Maolda nali

Kõrralik külämiis vargit ei pelgä

Ütel külämehel om ehitet väläkemmerg, kon iin olõ-i ust.

Istus tuu miis sis ütspäiv sääl, ku naabrinaanõ juhtus müüdä minemä. Tuu pand kõrraga tänitämä:

«Kuis sa saa-i ust siiä ette, nii ilõdu om kaia…»

«Minkjaos uss? Ma joht ei usu, et kiäki siist midägi varasta taht,» kost külämiis vasta.

Muda Mari pajatusõ

Eesti-Läti 1:1

Ma kuuli raadiost, et Lätih om määnegi taud vallalõ päsnü. Koolnuid om jo nii pall’o, et ei mahu inämb Lätimaalõ är ja piät osa mi mano tuuma.

No ku Eestimaalt viiäs viin ja olu Lätti, sõitva viinaostja sinnä perrä.

Sõs ku Lätimaalt tuvvas koolnu är Eestihte, tulõva ka surnumatja näile perrä.

Eesti omgi Läti käest viigipunkti kätte saanu. Ku viina- ja ollõhinduga jääs Eesti Lätile alla, sõs ku lugu tõsitsõs lätt, omma as’a tõistmuudu.

Kadonukõisiga ümbrekäümisega om lõunanaabriil hädä käeh. Pudõnõs tõisi jo tii päälegi.

A meil om tuuga kõik kõrran. Lätläse mõistva väega viisakalõ kadonukõisi mulda panda ja ka eestläse saava uma ligimädse ilostõ maaha matõtus.

Nimi ei riku eräkunda

Ma kuuli raadiost, et edimäst kõrda om parteile saanu nimi timä õigõ olõmisõ perrä. Kõik aig om kõnõldu, et Reformieräkund olõ-i ammu reformõ tennü ja Keskeräkund om keskpaigast viil kavvõh.

A valitsuskoalitsioonih om üts eräkund, kiä om iks tõisilõ vasta olnu ja ütles egä as’a pääle «ei». Nii nä mõtligi, et tulõ nimi är muuta ja no om IRLi asõmõl Eräkund Isamaa vai EI-partei. Ku Vabaeräkund kah nimme muudassi, näütüses võtassi nimes Jamaeräkund, olõs meil JA-partei kah.

Asi olõs õkva pall’o selgemb, kiä puult, kiä vasta.

Tossu Tilda pajatus

Tundmalda kaup

Memm ja taat tei uma ostu iks liinan suurõn poodin. Tuun külän, kon vanapaar elli, oll’ külh üts väiku poodikõnõ, a liin es olõ kah kavvõl. Mis muud ku lüü massinalõ käük sisse ja vähämb ku poolõ tunniga olt peräl. Nii tetti ka seokõrd.

Rahvast oll’ pall’o, nigu iks. Vanakõsõ panni kassalindi kaupa täüs. Ildamba koton uursõ nä ostõtut täpsembält. Suur oll’ näide imestüs, ku näpu vaihõlõ jäi tsill’okõnõ pakikõnõ. Kost tuu asju hulka oll’ saanu? Nä ei mäletä, et olõs midägi säänest ostnu. Poodikviitungi päält sai vanakõsõ tiidä, et nuu olli kondoomi.

Sis tull’ memmele miilde, et poodisaban näide takan olli poiskõsõtsura, kiä naari ja mulisi suurõst armastusõ väest. Kassa lähkün riiuli pääl olli nuu intiimas’akõsõ uma käega võtta…

«Ah ti maida!» pahand’ taadikõnõ pakikõist näppõ vaihõl keerutõn. A memmekene arvas’, et kauba iist om raha mastu. Vinne aol panni pernaasõ säändsit asju mahlapudõlidõ pääle, mille mitte viil kõrdki niimuudu tetä.

Ingeri naasõ Oravilt lehmä otsman

Lugu juhtu päält sõta, ku sakslanõ oll’ minemä lüüdü ja elu Vinnemaal väega vilets. Ingerimaalõ Leningradi külle ala oll’ jõudnu teedüs, et Eestin elu edenes, a valitsus võtt ülearutsit eläjit är.

