Hiussõlõikaja ja ämm
Miis om hiussõlõikaja man. Tuu küsüs: «Kas sul ämm kah om?» «Iks om,» vastas miis. «Kuis ämmä tervüs ka om?» küsüs hiussõlõikaja. «Ei olõ vika.» «Kas ämm kah vahel hiussõlõikaja man käü?»
Miis saa vihatsõs: «Mille sa mu ämmäst kõik aig kõnõlõt!»
«Sul nõsõsõ hiussõ pistü egä kõrd, ku ma ämmäst juttu tii. Sis om maru hää lõigada,» kitt hiussõlõikaja.
Tervüsele hää bussisõit
Ma kuuli raadiost, et kuiki katõ maakunna pääle om üts Kagu transpordikeskus tettü, ei saa iks kõrvalmaakunnast tõistõ massulda sõita. Ku Leevi inemine taht Võrro sõita, sõs piät piledi ostma. Piledi piät ostma vähämbält Leevilt Paidra piätüseni. Sääl astus tä bussist maaha ja tulõ vahtsõst bussi pääle. No om tä Võro maakunnah ja saa massulda edesi sõita.
Niisama om näütüses Orava inemisel Põlvahe sõiduga. Piledi ost Oravalt Ilumõtsa, käü bussist maah ja sõit Põlvani massulda. Ja ku viil Põlvast Võrro bussitäüs sõitjit om, sõs saava kõik Tsolgo kandih jalgo sirota.
Tuu om valitsusõl väega hää plaan. Inemiisil jääseki pikä sõiduga kundi kangõs, a no piät hinnäst poolõ tii pääl liigutama. Päälekauba saat törtsu värskit õhku kah. Tervüs iks kõgõpäält.
Siil silla pääl iin
Üten Võromaa külän oll’ talo pernaasõ juubõl. Külälidse jõudsõ pidomajja õigõl aol… pääle üte kutsudu. Tuu miis uma provvaga astõ ussõst sisse pia tunn aigu ildamba.
«Kallis pernaanõ, es jõvva kuigimuudu innembä. Siil oll’ silla pääl iin,» kahjats’ miis umma ildasjäämist. Pidorahvas, kiä oll’ lavvan joba lõbusan tujun, naas’ säändse jutu pääle naarma. Kuimuudu nii suur miis pelgäs väikut eläjakeist, eski latsõ omma julgõmba! Astnu üle siili, ega tä ei purõ!
A asi es olõ pelgämisen. Ku miis autoga jõõ viirde jõudsõ, käve silla pääl suuroppusõ Siil käügin kipõ toimõndaminõ. Kuulda oll’, et sild lastas õhku. No tuud värki es saa sõna-sõnalt võtta – kõgõst oppus. Tull’ är uuta «sõategevüse» lõpp, ku jäl edesi sai sõita. Õnnõ pidolavvan olli sampusõklaasi joba ammu kokku kõlisõnu.
Taa jutu kõnõl’ mullõ ildaaigu üts naabrinaanõ, kiä om jo katsõkümne ligi. Tä ütel’, et noorõmban külh sääntseid asju es usu, a nüüd juhtu hendäga.
Suvõl näkk’ tä unõn umma velle, kiä jo ammu koolu om. Tuu oll’ käünü naidõ latsõpõlvõkotun üte huunõ ussõ mant tõsõ manu, a kohegi sisse es päse. Viimäte kattõ ärä.
Timä oll’ kaenu tuud ussi kakmist mehega päält ja oll’ ülnü mehele, et mille tä tarõ ust es proovi, tuu oll’ jo vallalõ. Ja miis oll’ timäle unõn ülnü, et täl oll’ vast muialõ asja.
Hommugu kõlistõdi neile ja ülti, et üts sugulanõ, naistõrahvas, om hendä üles poonu.
Matussist oll’ mõni nätäl müüdä, ku tuusama unõnägijä üüse heräsi ja tunsõ, et kiäki om tarõn: õhk liigus, a ütski akõn vallalõ ei olõ. Istõ tükk aigu sängün ülhen, a tunsõ, et kiäki sais õks tarõn.
«Ütli sis kõva helüga, et mine minemä ja jätä mu hing rahu, mis sul mukka asja om. Ja loi issameie kah. Sis sai magama jäiä, a unõn tull’ tuusama naistõrahvas mullõ ütlämä, et ega ma es olõs sinnu segämä tullu, a Jaani es olõ kotun. Jaan om tuu poonu naasõ miis. Mul sai hirmudu, mõtli, et nüüd om mehega ka medägi juhtunu, ja kõlisti hommugu näide tütrele. Tuu ütel’, et es olõ jah essä üüse kotun, tä oll’ sõsarõ puul ja joud varsti kodu.»
