Maolda nali

Kuis tselluliidist valla saia

Väega lihtsä. Läät sõpruga juuma. Laabõrdat paar nädälit. Ku peräkõrd kodo jõvvat, om tselluliit joba esi as’a kokko pandnu ja är lännü.

PS! Sama oppusõ perrä võit ka kõõmast valla saia.

Muda Mari pajatus

Massulda sõidu lavhka

Ma kuuli raadiost, et Kagu-Eestih om massulda ütistransport joba pääle naanu. Ja as’aga om viil kavvõmbahe mintü: pääle prii sõidu omma bussih pillimehe, kiä sõitjit meelütäse. Kuiki ministriprovva kõnõlõs nigu kuulipritsist, kuis iks inemiisile massulda bussisõitu vaia om, olõ-i paigapäälse inemise tuuga rahul, selle et bussiao omma säändsesama nigu viimädse kolmkümmend aastat. Et rahvast bussiga sõitma meelütä, omma lõõdsamehe bussi mängmä pantu.

A laristaminõ olõ-i kunagi hää. Rahha ja aigu saasi kokko hoita, ku kõik bussijuhi opissi lõõdsamängu är. Egäh piätüseh saa bussijuht tuu ao, mis muido kulunu piletide müümise pääle, hoobis pilli mängi. Mis tä iks muido vaht, kuis inemise bussi pääle ronisõ. Ja sõitjit tulõ kimmähe rohkõmb.

Tossu Tilda pajatus

Vanatädi kolmas nuurus

Paarkümend aastat tagasi oll’ vanatädi poodi man kokko saanu mustlasõga, kes lubasi tälle hääd tervüst ja pikkä eloikä. Perämädsel aol oll’ vanatädikene naanu tervüse üle kaibama. Aastit oll’ kah korjunu päält katsakümne. Nuu hää tutva, kellele tä umma hätä kaivas’, ellivä kavvõl Võromaal. Vanatädi elopaik oll’ Tarton ja timä asjuga hoit’ umma peret kursin poig, kes elli kah Tarton.

Ütskõrd, ku rohkõmb aigu oll’, otsust’ Võromaa pere vanatädikese psühholoogi mano viiä. Oll’ tõõnõ naabridõ kotsilõ joba imelikkõ juttõ naanu ajama…

A sis sai tuu pere poja käest kuulda, et vanatädi om nigu ümbre vahetõt: silm helkäs ja samm om kergemb. Tull’ vällä, et tä oll’ jäl poodi man ütte mustlast trehvänü. Mustlasõmuur küsse ettekuulutamisõ iist kolmõ eurot. Vanaltädil oll’ õnnõ kats eurot vallalist rahha. Mustlanõ lepse tollõga kah, kai käe ja kaartõ päält ni lubasi, et tädi eläs 110aastadsõs. Võromaa tutvil oll’ hää miil, et nii väiku rahaga asi kõrda sai.

Kaegõ passi!

Ma olõ ummi jalgu ja põlviga hädäh. Mis Karu Jaagul viga, täl piigli, kohe kaia. (Lugu Uman Lehen 26.04. Toim.)

Ma pruuvsõ kah piiglihe kaia, a säält kaes vasta sille näoga tütrik, ku prille olõ-i iih, ja peenikeisi kortsõ silm inämb ei seletägi.

Perrearst kah mukka hädäh. Andsõ saatõkirä, et käügu ma no Tartoh ortopeedi man är, kavva ma vingu. Ütel’, et nädäli peräst sai jo ao.

Arst oll’ väega laadna miis. Lasksõ röntkenipildi tetä ja ütel’: «Memmekene, põlvõ omma är kulunu, midägi ei olõ tetä. Passi tulõ kah kaia!» Ma olli nõuh, et pia 90 aastakka omma neo jala ümbre maakerä käünü ja avitanu mul leibä tiini, a ma ei taha, et nä valtasõ.

