Maolda nali

Valu tur’a pääl

Tohtrõ oll’ Põh’a-Eestist peri, a tüüt’ Võromaal. Timä mano vastavõtulõ tull’ vanamiis ja kaivas’, et tur’a pääl om valu.

Tohtrõ noogut’ ja käskse püksi maaha aia. Kai, uursõ ja kumpsõ sis midägi sääl tükk aigu.

Lõpus sai vanamehel tuust ull’usõst villänd ja tä kärät’:

«Mille sa mu munnõ kumbit, ku mul sälg valtas!»

Muda Mari pajatus

Siil vai susi

Ma kuuli raadiost, et Võromaa mõtsa omma kõik siile täüs. Ku susi sai rahvaeläjäs, pahasi siil väega är. Tä es nakka külh nukah pobisõma, nigu võissi siilist arvada. Siil ai hoobis üle Eestimaa toetaja kokko ja nõud püssäga umma õigust takah.

Siilile om joba uma raadiogi tettü. Tah Võromaa mõtsuh saa sõs siil ummi sõpruga raadioliine pite plaani pitä, kuis soe mõtsast vällä aia.

Siil võinu muidoki rahvaelläi olla, tä mõist meid häste kaitsa: iks servilde ja servilde. A susi om jälki nii kavval ja ummamuudu elläi, et tedä nal’alt kätte ei saa ja egäüts nännü ei olõki. Nii et eestläse seeh omma mõlõmba, nii soe tarkus ku siili nõgla.

Muda Mari

Tossu Tilda pajatus

Imä pass

Keskkooli lõpõtanu saiva üle viietõisku aasta kokko. Mehe uhkõndi, kellel om parõmb ammõdikotus.

Naasõ kõnõli rohkõmb latsist. Latsõkõsõ olli näil noorõ, mõnõl viil peris väiku. Keskkoolipingist õkva mehele jo nal’alt kiäki ei joosõ.

Üts imä kõnõl’, kuis tä pidi ammõdiasotusõn käümä. Kõgõ oll’ jalun suur rutt: tüü, kodo, latsõ. Tuu imä haard’ suhvlist passi üten, toda läts’ vaia. Ammõtnik oll noorõpuulnõ meesterahvas. Tä tekk’ dokustaadi vallalõ ja naas’ kõva helüga naarma. Naanõ es saa arvu, millen asi. A ammõtniguherr ütel’ tälle läbi naaru silmi pühken: «Provva, seo passiga ei olõ midägi pääle naada!»

Naanõ kai. Jutt jumala õigõ, tsill’okõsõ kunstnigu olli passipildi pääle armsalõ imäle joonistanu päähä verevä sarvõ ni nõna ala musta vundsi.

Laulupido unõnägo

Taa lugu juhtu mukka periselt – ma näi tedä periselt unõn.

Tulõman oll’ üldlaulupido ja tuus aos anti mi koorilõ päävarjo üten suurõn pääliina koolimajan. Kõnõldi, et taa om Gustav Adolfi gümnaasium, a vällä kül es näe niimuudu. Maja saisõ ka võlss kotusõ pääl. Oll’ määnegi harilik vana moodu perrä ehitet kuul – põrmand oll’ vast inne suurt pito üle võõbatu. Pannimi sõs uma madradsi ja magamiskoti klassitarrõ maaha ja tundsõmi hinnäst nigu koton. Mul oll’ kuigi hallõ olla ja hiitse inne tõisi magama.

Järgmädse hummogu, ku hambit mõskma lätsi, es tunnõ hinnäst piiglist är – silmi ümbre olli paksu hüdsimusta tsõõri ja huulõ olli kah väega valgõ. Kai õkva mitmõ küle päält, a pilt oll’ üttemuudu jälle. Naksi pelgämä, et mõni hirmsa tõbi om üleüü kallalõ tulnu.

