Maolda nali

Liinaplatsi pääl

Vahtsõnõ liinaplats om valmis saanu. Maamiis sõit autoga ja park massina kesk platsi.

«Kohe ti pargiti, taa om vahtsõnõ liinaplats ja liinavalitsus om kah tansaman!» kärätäs mano karanu politsei.

«Olõ-i hätä, autost olõ-i midägi varasta ja salalukk om kah pääl,» ühmäs maamiis vasta.

Muda Mari pajatus

Kaidsa umma eläjät!

Kuuli raadiost, et seo suvi tohe-i merre tsuklõma minnä, no lastas kõik haikala vette tagasi. Sõs omma näil kõtu tühä ja purõva kõkkõ, mis ette jääs. Tuu iist, et haikala iks vabalt purra saassi, saisva kõik maailma eläjäkaitsja. Ka Eesti uma.

A koh nuu eläjäkaitsja sõs omma, ku meil tuhandõ uma väiku eläjä hukka saava? Nigu ilma lämmäs läävä, nakkasõ paigapäälse püromaani tikkõ üles kiskma. Egä leheüsätäüs vai ossakõnõ om vaia õkva är palota. Ku lättki õnnõs ja paarkümmend hektärri kullo vai mõtsa seokõrd är es pala ja eski maja alalõ jäi, sõs terve ilm om sinist suitsu täüs. Midä ilosamp ilm, tuud kõvõmbalõ piät aknõ kinni pandma, et viil õhku hingädä olõs.

Hää eläjäkaitsja, las tuu kavvõ maa haikala olla. Pruuvkõ siinsamah tetä nii, et ulli inemise inämp tikkõ kätte es saanu.

Tossu Tilda pajatus

Aptiikri käsk

Seo talv vinnü gripiaig pikäle. Üts imä oll’ poja peräst murrõn, tõbi tükse bronhiidis käändmä. Pojal oll’ sääne köhä, mis es taha hainatsäi juumisõ man kah perrä jäiä. Imäl es jää muud üle ku aptiiki minnä. Sääl kõnõl’ tä aptiikri-imändäle uma murrõ är.

Aptiikri näüdäs’ latsilõ mõtõlduid rohtõ. Imä ütel’, et ega poig väega väiku lats iks olõ-i. Peräkõrd löüdü rohi, mis imä meelest võinu avita.

«Taa rohoga piät kõvastõ juuma,» ütel’ aptiikri mitu kõrd.

Ku poig oll’ praavunu, säädse tä hinnäst üts õdak vällä minemä. Imä küsümise pääle, kohe nüüt, kostsõ poig naarukil näoga vasta: «Lää aptiikri käsku täütmä!»

Ega tä inämb väiku lats olõki es, oll’ joba abiturient.

Kas 1⦂ vai 100?

Viimädse Uma Lehe tagomise küle päält paisto silmä Musta Riivo peo pääl imelik märk. Loi jutu kah läbi.

Tull’ge miilte, ku edimäst kõrda säänest märke näi. Tuu oll’ veebruarikuul üte aolehe artikle pääliskiri «Eesti Vabariik 1». Kahmistus käve üle sälä – midä säärdene märk tähendäs? Olesse ku Hiina tähemärgi muudu vai hieroglüüf. Edese kirotus, kuis egä kodanik piasse vabariigi saandat juubelet pidämä, ello edendämä.

Heliste tütrele, täl internett, vast saa rohkõmb tiidüst. Tütär es tiiä kah midäge. Timä arvano, et märk tähendäs võiolla 18. Ku ette panda 20, saa 2018, saanda juubele aastaarv.

Pikäpääle sai selgest, et tähendäske 100, nullnumbre innege tõisildõ pant. Kingitüs juubelist.

Väega võõras noid märke vahte. Sada om alate olno 100.

A kui Eesti Vabariigil om 101. aastapäiv? Ei tiiä, määne vigurene arv sõs disainitas. Praegult nõvvõtas jo, et egä vahtsõnõ ettevõtmine piät olõma jätkusuutlik.

