algusõst pääle, et teemi saadõt õkva. Sõs ei saa kiäki ette hiitä, et midägi om vällä jäetü.» Urmas nimmas, et timä tüü om vaiõluisi man innemba umavahelist kiskmist är hoita ku tüllü vai madinat härgütä. Tä seletäs, et egä saadõ ei piäki miildümä. «Ku egä saadõ nakkas kõiki huvitama, sõs olõmi lasknu kummi jo liiga lõdvas.»

Ku muido om Vainodõ pere varadsõ magamaminekiga, sõs kolmapäivilde kaes ülejäänü pere kah saadõt.

Maaelämine avit’ hääd hinnet saia

Külli om Tal’na üte hinnatumba kooli Vanaliina Hariduskolleegiumi raamadupidäjä. Sääl opva ka noorõmba latsõ.

Perre kats tütärd omma jo suurõ. Eleene (25) om Jaapani restorani toitlustusjuht, Eliis (23) lõpõt’ kunstiakadeemiän kunstitiidüse. Pesämuna Tuuli Ann (9) lätt kolmandahe klassi ja Meeli Mai (15) lõpõt’ põhikooli. Ku täl oll’ eesti keele lõpueksämil vaia kirota, mis köüt tedä Eestimaaga, sõs pand’ tä sinnä juttu kõik uma maakodo-igätsüse sisse. Ja saigi hää hinde.

Suurõmbil latsil olõ-i tuud latsõpõlvõ maakodo kogõmust, a nä tahtva iks siiä tulla. «Liinah olõ-i kotoh muud tetä ku kraami. Ja mänguas’a omma igävä. Siin saa esi uma käega midägi tetä. Võtat nagla ja vasara ja pessät midägi kokko,» kõnõlõs Külli. «Ku tulõmi, sõs kõgõpäält käümi uma maa üle.» Tah om nõnarätisuurunõ pinnär, mõni kuruslauk ja uba. Edimäne aasta oll’ naabrimiis näile maalapigi är kündnü, et vast pandva kardohka maaha. «Mi ei taha, et teküs määnegi kohustus saaki saia,» seletäs Urmas. «Mi tahami, et olõs hää miil siin olõmisõst.»

Pikä terrassihummogu

Üts asi, mis Külli ja Urmasõ meelest om kimmähe maal tõisildõ, om tuu, et nä söövä väläh. Ku ilm vähägi lupa, om laud katõtu terrassi pääle, kost saa kaia umma maad, a näge vahel harva ka mõnt autot müüdä sõitmah. Ku pere maakoto otsma nakas’, sõs kaeti, et lähküh elässi viil inemiisi. Kuigi külävahetii lätt värehti takast, om vaikus ja rahu tävvelik. Haan’kasõ külä kasus kõnõl’ tuu, et tah om raudtii kõrval.

«Et ku olõmi jo nii vana, et ei taha autoga kolmõ tunni sõita, sõs saassi rongiga ka peräle,» naard Urmas. Ku nä edimäst kõrda siiä kaema tulliva, saiva õkva arvu, et taa om õigõ kotus. «Ümbretsõõri olli põllu haritu ja elo käve. Kõrraga oll’ nätä, et tan katõ kultuuri (võro ja seto – toim.) piiri pääl om elo tõistmuudu.»

Edimäne aasta oll’ keerolinõ: majah es olõ kümme aastat eletü ja vett es olõ seeh. Külli tulõtas miilde: «Aida mano oll’ prügükotõst mõsuruum ehitet. Kolm tokki oll’ pistü ja musta koti ümbre.» Väläh süüminegi sai algusõ tuust, et tarõh es olõ sõs õigõt kotust. «Hummogist võimi tan tunnõ viisi istu ja süvvä,» seletäs Urmas. «Mi tulõmi siiä iks puhkama ja kipõ toimõndusõ ei ooda. Algusõst pääle lepsemi kokko, et teemi nii pall’o, ku jõvvami. Et siin käümine ei muutusi kohustusõs, a olõssi rõõm. Tulõ siiä ja tahagi rõõmuga niitä.»

«Maja ümbre oll’ rõnnuni naat ja es saa õigõhe arvugi, määne maastik siin om,» jutustas Külli. «Pääle edimäst niitmist tulli nuu ilosa loho ja kundi vällä.»