Säändsen olukõrran oll’ edimäne mõtõ tuu, et tulõ imäle kõlista. Kõlistigi ja püüdse väega tasalikult seletä, mis tunnusõ omma – pääst olli joba kõik hirmsa mõttõ läbi linnanu. Ütli sõs: «Imä, mul omma silmi ümbre suurõ musta tsõõri. Eelä viil es olõ.» Imä küsse tuu pääle: «Vast om kiäki nuu sullõ joonistanu?»

No kuis tä kül saiõ niimuudu üteldä! Ma eski murõst murtu ja tä viil naard minno! A imä sõnna jo õks kullõt, lätsi sis, telehvon kõrva man, piigli mano tagasi. Tõmbsi sõrmõga silmänukast – ja läts’ki kõik tuu tunnus lakja! Olli veidü segähüsen ja ütli: «Jah, omgi joonistõt.» Imä suuvsõ viil hääd päivä. Nii tuu kõnõ lõppi ja mul oll’ väega suur kergendüs, et om viil elopäivi antu ja saa laulupito nätä.

Ku üles heräsi, lätsi egäs juhus periselt kah piigli mano. Õnnõs es paistu säält määndsitki olümpiärõngit.

Kuslapuu Kaisa

Sinidse mehekese Marsi päält

Olle mul järekõrdnõ «mutitakso» päiv. Tuu tähendäs, et ma korja kõik uma külä vanõmba inemise autu pääle ja sõidami liina asju ajama. Sõnal «mutt» ei olõ salvaja tähendüs – innemb sääne häätahtlikult tögäjä ja sõbralik. Elu om praegudsõl aol nii kujunõnu, et kõrra kuun piät iks liinan käüma, selle et kõik ammõdiasutusõ omma maalt är kaonu.

Sjookõrd olle kõigil vajja tohtridõ man kävvü. Edimäne piätüs sai tettüski sõs haigõmaja man, mis om veidükese maad liinast vällän. Kõik lätsivä umilõ hätile api saama, a kuna joba ammu om teedä, et arsti manu saamisõs piät sul pall’u aigu ja kannatust olõma, sõs kääni esi nõna liina poolõ, et mitte niisama passi. Lepsemi kokku, et ku nä ummi asjuga valmis saava, sõs kõlistasõ mullõ ja ma tulõ perrä ja vii näid kah liina šoppama.

Päiv paistu, vii vulisi ja vasta tulnu poltsei uma massinaga tegi päävä viil värvilidsembäs.

Tii pääl oll’ jutus tullu, et viinapuut liina veeren om ussõ kinni pandnu. Mõtli, et kae õigõ perrä, vast om ussõ pääl mõni teedüs, kohe tä kolisi. Pidäsi massina ilustõ poodi ussõ iin kinni ja käändse kaala kõvõras, et nätä, miä ussõ pääle kirutõt om.

Äkki kolksõ kiäki mu sällä takan aknõ pääle. Käändse sõs hinnäst tagasi ja teie aknõ valla. Sääl saisõ üts viks ja viisakas politsei. Tutvust’ hinnäst ja tahtsõ mu juhilupa nätä.

Ildaaigu olli ütte anõkduuti kuulnu ja hirmsalõ tükse keele pääle säält peri küsümine: «Ah ti oltigi tuu sinine mehikene Marsi päält, kiä taht mu käest tükükeist leibä?» Hää olle, et ma noid sõnnu iks vällä es ütle, selle et sõs olõs lugu peris kurva lõpu võinu saia.
Naksi umast põh’alda kotist paprid otsma, ku joba kostu vahtsõnõ küsümine: «Kas auto on teie nimel?» Esihindäst mõista, et mu nimel… Ei tiiä, kelle nime pääl sõs? Olli juhilua üles löüdnü ja kuun jaatusõga andsõ nuu politsei kätte. Uursõ ja puursõ tä sõs tükk aigu kõrd minnu ja kõrd mu paprit. Küsse sõs, kas ma teie midägi võlssi, et paprit nii pikält uuritas. «No aga kas tegite või?» kuulsõ ma õkva vahtsõt küsümist. Hindä teedä külh mitte, ja nii ma ütli kah. «Olete kindel?» saiõ õkva vahtsõ küsümise. Naksi sõs hindäette perrä mõtlõma. Tulõ palliva, suunda näütsi… Eski valgusfoori tuli olle rohilinõ… No mitte ei tiiä, et midägi võlssi olõs ollu. «Ega te joobes ei ole?» No miä sa ütlet säändse küsümise pääle? Eelmidsel õdakul sai külh paar pitsi sünnipäävälatsõ tervüses võetu, a nüüd om jo vahtsõnõ päiv ja nii ull’ ma kah olõ-i, et purjun päägä liina nakka sõitma.