Nii et uma käe läbi tõistõ ilma lännü hing es saa mitu aigu rahu.
Nõlvaku Kaie
Illos om hummok tan Piusa veeren. Tõsõl puul jõkõ om kuulda vikati luiskamist, miä om nigu suvõlaul – mälestüs kunagidsõst aost. Korela vana lagonu veskitamm saat vett suurõ kohina ja mühinäga Peipsi poolõ. Olõssi vaia minnä veskile ja katõ hobõsõga, a terri ei olõ.
Pidoplatsi pääl, tan Piusa veeren, suurõn rohilusõn ja Eestimaa sinidse taiva all, loeti eelä kokko kats nuurt inemist ja sõbralik pulmarahvas ai kõik ütte asja. A nüüt hummoku omma egäl ütel esimuudu tegemise.
Lipuvardan kõlgussõ lipuvahi püksi. Heleroosadõ pitsiliidsi püksega lipuvaht esi uimõrdas lipuvarda all ja vahis üles ummi pükse, nigu ei olõs noid eloilman nännü. Püksi olli tõmmatu vardalõ tuuperäst, et tä pulmalipu lasksõ är varasta.
Korgõn kuuri katusõhar’an ist katsiratsi pillimiis, tervitäs nuurpaari ütidse elo edimäst päivanõsõngut, kaalan rüälillist lips pall’a iho pääl, ja mugu tõmbas tuljakut ja perekunnavalssi ütstõõsõ ala.
Nuurpaari pridanast saadu hopõn hirnahtas rõõmsalõ hainakuhja man, tiidmäldä, et seost hummokust pääle om täl vahtsõnõ kodo, pernaanõ ja peremiis.
Vedruvankrin makasõ kats trullakat provvit, kängä pää all, et noid jalavarjõ kiäki är es ajanu.
Suurõn telgin küdsäse kats kokapoissi ülepannikuukõ. Lavva pääl om miipurk ja tinavahtsist maasikist keedet muus. Puuluidsa uutva lavva pääl, et saasi muusi kuukõ pääle määri. Viil omma lavva pääl kõivopakõst välla lõigadu tsõõri, mis taldrikis mõtõldu. Sinnä saat koogi pääle panda ja mett vai muusi vahelõ määri, kokko käändä ja otsast haukama naada. Tsõõri tõsõ poolõ pääl om nuurpaari autogramm, mis om hõpõpulma kutsõ.
Paar nuurmiist küdsävä tulõ pääl lihha ja har’otasõ nuurpaari üleslaulmisõ laulu. A har’otaminõ lätt pikäle ja laul jääs laulmada. Joba tandski nuurpaar hinnäst tuljakusammuga pidoplatsi pääle.
Ku rahvast om joba kinäkeste vällä ilmunu, tetäs hummoguvõimlõmist panni- ja potiorkestri muusikaga. Lõppu tandsitas üts kõrralik perekunnavalss. Suurõ ähinäga lätt süümine vallalõ.
Naabrimiis Kusta tulõ pruukosti tuuma, kangli all lämmi suidsutõt tsiakints ja ola pääl kotiga kats pätsi leibä. Esi kõnõlõs, et olkõ aig määne om, leib ja liha piät iks umast käest olõman olõma. Liha lõigatas vallalõ ja egäüts saa valli, määnest tükkü taht.
Vahepääl om päiv hindä joba korgõlõ tandsnu.
Rahvas ist rohilidsõ muro pääl ja arotas maailmaasju. Egäüts ütles vällä uma mõttõ, kuis nuurpaari avita, ku näil api piäs vaia minemä. Egäsugutsit mõttit üldäs vällä ni naaru ja nall’a om nabani. Vanatädi pakk, et ku tä viil olõman om, või tä tulõvaidsilõ latsilõ lorilaulõ opada. Ja sis lätt valla võimsa laul:
«Kas tunned maad,
mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale…»
Läti Vaike
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Inemiisile ei olõ inämb midägi pühä. Terve hulk astroloogiahuviliidsi naisi pand Mangilõ süüs ligitükmist ja kõgõ rohkõmb sündümäldä mooduga kumpamist. Mang käü politsein asja seletämän, paparatso käävä Mangil esiki tsukõluskotussõn takan, ja ku ei saa vanameistri näko üles võetus, pildistedäs meistri pal’ast perset ja riputõdas pilt internetti üles.