Pärnaste Leida, Räpinäst peri

Kokkosaaminõ ortopeediga

Seo tävveste tõtõlik lugu juhtu mukka pia kuustõist-säidsetõist aastakka tagasi. Tuulaigu oll’ mu vannus viil illos viiskümmend, kuiki olli joba süämehädäga grupi pääl.

Suurõ Vinne riigi aigu ehitet viläkuivus om mul õkva tarõ takan. Vahepääl ma avida sääl peremehel väikumbid töid tetä. Nigu egä aida man, om ka meil hädä tuvvõga. Mul olõ-i tuust hallõ, et nä sääl söövä, a nä sunnigu ajava viläunigu lakja ja uma mustusõ tegevä kah sinnäsamma.

Ütehummogu oll’ tuvvõ esierälidselt pall’o. Mul läts’ hing väega täüs ja virodi näid üte väiku kiviga. Kas ma mõnõlõ ka külge sai, es olõ aigu kaia, selle et nigu kivi vissi, tundsõ, et ola seen sai väega vallus. Nii vallus, et järgmäne hummok pidi perearsti mano minemä. Arst kai ola üle ja ütel’, et seost olast või viil asi saia. Viil ütel’ timä, et järgmäne päiv tulõ Võrolõ üts tark ortopeed Tartost, ja saatsõ mu tuu mano. Mul läts’ õkva olõminõ kergembäs, mõtli, et näet, ku häste trehväs’.

Järgmädsel hummogul olligi ma polikliinikun üte kabineti ussõ takan. Kõrra ao peräst hõigati minno sisse. Visksi egäs juhus saapa ka jalast är. Lavva takan uursõ üts vanõmb naistõrahvas puutrit. Nigu ma arvu sai, tuu oll’gi ortopeedi-tohtri. Ilma nõnna nõstmalda ütel’ tä mullõ, et noh, kõnõlgu ma uma jutt är. Ma sõs kõnõli kipõstõ är kõik, mis mukka aida man juhtu. Päält tuu kai tohtriprovva mullõ edimäne kõrd otsa ja ütel’: «Kaegõ, papi, ma arva, et ti piäs tihtsämpä peeglide kaema. Kas teist om sõs inämb määne kiviviskaja!» Ütel’ niimuudu ja kammand’ õtõ, et kutskõ järgmäne sisse. Ma saisi sõs pistü, suukõnõ vaiu kuigi vallalõ, es saa midägi üteldä. Sääne tunnõ oll’, et peris kokutama nakkat. Mõtli joba, et mullõ vast ortopeedi ei olõki inämb vaia, hoobis logopeedi.

Viimäte sõs ussõ pääl jõudse viil küssü, kas seolõ olalõ sõs inämb midägi ei avida. Sõs kai tohtri mullõ tõõnõ kõrd otsa ja ütel’, et minku ma uma perearsti mano: ku täl om viil rahha üle, las saat Võro haigõmaja mano taastusravilõ vai võro keeli perrätohtõrdusõlõ.

Nii ma sõs teigi. Oll’ rahha ja käve ma sääl perrätohtõrdusõl kah är, a tolku oll’ tuust külh väega vähä.

Seo lugu lõppi niimuudu, et ütskõrd koristi kuurialost ja löüdse riiuli päält üte vana kokkokäüvä karmanipiigli. Ku ma nüüt tunnõ, et kostki iks valtas, sõs käsi kipõstõ karmanihe, piigli vällä ja kae hinnäst säält. Ja valu om nigu käega pühit! Ütle viil, et ortopeedist kassu es olõ!

Karu Jaak


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Elävä koolnu

Ma naksi internetist seriaali kaema. «Kõndva koolnu» om seriaali päälkiräs. Et inämbüs ommaki koolnu ja sõs nä otsva nuid mittekoolnuid ja pruumva noid purra. Ku sääne kõndva koolnu sinno purõ, sõs sa muutut esi samasugutsõs. Ma olõ joba nelländä huuao lõpun ja ei saa kuigi pidämä. Põnnõv om, et mis sääl edesi saa.