Igatahes tuu aparaat, mille sisse ma puhksõ, lugõsi mu kainõs. Vähämbält kellelgi olle mõistus pään. Uutsõ joba vahtsõt küsümist ja ega tuu tulõmalda es jää.

«Kas te olete kindel, et teil turvavöö ka enne kinni oli?» Kae, tuun asjan olli ma külh sada üts protsõnti kimmäs, ja nii ma ütli kah. Nüüd ilmu vällä ka tõnõ politsei ja minnu vahtsõ joba kats paari ammõtnigõ silmi. Vägüsi nakas’ tunduma, et no nüüd külh käändäs mullõ trahv millegi iist, midä ma tennü ei olõ, selle et ülekaal oll’ jo näide puul. «Olete ikka kindel, et turvavöö polnud lahti?» kostu küsümine katõ silmäpaari puult. Loomulikult olõ kimmäs. Mille ma piäs võlssma? «Aga miks inimesed valetavad?» küsti õkva vahtsõst. Kost ma tuud tiiä, mille, a mu rihm olle kinni ja mis hää peräst ma olõs tä pidänü pikä sõidu päält tullõn inne saisma jäämist valla tegemä. Päälegi ei olõs ma vallalõ olõvat vüüd nii kipõlõ jälki kinni panda jõudnu, esieränis ku ma es tiiäki, et politsei minno tähele om pandnu.

Tundu, et lõpus nakati minnu vist iks uskma, selle et paprõ anti tagasi ja sooviti hääd tiid.

Ku ma aknit kinni naksi pandma, hõigati mullõ: «Pange turvavöö peale!» No mul om jo pääl… «Pange alati turvavöö peale!» Ma jo panõgi kõgõ… no vai piaaigu kõgõ… Vähämbält liina ma külh kunagi vallalidsõ rihmaga ei sõida. Pääle taad janti olle mul kangõ isu kohegi pubihtõ minnä ja närve rahustusõs üts klõmakas võtta. Lätsigi…. ja võtsõ üte suurõ tulidsõ kohvi. Istõ sis sääl, jõiõ kohvi ja mõtli, et kuradi hää, et ma noid krapsakit politseimiihi õkva alustusõs «sinitsis mehekeisis Marsi päält» es kutsu.

Antoni Annika


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kolm aastat tingimiisi

Tiidläse ütli vällä, et neandertaallasõ välläkuulmisõ põhjusõs oll’ timä pall’o väikene aju, miä es lupa tõisi inimliikega kuuntüüd tetä. Õigõ jutt. Kaegõ, ku suur pää om Ossinovskil, Ratasõl, Simsonil, Pevkuril… Ma arva, et neandertaallaisil oll’ lihtsäle toimõtulõmisõs homo sapiens’ist mõnõvõrra veidemb pappi.

Nä es jovva ütel pääväl ummi latsi inämb eliitkuuli panda ja nuu pidi inemiisi takast sitta kraamma nakkama. Sitakraamja latsõ es saa inämb harilikun koolin kah toimõ ja noidõ latsil läts’ elon viil halvõmbalõ, ja nii edesi ja nii edesi…

Aju läts’ egä põlvõga väikumbas. Taa kotsilõ või üldä süstemaatiline taandarõndaminõ, mis käü ka täämbädsel pääväl. Vai ku tõisipite võtta, sis sordiarõtus.