Hädä om tuu, et mul ei olõki passi. Ullist pääst es võta. Es tiiä, et vanah iäh vaia tulõ. Tiiä ei, kas ID-kaart kah valu är võtt. Tuu mul om.

Arst kai minno nigu ullikõist ja kirot’ tableti. Kotoh ma poolõ võti. Valu läts’ kõrras üle, a pää oll’ mitu päivä jämme. Kellel ello viländ, sis ütest tabletist avitas.

Sügüse läts’ poig Lindora laatu. Ütli, et toogu putõl hans’at, pidi olõma hää määri. Tutva Meremäe miis saatsõ mullõ pudõli tuud edimäst, mis torost tulõ. Kõva haisu ja kraadiga. Opas’ viil, et peräst piät määrmä õli vai kreemiga, muido võtt naha katski. Valu kattõ mõnõ pääväga ja jala liikva pall’o parõmbahe. Aituma sullõ, Mihklikene!

Tä tiidse, ku vana ma olõ, ja passi es olõ vaiagi.

Pressi Heli

Mu lihtsä sõbõr

Mul om üts sõbõr, päält 50 aastaga vana. Saami häste läbi. A nigu üts tõnõ sõbõr timä kotsilõ ütles: tä om tsipa lihtsä.

Mul omma kotoh keefiri «seene». Nuu omma nigu jüvä ja riisipudru muudu, valgõ. Periselt nuu muidoki seene ei olõ, omma säändse ummamuudu as’a, koh seeh mitund muudu hapnõpiimäpisiläisi, pärmi ja muud, sääne tatinõ ja pehme. Valat piimä pääle, lasõt üüpäävä saista ja sõglut är ni saat tervüsele hää keefiri. Ja aigopite kasus iks suurõmbas.

Sõbral läts’ kõtt kõrrast är, tekk’ tälle tükk aigu vaiva. Paksõ, et pruuvku tuud keefiri, vast avitas. Tä pruuvsõ, saigi api. Jäi keefiri ka edesi tegemä.

Vast aasta aigu ildampa juhtu, et mu seene jäivä haigõs: olliva nigu hallitusõ muudu pleki keefiri pääl, lõhn oll’ tõnõ. Es julgu väega kavva tuud juvva, tiiä-i, mis või tetä. Esi tuu är es praavu. Küsse sõbra käest, kas täl om iks siin alalõ. Oll’. Sai tä käest nuu sis purgih vii seeh.

Ku õdagu kodo sai, sei uma haigõ seene är ja naksi sõbra purki uurma. Miä vällä tull’: sääl es olõki midägi, õnnõ lahja keefiri tükü viiga segi ja õnnõ kats-kolm väega väikeist seenetükükeist. Olli hindä pääle pahanu, et mille ma vana är sei, nuu olliva kül haigõ, a olõs midägigi. Midägi, panni nuu tsill’okõsõ jüvä piimä sisse – võit jo ütest siimnestki põllu kasvata, ku tahat.

Sis lätsi tõnõkõrd jäl sõbralõ küllä, et lähembält kaia, mis sääl sis võlssi om. Ja mis ma näi: siini es olõki! Hää ku mõni ütsik kipõn purgih piimä seeh. A tä oll’ iks kõgõ piimä pääle valanu ja tuud joonu tervüsele hää keefiri päähä! Periselt oll’ mu sõbõr joonu raisku lännüt piimä, selle et pastöriseerit piim jo hapnõs ei lää. Paistus, et midägi halva tuu timäle es tii, a kuis tuu timäl nii juhtu, ma tiidä es saaki.

Sõbra käest saaduid tsill’okõisi jüvvi kasvati nii huvi peräst edesi. Noist saigi asja ja tii noist keefiri täämbädse pääväni.