A saman ei tiiäki, kas ülepää saa midägi edesi, mitu huuaigo tulõ viil är kaia. Ku mõtlõma naada, om tuu seriaal nigu koopia mi poliitelost. Et ku tsombi sinno purõ, sõs nakkat varramba vai ildamba suust rohilist tatti vällä ajama ja trehvät poliitikahe. Määne tsombi sinno purõ, säändsehe eräkunda trehvät. Sääl inemises ei jää. Om proovitu. A no ei jää.

Sõs olõt sa poliitikan, saisat ummi koolnusilmiga inemiisi iin ja ajat suust tatti vällä. Ja proomit inemiisi purra, hindäga nakahta, tuu tähendäs hindä poolõ kalluta, meelütä, võita. Hindäsugutsõs tetä. Proomit näist hindäsugutsit tsombisit tetä. Inemiisi keelen moll’o. Selle et ku sa olõt hindä ümbre sebinu küländ pall’o mol’osit, kes sinno kõik aig tagasi valima nakkasõ, olõt sa pürämiidskeemi tipun saisja mol’odõ mol’o. Jäät sinnä nii kavvas, kooni tulõ sust suurõmb mol’o ja su maaha toukas. A sis saat sa ärminegi iist kah’otasso ja ku tuu otsan, saat õks poliitikan edesi töllerdä. Selle et ku sa olõt elläv koolnu, sõs olõt sa tõistpiten häömäldä. Kats kõrda inemisel koolda ei olõ võimalik. Ku süä om külm, sõs tedä õks viikotiga üles ei lämmistä.

Seriaalin om niimuudu, et ku sa tahat eläväst koolnust periselt vallalõ saia, sõs sa piät tälle määndsegi pussi vai ora päähä lüümä. Püssäga ei olõ mõistlik laskõ, tõõsõ tsombi kuulva, tulõva helü pääle ja sul või rassõs minnä, ku koolnu sullõ kambaka tegevä. Lihtsäle lüüt tsombilõ varda päähä. Seriaalin õnnõgi om niimuudu, et tsombi kiusasõ lihtsit inemiisi ja tõisi tsombisit ei putu, a peris elon om tõistmuudu. Kaegõ, mis meil põra Pevkuriga tetti… uma teiva kambaka är.

Poliitiga tsurk inemise geneetilise koodi är. Ega om arvo saia kah, mille. Ku sa piät pääväst päivä otsustama nii, kuis parteikontor taht, mitte nigu süä ütles, sõs mõnõ ao peräst kuios sul süä är. Ilmaruumilindajil nakkasõ kaalulda olõkin lihassõ häädümä. Ku sa mõnda organit küländ pikkä aigo ei tarvita, sõs luudus kuts tä niiüldä tagasi. Selle sääl riigimassina man aastast aastahe vast toda kaaraterrä näpitäski.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
seriaalikaeja

 

 

Hädän keväjädse tiiga

Keväjä omma inemise iks ummi kodoteiega hädän: ei päse muast läbi ka mitmõsaa hobõsõ jõuga massina. Aastakümnide iist saadi hädäst üle üte hobõsõ jõuga.

Täämbädse vana pildi om tennü 19. mahlakuul 1963 piltnik Ojandu Alfons. Pildi pääl istus kuurma otsan Varstu sovhoosi Roosa osakunna nüsjä-kar’atalitaja Aliece Ilme ja juht söödäviläga vangõrd vidävät hobõst kar’alauda poolõ. Kõrval kõndva timä tüüseldsilidse Pressi Salme ja Kenderi Salme. Nimä läävä kah kar’alauda poolõ, kuurma om jo vaia maaha laati ja eläjile süvvä anda. Nimä vankri pääl ei istu – tüüeläjät hoiti ja prooviti ekämuudu timä vidämise vaiva vähämbäs tetä. Ja tiid tull’ kah iks hoita!