Kats nuurt Ingerimaa naist, kelle mehe olli sõan kaonu, jätivä uma tsill’ukõsõ latsõ vanaimäde kätte ja naksiva jalaga tulõma Eestimaa poolõ. Uma kuldas’a ja kuldraha umbliva nä undruku alumadsõ veere külge.

Olli tulnu jõõ pervi pite mitu päivä. Magasiva küünen, pelksivä suuri teid. Jõudsõva Oravilõ. Mäe pääl majan olnu tõsinõ miis ja mitu lehmä. Võtsõ kulla vasta ja and’ lehmä, a üümajja es paku. Juhat’, et all orun eläs naanõ väiku latsõga, saati vast sääl olla ja lehmä sanna taadõ käkki.

Aastanõ latsõkõnõ käperd’ ringi ja naanõ kütse sanna. Umbkiilse naasõ saiva kässiga seletä, kost tulõk ja kohe minek. Saiva süvvä ja sannan kävvü.

A sis klopiti ussõ pääle. Sanna manu oll’ tulnu miihikamp. Naasõ mõtsavelest miis sõpruga oll’ sanna tulnu. Naanõ es saa mõtsa teedä anda, et võõra omma majan. Ingerimaa naasõ panti majja ja mehe käve sannan ja är nä lätsi…

Ingeri naasõ naksi sis viläpõldõ pite minemä, iks jõõ veerest, et lehm juvva saasi. Küsse kõnõlõja käest, mis ti piimäga teiti. A lehm olnu kinni ja oll’ luutus ka vask’akõnõ saia…

Ingerimaad raput’ karistuisi lainõ ja osa ingerlaisi saadeti Suumõ ja Tsiberihe. Nuu kats naist saiva piimärõõmu tunda ja vask’a lehmäst kasuma panda. A elu oll’ iks nii rassõ, et ku üts naisist, Katri, nägi eestläisi ja sai kuulda, et tüüd olõssi, võtt’ tä uma haigõ imä, invaliidist sõsara ja kolmõaastadsõ pojakõsõ ja tull’ Eestimaalõ õnnõ otsma. Katriga ellimi kõrvuisi majjun aastakümnit. Tä igats’ iks är kävvü Oravil, et tuud mäke ja orgu viil kõrd nätä. Es jõvva.

Juhuslik aoleheartikli juhat’ tä mehele kätte, kon Katri om, ja ildampa nä vahtsõst kokku saivaki.

Tõistõ ilma läts’ Katri, avvulinõ ja tüükäs, 97aastadsõlt.

Raudkatsi Ene

Kährik mängse kährikut

Tuust om müüdä umbõs viis aastat, ku tei jaanipäävä paiku lauda man muro pääl sannavihtu. Vihtu tegemine oll’ kohki poolõ pääl, ku kuuli hainu seest kõsinat.

Kaie kõsina poolõ ja edimält hiitü är. Hainu seen ukõrd’ karvulda elläi, vällänägemine nigu latikal, kes oll’ maa pääle ujoma tullu. Eläjäst oll’ perrä jäänü kundi ja nahk.

Kaiõ lähembält ja pilt oll’ klaar, et elläi om kärntõvõn kährik. Löüdse lauda saina mant parra malaka ja viruti kährikulõ müüdä kaalasuuni. Kährik sattõ pikäle, kiil suust ripakil, ja kihä es näütä elumärke.

Tahtsõ joba lapju perrä minnä, et kärntõvõn kährik maha matta, a sõs tull’ mul hindä meelest parõmb plaan. Võti laudast sitavigla ja nõsti kähriku viglagõ ossaunigu otsa, mis vaia är palota.

Nüüd lätsi muro pääle ja lõpõti vihtu tegemise. Säi viha kuiumõ ja kõndsõ tarrõ. Tarõn võtsõ kats pitsi, viinaputli ja pandsõ lavva pääle, et ku veli tulõ, võtami kaonukõsõ mälestüses pitsi.

Võti tõrvatsit, papõrd, tiku ja lätsi ossaunikut palamõ pandma, et ka kärntõvõn kährik är palota.