Minevä aastaga juhtu ka tõnõ nal’alinõ lugu. Kävemi üteh vana ao muusõumih. Sääl olli vana talohuunõ ja vanaaolidsõ as’a seeh, teedüs papridõ pääl man. Kävemi ütest huunõst tõistõ. Sõbõr pruuvsõ silte päält lukõ. Tälle es olõ tuu lihtsä, mitmõ säändse vana ao as’a omma ummi nimmiga, midä tä olõ-i varrampa kuulnugi ja midä täämbädsel aol inämp pruugita-i. Ku mõnõ säändse rassõmba pääle sattõ, naas’ viirmä, lugi är ja hõigas’ mullõ kah.

Üte kotossõ pääl kuuli: «Siin on barett!» Hiitü är, et kuis no ummõtõ barett taha sai, miä tuust kaia. Lätsi mano, kai numbri perrä, kon tuu barett sis om. Olliva hoobis jämme palgi ütest sainast tõistõ, nigu väega suur ja lagja riiul. Loi paprõ päält esi: parred.

Ja üts asi tull’ ildaaigu viil ette. Ollimi kuun, timä naanõ ja viil kiäki. Tull’ jutus, et naasõlõ tetäs kurgulõikus. Küsse sõbra käest, mis naasõl hädä. Tä ütel’: «Tal on une-oboe!» Naksi märgotama, mis hädä tuu sääne om: kas naanõ makas ja puhk unõ päält puhkpilli? Kuigiviisi tull’ miilde, et üts sääne asi oll’ vist «apnoe». Naanõ ütel’ sis kah, et vot tuusama timäl omgi. Naksimi kõik naarma.

Musta Riivo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Hoia hätä kinni!

Vahepääl mullõ paistus, et ma olõ prohvõt. Vai määnegi sääne Muhamedi vai Buddha muudu miis. Hariligult saa prohvõtis niimuudu, et edimält olt jõukas miis, sõs lüüt uma raha lagjas ja sõs ei jää muud üle ku prohvõtis naada. Mul läts’ tõisildõ, algusõst pääle es olõ rahha ja õkvalt es olõki muud tetä ku prohvõtis naada.

Seon mõttõn olõ rohkõmb Jeesusõ Kristusõ muudu, et mõlõmba olõmi peri tüülisklassist. Rahha es olõ ei täl, ei olõ mul. Ma ei tiiä, kas ja ku pall’o täl võlgu oll’, ummi ma jõvva viil kokko lukõ, a ku määnegi võlateedüs tulõ, sõs ma mõtlõ, et kulõ Elisa vai massuammõt, pall’o sa esi Jeesusõlõ võlgu olt. Sa ei tii näkogi, et tuu sullõ rassõ om, mille piä ma sõs näko tegema, et mul sullõ kuigipiten rassõ võlgu olla om. No ei olõ noh.

Hariligult oodõtas prohvõdi käest immit. A ime omma egäl sammul nigunii olõman, näid ei piä egä hinna iist mano tegemä, näist tulõ lihtsäle arvo saia ja näid nätä. Tuu, ku joogi suust sisse valat ja tuu õkvalt alt mulgust vällä ei joosõ, om ime. Elo omgi ime, mis sais lihtsist asjost kuun.

Prohvõdi käest oodõtas millegiperäst suuri kõlavit mõttit ja kihotuslausit. A peris prohvõt tege peenembäle, prohvõt ei salga kunagi häti, prohvõt mõtlõs lihtsäle suurõ hädä väikus. Ja nä ommaki väiku, ku mõtlõma naada. Ma olõ vahepääl pruuknu ütte tõistsugust, viil tegüsämpä mõtlõmist. Mõtlõ parõmb väiku hädä suurõs, sõs olõ-i aigugi suuri häti pääle aigu raisada. Tege sama vällä.