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist

Ilmahulgus

Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Nimi ei riku miist

Islandi inemiisil om väega keerulinõ perrega vällämaalõ puhkama kävvü. Ütengi hotellin ei saa keski arvu, mis kamp taa nüüt õigõlõ sisse om sadanu. Egälütel uma nimi, paarirahvas nä sõs järeligult ei olõ. Ja kost nä naa latsõ ommava kokko kor’anu?

Islandlaisil om perrenime kotta pääl imä- vai esänimi. Kumb täpsele, tuu lepvä latsõvanõmba umavahel kokko. Sakõstõ om eski nii, et ütsjago latsi perren saa nime imä, tõnõ jago esä käest.

Ma proovi taad kõkkõ nüüt ümbre seletä: ütlemi, et meil ommava Mari ja Jüri, ilosalõ laulatõt paarirahvas. A nimi jääs iks mõlõmbalõ uma – näütüses Mari Mannitütär ja Jüri Jaanipoig. Ja ütlemi, et näil om neli last – kats poiga ja kats tütärt. Oskar, Joosep, Tiina ja Teele. Ja nüüt taht tuu perekund hinnäst hotelli sisse kirota: Mari Mannitütär, Jüri Jaanipoig, Oskar Jüripoig, Tiina Jüritütär, Joosep Maripoig, Teele Maritütär. No proovi sõs uskõ, et taa om kõik üts perekund!

Põnnõv om tuu kah, et Islandil ommava edimädse nime väega sakõst määndsegi tähendüsega. Tuu ei olõ ime, ku sullõ trehväs vasta miis, kelle nimes om Kodas vai Kahr, vai naanõ nimega Usk vai Suuv. Vast tiiät tuud Islandi kõgõ kuulsambat lauljat Björki – Björk näütüses tähendas Kõivu.

Inemisil või egäsugutsid põnõvit nimmi olla. Ecuadorin om prõlla presidendis miis nimega Lenin Voltaire Morano. Väega kinä miis, mis tuust, et sandivõitu nimi.

Kotussil või kah uhkid nimmi olla. Vahtsõl-Meremaal om näütüses sääne maoori-kiilse nimega mägi – Taumatawhakatangihangakoauauotamateaturipukakapikimaungahoronukupokaiwhenua kitanatahu (85 tähte), mis ümbre pantuna tähendäs: «Kotus, kon Tamatea, suuri põlviga miis, kiä mõistsõ linnada, ronni ja mäki neeldä ja kedä tuuperäst maaõgijas kutsuti, mängse flööti umalõ kallimbalõ.» Tuu mägi ollõv Guinnessi rekordiraamatun ku kõgõ pikemb kotussõnimi.

Euruupa kõgõ pikemb kotussõnimi om Inglüsmaal Walesin üte saarõ pääl, a tuu om vähä kunstlikult tettü. Tuu aeti pikäs tuu jaos, et turisti tulõssi kaema. Prõlla om nimi sõs sääne – Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwyll llantysiliogogogoch (59 tähte).

Tõnõ kotus Euruupan om suumlaisi käen ja tuu om näil jumala ausalõ saadu – vanast aost teedä nimi, ei olõ kellegi meelütämises määndsitki kuntstükke tettü. Lapimaal Sodankülä takan om säändse nimega suu ja suuveerekülä kah – Äteritsiputeritsipuolilautatsijänkä.

Sjoo suumlaisi nimi kõlas nii ilosalõ, et ma tõtõstõ ei saa arvu, mille keski tuust viil jenka-laulu tennü ei olõ.

Ku sul piässi laulutegemise himo pääle tulõma, anna õnnõ haku!


Mustmaa Ulvi

Vahtsõkivi järve minek

1966. aasta 23. aprilli hommuk alas’ nigu alati. Pidi mineme Krabilõ. Sõiduleht oll΄ joba käen. Tull΄ vahtsõnõ käsk võtta ruttu ehitüsmehe kasti ja viiä kivve Vahtsõkivi tammi pääle. Sinnä olõvõt lahe tulnu.