Jõudsõ ossaunigu manu, a sääl otsan es olõki kährikut. Vahel ei saa ka ummi silmi usku, tuuperäst panni silmä kinni ja tei vallalõ, a kährikut õks es olõ ossaunigu otsan.

Kai viil ümbre ossaunigu, et vast om kährik unigu otsast maha libisenü. Ei kedägi. Kes kaoma oll’ lännü, oll’ «koolnu» kährik!

Es panõ ma ossõ palamõ, kraamõ lavva päält viinapitsi ja viinaputli. Ku veli tull’, jäi mul õnnõ kõnõlda, kuis kährik mängse koolnut kährikut ja tõmmas’ inemisel naha üle kõrvu. Kirot’ joba kuulsa vinne valmimeistri Krõlovi Ivan:

«Et eläjä meist targõmba,
tuud nätä om ka prilleldä.»

Reiliku Kalev


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Astmõlinõ eloigä

Loi lehest, et rikas eestläne eläs statistiga perrä vaesõst eestläsest 14 aastat kavvõmb. Mul ei olõ hallõ, et inemine 14 aastat kavvõmb eläs, a tõistpiten om seo hädä, miä tulõ kõrda aia. Ku mi kõnõlami võrdsusõst mitmõ nuka alt, nigu suuvõrdsus, elojärevõrdsus ja nii edesi, tulõs ka eloiä ütelidsembäs tegemisega vaiva nätä ja suuvolinigu kõrvalõ eloiävolinik tüüle võtta.

Vaesust olõmi joba üle veerändsaa aasta vällä juuri pruumnu ja ku tuu ei olõ kõrda lännü, võiolla tulõnu seo jama lõpõta ja pruuvi hoobis rikkust vällä juuri. Sõs piäs parhillatsidõ rikkide eloiga veidükese allapoolõ tulõma. Tõnõ variants olõs säädi rikkile eloiä ülembpiir.

Mullõ tunnus muidoki veidükese kahtlanõ, et kõgõ suurõmba vaesusõ välläjuurja omma olnu esisaismisõ algusaost rikka esi. Tan ma näe huvidõ konflikti. Mille pidänü rikas hindäle majanduslikkõ konkurente mano tahtma. Ku vaenõ saa rikkambas, sõs egä timä jaos rahha mano ei tetä, raha, ku tä tulõ, tulõ rikkambidõ karmanist. Ja ku rikas uma raha vaesõlõ and, nakkas timä eloigä õkvalt lühembäs jäämä. Mille pidänü rikas esi hinnäst vabatahtlidsõlt tapma nakkama?

Ma olõ lepligumba võimalusõ puult. Ku rikas ei taha esi umma rikkust sukugi vällä juuri, sõs om tälle tõtõstõ eloiä ülembpiir säetü. Kõik om ausa, ku rikas eläs vaesõst 14 aastat kavvõmb, ja lihtsä arvutusõga om nätä, et viie rikka kavvõmb elätüisi aastidõ sisse om är käkit üts 70aastanõ vaenõ mulkligaidsi püksega külämiis. Tuu vaenõ miis tulõ rikkide käest är võtta. Kasvai formaalsõlt. Tuu on mi miis, ausa ja hää süämega, rikas hoit timmä loomuvastalidsõlt hindä seen vangin.

Saman, ega tuu ülmbpiir kuigimuudu kohutuslik ei olõ. Varramba võit õks är minnä. Kiäki sullõ kätt ette ei panõ…

Egas mi kedägi maaha lüümä ei nakka. Rikkalõ piät jäämä võimalus sammamuudu koolda, inemiseväärilidselt nigu vaesõl. Ku vaenõ saa esi kuulmisõga nakkama, mille sõs rikas ei saa. Piät saama! Ku kell täüs tiksus, saadami pidolidsõlt är. Uma asi, kuis ja kohe lätt…

Parhilla om meil mu meelest astmõlinõ eloigä. A tuu om võlssipiten käänetü. Parhilla om nii, et kõgõ madalamba astmõ päält satat hindä surnus ja kõgõ korõmba päält lasõt piiru, naarat ja vilistät. Astmõlinõ eloigä tulõ füüsiga säädüisiga kuunkõlla viiä: midä madalamba astmõ pääl olõt, tuud pehmemb om sadaminõ. Ja vastapiten.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
võrdõiguslanõ

 

 

Soldanidõ suvõmängu

Innesõaaigsõ Eesti Vabariigi aigu olli Võrol tiinvä soldani suvildõ päämidselt Petserin lõunalaagrin vai Verskan põh’alaagrin.
Säitsmendä rügemendi soldanidõ liinast vällämarssmisõ kotsilõ anti teedä ka aolehin.