Üts mu hää tutva joogaoppaja ütel’: lasõ vallalõ! Et ku sul om hädä, lasõ timäst vallalõ. Et sõs sul ei olõ inämb hätä. A niimuudu ei saa esiki naasõhätä är klaari. Et lahutat är ja omgi kõik. Tulõ vahtsõnõ ja pall’o hullõmb. Perrä proovitu! Ma olõ timäga lõpmalda hulga vaiõlnu, a tä ei saa arvo. Ma oppa vastapite. Kõigi maailma vaimliidsi praktikide kõrval om õnnõ mul kõrralinõ lihalik praktika. Kihotuslausõs om: seks ja tsialiha. Ja ku sul om hädä, sõs hoia timäst kümne küüdsega kinni. Selle et ku sa täst vallalõ lasõt vai, viil hullõmb, tä kõrda ajat, sõs tulõ järgmäne hädä. Ja sõs ülejärgmäne. Ja nii edesi.

Ku sul ei olõ inämb üttegi hätä, sis olõt arvada är koolnu. Mis om kah ummamuudu hädä. A inämb mitte sullõ hindäle. Matussõga om lihtsäle kõvva jandamist.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
prohvõt

 

 

Adsoni-ilolugõminõ sai täüskasunus

Seokõrdnõ Adsoni Arturi nimeline latsi ilolugõminõ 10. lehekuul Sännän oll΄ juubõlikrõnglilinõ – 18. luulõvõistlusõl kõlasi 18 etteastõt tsirgulaululidsõst esämaaluulõst võrokiilse räpini.

Ülepää sai nummõr 18 huvitavas – Eesti riik, mink 100. hällüpäivä mi jakkuvalt tähüstämi, luudi 1918. aastal. Ja õkva aasta inne tuud, 1917, ilmu Sännäst peri luulõtaja Adsoni Arturi (1899–1977) edimäne luulõkogo «Henge palango». Tuu päälkiri tähendäs hõngu õkva ku palamist – keväjäst armupöörähüst, midä kõkkõ kuuma ja hal’ast. Vast saiva ka timahavva Sännän ilolugõnu 35 last rõndu kibõna tunda viil inämb huvvi uma kodukotussõ ainuumatsidõ väärtüisi vasta.

Sännä miis Adson oll’ häste täpsä inemiisi olõki, karakteri pildistäjä. Timä luulõtus «Sepä-Miili» olõs nigu pääväpilt ütest tuudaigu elänüst sepänaasõst – ja nii elävält Mõnistõ kooli poiss Grigori Karl Theodor tä ka ette kandsõ.

Täämbädsel pääväl eläs Sännä lähkün Räestül kiränik Sommeri Lauri. Timä kogon «kunagi» om üts luulõtus, mink n-ü tegevüs sünnüs Sännä mõisan – nii maja iin ku seen. Sommer seletäs tuun luulõtusõn, kuis nä imäga ildaaigu suvõl Ala-Sännä küläkaivust vett võti, sõs tull’ sinnä kannipuiõga eidekene Leida. Nä [Lauri imä Leeni] es olõ vaihtõpääl kokko trehvänügi ja sõs laiuti mõlõmba ohatõn kässi: «Kohe tuu aig umõhtõ lätt…»

Jah, kohe tuu aig umõtõ lätt… Sommeri Lauri niisama nigu Adson umal aol kujutaski uman loomingun, peegeldäski pall’ungi ümbretsõõri olõvat perisellu, köüt taad kõgõ inneolnuga, selle et niimuudu lätt kõgõ parõmbidõ edesi üte kotussõ, üte paiga süvämb mõtõ – nimmami taad paigavaimus näütes.

Ja latsõ egält puult Vanalt Võromaalt ja Setomaalt, kiä Adsoni-pääväl umakeelist luulõt loi, saiki niimuudu taad süvembät paigavaimu õkva tunda. Egäte esämaalidsõst vaimust kannõtu olliva seokõrd Võro Kreutzwaldi kooli ja Mikitamäe kooli luulõkava «Süämest mino Võromaalõ» ja «Ma sinno hoiassi» (juhendaja vastavalt Linnamäe Helena ja Jüriöö Eevi ni Vello). Nii Võro ku Mikitamäe kavan oll’ pruugit ka läbi aigõ «Mino Võromaa» võistlusõlõ kirotõduid nuuri töid.