Perse perrä om väega rassõ üldä, kas tsuklõman käve Mang vai kiäki tõnõ. Pilditegijä või ka umast persest pilti tetä ja perän üldä, et tegemist om tähetarga istmises mõtõldu puhkamisplatsiga. Niisama om kahtlanõ jutt, et tegemist oll’ kõgõ rohkõmb sündümäldä mooduga kumpamisõga. Kas om koskil säädüsega paika pantu, määne kumpaminõ om kõgõ rohkõmb sündümäldä? Joba iist ja takastpuult sama as’a kumpaminõ om tävveste esisugumanõ. Kumb om inämb sündümäldä? Las õiguskantsler seletäs. Mis om selge, om seo, et ku sul omma alomadsõ tšakra kinni, sõs ei olõ jo mõtõt nuid otsa iist vallalõ tegemä naada. Ja kõgõpäält, nuu umbõs 50 naist kiroti vai kõlisti esi Mangilõ ja tüke ligi ja ku Mang käe Kadrioron künnärpääni puuoosõ sisse tsusas’, sõs naksi hädäldämä…
Mangi-poiss oll’ pall’o tasalik ja tuu timä hukut’. Liiga pehme ja hää inemine. Ku sa midägi taivalaotusõst ja tähist tiiät ja miis olõt, sõs ei lää sa naasõl alomast tšakrat niisama ehku pääle vallalõ tegemä. Sa kärätät: püksi maaha, märä, ma näüdä sullõ su musta mulku! Ku mi sinnä punni ette ei saa, tõmbas seo terve universumi hindä sisse. Püksi maaha, toeda pingi nõalõ, lits, perse pistü, ma võta uma suurõ vankri vällä ja kae, mis tetä and!
Vot nii piät tähetark tegemä. Must mulk! Ütski naanõ ei joosõ «Päältnägejäle» kaibama, ku sa kõnõlat asjust õigõ nimega. Tuu must mulk tõmbaski kõik hindä sisse! Ku pall’o miihi om tuuperäst umast elost ilma jäänü, läävä maja, auto, suvila, pangakonto, kõik tõmbas sisse, madala sagõhusõ halusa vilinäga, infrahelü kõrvulahkva muusiga perrä. Ku must mulk sinno ei tõmba, olt sa tõistsugunõ, a ega tuu tõnõ mulk sukugi parõmb ei olõ.
Astronoomi ei tiiä senimaani, mis sust saa, ku sinno läbi musta mulgu tõmmatas. Pakutas, et sääl takan või olla tõnõ universum vai tõnõ must mulk. A Mang om astroloog, astroloog tiid täpsele, mis tunnõ om, ku sinno läbi tõmmatas. 50 musta mulku ütstõõsõ takah om kõva läbielämine, pall’o kõvõmb läbielämine, ku sinno Prantsusmaa ja Šveitsi piiri pääl läbi Suurõ Hadronidõ Põrguti lastas. Mang ei olõ teile määnegi pervert, a puhas Higgsi boson, tuu, mis kõgõlõ ülejäänüle kaalu ja mõttõ and.
Ruitlasõ Olavi,
tiidjämiis
Võrokõsõ omma iks laulurahvas olnu. Nii Võro liinan ku maal om ütenkuun laulmist avvu seen hoitu. Läbi ao omma kõva laulja olnu Vahtsõliina kandin, kon peeti tunnõtuid Asundusõ laulupidosiid, miä mõnikõrd esiki maakundligõst pidodõst üle olli.
Ku võim vahetu, olli laulupido kõgõ pühendüsega, inämbüisi Eesti NSV aastapäivile. 1960. aastil naati mõnõ teema perrä pito pidämä, ütes süüdläses oll’ Leete Kai, kiä tekk’ laulu- ja tandsupido lavastusligus ja rahvusligus.
Täämbäne pilt om tettü Vahtsõliina laulupidol 1951. aasta piimäkuun ja lava pääl ast üles puhkpilliorkestri. Pido kujondusõn om pall’o vaiva nättü Lenini ja Stalini pilte ja loosungidõga. A säändside loosungidõ all tetti ehtsät rahvakunsti, selle et pääle paari kohustusligu laulu oll’ kava üles säet inneskiidsi laulupidodõ perrä.
Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja
Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist
Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.