Minek alost’ uhkõ jalotusõga läbi liina. Piätüs tetti liina turuplatsi pääl, kon kaeti vägi üle – oll’ paraat ja pidolinõ tiilesaatminõ. Päämidselt sündü tuu lehekuun.

Võrolõ jäi suvõs tiinmä tarvilik majandus- ja valvmismiiskund.

Täämbädse pildi pääl omma säitsmendä rügemendi soldani ja ohvitseri üten reservväelaisiga lõunalaagrin kõrdusoppusõl 4.–21. piimäkuul 1936. Pildi om tennü tunnõt sõaväepiltnik, illatsõmb Võro liina fotograaf Niilusõ Jaan. Säändside postkaartõga saadi soldani kodotsilõ sõnomiid.

Mi muusõumin om Niilusõ Jaani tettüist Eesti Vabahussõa pildest kinä kogo.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Mis supi sa nüüt kokko kiitset?

 
Ku ilma piten ringi kondat, tulõ süümist kah oppi. Ei saa sisse sadada näütüses restoraani Hiinan ja naada süüki arvustama noidõ tiidmiisi päält, mis masva Prantsusmaal. Niimuudu võit löüdä, et suurõmb jagu süüke omma küländ vastiku.

Mul oll’ hää võimalus süvvä Hiinan paar kõrda üte kohaliku üliopilasõst tütriku seldsin. Ega ma tuu paari kõrraga kõgõst arvu es saa ja kõkkõ miilde es jõvva jättä, a tuu ma sai selges, et hiinlasõ tõtõst rehkendäse kõik aig, midä süvvä. Kõik aig selet’ tuu tütrik, kuis üts asi om kuum ja tõnõ külm süük. Ja tä ei mõtlõ sukugi nii, et kuum süük om sääne, miä suu är palotas. Tä mõtõl’, et Hiinan jaetas kõik süük nii, et omma lämmistäjä ja jahutaja ja niisutaja ja kuivaja söögi. Yin ja yang. Ku sul om palavik vai viskas määndsegi punni vällä, sõs om sul seen ülearu pall’o tuld. Tuud tulõ jahuta säändside asjuga nigu rohilinõ salat vai kurk. Ku sul om kõtt vallalõ, sõs ollõv seen ülearu külm ja tuu vasta avitasõ liha ja ingviir. Sõs tulõva mängu viil kliima ja aastaao ja tuu, et inemise esi omma kah, mõni külmemb, mõni lämmämb tüüp. Tuu kõgõga tulõ rehkendä. Nuu, kellel käe-jala ruttu külmämä nakkasõ, omma esi joba külmembät tüüpi inemise. «Taad kõkkõ om väega rassõ seletä,» õhas’ hiina tütrik kõik aig mi küsümiisi pääle.

Hiinlasõ ütlese, et sa olõt tuu, midä süüt. Et õigõ süük hoit tervüst ja võlss tege haigõs. Ja haigus lätt suust sisse.

Üts põnnõv asi, midä mi Hiinan pruuvsõmi, oll’ inglüse keeli hot pot. Tuu om sääne supp, mis tulõ esihindäl kokko kiitä.