Kaegõ minno! Aastit tagasi, ku ma Umma Lehte kirotama naksi, kaald’ mu aju pia puultõist killo, no om tuust alalõ vaivalt puul. Ei olõ midägi tetä. Egä Uma Lehe luuga lätt ports ajurakkõ minemä ja asõmõlõ ei tulõ näid kostki. Keskmädselt haritust saa pall’o ull’ üte inempõlvõ joosul. Inämb ei saa asjust arvo.

Üts tutva ja tunnõt muusik ütel’, et ütskõik, koolõmi vällä, sõs koolõmi, inemiisi om ilman küländ. Ja ütel’ mano, et tä ei saa seod avaligult ilmangi vällä üteldä, sõs saas täl pääväpäält tüü otsa.

Tõnõ, tunnõt poliitik ütel’ umavahelidsõn jutun: seo, et Eesti om saanu 90ndide alostusõst seenimaani vabalt ellä, om ime, mis nakkas tassakõistõ otsa saama. Ja ütel’ mano: või muidoki päsemist luuta, a tuu olõs sammamuudu ime. A kattõ imet järest… vaivalt…

Välläkuulmisõl om ütsainus põhjus – stress. Nii omma nii viina- ku narkosurma stressisurma, hindätapmisõ stressitapu, siist muialõ elämä koliminõ pagõminõ lõpulda stressi iist. Ja uma 700grammidsõ aju man tunnus mullõ kah joba ütskõik. Seod kiilt kõnõlõvidõ inemiisi peräst valtas süä, proomi näide jaos olõman olla, a seost ärröövitüst riigist nakkas tassakõistõ ütskõik saama. Liiga pall’o Autorollot, ei muud…

Üts ettevõtjast sõbõr küsse mu käest, mitund Eesti vahtsõl esisaismisõ aol kinni pantut nn autorollotajat ma tiiä. Mõtli ja naksi naardma. Mitte üttegi. Mitte üttegi ei tiiä, selle et mitte üttegi peris pasatskit ei olõki kinni pantu. Kelle kriminaalasi saa süüas’a aigumisõga lõpu, kelle tegemiisile pandas aastakümnidepikkunõ riigisalahusõ katõ. Egäsugumaidsi asju om elon nättü, pääle vangin istva rahvahäötäjä.

Otsalti Aivarit mäletäti? Inneskine keskuurmisbüroo esieränis tähtside asju uurja, Valga ni Tarto ni Lõuna politseiprefektuuri prefekt. Mäletäti, mis tä tekk’? Pidi politseimaffiat. Ja mis tä ummi tegemiisi iist sai? Sai tuu iist kolm aastat tingimiisi.

Millest mi sõs periselt ilma jäämi, ku vällä koolõmi? Eesti riigist vai tuust joba ammuilma vormist välän poliitilidsest pasamassinast?

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
stressin kiränik

 

 

Hobõsõga kartolipandminõ

Olli algkoolilats. Imä kässe aiatüü tegemises talli mant hobõsõ tuvva. Lätsi Lauga talli mano. Sääl oll’ tallimehes lahkõ olõkiga naabri Eevi. Andsõ mullõ hää rahuligu vanõmba hobõsõ. Naksi päitsmit päähä ja taossit kaala pandma. Olli kül päält nännü, kuis nä kävevä, a esi es olõ pandnu.

Ette hobõnõ kuigi sai ja naksi kodo poolõ sõitma. Õnnõs olõ õs pall’o maad. A nigu sis kodo saiõ, lagosiva mu ette pant hobõsõl kõik as’a ümbrelt är ja tä astsõ vehmride vaihõlt vällä.

Esä tull’ kodo ja naksimi kardolit pandma. Imä hoitsõ hobõsõl päitsmist kinni ja esä oll’ adra takan, nii aiva nä virkse sisse. Mi sõsaraga pidimi kartoli virksehe pandma. Jalapikkus vaiht ja jäl kartol. Imä ja esä aiva perän hobõsõga virkse kinni.