Vaba riigi ja vulkaani
Mi, kes mi elämi kimmä maa pääl, miä ei värise ja ei kärise, ei olõ vast mõtõlnugi, kuimuudu sõs om, ku purskama nakas.
Islandi inemise omma egäsugudsõ värisemisega nii är harinu, et jäl ei panõ tähelegi, kas oll’ kah midägi vai es olõki. Näil om keskmidselt katõ üüpäävä joosul sada maavärinät – no jõvvat sa sõs näid kõik aig passi!
Kimmä maa inemisile paistus, et ku üts vulkaan purskama trehväs, sõs om kõrrast välk ja pauk ja ilutulõstik, laava nakas juuskma ja omgi vulkaanipursõ tettü. Vähämbält ma külh es mõtlõ, et tuu kõik või puul aastat võtta. Näütüses alust’ Islandil 2014 põimukuun Holuhraun tüüd ja lõpõt’ urbõkuun. Tuu aoga saie tä 85 km2 laavapõldu valmis. Nii suurt põldu es olõ Islandil viimätse 250 aastat tettü. Holuhraun om Islandimaa keskosan, kon üttegi inemist ei elä, selle tuust kaugumbal suurt es kõnõlda kah.
Eyjafjallajökullist oll’ 2010. aastal lajan ilman tükk maad inämb juttu. Tuu alust’ tassakõistõ 20. urbõkuul, sõs mõtõl’ tükk aigu, mahlakuu keskel and’ tuhapaugu ja 23. lehekuus oll’ maha rahunu. A nuu taluniku, kiä Eyjafjallajökuli all ellivä, saiva viil aasta aigu tuhka kraami. Sa mõtlõ esi, määne tuu vällä näge, ku sullõ kõgõ maa ja maja pääle 10 cm peenükeist tuhka kaala satas! Inemise viidi muiduki edimält üten kõigi eläjidega vähä kaugumbalõ ja ku vulkaan ütskõrd lõpõtanu oll’, sõs nä pidi mõtlõma, kas nä nakkasõ tallu tuha alt vällä otsma vai ei. Naksiva.
1973 nakas’ Islandil Vestmanna saarõ pääl õkva liina küle all purskama. Tasadsõ maa pääle kerkü mägi. Mäele panti nimes Eldfell, Tulõmägi. Eldfell alust’ päält vahtsõaastasaluuti ja tulist’ viis kuud jutti. Saar kasvi tuu aoga viiendiku võrra suurõmbas. Inemise jõuti kõik är evakuiiri – tuu oll’ nigu jumala sõrm, et ilm trehväs’ sandivõitu olõma ja kõik kalapaadi olli sadaman. A 400 majja jäi iks tuha vai peris laava ala.
Ilmadu põnõvan muusõumin värises ja mürises nigu vulkaanipurskõ aigu ja kõrvaklappõ seen kõnõlõsõ inemise, midä nä mõtliva, ku tuu jant alust’, ja kes midä tähtsät kotust üten haardsõ – kiä koolilõputunnistusõ, kiä puuvilävaagna.
Puuvilävaagna ei olõki halv mõtõ: sa ei või jo ilman teedä, kunas ütskõrd jäl süvvä andas. Kõgõ suurõmb asi, mille Islandi vulkaani kõrda ommava saatnu, om Suur Prantsusõ revolutsioon 1789–1799. Tuu nakas’ kah näläst pihta. 1783. aasta piimäkuust 1784. aasta radokuuni pursas’ Islandil Laki. Pia 25 km pikkudsõst lahkõst anti pia saast punktist tuld, laavat ja kihvtist peenükeist tolmu ja tossu. Kihvtiundsõ liiku üle terve Euruupa ja tõi üten edimält ülearvu kuuma ja põvvatsõ suvõ, perän hirmkülmä talvõ takkaotsa. Mitu aastat ikaldust ja nälgä ja niimuudu saie maailm hindäle vaba riigi ja vabariigi – kõik tenü Islandi vulkaanõlõ…
Mustmaa Ulvi
17. ja 18. lehekuu pääväl oll’ Võromaa võro keele oppajil ja koolilatsil võimalus kävvü opikäügil Kihnuh.
Ossa võti Orava, Mõnistõ, Kääpä, Puiga, Misso ja Lüllemäe esindüse 44 keelehuvilidsõga. Tsihis oll’ tutvust tetä kihnu keele ja kultuuriga.