Mis parhilla meil seod paigavaimu õkva ku kuritahtlidsõlt häötäs, tull’ häste illos-halusahe vällä Osola kooli luulõkavast (juhendaja Ermeli Merili ja Värniku Laine), kon viis opilast esiti Zimmermanni Ursula «Tiitrulliräpi». (Maaka, neo omma jalun, / peris pinnus silmän. / Kõik aig üts hädä! / Löömi, löömi risti, / maakit olõ-i vajja. / Kolimi kõik liina, / meil om tan kõik häste /—/).

Ku tulla lõpõtusõs numbrõ 18 ja ao lindamisõ manu viil kõrras tagasi, sõs – teno Eesti Vabariigi vahtsõlõ vabassaamisõlõ heränesi-kasvi ka võro vaim ehk naati umma kiilt ja miilt jäl avvustama. Nüüd omma sõs naa toona alustõdu ettevõtmisõ ehk latsõ joba suurõs saaman, nigu näütäs seo 18. Adsoni-päivgi. Nummõr 8 tulõ Adsoniga köüdetült viilgi silmä ette: tä elli piaaigu 88 aasta vannudsõs – vähämb ku kuu jäi täl Roodsimaal 88st puudu.

Üts Eesti Vabariigi 100. hällüpäävä vääriline aasta om timahavva ka võro kultuurin olnu.

Allasõ Tiia


Ilolugõmispäävä üts hindaja Tauli Anu astõ luulõtusõlugõjidõ iin üles ka ummi laulõga. Rahmani Jani pilt

Võitja vannusõrühmi kaupa:

latsiaid – 1. klass
Oro Eerik, Rõugõ latsiaid, 5 a

2.–4. klass
Rõõmusoksa Liisbet, Haani kuul, 3. kl

5.–9. klass
Raamiku Ragnar (7. kl), Silla Andrus (7. kl), Tammisto Lisette (9. kl), Mikitämäe kuul

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

15. kiri. Kõva kõrd om jama!

Üte kolmapäävä õdagu, ku armas abikaasa oll’ keelekursusõl ja mu ülesandõs oll’ perrepoigõlõ määnegi aoviidüs vällä märki, otsusti minnä Bukaresti seo ilma ao kunsti muusõummi. Tuu muusõumi kaemisõs piät tiidmä, et tä olõman om ja ka tuud, kon timä om. Ma õnnõs tiidse mõlõmba küsümise vastust.

Muusõum om parlamendiga saman majan ja tuu ümbre om aid, mink värehtiid turvamehe valvasõ. Seokõrd olli autoga ja ku käändse auto nõna sissesõidutii pääle, kost tiidse muusõumilõ kõgõ lähembäle päsemist, pidäsi minno kinni üts kõrravalvja. Sõnnom oll’ lihtsä: «Jah, muusõum om tõtõst tan, a sissepäsemine om õnnõ jalakäüjile vai noilõ, kel massinaga tulõmisõs eriluba.» Nakka es vaidlõma, küsse lihtsäle, kas kohegi lähküle saa autot panda. Tuu pääle ütel’ turvamiis, et seo ei olõ väega mukav ja tä om otsustanu mullõ õkva nüüt eräkõrralidsõlt autoga sissesõitmisõ lua anda. Väkev!

Parksõmi auto är ja kõndsõmi muusõummi. Piledileti iin saimi vahtsõ üllätüse. Poissõ rõõmul olõ es piiri, ku nä näi leti kõrval pappkasti viie vast paari päävä vannudsõ armsa pardsipojaga. Tsirgukõisi perrä kai muusõumi juhataja ja mul es õnnistu teedä saia, kas täl oll’ plaan nä muusõummi elämä jättä vai hindäle kodo viiä.