Nii panti vanastõ kardolit ja pandas vast nüüd kah, kellel viil hobõst um ja kes tedä uma tüü jaos tarvitas.

A hobõsõ õigõhe ettepandmist opas’ mullõ hää naabritädi Linda, kiä om ka seo pildi pääl. Tä kutsõ minno õigõ mitmit kõrdo hindäle küllä, ma kiroti timä etteütlemiisi perrä kirju ja panni posti. Tuu iist andsõ tä mullõ makjuisi ja mõnikõrd eski kopkit.

Urmi Aili


Pilt Urmi Aili kogost

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Laibapüksi

Islandimaa üten tagumidsõn nukan, Holmavikin, om nõidusõ ja võlukunsti muusõum. Sääl saa teedä, kuimuudu rikkas saia.

Kõgõ parõmb plaan rikkusõ ligimeelütämisõs ollõv nábrók. Ku taa sõna mi kiilde ümbre panõt, sõs tulõva vällä laibapüksi.

Laibapüksi saat sa hindäle niimuudu: kõgõpäält om vaia mõnõ inemisega kokko leppü, et tä tuuga rahu om, ku sa päält timä surma tä vällä kaivat ja keskkotussõst allapoolõ naha maha koorit. Nahk piät kõrraliku kvaliteediga olõma, mulkõ ja rebenüisi ei või olla!

Om vaia löüdä ka mõni vana lesk. Lese takast tulõ mündikene varasta, ütskõik määne vai ku suur. Pääasi, et sa mündi kätte saat. A varasta tulõ õigõl aol – kas jõulu, munapühi vai suvistõ aigu.

Ku sul sõs ütskõrd nii rahakõnõ ku nahk käen ommava, tulõ sul noidõ nahast pükse sisse ronni. Püksi kliipüse õkva su hindä kere külge. Raha tsuskat munakotti – sääl nakkas tuu virka tüüle ja tõmbas tõisi inemisi raha su munakotti nii, et tuu inämp ilman tühäs ei saa.

A ku sa esi ütskõrd kuulma nakkat, piät kimmäle inne kuulmist noist püksest valla saama, muidu tulõva päält kuulmist täi kallalõ! Et tuust hirmsast õnnõtusõst päsedä, om sul vaia löüdä keski, kiä om valmis pistmä uma jala hääpoolidsõ püksiseere sisse tuul aol, ku sa esi kura seere kaudu vällä lipsat. Niimuudu om võimalik laibapükse suguvõsan põlvõst põlvõ edesi anda ja raha mugu tulõ.

Ku sa kõik ilosalõ är olõt tennü, nigu ma opassi, ja raha joba kokko juusk, sõs olõssi illos, ku sa mu puult kah väiku meelehääga läbi astnu…


Mustmaa Ulvi

Pääväkene keväjäst kõrrastust

Minevä puulpäävä oll΄ üle Eesti keväjäne kraammistalos «Teeme ära!». Pia egän külän tetti midägi ütenkuun kõrda. Uma Leht käve kaeman, midä tuul pääväl tetti är Koorastõn, Kärgulan ja Sulbin.

Sulbin tetti muu hulgan puhtas ka Määritsä lahingu mälehtüskivi. Rahmani Jani pilt

Koorastõ

Koorastõ inemise olli kokko tulnu inneskidse poodi ja tulõvadsõ külämaja ümbre. Riibuti, lõiguti puid jupõs ja palotõdi ossõ. Koorastõ rahvas taht vanna poodimajja tetä seldsimaja ja tuuperäst tetti tüüd ka majan seen.

Koorastõn naas’ silmä, et tüüpäiv oll’ kõrraligult läbi mõtõldu. Vällä oll’ aetu puulahkmismassin, nii sai üles laotus ka puuriit, et olõs, minka tulõvast külämajja küttä.

Kärgula

Kärgula rahvas oll’ ütenkuun vahtsõ teedüssetahvli pistüpandmisõ man. Põimukuun tetäs külän valla väiku istmislavvakõnõ ja teedüstahvli, kost saa lukõ Kärgula külä ja mõisa aoluu kotsilõ ja kaia külä kaarti.