Keväjäne aig ja järv oll’ väega täüs. Tammi lüüs oll’ väiku, es jõvva vett niipall’u alla laskõ ku vaia. Eelmine aasta oll’ vahtsõnõ tamm valmis saanu. Järv nõstõti niipall’u üles, et ku ennemb sai veskide tõsõ, sõs nüüt kolmandõ kõrra päält.

Ennemb oll’ väiku veskijärv ommi ilusidõ hõpõpaiõgõ. Latsõna sai sääl veeren pall’u mängitüs, ku imä veskin käve. Nüüt oll’ kõik lakõ ja järv oll’ väega suurõs lännü. Takanpuul kõik hainamaa ja suusaarõ olli vii all.

Ku kivikuurmagõ tammilõ jõudsõ, kästi tagurdõdõ sinnä lahkõ ligi ja mehe naksivõ kivve pildma. Lahe oll’ üle tii joba üle meetri lagja, noist kivest es olõ määnestki api. Mul es lubatõ autumootorit saisma jättä. Saisõ astmõlavva pääl. Ütekõrragõ kiäki röögät’: «Tõmba edesi!» Ku ma olli autu mõnõ meetri edesi saanu, vaiu kõik tuu tii, kon ma olli autugõ saisnu, alla ja läts’ jõõ poolõ. Inämp es olõ midägi pästä. Järv läts’ kohisõdõn allapoolõ ja vei indäge üten kõik, mis viiä andsõ. Ka suur betoonist tamm läts’ jõkkõ. Jõõ vesi tull’ nii üles, et uhtsõ lähikunnan kõik silla, sanna ja puuriida är. Tagula kandin uhtsõ suurõ hainamaa kah üle. Perän kuuldsõmi, et rahvas oll’ käünü hainamaa pääl kallu korjamõn.

Ma olõ siiäni tenulik Arnoldilõ, kes kammand’ tuukõrd kallugõ. Tä oll’ nännü, ku autu ala maa sisse oll’ nakanu lahe tulõmõ.
Pildi pääl omma nätä viil mu autu ratta jäle ja meeletü lai viimöll. Mullõ ja meestele autu kastin lõppi kõik õnnõlikult.

Praegu kasusõ sääl ilusõ suurõ puu järve veeren. Kõik om illus rohilinõ. Muu ei tulõtõ toda aigu miilde ku kalamaja takan suur uhtõorg.

Nikluse Mare


Õkva alla vaonu tii Vahtsõkivil, värski autujäle viil nätä. Pilt Nikluse Mare albumist

Pido tulõk om herätänü lauluhuvi

Ku Uma Pido kõrraldaja minevä sügüse üles kutsi, et pidolõ võiva tulla ka väikumba ja vahtsõmba koori, sis võtt’ tuust kinni rahvast mitmõst Võromaa otsast. Karula kihlkunnan Kaikal tull΄ kokko tävveste vahtsõnõ segäkuur ja Rõugõ kihklkunnan Krabil naati käümä egä nätäl üten laulma. No käävä lauljil perämädse proovi Uma Pido laulõga, a tegünü om ka tävveste vahtsit plaanõ.

Kaika koori vidäjä Roose Celia om välläopnu koorijuht. A tä om pääle opmist aastit tegelnü rahvamuusikaga ja oppamisõga ja tuuperäst oll’ koorilaulu-ilmast kavvõlõ jäänü. No om tä «rii pääl» tagasi.

«Nüüt ma olõ aru saanu, et käe omma kõik aig sügelenü tuu perrä. Mullõ miildüs kooritüüd tetä, ku omma säändse rõõmsa inemise, kes tahtva laulda. Sis om ka hää näid avita,» kõnõlõs Roose Celia.