Õdagu naidõ juhtumiisi pääle märgotõn sai mullõ selges, et elo om hulga lõbusamb ja inämb elämist väärt, ku kõik ei käü täpipäält nööri perrä. Kallil kodomaal tükitäs perämädsel aol ülearvo kõrraldama ja om teedä, et ku joba säädüs vällä om antu, sis eestläne täüt tuud häbemäldä täpsele. Saa-i seogi kõrd müüdä «Õnnõ 13st». Egäle kõva kõrra armastajalõ soovita täämbädses Morna liinapää tooli pääle nõsõnu Mare kuldsidõ sõnnuga: «Lasõ vabas!»

PS! Tulõmi no kuus-paaris kodomaalõ ja seol aol ei pruugi egän lehen Rumeeniä kirja olla.


Epleri Rain

Kas kaia Eurovisiooni vai telekas kuuri ala viiä?

Inemiisi om egasugutsiid, egaüts mõnõ kotsi päält eriline. Mina, näütüses, ei olõ latsõst pääle kannatanu tsirkust. Kirivä rõiva ja habõndõga naasõ omma mullõ eluaig ollu ütskõik. Laulmine om esiasi, tuud ma olõ esiki tsipa pruuvnu.

Vanast oll’ San Remo laulufestival, säält tull’ peris häid laulõ. Või-olla tuud festivali peetäs täämbädse pääväni, aga mi meedia om tuu kotussõ päält vakka. Nüüd pasundasõ kõik Eurovisioonist. Paarkümmend aastat tagasi tull’gi säält kah peris ilusiid laulõ. Põrõlt om asi jõudnu sinnämaalõ, et ei lövväki laulu, miä ollu väärt äropmist. Tandsjiide jaos, jah, om sääl ütte ku tõist, aga tuust ma ei hooli.

Kui nüüdisao Eurovisiooni võrrõlda spordiga, sis tä om nigu paraolümpia. Mis tetä, rahvas nõusõ joba vanan Rooman leibä ja vaatõmängõ. Leibä läänen ei süvvä, tuu asõmõl omma saiakukli. Vaatõmängu puul om aga toda vingõmp.

Minnu pand kõgõ inämb imestämä Eesti meedia põhimõttõlagõdus. Ütelt puult toetõdas kõgõst hingest läänen levitätävät russofoobiat, aga tõsõlt puult loodõtas, et naistõrahvas nimega Netšajeva või Eurovisiooni är võita. Meil ei pruugi tuu peris nii olla, aga läänen om «vinläne» kotussidõ säänesama sõimusõna, nigu ildaaigu oll’ Vinnemaal «sakslanõ».

Mis putus Timo kirutõt laulu, sis tuud ma är oppi ei viisi, kuna tä om mu jaos ülearu korgõ. Murra vai kõrisõlm purus. Netšajeva laul õks parembalõ.

Teleka võinu tegelikult suvõs kohegi puukuuri viiä. Tuu asõmõl võit põrõlt õdakildõ värsken õhun tabureti pääl istu ja kaia, kuis järjest vahtsõ lilli häitsemä läävä ja mehidse suira tarru kandva.

Tuu ei olõ tsirkus, aga om illus. Mis vaatõmängõ teile viil vaia om?

Pulga Jaan

Egä aig um esimuudu

Mu imä nuurus läts’ müüdä sõa aigu. Sis pidit kõik aig uma ellojäämise peräst võitlõma. Imä kõnõl’, kuis tä pässi Narva blokaadist ja tull’ jalaga mitu üüd-päivä säält kodo, Võromaalõ. Kõtt oll’ nii tühi ja midägi süvvä es olõ. Tartun leüdse uulidsa päält leevätükü ja tuu oll’ tuul mommendil timä kõgõ suurõmb õnn.