Kärgulan oll’ nätä, et külän om hulga latsi, kiä kõik jõudumüüdä tüün üten lei.

Sulbi

Sulbi rahvas tekk’ tüüd kogoni kolmõn paigan. Hääkõrratöid tetti bussipiätüse ja kohvigu ümbre, a päält tuu ka tsipa kavvõmban Hindriku talun Määritsä lahingupaiga man.

Sulbi inemise olli vällä ajanu hulga tehnikat, nii panti riibudu lehe õkva traktorikoppa ja es piä leheunikit mitund kõrda ümbre nõstma.

Rahmani Jan


Koorastõ rahvas riibsõ ja kraamsõ tulõvadsõ küläkeskusõ ümbre, tüüd tetti ka majan seen. Rahmani Jani pilt


Kärgulan aeti pistü vahtsõnõ teedüstahvli, kohe pandas vällä külä kaart ja tsipakõsõ juttu ümbrekunna aoluu ja täämbädse päävä kotsilõ. Rahmani Jani pilt

Rumeeniä raport

Üten perrega mõnõs aos Rumeeniä pääliina Bukaresti tüüd tegemä kolinu Võromaa miis Epleri Rain kirotas elost, tüüst ja mõttist puultõist tuhat kilomiitret lõuna puul.

14. kiri. Suvi

Eestläse jaos paistus 27 kraati lämmind mahlakuu perämädsel nädälil nigu illos uni vai jupikõnõ ulmõromaanist. Rumeeniän ei olõ tollõn midägi esierälist. Suvi nakkas tan tõtõstõ hulga varrampa pääle ku meil ja lõpõs kah ildampa. A seol pääväpaistõlidsõl ilmal omma ka uma var’oküle.

Midä parõmb om ilm, toda inämb inemiisi pruuv Bukarestist jalga laskõ. Nädäli seen saava tuud tetä vähädse, a nädälivaihtusõl om liinast ärminek suur. Mindäs mäki kaema vai mere viirde. Egä riidi lätt autidõga tii pääle tuhandit inemiisi, kiä pühäpäävä õdagus liina tagasi piät jõudma. Suur jago teid om peri aost, ku autit sai luaga osta. Seo tuu üten ummigu, määndsit ei näe mi pääliinan, muist teiest kõnõlõmalda.

Meil käve sõbra külän ja ütenkuun otsustimi Bukarestist mägitsempä paika Brasovihe sõita. Sõidus valisimi päävä, ku mu rehkendüisi perrä es tohtnu ülearvo sõitjit olla. A siski oll’. Saimi uma naha pääl tunda, midä tähendäs 20 verstä läbisõitminõ katõ tunniga kuuma lõunamaa päävä käen. Seo olõ es väega meele perrä sõit.

Meil läts’ periselt õks häste, sõidimi tuu 160 verstä maaha nii nelä tunniga. Olõ kuulnu, et peris tihtsäle sõidõtas tuud tiid kuus vai esiki katõssa tunni. Seo, et inemise omma nii suurõs pingutusõs valmis, and mu meelest kinnitüst, et Õnnõ uulidsa kängsepä Johannõsõ sõna «Egäl puul om parõmb ku kongi muial!» pidävä periselt paika.

Õks säet kõrvuisi muial nättüt tuuga, miä uman koton om. Ku märgota, ku vaivalinõ ja aigunõudva paistus eestläisile Tal’nast Tartulõ sõit, mille kotsilõ arvatas, et hädäste olõs vaia nelärialist tiid, sis võrrõldõn Rumeeniäga om Talliina-Tartu tii väega hää. Tuu läbisõitmisõs lääki-i suurt aigu. Saman olõ-i mõtõt võrrõlda hinnäst noidõga, kiä omma kehvembän olokõrran, ja niimuudu hinnäst häste tunda. Et elo edesi lännü, tasunu kaia iks noidõ poolõ, kel asja parõmbalõ kõrraldõdu.


Epleri Rain