Läät restoraani – tuu oll’ küländ peenükene kotus, kohe mi trehvsi – ja sõs tuvvas sullõ suur papõr – nigu tuludeklaratsioon – kätte. Paprõ pääl om unik hieroglüüfe ja hulga kastikõisi. Kastõ sisse tulõ ristikeisi tetä. Tuu tähendäs, et sa valit vällä, midä uma supi sisse tahat panda – ütlemi, et sa tiit ristikese kapsta, kaali ja põrkna taadõ. Sõs tuvvas sullõ lavva pääle tuli, puljongileemega pott ja kõik nuu asja, mis sa telset. Ja sõs sa nakkat umma suppi kiitmä. Ku tahat, et kraam om krõmps, keedät veidemb, ku tahat pehmet, lasõt kaugumb podista…

Põnnõv oll’ kõik tuu värk selle, et ega mi suurt arvu es saa, mis mi hindä potti telsemi. Põrknast, kaali vai kartult tuun nimekirjan joht es olõ. Üts asi oll’ kimmäle lootosõjuurikas. Ja määndsegi vetika olliva. Ja egäsugutsit soolikit, midä es mõista ei kasvus, ei eläjäs pitä.

Kiäki meist es tiiä, ku kavva lootosõjuurt kiitmä piässi. Vai noid vetikit. A väega kavvas kah es julgu tõisi potti jätta – puultuurõst pääst püsse nä vähembält üten tükün ja näid sai pulkõga potist vällä õngitsa…

A mekil es olõ vikagi. Peris kinä supp trehväs’ kokko. Inämb-vähämb säänesama, nigu olõs kapstist-kaalõst tett…


Mustmaa Ulvi

Suvinõ käänüaig: päiv poisikõnõ käü umma korgõt kaari!

Lämmi ja kuiv om Võromaal olnu jo lehekuu algusõst pääle, a kallendri perrä nakkas suvi nelläpäävä, 21. piimäkuul kell 10.07.

Pilt Veeroja Eda eräkogost

Päiv poisikõnõ om uma kõgõ korõmbah kaarih 20. piimäkuust kolm üüpäivä 22. piimäkuuni 2018. Timahava om käänüaig kasuja kuuga.

Suvõ algust pühitsemi keväjä lõpu sannaga 20. piimäkuul, õdak inne käänüpäivä. Suvidsõ käänüao sanna kutsumi uma esä, esäesä ja esäesäesä, et tennädä keväjä iist, essi tarkusõ, julgusõ ni õnnõ iist. Suvidsõ käänüao sanna kütetäs säitsme esi puuga, silmämõsuvesi tuvvas säitsmest lättest ja viht tetäs värskist kõost. Sannah higistedäs vällä keväjäne vaiv, iho ja hing saava rõõmsas ja kerges. Pühi! Suvi!

Käänüpääväl (21. piimäkuu) heräne võrksalõ, inne päivä. Tuu tähendäs kell 4 hummogu. Võta tsirgupetet, kae päävä kasumist, tennä luudust ja luujat, mõsõ silmä kastõga. Kõnõla ummi huunidõ, puiõ, kasvõ ja eläjidega, tennä ja õnnista. Vii kõokõsõ tarõ nukka ja kaitsõs panõ siiä-sinnä verevät villast langa vai pihlaoss. Päävä pääle käü pääväperi tsõõr ümbre ummi maiõ, tennä põldu, nurmõ, mõtsa, maad ja vett. Hoia sannah saad pühä ja rõõm hengeh. Kõik päävä korõmbal aol kor’adu kasvu ja köüdedü viha omma tervüses, väega! Timahava omma kõo ja tammõ lehe täüs kasunu, liinah lõhmussõ joba häitsese. Vihateo aig om käeh.

Pääväl korja kasvõ, kiigu, tsuklõ, juu lättevett, kallista puid ja ummi kalliid!

Õdagu tii tsill’okõnõ tuli kõgõ parõmbist puiõst orgo, varjo.

Kae tuld, mis pääväle toes om. Korja tulõst lämmind ja valgust aasta tõõsõ poolõ pümmes ja külmäs aos. Kõnni ümbre tulõ ja palota vana viha.

Maka kats lühkeist üüd väläh, korgõ valgõ taiva all!

Ja sis om viil paar päivä, inne ku jaanipäävä ja jaanitulõ möll ja trall pääle nakkas.

Vilälist suvvõ!