Ma sündü koton, Peräkülän, sügüse suurõ muaga minevä saandi keskpaiku. Aig oll’ pääle sõa vaenõ. Imä käve kolhoosin põllutüül. Rahha oll’ veidü ja rõivit es olõ saia. Edimäne kleit, midä ma mälehtä, tetti mullõ esä pääväsärgist. Tuu oll’ pia maani ja tollõ kleidiga ma käve uma mitu aastat, kooni sälgä är kullu. Ütskõrd tõmbsi kleidihanna katski uibu otsan turnmisõga ja saiõ tuu iist väega tõrõlda.

Luu autor väiku tütärlatsõna. Pilt Urmi Aili eräkogost

Ellimi vaesõlt, a Peräkülän olliva hää inemise. Kävemi imäga külä pääl tüüd tegemän. Ma esi käve kitskman. Väega um meelen, ku ma olli kuvvõaastanõ ja kitsksõ Käämbre Salmõ puul põrknit. Tuu oll’ latsõlõ nii ikäv tüü noid põrknavaimukõisi säält haina sehest üles otsi ja puhtas tetä. Tüü iist saiõ Salmõ käest tsukrut ja mannat. Viil käve Sultsi Senta puul kitskman. Tuu iist anti piimä, ku meil vaihõpääl lehmä es olõ.

A lähembä naabri aviti niisama, ilma tüüldä. Orasõ Lindal olli kõgõ makjusõ vai makõ ubina mu jaos valmis, ku ma sinnä lätsi. Häste um meelen uma kümne aasta sünnüpäiv, ku tõnõ naabri, Palgi Marie, kinkse mullõ pangitävve pluumõ. Sis es peetä määnestki sünnüpäivä, nigu nüüd. Selle jäiväki nu ploomi väega miilde.

Niisama es olõ mänguasju. Imä tegi mullõ jõulus üte pikä päkädsimütsüga närdsupupi, Piidre sai nimes. Olli tuu üle väega uhkõ ja kõndsõ morro pite, uma Piidre mütsüpite peon.

Ega tuuperäst meil, latsil, ikäv es olõ. Mi mõtlimi esi mängõ ja mänguasju vällä. Kuusõkuku olli lehmä ja pedäjäkuku lamba. Ossõst ja kivikeisist ehitimi lauda ja kar’akopli. Mängu saiva iks kõik är mängitüs, niipall’o kui meil tuud mänguaigu oll’.

Ku jo koolin käve, sis suvõvaheaol sai kolhoosi põllu pääl piite ja kapstit kõblatus. Virkse olli õigõ pikä. Üte virkse kõplamisõ iist anti viis kopkast ja poodin kommitrops massõ säidse kopkast. Et tuud tropsi osta, tull’ kats virgest är kõblata. Ku tahtsõt saia kah osta, tull’ jo kolm virgest puhtas tetä, sis sait viistõist kopkast ja saiapäts massõ katstõist kopkast. Ku ruttu teit, sis jõudsõt kolm virgest pääväga är kõblata. A ku oll’ pall’o haina, sis mõni päiv es jõvvaki rohkõmb ku kats virgest.

Midä põlvkund edesi, toda kergembäs um elo lännü. Mu uma latsõ umma viil tennü taad põllutüüd ja suvõl vanavanõmbidõ puul haina. A latsõlatsõ eläse joba nii häste, et ei taha mul sukugi aian kitsku ja hainategemisest ei tiiä nä inämb midägi.

Ma ei jõvva är imehtä, kuis näil mitte midägi teten ikäv ei nakka. Istva kõik aig arvutin vai nutitelehvonin. A nüüd um jo kõik maailm sinnä kokko aet. Ja nä umma targõmba ku kõik nuu eelmädse põlvkunna kokko. Um aig!

Urmi Aili