Munalaiu sadamast sõidimi praamiga Kihnu saarõ pääle. Kihnuh hüpsimi veomassina kasti ja pia jõudsõmi koolimajja, koh meid uutsõ koolidirektri Pajula Toomas.
Edesi nakas’ elo Kihnuh. Kõgõpäält kävemi mere veereh. Kõik, kiä tahtsõ, sai kivve pääl ronni ja hinnäst viiga tsiuku. Tuu moment tahtsõ kõik vii viirde elämä jäiä. A es saa: jalotuskäük vei meid edesi ja mi näimi ehtsät kalurikülä uulitsat.
Õdagu oll’ Kihnu koolimaja man väiku kultuuriõdak, koh saimi tandsi Kihnu tandsõ ja laulda laulõ. Saimi teedä, et koolih om 36 last ja 12 oppajat. Suur tähtsüs om umakultuuri hoitmisõl ja edesiandmisõl.
Võro keeleh terviti kihnlaisi Orava ja Mõnistõ koolilatsõ.
Päält õdagusüüki võtimi tsihi Kihnu Virve mano, kiä meid jo uut’. Kihnu Virvele laulimi juubõlis kuuh laulu «Mere pidu».
Hummogu kõnõl’ giid muusõumih kohalikuh keeleh ja saimi teedä saarõ ja timä inemiisiga köüdetüid asjo. Edesi kävemi majakah.
Mis koolilatsilõ miilde jäi?
Rasmus: «Mullõ miildü kõgõ rohkõmb mereh olla ja kullõlda kihnu kiilt. Sääl oll’ tõistsugumanõ luudus.»
Kairiin: «Miildü matk. Pido Kihnu latsiga oll’ vahva. Kihnu tandsu ja laulu omma ummamuudu. Kihnu Virve mälestüse aiva naarma.»
Opikäüki toeti: Võro vald, Võromaa arõnduskeskus, Võro instituut, Orava kuul, Orava nuurikeskus.
Teno kõigilõ oppajilõ, kiä latsiga üteh käve!
Glaseri Maaja
Orava kooli oppaja
Võromaa koolilatsi ja oppajidõ ütispilt Kihnu Virvega. Pilt Orava kooli kogost
Jäie paar aastat tagasi pinsi pääle. Kül ma oodi toda aigu, ku inämb ei piä tüüle minemä. Et saassi ummõhtõgi hinnäst vällä maada ja koton toimõnda. A ku ma olli paar päivä maaha maganu ja koton tüü järe pääle saanu, naas’ nii ikäv, et jo kahitsi tüült är tulõkit. Mõtli, et läässi tagasi. A kost, taheta es inämb minno, pensionääri, nuuri jo eski.
Naksi sis tüüd otsma kül aolehe, kül arvudi kaudu. Saadi ummi CV-sid mitmõlõ poolõ. Inämbältjaolt iks saiõ vastusõ kah, kohe oll’ kirotõt: «Vabandage, kuid te ei osutunud valituks.» Üts õnnõ ütel’ õigust, et nä tahassi vähä noorõmbat.
Lätsi sis minevä aasta puukooli kuulutusõ pääle huuaotüülidses. Tüül es olõ väega vikagi. Inämbähe põllu pääl mõtsakasvõ pakki pandminõ ja kitskmine. Mineväne suvi oll’ ka parajalõ jahhe säändse tüü tegemises.
Kuna vaihõpääl muialõ tüüle es saa, lätsi seo keväjä jälleki puukuuli samma tüüd tegemä. Edimält läts’ häste, a sis tulliva nii kuuma ilma, et vanainemise pää es kannahta säänest sanna vällä. Vabandi sis ülembä iin, et ei jõvva nii kuuma pääväga tüüd tetä.
Ja nii ma sis nüüd istugi tarõn ja ooda…
Inemise umma muido kül targa, a ilma käändmisega ei olõ nä viil toimõ tulnu. Ku tulõ kõik suvi sääne kuum, sis ei saaki välän tüüd tetä.
Kahitsi joba, et ma ei olõ üttegi õigõt ammõtit opnu. Olõ kül mitu kuuli är lõpõtanu, a nuu ammõdi umma kõik inemiisi teenindämises.
Olnu iks vaia oppi säänest ammõtit, kon midägi saa ummi kässiga valmis tetä. Nigu tisler vai kängsepp. Sis olõs istnu päävä ja vihma iist var’on ja tüü ei olõs kah otsa saanu, müüblit ja jalavarjõ lätt kõgõ vaia.
Urmi Aili