Veeroja Eda
Mooska talo pernaanõ

Kõivualutsõ laat kasus hoolõga

Vast verstä jago autit, pargitu risttiist pääle katõlõ poolõ tiid. Sama kavvõlõ küünüse ka kauplõjidõ lavva. Arvada omma ka tõsõ tiiharo laaduliidsi autit täüs. Om puulpäiv, 9. piimäkuu, ja Ihamaru külän Kanepi vallan vana Postitii veeren käü kõivõ all Kõivualutsõ laadupäiv.

Seo om viil nuur laat, õnnõ viis kõrda om tedä peetü. Ummõtõgi om egäle laadulisõlõ selge, et tego om suurõ ja tähtsä laaduga.

Kuimuudu kõik alas’ ja kasvi, tiid kõgõ parõmbalõ kõnõlda laadu kõrraldusõ vidäjä Täpsi Aivar: «2013. aastagal saiva kats Ihamaru kaupmiist üte laadu pääl kokko ja aiva juttu. Tull’ vällä, et põlitsõmba mehe edevanõmba olli kõnõlnu, et Postitii veeren kõopuiõ all olõs hää umma kaupa pakku. Nii taa seeme kasuma naas’, kooni üts näist kutsõ 2014. aastaga kündlepääväl asitsõmba peremehe kokko ja paksõ vällä, et piimäkuu tõõnõ puulpäiv passis häste seo vana mõttõ teostegemises.

Laadu kõrraldaminõ nõud iks kimmäst tegemist ja suurõ pildi nägemist. Aigu tulõ seo jaos kah võtta. Parhilla omma kõrraldamisõga tõsitsõmbalõ köüdedü kolm-neli perekunda Ihamarust. Kõivõalonõ tulõ jo niitä, teedüst jaka, om vaia tähtsit liiklusmärke ja muud. Kõgõ inämb piä ma tunnustama ummi latsi ja latsõlatsi, kiä omma tegevüsen kõgõ inämb laadupääväl. Ja kannatasõ är mu tegemise inne laatu, ku vapa aigu põhitüü kõrval jääs veidembäs.

Timahavanõ laat oll’ seo ao kõgõ suurõmb. Seokõrd teivä muusikat velle Indi Asso ja Meelis, kiä olli ka viie aasta iist edimädse laadu pääl. Tulli hummogu peräle ja tunnisti, et kül om asi iks suurõs lännü. Paar suvvõ tagasi oll’ rahvast veidemb, selle et vihma sattõ, a pall’o paiga pääle tulnu tulli õkva eräle tennämä, et näil läts’ häste, kuigi rahvast oll’ veidemb.

Laadu kauplõja omma kõgõ traditsioonilidsõmba käsitüümeistri. Paiklik rahvas kaes kah, kas om midägi, minkast uman aidanukan valla tahtnu saia. Harilik innejaani kaup, perämädse kasvomüüjä, edimädse värski mii ja kardoka pakja. Püvvämi hoita niimuudu, et olõs kauplõjit niipall’o, et kõigilõ ostjit jakkunu ja pilt olnu pakutavast kirriv.

Kultuuriprogramm om meil osalt jaolt lavas löüdnü Postitii asfaldi. Seo om sääne tõistmuudu asi, miä jääs miilde, a mõnõn mõttõn om seo kõrraldaminõ rassõ. Looda, et autojuhi andva meile mõnõminotilidsõ piätüse tandsu aol andis.

Laat avitas mi 150 inemisega küllä laembalõ tutvas tetä. Ja uma külä rahva jaos tähendäs taa, et tsirkus ja leib tuvvas kodo kätte.»

Rahmani Jan


Ku tandsunumbriid tetäs, pandas tii pääl sõitva auto saisma. Pildi pääl tands vanaaoliidsi seltskunnatandsõ rühm Mathilde Hellenurmõst. Rahmani Jani pilt


Laadu kõrraldaja Täpsi Aivar uma müügitelgi all kauplõman. Rahmani Jani pilt


Mehe üte autokäro man «tähtsit juppõ» uudistaman. Rahmani Jani pilt


Kukeleku kanepikraami kohvik näütäs ka valla sümboolikat. Rahmani Jani pilt