Naabri omma kinä inemise

Ummi naabrit kitvä mõlõmba. «Nä omma lämmä ja kinä inemise,» kõnõlõs Külli. «Esieränis edimädsel aastal oll’ meil aigu rohkõmb ja kultuurilinõ elo väega tihtsä.» Urmas tuu vällä paigapäälside inemiisi ettevõtja poolõ: «Väega lihtsä om mõtõlda, et kohki om parõmb kotus ku tuu, koh sa olõt sündünü. Tahkandih om nii pall’o võimaluisi, ku kaia vähä kastist vällä ja otsi uma süäme perrä asju, midä tetä. Asju om maailm täüs ja noid inämb pall’o mano ei mahu, a tundit mahus lõpmalda. Ei tohessi laskõ päähä noid mõttit, et kohki om parõmb. Ega sõs Talliin vai London ei kisu meid siist är. Mi esi läämi säält otsma midägi, mis om meil pääh. Tulõ hindäle esi uma pilt luvva ja õkva teküse võimalusõ. Näütüses om perädü lust kullõlda naabrimiis Rätsepä Aaret, kuis tä jälki om midägi vahtsõt pruuvnu. Kõik vast ei tulõki vällä, a osa iks tulõ. Vai Lumõ Aigar võtsõ pilli kätte ja nakas’ opma, ja otsi nüüd parõmbat lõõdsamiist. Kerge olõs vaimsõh mõttõh panda uss kinni ja üteldä, et ei saa. Ku ka vällä ei tulõ, sõs oppusõs oll’ egäl juhul.»

Urmas om kimmäs, et tahtminõ ja usk omma õnnõ hindä tetä. «Ma olõ esi kah latsilõ kõnõlnu, et kas tuud, midä sa opit, om iks vaia. Periselt tulõgi oppi tuud, mis sullõ väega miildüs. Ku sul om tunnõ õigõ, sõs levvät peräst ka tuu asja, midä tahat tetä. A ku joba opit hamba risti vasta tahtmist, sõs ei näe sa ka noid võimaluisi.»

Jalgpall ei lasõ suvita

Suvitaminõ Võromaal om Vaino perrele seo suvi tõisildõ ku muido. Urmas tege kuu aigu egä õdagu jalgpallipäävä kokkovõtõt.

«Edimäst kõrda es saa ma jaanipuulpäävä olla siin uma perrega,» ohkas Urmas. «Meil om tuul teemal joba umavaihõl kana är kakutu ja pere saa arvo, et omma määndsegi as’a, midä ma taha tetä.» Jalgpalli MM om üts sääne asi, mis om Urmasõl jo latsõpõlvõh süäme hubisõma pandnu. Määnegi aig tä eski kor’as’ videokassette pääle suurvõistluisi saatõpäid. «Om tunnõ, et tahsamah sünnüs midägi suurt ja terveh ilmah om millärdil inemisel säänesama tunnõ. Sport om üts vähätsit asju, mis niimuudu inemiisi köüt ja ütitsit mälehtüisi pakk. Nüüd oll’ mul võimalus är pruuvi, kuis om olla tuu as’a seeh vähä tõistmuudu.»

Periselt Võromaalõ tulõkist omma Külli ja Urmas mõtõlnu külh. Plaan om tetä elämine nii kõrda, et saassi pikembält ellä. A mõlõmba omma liinah sündünü ja kasunu, nii olõ-i tuu tulõk kerge. «Kuiki ma kõnõlõ tah inemiisiga üts-ütele rohkõmb, olõmi iks uma liina läbikäümiseh kinni,» seletäs Urmas. «Tuu om sääne harinõmisõ asi. Ku süküs kätte jõud ja päävä lühembäs jääse, tõmbas jälki liina poolõ tagasi.»

Lõpõtusõs ütles Urmas maakodo pidämise mõttõ: «Maalõ tõmbas tuu, et infomürrä olõ-i. Tah ei olõ midägi, mis su miili lakja kannasi. Kurgi lindas siist rohkõmb üle, ku autit müüdä sõit. Tah omma uibu ja kõo, a nuu ei tsähvi ja ei sekä olõmist.»

Säinasti Ene


Külli, Tuuli Ann ja Urmas hummogusöögilavvah terrassi pääl. Säinasti Ene pilt.


Urmas har’otas tütrega penalitidõ lüümist. Säinasti Ene pilt.