Kaika koorin käävä tõtõst kuun rõõmsa inemise, kiä laulda tahtva. Üts noist om Visseli Triin, kiä ütles, et tälle om laulminõ kõgõ miildünü. «Ütsindä laulda saa koton kah, a tan om nii hää seltskund ja saa laulda ka võro keelen. Olõs hää laulda ka suurõ Kubija laulukaarõ all. Tuuperäst käügi laulukoorin,» seletäs tä.

Visseli Triinu juttu kinnütäs ka koori tenor Trolla Agu. «Kubija ei tõmbagi väega, a et mi saami tan inemiisiga kuun kävvü ja ütstõist nätä, tuu om väega hää. Ütenkuun laulminõ om kõgõ tähtsämb,» om Trolla Agu kimmäs.

Hää koorijuht avitas keeruliidsist kotussist üle

Uma Pido laulõ kotsilõ ütlese laulja, et kiil ei olõ sukugi rassõ, selle et tuu om jo selge ja sõlmõ ei lää. «Rassõmb om noodilugõminõ. Tuu om huvitav mullõ, sääl om pall’o tiidäsaamisi olnu,» kõnõlõs Visseli Triin. Ka mitmõ helü pääl laulminõ olõ-i kõgõ lihtsämb. «Ütehäälse laulu omma lihtsämbä, a ku bassi ja tenori nakkasõ lakja minemä, sis om rassõmb,» ütles Trolla Agu.

Kõigist naist rasõhuisist avitas lauljit vällä har’otaminõ. Ja muidogi koorijuht, kedä laulja ei saa kitmädä jättä. «Umbõ hää koorijuht, timä hoit kuun. Hää om laulda säändse kooorijuhiga,» ei olõ Trolla Agu kittüsega kidsi.

Koorijuht Roose Celia kitt lauljit vasta. «Edimält mõtlimi, et teemi kunnakoori, kiä üte helü pääl laulõ üten laul. A sis ma kai, et nii häste tulõ vällä ja mitmõ helü pääl laulminõ kah. Nii nellähäälne ku kohati ka kuvvõ vai säitsme helü pääl. Arõng om olnu kõva,» om Celia rõõmsa.

Rõõmsa ja lustilidsõ omma ka Kaika koori proovi. Ja tüüd tetäs kah kõvastõ. «Mi olõmi eräle helüdega ja ütenkuun tüüd tennü. Ku mi kuun olõmi, sis kõik harjutasõ ilustõ. Mõni harjutas kotun kah ja kullõs autosõidu pääl. Nuu helü iks kõlava kõik aig kõrvun,» seletäs Roose Celia.

Iks lauluga edesi

Uma Pido laulukava om Roose Celia meelest lihtsä, rõõmsa ja uman keelen. «Taa om uma laulu pido. Ooda joba suurõ rõõmuga, mis 2. juunil Kubijal vällä tulõ,» kõnõlõs tä.

A Kaika koori tegemise lõpõ-i Uma Pidoga är. «Tahas taa koorivärgiga edesi kah minnä, suurõlõ laulupidolõ,» märgotas Roose Celia edesidsist plaanõst.

Krabi rahvas laul ka muid laulõ

Viisipidäjä ja lauluhimolidsõ käävä kuun ka Rõugõ kihlkunnan Krabil. Egä riidi saa kõrdsi man kokko nii kümme lauljat.

Päält Uma Pido laulõ lauldas tan muid tunnõtuid lugusiid, näütüses kasvai «Kungla rahvast». Ka Krabi rahval om uma ütenlaulmisõga muidki plaanõ. Järgmäne kõrd plaanitas üles astu lehekuu alostusõn folgibussi man, miä Krabilt läbi sõit.

Krabi rahva lauluproovi omma niisamatõ lustilidsõ ja paiguldõ lauldas kah mitmõ helü pääl. Tõsitsõmba Uma Pido laulõ huvilidsõ Krabi laulja har’otasõ ka üten Rõugõ segäkooriga.

Rahmani Jan


Kaika kuur Kaika koolitarõn lauluproovin. Rahmani Jani pilt


Krabi lauluseltskund riidiõdagudsõn lauluproovin. Rahmani Jani pilt